Maikuu uudiskiri

Et mis uudist? Me oleme elanud aboluutselt igava ja yksluist elu, nii et paraku pole mingeid uudiseid, mis kynnise yletaksid. Ämma ja äiaga on endiselt vaikus, erandiks vahepeale mingi sunnitud telefonikõne, kus kumbki pool käitub täiesti ootuspäraselt - s.t. meie pool on külmalt viisakas a la jah, kõik ok, tööd palju ja teine pool, kas ikka lõunat sõite (muuseas meil polegi kunagi aega mingiks lõunasöögiks) ja siis viiakse jutt sujuvalt putini teemale. Kusjuures arusaamatuks jääb, kust nad infot leiavad selle teema kohta, sest nemad ei tea midagi internetist ega osta/loe ka paberkandjaid, nii et jääbki mõistatuseks, millisest TASUTA satelliit kanalilt nad oma info üles korjavad. Meil tegelikult jumala savi, sest 90 aastaseid sa ümber ei muuda. Kodurahu huvides on parem neid vältida - julm, aga tõsi. Töö juures endiselt toimib väga hästi meie 4 päevane töönädal. Kusjuures produktiivsus pole langenud, vaid pigem tõusnud, sest hoides fookuse pikal nädalavahetusel on andnud tshikkidele pigem motivatsiooni. Ja minul on ka natuke kergem olnud, kuna saan valges koju! Loomulikult tuleb sekka päevi, kus kõik läheb viltu, miski ei toimi ja energiat pole ollagi, ent ma arvan, et see on igas töökohas nii. Tavaliselt hakkab selline jama pihta juba hommikul ning sealt edasi Murphy reeglite järgi ikka kolmekaupa ja kõik samas päevas, et liiga igavaks ei läheks. Ent isegi nood päevad saavad kuidagi läbi vedrutatud ja usk paremale homsele on olnud vankumatu! Ukraina teemaga on aga huvitav - ma pakun välja, et miski 80 % austraallastest pole teemaga mingit tegemist. Aga nonde ülejäänud 20% hulgas kohtab haruldusi, kellest poleks eales osanud oodata, et neil mingi taustateadmist ja huvi on. Venemaa Võidupühast ja selle tähtsusest vene inimesele pole siiani teadnud mitte ükski austraallane, välja arvatud üks mu sisekujundaiatest, kes lambist soovitas mul silmad ja kõrvad lahti hoida 9. mail. Mul sõna otseses mõttes kukkus suu lahti - tema oli nüüd küll see kõige viimane toitumisahelas, kellest osanud midagi sellist oodata - ent tuli välja, et ta on täielik sõja-ajaloo entusiast ja väga hästi kursis nii ajaloo kui geograafiaga. Nüüd ta siis tulebki minuga juttu vestma korra nädalas antud teemal, comparing the notes... Perepea tervis on vahelduv ja miski mu sees ütleb, et ega ta vist kunagi saa tagasi sinnamaale, kus ta oli näiteks aasta tagasi. Eelmisel nädalal alustasime siis taastusravi, mille haigla korraldab kõigile, kel shundid pandud, olnud infarkt või südameoperatsioon. Ma läksin siis uudishimust kaasa, et mida see programm siis endast kujutab ja et mis mina saaksin enda poolt teha, et taastumine läheks valutumalt. Tegelikult oli see üks tore elamus. Minusugusele seiklejahing ei oodanud midagi erilist ja ega see polnudki midagi erilist suures maailmas. Aga see oli väga silmi avav ja maale peale toov kogemus: selle grupi moodustas ca 15 meest, alates miski 50st ylespoole. Ainuke naine grupis olin mina, ent ka ainult sellepärast, et vedisin end pliidi tagant välja, et olla abikaasale toeks. Esimene poolteist tundi oli liikumine ja teine tund toitumisnoustajaga. Liikumiseks ma nimetan seda esimest poolteist tundi meelega, sest spordiga polnud sel midagi tegemist. Samuti polnud tegemist mingi edevuse laada voi suuna mudimisega, sest mitte keegi sellest grupist ei pidanud mingit suuprunditamist, kulmukaare skulptuurimist või õigete Nikede omamist oluliseks, vaid iga mees selles pundis oli seisnud silmitsi surelikkusega ning igaühele oli antud lisa-aeg ning iga mees oli õnnelik, et nad endiselt on siin ja praegu. Tagasi maa peale tõi mind tegelikkus, kus mina rebisin 10 kg kaalupommi (jap, ma tegin ka kõik kaasa ja osutusin parimaks sportlaseks üheks õhtuks!) mängleva kergusega, ent mees must vasakult suutis õhku tõsta vaid 1 kg.... või kui kappasin treppe nagu noor põder, siis mu oma abikaasa ei suutnud sellega hakkama saada, vaid lohistas jalgu taga. Tuligi välja, et tal on käelist tugevust (ta surus aparaadil käejõu 70 kg kummagil käel, mina vaid 33 kummalgi käel..), et jalad on töntsid ja kestvust pole ollagi. Olles ainus naine selles grupis ei pannud mind mingi surve alla, sest isegi kui ma kandsin mingeid suvalisi koduriideid ja täiesti valesid jalatseid või rasv värises kui tõketest üle lendasin, ellujääjatele sellised asjad korda ei lähe. Kõik olid toetavad, polnud seal mingit hinnangute andmist või omavahelist võistlust, vaid kõik tegid oma parima ja kogu tegevus käis pühendunult ühes suunas: olla elus. Üks meestest lubas oma naisele ka ettepaneku teha, et äkki tuleks kaasa järgmisel nädalal. Mina kindlasti lähen ja olen oma kaasale taas toeks, nii nagu ma lubasin ka oma toitumisharjumusi kohandada. Kusjuures minusugusele on see toitumise teema lihtsam, perepeal on aga toeline väljakutse ees - loobuda rämpstoidust - s.t. hommikusest McDonaldist!!!!! No vaatame, kuidas see välja kukub - kas läheb nii nagu alati? Kodune remondikumm on pea-aegu sealmaal, et hakkamegi asjaga ühele poole saama. Ega meil on ju plaanis veel rohkem, ent praegu peab kyll ära lõpetama põrandaliistud ja paigaldama köögi tagaseina ning uue tagaukse, et siis saaks natuke puhata ehitustarvetest ja - tolmust. Tahaks natuke vaikust ja rahu nädalalõppudel, korras kodu, mis päikesevalgusest üle kullatud ning kus saaks hingata. Ja nii ongi, oleme igavad vanainimesed, kes ajavad oma igapäevaseid asju, et siis päeva lõpus kodus kokku saada ning siis üksteise seltskonda ja loomaaeda nautida. Carpe Diem!