REBANE TAPPIS BILBY

Nii, kallid sõbrad, kätte on saabunud aeg, kus ma lõpuks võtan end kokku ja annan aru, mis minuga toimuma on saanud siinpool sood. Viimane kord, kui minust kuulsite, olin just Balilt elusana koju jõudnud peale oma spagaate ning lubasin oma Eesti reisist järgmisel korral kokkuvõtte teha. Noneh! Balilt tagasi jõudes saabus minu jaoks üks raskeimaid aegu, millega mul on tegemist olnud. See polnud mitte selline, et miski on sitasti, vaid tegu oli ikka kõigega mitmuses ja kõik see kitt kuhjus üksteise otsa. Nüüd, NELI kuud hiljem, hakkan ma lõpuks tunneli otsast valgust nägema ja tundma, et ehk jään ka seekord ellu. Hakkan siis nüüd otsast oma lugu nämmutama. Veel enne Balile minekut korraldasin töö juures oma vietnami tshikiga selle tööle tagasipöördumist peale lapsehooldus puhkust - mis pidi olema 14 august!. Ma täpselt ju ei tea seda Eesti süsteemi, ent Austraalia süsteem on kehvake - kaksteist nädalat makstud emapuhkust ja sealtmaalt vaadaku noor ema ise edasi, kuidas hakkama saab. Minu vietnami thsikk oli juba korraldanud peres asjad nii, et vanavanemad hakkavad last hoidma ja tema tuleb tagasi tööle. No kuna me kõik oleme töö juures sellised osavõtlikud ja arvestame üksteisega, siis oli mul temaga ka väga hea koostöö ja peale seda, kui olime arutanud läbi KÕIKVÕIMALIKUD variandid - töötamine kodust, vähendatud tunnid, väjaspool tööaega + no et saaks beebi tööle kaasa võtta jne jne - läksime lahku kallistades ja mõlemad nõustusime, et vaatame, kuidas sujuma hakkab ja mis kõige paremini toimib! Nädal hiljem oli rahvaste sõprus otsas ja minul Kolmas Maailmasõda käimas!!!!!!! Nimelt Balil olles sain ma sõnumi oma accountantilt/ raamatupidajalt, kes valmistas ette majandusaasta lõpuks palga-andmeid - meie majanusaasta algab 1. juuli ja lõppeb 30. juunil! Nimelt olla ma maksnud üle 900 dollari LIIGA PALJU sellele vietnami tshikile ja et ta peaks selle raha mulle tagasi maksma. No mul kõhus läks ikka üks sõlm sisse, ent ei hakanud selle teemaga enne tegelema, kui Austraalias tagasi! Ja vastuseks oma emailile sain ma LAVIINI kurje ja ähvardavaid sõnumeid ja emaile. Mu accounant ka sekkus, sest tema sai ka poriga korralikult mõne tunni jooksul üle loobitud. Vietnami tshikk hakkas koheselt seda KIUSAMISEKS nimetama ja hakkas meid mõlemat ähvardama Töökaitse Inspektiooniga ja kohtuga. Selle esimese päeva lõpuks saatsin Yenile ilusa ja sõbraliku sõnumi, kus palusin vabandust sellise vea eest, pakkusin välja, et maksan ise enda rahakotist tema eest raha tagasi - maailmarahu nimel! - ning selgitasin ka, et minu accountant ei kiusa kedagi- tema lihtsalt paneb numbrid ritta ja näeb tulemust läbi arvude, mitte läbi individuaalse persooni. Selgitasin ka et see palkade sobitamine on vajalik palgatõendite väljastamiseks tulumaksu koostamise ajaks. Ja lõpetasin veel oma sõnumi naiivselt SENDNING MY LOVE! Ent see kõik jäi juba liiga hiljaks. Sõjas ja armastuses vahendeid ei valita! Yen tuli reedel kontorisse ja lendas mulle selga. Karjus ja ähvardas, väitis, et olen tema usalduse kaotanud. Ma vaatasin seda etendust kui läbi mingite roosade prillide ja nagu miskis unes, uskumatusest tumm, et KUIDAS ME SIIA JÕUDSIME??? Esmaspäeval oli Yen tagasi oma accountantiga. Vat see oli küll täielik gestaapo ülekuulamine, ainuke asi mis puudus, oli lamp näkku. Accounant väitis, et mina olevat varastanud Yeni emaduspuhkuse rahad, petnud teda haigusrahadega ning ähvardas mind kohtusse anda. Vat kui ma seda siin kirjutan, siis see on selline ilus lause must valgel. Aga kui sul on kaks vietnamlast su vastas, yks neist sädistab teisele emakeeles ja teine karjub seda mulle näkku inglise keeles, siis miski selles olukorras polnud rahulik ega konstruktiivne. See accountant muidugi kysis mult, et kas ma olen majanduslikult jätkusuutlik, sest Yen on see, kes mulle NII PALJU raha on teeninud ja nüüd kus ta on lapsehoolduspuhkusel, olen ma ehk rahast tühjaks jooksnud????? Minu selgitusi kumbki isegi ei kuulanud, lauset mul lõpetada ei lastud, ja mida rohkem ma püüdsin olukorda selgitada, seda hullemaks see läks. Ma pea aegu olin valmis välja printima oma jooksva majandusaasta aruande, et neile tõestada oma jätkusuutlikkust!!!!! Õnneks me sinnani ei jõudnud, enne seda pakkis duo oma kaustikud kokku ning minu viimane soovitus oli võtta ühendust minu accountantiga, et nood kaks oma ameti asjatundjat saaksid lõpuks arvude keeles rääkida. Sel päeval oli mul süda kenasti rütmist väljas ja Fatima, mu afghanistani tshikk viis mu ära koju, sest hingata ma ei saanud ja püsti ei püsinud. Järgmised kolm päeva olid kui udus. Ma pidin töö juures asjad ette valmistama Eestisse minekuks. Kui ma märtsis lennupiletid ostsin, siis oli mu eesmärk teha üllatusvisiit Väimela kooli kokkutulekule juuni lõpus. Aga elul on omad plaanid, seega juuni kuuks oli selle reisi põhjuseks kujunenud vajadus perekondlike asjadega tegelemiseks, kuna üks meie perest oli väga väga haige! Juuni keskpaigaks halvenes ka äia tervis, nii et me olime kõik valmis halvimaks. Samal ajal madistasin mina oma vietnami tshikiga ja üritasin hoida oma peas mingitki järge, et saaks tööl asjad korraldatud, enne kui kaheks nädalaks ära lähen. Ent veel enne sai mu accounant kurja kirja Yeni accountantilt, kes muuseas esines hoopis advokaadina!!! Minu accountant võttis asja üle ja ütles mulle, et ajagu ma omi asju ja ärgu muretsegu, me pole midagi valesti teinud! Ent järgmisel päeval helistas siis minu accountant ja küsis, et kas sa istud?? Mina et jaa, olen autos ja just jõudsin koju! Ja siis läks püha püss lahti!!!!! Kuna see Fiona, advokaadist accountant, kõlas kummaliselt, siis minu accountant - KES MUUSEAS POLE ÜLDSE SELLINE PAPIST VÄIKE HALL HIIR, VAID NINRÕNGASTEGA TÄTOVEERITUD AMATSOON!!!!! - mingi kõhutunde ajel tegI natuke taustakontrolli selle inimese ja firma kohta. Ning siis selgus tõsiasi, et: 1. Fiona pole ei accountant 2. Fiona pole ka advokaat 3. Fiona on õhtuse vahetuse andmesisestaja ühes Melbourne suurimas advokaadifirmas! 4. Fiona on Yeni täditytar! .... aga selle saime me alles hiljem teada! Ja selleks ajaks kui ma seda kuulsin, oli minu mitte papist accountant juba ühendust võtnud selle advokaadifirmaga . et mis toimub ja mis õigusega teie andmesisestaja ähvardab tema klienti täiesti alusetut. Pole vist mõtet mainida, et KUMBKI osapool polnud just vaimustuses sellisest asjade kulust. Igaljuhul Fiona suhtes algatati sisejuurdlus, ent enne veel kui temani jõuti siseringist, siis Fionna oli saatnud oma eksperdihinnangu, et tuleb välja, et kõik on õige meiepoolses arvestuses ja Yen oma rahad kõik korrektselt saanud. Kusjuures see kõik ei aidanud minu olukorda absoluutselt. Ma tundsin end täiesti lapikuna ja täiesti löödnua, peata ratsanikuna. Järgmisel päeval käis Yen taas töö juures nõudeid esitamas. Nõudis 6 nädala palka ja veel valuraha ja kompensatisooni, mille sihtes ta olevat nõus läbirääkima. Ta nõudis ka 56 tunni haigusrahade kohest ülekandmist. Kuna mina olin selleks päevaks rohkem halvatud kui elus, siis ütlesin, et selliseid otsuseid ei tehta emotsioonide ajel ja puusalt tulistades ning ytlesin et kuna ma lähen Eestisse kaheks nädalaks, siis saame kolme nädala pärast reedel kokku ja selleks ajaks on selgus majas ja ehk temal ka, et mis me edasi teeme. Selleks päevaks oli selgunud, et ka mu isa on suht kehv. Seega ootas mul ees Eestis kaks kallist, kes väga haiged ja keda ma PIDIN NÄHA SAAMA!!!!!! Laupäeval ma voodist üles ei saanud. Gianni oli vanadekodus suremas ning sel laupäeval oli kindel, et ta seisund on pöördumatu ja nüüd tuleb hakata valmistuma matusteks. Antonio oli praktilise meelega ja kui hakkasin oma sõidu võimalikkuses kahtlema, siis ütles mulle, et mind on elavate jaoks vaja, Giannit ma enam aidata ei saa - seega ma PEAN Eestisse minema juba iseenda südamerahu nimel Pühapäeval käisin korraks tööl, esmaspäeval tuli juba poolest päevast hakata end 16 000 km teekonnale sättima. Tshikkidega tööl sain asjad orgunnitud. Antonio aga oli mures, sest tolleks esmaspäevaks oli minust alles jäänud hullumeelse pilgu ja mustade pandasilmadega hüsteerik. Teel lennujaama sain Yenilt ametliku NÕUDE KIRJA koos kõikide rahaliste nõudmistega ning kirjale oli lisatud vannutatud seletuskiri, kuidas mina olen temale hemorroidid põhjustanud!!!!!!!!!!!!!!????????? Naerda ma selleks ajaks enam ei suutnud, nutmiseks ka energiat polnud. Antonio sõna otseses mõttes pani mulle passi värvli vahele koos lennupiletitega ja lükkas mu läbi väravate lennujaama rüppe. Õnneks on äriklassis lendamisel omad võlud ja suurim on minu jaoks eraldatus. Qatari lendude äriklassi eelis on see, et saad oma istme uksega muust maailmast eraldada ja ainuke ühendus välismaailmaga on lennusaatja sõbralik käsi, mis sulle joogi või söögi ulatab, või mis su voodi valmis teeb...... Sain omale 14 tundi vaikust ja rahu. Otsustasin sellel lennul, et kuna ma asju hetkel muuta ei saa Austraalias, siis ma ei hakka enam end selle teemaga rohkem hulluks ajama, vaid haaran härjal sarvist siis, kui tagasi olen. Ja keskendun nüüd ainult Eesti asjadele sellest hetkest edasi! Viimane 9 tundi Finnairiga oli aga juba täiesti kojujõudmise tunne ja kui Helsingisse jõudsin, siis oli pea selge. Eestis käik oli raskeim, mis mul kunagi olnud on. Tuli välja, et mu isa seis oli ikka palju halvem, minusugusele karastunud tegelasele oli esimeset pilgust selge, kui paha olukord oli.Isa viidi samal hommikul kiirabi korras Tartusse haiglasse, kui mina läksin Väimelasse kokkutulekule! Kokkutulekul oli minust endast kohal vast KYMNENDIK! Pea oli laiali, mõtted hajevil. Aga tore oli ikkagi maailma parimas seltskonnas vanu aegu meenutada ja kõhud valusaks naerda. Ja sama ajal mu kallis lähedane, kes oli olnud väga haige juba aprilli lõpust, temaga sain ma mõne päeva koos veeta, enne kui ta tagasi haiglasse pidi minema. Kogu Eestis käik oligi sellise sordiini all ning reisi kõige paremaks osaks kujunes hoopis see, kui Antonio kohale jõudis! Ta tegi viimase minuti otsuse tulla mulle seltsi, et näha mu isa. Ta enda isa oli ju samal ajal koomas Austraalias! Isegi Eestis olles, kohas mida ma tean läbi ja lõhki ja mis on mu turvapaik, oli see siiski Antonio, kes mu taas algosadest tagasi kokku pani. Ma magasin Eestis olles erakordselt halvasti - s.t. eriti ei maganudki! - ent sest saadik kui Antonio saabus, saabus ka uni! Ma magasin pikad uned, teades et olen turvaliselt oma kalli kaasa kaisus ja mitte midagi halba mulle juhtuda ei saa!!!!! No aga midagi ikka ju juhtus ka, sest kuidagi õnnestus Töökaitse inspektoril mulle telefoni kõne teha. Kusjuures müts maha, oli väga arusaaja mees - no et ma välismaal perekondlikel põhjustel ja erinevas ajatsoonis ka - seega leppisime kokku, et teeme temaga konverentsi kõne reedel, 12 juulil, kui Austraalias tagasi olen! Tagasi Austraaliasse jõudsime 11. juuli varahommikul. 12 tundi hiljem suri äi. Me jäime 15 minutit hiljaks..... Sellest omakorda 12 tundi hiljem oli mul kõne Töökaitsega. Kusjuures taaskord, võta müts maha, selline arusaaja mees. Me kollektiivselt - mina, Antonio, mu accountant ja see inspektor - me keegi tegelikult aru ei saanud, MIS IVA see on, mida Yen otsib!!!!! Igaljuhul see mees vabandas, tundis mulle kaasa ja ütles, et peale äia matuseid hakkame otsast peale! Tema samal ajal lubas teha kodutöö, et mis asi see on, millega me madistame! Äia surm muidugi avas uue dimensiooni. Kui tahad teada, kes on kes perekonnas, korralda matus! Kõik ilu tuleb esile, aga ka kõik inetu! Mina õnneks oma energiat eriti ei kulutanud matuste ettevalmistamisele. Matus ise kujunes muide uskumatult südamlikuks, arvestades, et Gianni oli elu aeg karm mees! Mul olid omad deemonid. Painajad öösiti. Ja kui ühel hommikul kell 4 Antonio ärkas ja leidis mu eest pisarate merre uppumas ja ulgumas et REBANE TAPPIS BILBY..... siis sai ta aru, et NÜÜD siis ongi mutt hulluks läinud! Samal hommikul pani ta mulle aja kirja meie perearstile ja 29 juunil läksingi oma murega perearsti juurde, no et REBANE TAPPIS BILBY Mu perearst oli ikka päris ehmunud, kui oma loo jutustasin, pea käte vahel nina löristades ja nuttes. See kõik lõppes ikka kena paanikahooga ja sellest päevast alates ühinesin ka mina esimese maailma depressiisvete inimeste miljardiarmeega ja sain omale kaela ravimid. Mis oli ja on omakorda teistmoodi dimensioon. Paanikahoo mahasurumiseks sel päeval perearst süstis mulle mingit rahustit. Koju jõudes veetsin päeva mingis udus, õhtul võtsin ühe tableti unerohtu ... ja järgmiseks hommikuks oli olemine hull. Higistad, värised, külm higi, jalad kui spagetid, püsti ei püsi. Tshikid saatsi mu koju. Ja nii ma olengi pea kaks kuud olnud nii ja naa. Unerohtu võtsin teise korra veel, ent mõjus sama hullusti. Seda enam ei võta. Antidepressantidega olen järje peal, ent ainult tahtejõu najal, sest kõrvalnähud on olnud ikka koledad - iiveldus ja peapööritus, sõin kuu aega ainult hapukapsast ja keefiri! Omajagu päevi veetsin voodis, sest seista ei suutnud, pea käis ringi, pliiats peos ei pysinud. Parematel päevadel muidugi katsusin oma tööasju järje peal hoida!Ja tegeleda Yeni asjaga. Me saime lõpuks pihta, mis vaevas Yeni. Ta väitis, et ma OLEKSIN pidanud talle kahe esimese raseduspuhkuse nädala eest haigusraha maksma, ent mina panin ta hoopis makstud puhkusele! Kuna rasedust ei loeta haiguseks, siis isegi töökaitse ei leidnud, et oleks midagi valesti tehtud. Arsti väljastatud tõendit pole meil tänaseni. Ilmselt pole seda kunagi olnudki. Isegi nädal enne, kui Kolmas Maailmasõda algas, ei olnud tal mingeid probleeme ja oli õnnelik ning rahulolev. Ja isegi kui poleks olnud, oleks ta võinud kohe öelda mulle MÄRTSI alguses, kui tema meelest midagi polnud nii, nagu ta arvas õige olevat!? Töökaitsega vestelda oli huvitav. Ta kusjuures oli ka üllatunud, millise jõuga Yen peale lendas. Me arutasime pikalt, et kuidas me töötasime 4 päeva nädalas, saades 5 päeva palga. Kuidas iga töötaja võib valida tööaja, mis sobib temale kõige paremini. Kuidas ma olen alati arvestanud iga töötaja kultuurilist tausta ja andnud neile vabu päevi neile kultuuriliselt olulistel päevadel. Kuidas ma olen neid alati meeles pidanud sünnipäevadel, tehes neile väikese rahalise kingi, lilled ja tordi. Yen ei tahtnud avalikku tähelepanu, temale olen ma lilled, raha ja magusa koju saatnud. Igal poolaastal olen maksnud preemiad - AMETLIKULT. Minu õnneks ma tegelengi ainult AMETLIKUT, seega pole kellelegi mingit MITTEAMETLIKKU sulli taskusse pistnud. Ja ma pole iialgu nõudnud ületunde mitte üheltki töötajalt. Ega ka raskuste käitlemist. Ainuke, kel pole olnud 4 päevaseid töönädalaid, kes istub töö juures hommikul kella neljast, tehes 11 - 13 tunnised päevi ja teisaldab kõik raskused, olen ma ise. Mul pole maksmata arveid ja maksud on tasutud - nii tulumaks kui ka pensionifond. Ja ma olen alati suhtunud oma töötajatesse heatahtlikult, võttes neid kõiki arvesse võrdselt ning austanud nende kombeid. Ent ikkagi, see kõik pole piisavalt hea. Hakates lahendusi otsima, selgus et Yen ise tahab tagasi tööle naasta, sest ma olevat hea ülemus! Ja et kui teda tööle tagasi ei võeta, siis on ta valmis kohtusse minema. Minu kysimus töökaitsele oli, et KUIDAS ma siit edasi lähen, teades, et nüüdsest pean ma hakkama kogu aeg üle õla vaatama? Töökaitse muuseas andis mulle rohelise tule, ei leidnud mingit seadusevastast tegevust ega pahatahtlikkust, peale selle, et ma olen LIIGA PALJU maksnud.... Peale mitut pikka ja põhjalikku aruelu töökaitsega, otsustasime koos,et teeme asja õigesti, seega tegin Yenile pakkumise võtta kaks nädalat nii öelda saamata jäänud haiguslehte ning et ta ise soovis veel kahte nädalat palgata puhkust, siis tööle naasta 9. septembril. Aga omalt poolt pidi Yen koostama kirjaliku vabanduse mulle ja teistele tshikkidele, sest tema pärast käsid nood kaks ka põrgutulest läbi! Järjekordne dimensioon oli, et kuidas seda kõike teistele tshikkidele tööl tutvustada. Tegelikult oli see uskumatu, millise yksmeelega saime me omavahel ka asjad reale. Kuna Yen hävitas ju sillad, siis kust otsast ma alustada ikka oskan, kui minna tagasi 5 päevasele töönädalale? Meil ju ametlikult mingit lepingu muudatust polnud, see kõik oli meie kõigi suunõnaline kokkulepe PROOVIDA 4 päevast töönädalat. Meil õnnestus see pea 2.5 aastat muide ilma igasuguste draamadeta. Ent nüüd, uued ajad ja uued tuuled. Me kõik nõustusime minna tagasi 5 päeva peale. Mina töötasin välja uuendatud õmbleja tööjuhendi ja töö sisekorra eeskirjad ning käitumisreeglid töökohal. Ja seadsin sisse igapäevase tunnitabeli, mis tuleb täita tööle tulles ja töölt lahkudes. Sättisime ka ranged ajad kohvi ja lõunapausiks. Suurim muudatus oli, et enam ei võeta telefone tootmisliinile, sest ma ei saa vähemalt enam Yeni usaldada - kes teab, mida ta pildistab või lindistab? Samuti panime me kaamerad üles, ilusa kirjaga kaamera all, et NAERATA, SA OLED KAAMERAS! Ja siis hakkasime ärevusega 9 septembrit ootama. Vahepealse dimensioonina lisandus nüüd aga sõtta ka Sotsiaalamet, sest Yen oli väidetavalt neile rääkinud loo, kuidas mina ta tööl minema lõin ja kuidas ma ta rahad omale võtsin. See oli mulle esimest korda suhelda Austraalia sotsiaalametiga, mis muide on ühesuunaline liiklus, kus nemad saadavad karme väljanõudmise kirju ja minul pole kuhugi helistada ega kirjutada, et saata omapoolsed kommentaarid. Nii ma maksingi neile vastavalt nõudekirjadele yhe korra ca 1100 dollarit ja teisel korral ca 900 dollarit, sest selleks ajaks ma juba hakkasin iseenda moistuses kahtlema. Vahel olin ma täiesti kindel, et mul on KAKS pead, kui mõtlesin kõigele juhtuvale, sest kõik tundis kehaväline!!!!! Sel hommikul tuli Antonio minuga tööle varakult kaasa. Ma polnud umbes 3 ööd enne maganud. REBANE RAPPIS BILBYT taaskord. Yen kõndis uksest sisse 7 minutit hiljem, kui oleks pidanud ja oli kohe valmis tootmisse kõndima. Ma palusin tal hoopis istet võtta, et teda uute asjaoludega kurssi viia. Ja loomulikult ta oli üllatunud, kuuldes et nyyd on töö 5 päeva ja et meil on uuendused sisse viidud! Sel samal momendil hakkas ta otsast peale käiama oma 56 tunnist haigusrahadest (lõpuni jäi arusaamatuks, kus see number 56 tuli, sest kaks nädalat haigusrahasid on 75 tundi!!!!!) ja keeldus allkirjastamast meie sisedokumente. Ja siis teatas suuremeelselt, et TA ON MULLE ANDESTANUD!!!!! Mis juhtus selle kirjaliku vabandusega????? Kas läks teel tuvi kaotsi või Austraalia Post ei tee taas oma tööd tasemel????? Ma sain oma elu suurima paanikahoo!!!!!! No ikka sellise, et ..... ise ma midagi ei mäleta! Fatima oli minu eest hoolitsenud ja Antion tegeles Yeniga, kes oli omakorda shoki saanud, nähes mind asfaldi peal lämbumas ja krambitamas! Kui ma pärast küsisin, et MIKS nad kiirabi ei kutsunud, siis Antonio ütles, et neil POLNUD AEGA!!!!!! See kõik oli olnud täielik tohuvabohu. Antonio ütles et ta pihustas mulle nitroglytseriini keele alla, et see olevat nagu hetkega hingamist aidanud. Selleks ajaks kui ma pildi ette sain, olin ma oma autos kaassoitja istmel, kogu kere valutas ja pea oli lõhkemas. Ja sel ajal kui mina oli ÄRA, siis Yen kirjutas oma käega lahkumisavalduse, sest ta ei tahtvat minu ega kellegi teise surma oma südametunnistusele!!!!!!!! Ma kusjuures üldse ei juubeldanud seal autos, kui Antonio mu koju viis, vaid olin täiesti tühi liikumatu kest. Tol õhtupoolikul ma vastasin aga hauataguse häälega ühele tundmatult numbrile tulevale kõnele. Tuli välja, et see oli Sotsiaalamet!!!!! Ja et neid oli vaja mulle raha tagasi kanda, mis ma neile olin maksnud vastavalt nõudekirjadele!!!!! Tuli välja,et ma polnudki kurjategija!!!!!! Järgmiseks hommikuks aga ajasin oma valutava kere jalgele ja läksin tööle. Ega ikka sellise pooletoobisena. Kukal tulitas endiselt, ribid olid valusad, jalad kanged ja vasak külg oli üleni sinikaid täis. Nüüd kolm nädalat hiljem, on mu ribid endiselt valusad, sinikad on iga päevaga ikka kollakamad, ent ei mingit juubeldust endiselt. Mida see Yen tegelikult võitis? Absoluutselt mitte midagi. Lõpparve oli 1743 dollarit. Lisaks kirjutas ta alla Deed Of Relase, mis on dokument, mis keelab tal minuga yhendust võtta, mind kohtusse kaevata või mis iganes aktsiooni korraldada. Kaasa arvatud rääkida halba. 3. juunil olin ma valmis andma talle kõik endast võimaliku, et ta tööle naasemine läheks valutult. Ilma rünnakule minemata, oleks ta olnud tagasi tööl 14 augustil ja meie kellegi jaoks poleks midagi muutunud - elu oleks läinud edasi samamoodi, nagu ta alati on olnud, Mina oleksin endiselt olnud iga indiviidi arvestav ja heatahtlik ning teinud endast kõik, et Yenil oleks parim võimalik töökorraldus. Nüüd aga pole temal tööd ja mina olen vaimselt ning füüsiliselt täiesti lombakas. Aga nagu töökaitse mulle ütles meie kõige viimases vestluses, olgu ma õnnelik, et mu ettevõte on endiselt toimiv - sest tihti pole sellistel lugudel õnnelikku lõppu. Ning ta mainis ka, et ta tahaks ka omale sellist tööandjat, nagu mina! Oeh...... Ja samal ajal, kogu selle hulluse sees, Fiona - see advokaadist accounant andmesisteaja on kaotanud töö ja minu accountant mõtleb veel selle üle, kas algatada tsiviilasi selle advookaadi firma vastu - minul selleks energiat pole. Ja minu isa on olnud vahepeal haiglast väljas ja uuesti tagasi ja uuesti kodus, ent palju on tema jaoks muutnud ning minu Eesti peres tuleb ette võtta olukorra hindamine, et kuidas edasi! Ja mu kallis lähedane on ka nüüd lõpuks üle kahe nädala haiglast kodus ja vist on asi kontrolli all. Ning jaaaa, mulle tundub, et ehk REBANE JÄTAB BILBY nüüd rahule ja ehk hakkab vaikselt kuskilt otsast saabuma RAHU! Ega ma end endiselt hästi ju tunne, aga ehk saan hakata vaikselt end koguma. Värve ma veel ei näe, muusikat ei suuda endiselt kuulata, ent söömisega olen hakanud järje peale saama. Ja kõige lõpuks, saime ämma nädal tagasi lõpuks hooldekodusse - nii et meil on üks mure vähem, üks rabistamine vähem! Maailmas toimuva jaoks mul hetkel energiat pole, sest kõigepealt pean ma ennast taas leidma ning REBANE PEAB BILBY VABAKS ANDMA! Ma kummardan oma kalli abikaasa ees. Ilma tema mõistmise, toe ja abita, ma kindlasti poleks tänaseks elus!