Pole nagu millegi eriliselt praktilisega silma paistnud lol
Kuigi aasta tagasi lubasime, et enam ei lähe õnge, suutsime ka sel aastal ennast vana-aasta õhtul kesköö paiku leida kesklinnast keset 600 000 pealist inimmassi. Lubatud oli kullasajune ilutulestik ajaloo hämarusse kadunud kullajahi (ja ilmselt ka paremate aegade) mälestuseks. No ütleme nii, et oli ikka ilus küll!!!!! Mind juba naljalt ahhetama ei saa, aga seekord andsin emotsioonile alla lol. Ilutulestik lõppes aga suht kurvalt, sest ühe ehitise metallkontsruktsiooniga katus lahvatas leekidesse. Meie seda vaatepilti vaatama ei jäänud, vaid suunasime oma energia kesklinnast välja saamiseks enne teisi. Kusjuures me kulutasime täpselt 7 minutit kesklinnast väljasaamiseks (selle aja sisse kuulus spurt keskväljakult autoni ja siis autoga "kriisipiirkonnast" välja). Me pigem ei tahaks mõelda, mis meie selja taga toimus, kui kogu see 600 000 inimest ennast asutas liikvele..... Teel koju siis kuulasime igasugu laule, nii iPodilt kui raadiost, mind aga jäi kummitama üks laul, mida ma viimati olin kuulnud umbes aastal 1985 ja mis meenitas mulle mingit kindlat (Väimela?) pidu. Anthony ütles, et ta ju TEAB, kes seda laulab, aga no ei tule suust välja..... Ok, lubasin siis kodus välja uurida, millega tegu on (osadel raadiojaamadel on otsingumootor mängitud muusika leidmiseks!), sestn no niiiiiii kummitas! Kodus netist selgus muidugi, et ilus nimestik sellelt raadiojaamalt, aga ükski lugu ei klappinud. Nii me siis läksime magama selguseta....
.... kuni hetkeni, mil mina inisesin poolmagades laulda seda vana laulu! Ja siis Anthony pani tule põlema ja hüppas püsti: MA TEAN SEDA LAULU, MA TEAN SELLE SÕNU, AGA MA EI MÄLETA KES SEDA LAULAB!!!!!!!! See tähendas, et ka mina plõksisin oma lambi põlema ja haarasin lennult arvuti, ning edasine on juba ajalugu: tänu You Tubele! Aga ega see ei lõppenud sellega, sest Anthony avastas, et vokaalinstrumentaalansambel Go West on ka olemas tema eeskujulikus vanade vinüülplaatide kogus ning siis kulus kogu öö nende vanade vinüülikate saatel! Ma siiani imestan, et kuidas vanal reivihunt omal ajal ostis sellise muusikaga plaate, ent "vana hunt" selgitas seda pre-reivi aegse perioodiga lol Ega ta samal ajal avaldas ka imestust, et kuidas minusugune rokikõrv sellist muusikat omal ajal kuulas, ent ju oli ka tegu samasuguse pre-rokieelse ajastuga! Ja isegi rohkem on ta üllatunud, et mina aastal 1985 kuulasin sama muusikat raudse eesriide taga! Ju olid selleski eesriides mingid praod!
Uue aasta esimese päeva hommik oli jõudnud juba sujuvalt üle minna pealelõunaks, kui meie end jalgele ajasime. Pesime rähma silmast, mina tõstsin veel plaate kuhjast teise, lootes leida veel mõnda pärlit.... aga ega me midagi muud tarka ei teinudki. Õhtul vedasime end kinno Sõjaratsut vaatama. Kui juba loomafilm, siis on see meile!
Seekord väljusime kinost, ainult minul silmad pisaratest kriimud.... Anthony pidas vapralt vastu! Ma tuletan meelde, et Austraalia hittfilm aastast 2011 Punane Koer oli tõeline pisarakiskuja, kus terve saal töinas ja peale mida ma alati lõugan nutta Punase Koera pärast, kui raadiost John Barnesi Working Class Hero´t kuulen (sest selle laulu ajal andis Punane Koer elule alla ja koperdas surnuaiale oma masteri hauale viimsele unele....) Sõjaratsu muidugi sellise tasemeni ei küündinud, ent minu pehmele hingele oli ka see liig! Sellegipoolest: ilus muinasjutt, kus hea võidab paha ja peaaegu et kõik jäävad ellu!
Muuga me silma paistnud polegi! Ühel nendest päevadest suutsin ma aga Anthony tõeliselt põlvedele shokeerida. Kolistades köögis ringi, "tahtsin" ma midagi, ent ma ei teadnud, mis see oleks. Äkitselt tabas mind välk ja valgustatuna sellest, tuli mulle pähe täpselt see, mis ma siis tahan! Eesti naine tahtis PIIMA-KLIMBISUPPI KILUVÕILEVAGA!!!!! Minu selgitused Anthonyle asja olemusest olid täpselt nagu selgitused Kuult... või isegi kuskilt veel müstilisemast paigast! Mis imeasi on PIIMASUPPPPPPPPPP??????????????????? Ta alguses isegi püüdis jälgida, mida ma pliidi taga teen, aga siis andis alla.... nii jube tundus see! Lõpp tulemust ta vaatas arusaamatusega, eriti ei saanud ta aru sellest anshoovise võileivast kogu selle mürgisupi kõrval! Nalja nabani! Ta arvas, et hullemat sööki maailmas pole, ma järjekindlalt tõotasin järgmine kord lauale midagi veel imelikumat panna (ent nagu alati, ma ei sunni kedagi teist eesti kööki tarbima lol).
Muidugi ei saa ma jätta mainimata Kaia Kanepi võrratut mängu Brisbanes, ent ma pean tunnistama, et mina spordikauge inimesena sellele kaasa ei elanud (selle asemel serveerisin tennist vaatavale härrale õhtusöögi voodisse!), ent selle eest Anthony hõiskas kahe eest ja kandis rind uhkesti kummis Estonia kirjaga t-särki terve nädalavahetuse, olles niivõrd uhke oma sidemete üle EESTIGA! Me juba arutasime, et meil on olemas kaks Eesti kirjaga särki, suusamüts ning lipuke, ent sellest jääb ilmselgelt väheks promomaks Eestit ning moodustada arvestatav fännklubi! Nii et minu õde Merjele sai juba tehtud meeleheitlik telefonikõne, et vajame rohkem Eesti asju!
2012 või mingi muu aasta... kõik on sama! Life goes on!
Monday, January 9, 2012
Friday, December 30, 2011
Karina läks külastama oma emapoolseid vanavanemaid Qoeenslandis ning on oodata tagasi alles 9. jaanuaril. Seega on olnud aeg ainult meile kahele ja oleme olnud suht aktiivne vanapaar. Ja kusjuures pole nii, et kõpitseme kodus ja värvime näiteks aknaraame, vaid oleme enda meelest olnud ikka väga vägevad eneseületajad!
Nimelt, yhel päeval soetasime mulle jalgratta! MULLE!?!!!!! JALGRATTA!!!!!??????? Jep..... kuna Dukani dieet meile mõlemale osutus esimese päevaga võimatuks läbi viia (me lihtsalt ei suuda konsumeerida eranditult ainult liha ja muna), siis otsustasime, et ehk hakkaks rohkem liikuma!!!!! ??????? Mina, kes ma tegin tööl tavalselt 15 - 23 tuhat sammu ja enamusel ajal kandes vähemalt 7 - 8 kg ühe, kui mitte mõlema käe otsas ja nii kuni 13 tundi järjest, istun juba mitmendat nädalat kodus haiguslehel ja EI TEE MIDAGI..... ning see hakkab tundma andma!
Seega: jalgele!!!!!!!
Anthonyl oli ratas juba olemas ja seega peale uue ilusa ratta koju toomist polnud enam mingit põhjust öelda EI liikuvale eluviisile.
Mina, kes ma alati olen sporti vihanud. Mina, kellele kõige vastikum tund koolis oli kehaline kasvatus. Mina, kes ma tallasin jalgratta pedaale viimati 1998 Soomes ühe vana ja taaskasutusse võetud Tunturi rattaga ning lubasin endale tööle ja tagasi jäätunud ratast tallates enam mitte iialgi ratta selga istuda.
Vat see uus ratas oli kui uuelt planeedilt! Mu vastikustunne oli eelnevalt olnud nii suur, et Anthony tõsimeeli küsis, kas ma olen ikka kindel, et ma rattaga sõita oskan....lol Vat tunne uue rattaga oli täpselt selline, kui ma esimest korda istusin automaatkastiga auto rooli.... olles kõhkvel ja kahevahel.....ja kuidas ma pärast seda enam iial ei vaata tagasi manuaalkastiga auto peale! Täpselt selline tunne valdas mind ka selle uue rattaga, kui proovisõidule läksime!
Ja järgmisel päeval läksid julged hundid rasvaste rindadega ratastega kohe ikka maailma vallutama! Hommikul kell 8 rattaga Frankstonisse (ca 3 km....), siis higistena ning värisevate jalgadega rongi peale ning Stony Pointy (mis muuseas on yks minu lemmikpaiku siin just oma vaikuse ja rahu poolest!), seal vedasime oma rattad praami peale ning ..... French Islandile sõit!!!!!!
Eelnev kodutöö ütles meile, et tegu on väga vähese asustusega, tasase ning inimtegevusest suht puutumatu loodusega väikesaarega, kus elab ca 60 inimest ja lugematu arv erinevaid kohalikke loomi, sealhulgas ussid, echidnad ja koaalad!
Päeva lõpuks olime kohanud umbes 5 saarelanikku, mitte yhtegi looma vabas looduses (välja arvatud kanad, pardid, lammas koos talledega, lehm ning poni taluloomaaias.....), läbinud loendamatud kilomeetreid kruusateid, mis viisid esialgu ikka üles mäkke (eestlasele on ju ka 90 meetrit küngast midagi mäesarnast ju!?), keskpõrandale kokku.... ja siis sadamasse (õnneks enamasti allamäge!) tagasi......liblikate saatel. Naerda sai rohkem kui rubla eest, sest julgete huntide seiklused ratastega olid ikka seda väärt kah. Nagu Anthony mainis kokkuvõtteks: jalgrattasõitu vihkav eesti naine tegi austraalia mehele 1 : 0 ära, kordagi virisemata lahtise kruusa,kõrge tõusu, janu, jaksu puudumise, tühja kõhu või haige käe üle! Austraalia mees istus paati oodates poolsurnuna, istmik valus ning pooleldi jalutu, kui eesti naine ikka veel rattaga ringi tuisates tolmupilvi üles keerutades maad ja ilma nautis!
Õhtul kell 8 koju jõudes olid meil mõlemad päikeseprillid ja kiivrite rihmad näkku keevitatud päikese poolt ja nägime välja kui turris juustega ahvid Kongost, ent tuju oli hea, vaatamata mõningasele lihaskurtumusele! Üllatuseks järgmisel päeval me isegi olime sedavõrra liikumisvõimelised (eesti naine rohkem, kui austraalia mees....lol).... et me isegi võtsime ette teekonna kesklinna!
Et vahetada oma nimi passis, pean ma tõestama Eesti Vabariigile teadagi oma abielu legaalsust. Abielutunnistus on kena paber küll, ent tõestamaks ametnikele, et see tõesti on ametlik dokument ning mitte mingi kodus arvutis kujundatud ja siis arvutist väljaprinditud omalooming, siis tuleb see nn. apostilliga kinnitada. Kuna Eesti Vabariik avas lõpuks ka kauaoodatud konsulaadi Austraalias, siis tähendab seda, et saan oma passivahetuse viia läbi siin. Varasem lähim võimalus oli Tokyo, nüüd on hea plaanimise korral võimalus see asi teha ära Melbournes! Ning seda võimalust ma ju ometigi kasutamata ei jäta! Seega tuli teekond ette võtta ning Austraalia Passport Office leida!
No midagi nii lihtsat protseduuri ma kohe ei mäletagi! Tunnistus putka august siise, tshekk vastu.... ja tulge tagasi ülehomme!!!!! 2 minutit ning lehva lehva!!!!!!
Hängisime siis muidu kesklinnas, vaatasime inimesi ja kuna meie dieet ju lõppes kaks päeva tagasi ebaõnnestumisega, siis ei takistanud miskid sisemised piirangud meid kakaod nautimast! Elu kui lill! Mis meid lõpuks rongi peale sai, oli minu valesti valitud jalatsid, sest ....kaua sa ikka kõrgetel kontsadel taarud, eriti kui eelmisest päevast on lihased tuntavalt "olemas" ja võimenduvad eriti veel kõrgete kontsadega..... lol Elu paljasjalgsena oli täiesti arvestatav elustiili võimalus!
No ja eile siis läksime tagasi kesklinna oma apostillitud paberit tagasi saama. Seekord oli see veelgi lihtsam. Aega võttis alla minuti!
Ja järgmine minut kulus meil jõuda järgmise rongi peale ning peale 10 minutit leidsime end loomaaia väravast! ... ja siis juba seespool väravat!
Me olime ikka täiega raketid keset massi titekärusid, ringisebivaid lapsi, nende vanemaid ja muidu tublisid, ent aeglasi inimesi! Ilm oli ilus ja mitte tapvalt kuum, ja loomaaed oli tõeliselt hästi orgunnitud! Jälgi rada ning see viib sind kohale!
Mina olin loomulikult liimunud iga puuri külge. Päeva õhtusse jõudes oli mul teha järgmine avaldus, põhinedes ajaloolisele kogemusele: sul võib olla lemmik t-särk, ent loomade hulgast ei saa sa öelda, kes on parem... nad KÕIK on mu lemmikud!
Ja et me veel liiga laisad poleks, õhtupoolikul mängisime me turiste ja võtsime ette laevakruiisi Yarra jõel. Ok, polnud just ookeanilaev ja kogu kruiis ka ainult tunni, ent siiski võime uhkusest rinna pungi ajada ja öelda, et ka jõelt on Melbourne täpselt sama ilus kui maalt või taevast!
Ja päris õhtul koju jõudes, oli ka meie eeslinna koduke nii armsake ja meie huskyd ja kass eriti kallid, sest me olime veetnud oma päeva 12 tundi ilma nendeta! Kuidas me seda kyll vastu pidasime?! lol Me ülendasime oma kassi koheselt koaala -opossum-leemur-meerkat-lumeleopardi staatusesse, sest täpselt selline ta ju ongi! Huskyd olid end päikese eest maasse kaevunud ning nende mullased kaevurinäod panid meid meie endi päikesest põletatud ninasid unustama!
Elu on ilus! Ja veelgi ilusamaks ta läheb, sest tund tagasi saabus poest koju ka teine kajakk..... aga see jääb mind ootama, kuniks mu käsi lõigatud ning tagasi kasutuses! Rattaga saan ma hakkama, aga aerudega mitte... seniks!
Ja õhtul plaanime minna taas kesklinna, sest tänane ilutulestik on nn. kullasadu, mis meenutab vanu kullapalaviku aegu Victorias, mis muide pani aluse ka Melbourne linna kujunemisele!
Aga mis meil ikka kullast! .... meil oleme ju meie!
Ilusat aastavahetust Teile!
Nimelt, yhel päeval soetasime mulle jalgratta! MULLE!?!!!!! JALGRATTA!!!!!??????? Jep..... kuna Dukani dieet meile mõlemale osutus esimese päevaga võimatuks läbi viia (me lihtsalt ei suuda konsumeerida eranditult ainult liha ja muna), siis otsustasime, et ehk hakkaks rohkem liikuma!!!!! ??????? Mina, kes ma tegin tööl tavalselt 15 - 23 tuhat sammu ja enamusel ajal kandes vähemalt 7 - 8 kg ühe, kui mitte mõlema käe otsas ja nii kuni 13 tundi järjest, istun juba mitmendat nädalat kodus haiguslehel ja EI TEE MIDAGI..... ning see hakkab tundma andma!
Seega: jalgele!!!!!!!
Anthonyl oli ratas juba olemas ja seega peale uue ilusa ratta koju toomist polnud enam mingit põhjust öelda EI liikuvale eluviisile.
Mina, kes ma alati olen sporti vihanud. Mina, kellele kõige vastikum tund koolis oli kehaline kasvatus. Mina, kes ma tallasin jalgratta pedaale viimati 1998 Soomes ühe vana ja taaskasutusse võetud Tunturi rattaga ning lubasin endale tööle ja tagasi jäätunud ratast tallates enam mitte iialgi ratta selga istuda.
Vat see uus ratas oli kui uuelt planeedilt! Mu vastikustunne oli eelnevalt olnud nii suur, et Anthony tõsimeeli küsis, kas ma olen ikka kindel, et ma rattaga sõita oskan....lol Vat tunne uue rattaga oli täpselt selline, kui ma esimest korda istusin automaatkastiga auto rooli.... olles kõhkvel ja kahevahel.....ja kuidas ma pärast seda enam iial ei vaata tagasi manuaalkastiga auto peale! Täpselt selline tunne valdas mind ka selle uue rattaga, kui proovisõidule läksime!
Ja järgmisel päeval läksid julged hundid rasvaste rindadega ratastega kohe ikka maailma vallutama! Hommikul kell 8 rattaga Frankstonisse (ca 3 km....), siis higistena ning värisevate jalgadega rongi peale ning Stony Pointy (mis muuseas on yks minu lemmikpaiku siin just oma vaikuse ja rahu poolest!), seal vedasime oma rattad praami peale ning ..... French Islandile sõit!!!!!!
Eelnev kodutöö ütles meile, et tegu on väga vähese asustusega, tasase ning inimtegevusest suht puutumatu loodusega väikesaarega, kus elab ca 60 inimest ja lugematu arv erinevaid kohalikke loomi, sealhulgas ussid, echidnad ja koaalad!
Päeva lõpuks olime kohanud umbes 5 saarelanikku, mitte yhtegi looma vabas looduses (välja arvatud kanad, pardid, lammas koos talledega, lehm ning poni taluloomaaias.....), läbinud loendamatud kilomeetreid kruusateid, mis viisid esialgu ikka üles mäkke (eestlasele on ju ka 90 meetrit küngast midagi mäesarnast ju!?), keskpõrandale kokku.... ja siis sadamasse (õnneks enamasti allamäge!) tagasi......liblikate saatel. Naerda sai rohkem kui rubla eest, sest julgete huntide seiklused ratastega olid ikka seda väärt kah. Nagu Anthony mainis kokkuvõtteks: jalgrattasõitu vihkav eesti naine tegi austraalia mehele 1 : 0 ära, kordagi virisemata lahtise kruusa,kõrge tõusu, janu, jaksu puudumise, tühja kõhu või haige käe üle! Austraalia mees istus paati oodates poolsurnuna, istmik valus ning pooleldi jalutu, kui eesti naine ikka veel rattaga ringi tuisates tolmupilvi üles keerutades maad ja ilma nautis!
Õhtul kell 8 koju jõudes olid meil mõlemad päikeseprillid ja kiivrite rihmad näkku keevitatud päikese poolt ja nägime välja kui turris juustega ahvid Kongost, ent tuju oli hea, vaatamata mõningasele lihaskurtumusele! Üllatuseks järgmisel päeval me isegi olime sedavõrra liikumisvõimelised (eesti naine rohkem, kui austraalia mees....lol).... et me isegi võtsime ette teekonna kesklinna!
Et vahetada oma nimi passis, pean ma tõestama Eesti Vabariigile teadagi oma abielu legaalsust. Abielutunnistus on kena paber küll, ent tõestamaks ametnikele, et see tõesti on ametlik dokument ning mitte mingi kodus arvutis kujundatud ja siis arvutist väljaprinditud omalooming, siis tuleb see nn. apostilliga kinnitada. Kuna Eesti Vabariik avas lõpuks ka kauaoodatud konsulaadi Austraalias, siis tähendab seda, et saan oma passivahetuse viia läbi siin. Varasem lähim võimalus oli Tokyo, nüüd on hea plaanimise korral võimalus see asi teha ära Melbournes! Ning seda võimalust ma ju ometigi kasutamata ei jäta! Seega tuli teekond ette võtta ning Austraalia Passport Office leida!
No midagi nii lihtsat protseduuri ma kohe ei mäletagi! Tunnistus putka august siise, tshekk vastu.... ja tulge tagasi ülehomme!!!!! 2 minutit ning lehva lehva!!!!!!
Hängisime siis muidu kesklinnas, vaatasime inimesi ja kuna meie dieet ju lõppes kaks päeva tagasi ebaõnnestumisega, siis ei takistanud miskid sisemised piirangud meid kakaod nautimast! Elu kui lill! Mis meid lõpuks rongi peale sai, oli minu valesti valitud jalatsid, sest ....kaua sa ikka kõrgetel kontsadel taarud, eriti kui eelmisest päevast on lihased tuntavalt "olemas" ja võimenduvad eriti veel kõrgete kontsadega..... lol Elu paljasjalgsena oli täiesti arvestatav elustiili võimalus!
No ja eile siis läksime tagasi kesklinna oma apostillitud paberit tagasi saama. Seekord oli see veelgi lihtsam. Aega võttis alla minuti!
Ja järgmine minut kulus meil jõuda järgmise rongi peale ning peale 10 minutit leidsime end loomaaia väravast! ... ja siis juba seespool väravat!
Me olime ikka täiega raketid keset massi titekärusid, ringisebivaid lapsi, nende vanemaid ja muidu tublisid, ent aeglasi inimesi! Ilm oli ilus ja mitte tapvalt kuum, ja loomaaed oli tõeliselt hästi orgunnitud! Jälgi rada ning see viib sind kohale!
Mina olin loomulikult liimunud iga puuri külge. Päeva õhtusse jõudes oli mul teha järgmine avaldus, põhinedes ajaloolisele kogemusele: sul võib olla lemmik t-särk, ent loomade hulgast ei saa sa öelda, kes on parem... nad KÕIK on mu lemmikud!
Ja et me veel liiga laisad poleks, õhtupoolikul mängisime me turiste ja võtsime ette laevakruiisi Yarra jõel. Ok, polnud just ookeanilaev ja kogu kruiis ka ainult tunni, ent siiski võime uhkusest rinna pungi ajada ja öelda, et ka jõelt on Melbourne täpselt sama ilus kui maalt või taevast!
Ja päris õhtul koju jõudes, oli ka meie eeslinna koduke nii armsake ja meie huskyd ja kass eriti kallid, sest me olime veetnud oma päeva 12 tundi ilma nendeta! Kuidas me seda kyll vastu pidasime?! lol Me ülendasime oma kassi koheselt koaala -opossum-leemur-meerkat-lumeleopardi staatusesse, sest täpselt selline ta ju ongi! Huskyd olid end päikese eest maasse kaevunud ning nende mullased kaevurinäod panid meid meie endi päikesest põletatud ninasid unustama!
Elu on ilus! Ja veelgi ilusamaks ta läheb, sest tund tagasi saabus poest koju ka teine kajakk..... aga see jääb mind ootama, kuniks mu käsi lõigatud ning tagasi kasutuses! Rattaga saan ma hakkama, aga aerudega mitte... seniks!
Ja õhtul plaanime minna taas kesklinna, sest tänane ilutulestik on nn. kullasadu, mis meenutab vanu kullapalaviku aegu Victorias, mis muide pani aluse ka Melbourne linna kujunemisele!
Aga mis meil ikka kullast! .... meil oleme ju meie!
Ilusat aastavahetust Teile!
Tuesday, December 20, 2011
Mis jõulud?????
.... mina ju ometi massidega kaasa ei lähe?
Eile üks mu kohalik sõbranna oli peaaegu et südamerabanduse ääre peal: nii palju on teha, nimekirjad teha vajavatest asjades ja ostunimekirjadest keerlevat öösiti silme ees, kogu jõuluaegne logistika ikka veel logiseb jne jne. Mina vaatasin teda tuima pilguga ja sõna otseses mõttes - EI SAA ARU!!!!!
Ja tema ei saa minust aru.....
Jõulud Austraalias on täpselt samasugune stressirohke aeg, nagu ta on Eestis. Ja algab ta undamise saatel kohe peale Helloweeni. Algab tormijooks, kes saab kuusekese esimesena püsti ning kelle majal jõulude lõpuks on vägevaim (ja minu meelest ka maitsetuim.... sorrrrrrry...........) jõuludekoratsioon. Ja kaks nädalat enne jõule kappab jõulumuusika saatel ringi hullunud mass, kes on kaotanud igasuguse suunataju ja viisakuse.
...........................
Mina olen juba aastaid keelanud endale kinke teha. Minu väikeste vajaduste juures ma kohe ei taha endale lähedale lasta mõtet, et keegi kuskil sügab kukalt, et mis mulle kinkida. Sest ma ei taha järjekordset kruusi või sokikomplekti või tordilabidat. Seda mida mina tahaksid, seda miski jõuluvana niikuinii mulle tuua ei saa ja minu soovil pole absoluutselt tegu mingi ajalise (jõulud, näärid, sünnipäev, pulma aastapäev jne jne), hetkega.
Ma olen hetkel haiguslehel ja kui ühel päeval töö juurde sisse põikasin, siis tormas kogu rahvamass mu juurde kokku. Vahetanud kiire info, et kuidas läheb ja kas kõik on ok, hakkas enamus mulle kaasa tundma, et oiiiiiiii, nüüd jõuluaeg ning sul käsi paha, kuidas sa kõigega hakkama saad??????? ....ooooot, et millega ma hakkama pean saama??????? No et jõulud ju.... shoppamine ja koristamine ja söögitegu...... Ikka päris raske, kui mitte võimatu oli neile selgitada, et meie kodus on kord ja hea söök, armastus ja teineteisest hoolimine 365 päeva aastas ja meie ei hakka ennast tapma üle lati hüpates (või oimetuks õgides) ühe päeva nimel. ... ma arvan, et sõnum ei jõudnudki kohale.
Kuna meie peres on siiski ka 9 aastane tüdruklaps, siis see tähendab, et midagi jõululaadset peab ikkagi juhtuma. Kuuse saime püsti möödunud nädalavahetusel ja veel nädal enne kirjutas Karina jõuluvanale kirja, milles me soovituse kohaselt soovida 3 asja, tähtsuse järjekorras. Enne kirja postipanemist isa Anthony "kontrollis õigekirja ja andis näpunäiteid": kuna kirjas seisis esikohal surfilaud, .... ja isa Anthony on kahe jalaga maa peal ning teab, et ei minust ega temast pole abi surfariks saamise pikal teel...... siis suunas ta lapse meele hoopis kajaki peale.....(no et laineid pole alati võtta, aga kajakiga saad aasta läbi pikki jõge ja merd ringi tuisata ja lisaks sellele on see meie Kananooki oja ju ka kohe ukse all, mis siis muud kui piki oja alla merre ja siis mere kaudu koju tagasi???????)
Peale seda kulges meie pere Jõuluvana minu ja Anthony tandemi näol lapse koolis olles poodi, kust me siis lahkusime rahulolevalt kajak, aerud ja iste kaenlas ning peitsime kõik selle garaazi.... sest üllatuse moment peab ju jääma?
Siis sebis meie pere Jõulutandem veel miski Wii vidina ja mina ostsin lapsele yhe t-särgi. Lugu oli nii, et Karina kooli jõulukontserdi õnnestumiseks pidid lapsed olema riietatud kas punasesse või rohelisse jõulutemaatikaga riietesse. Meil istus siis vingus näoga laps kodus ja ükski olemasolev kehakate ei sobinud. Läksime lapsega poodi. Kogu jõuluvalikust klammerdus tüdrukaps musta jõulukirjade ning surnupealuudega särgi külge.... Isa Anthony siis klammerdas lapse selle küljest lahti, kuna juhised kooli ja lapse poolt olid väga selged: punane või roheline. Poest lahkudes oli meil kilekotis punane põdrasarvedega t-särk, ent laps vaatas endiselt üle õla mahajäänud pealuudega särgi suunas...... No ütleme nii, puhtalt minu abiga on leidis see must särk omale koha meie kuuse all :)
No ja siis oli ju veel see jõulukontsert. ...... mis ma oskan kosta..... haletsusväärsemat üritust annab ajaloost leida. Minu lapsepõlves oli ikka nii, et kogu kool panustas asjasse ja kõik oli autentne. Vanemad tulid kohale, lipsud ja kleidid, soengud ikka ka.
See aussie pärane üritus oli ikka jumala jube: mina ja veel paar naisinimest olime riietatud viisakalt ning kammitud/ kasitud. Ma isegi 5 minuti enne kodust väljumist triikisn seeliku üle, kuna tundus natsa kortsus. Enamus vanemaid aga olid tulnud otse töölt või pliidi tagant ning mõni jättis mulje, et just tõusnud voodist... Ok, mis mina vanamoodne ja igav vanainimene ikka oskan kosta!? No aga kontsert..... Kas seda saab kontserdiks nimetada, kui peale pannakse jõuluplaat, kus mingi mees laulab jõululaule ning iga laulu ajal on laval üks klass korraga ühes joones üles rivistanud ning tühjade silmadega lapsed vigisevad plaadiga kaasa??????? Täpselt nii jube see oligi. Ma meenutasin kogu selle tuulest viidud vigina saatel hea sõnaga oma muusikaõpetajat Silvi Tanilovit ja hardalt soovisin, et tema tuleks ja lööks korra majja ning paneks lapsed ELAMA! Sel ajal kui Anthony igavusest luges mööduvaid ronge, tegin mina juba oma peas plaane, kuidas korraldada järgmise aasta kontsert, kus esinevad lapsed ikka ise,andes endist parima ning neil on ka silmis sära! No päris uue aasta lubaduseks ma seda muidugi ei vormista, ent natuke rohkem pingutust õpetajatelt sooviksin küll näha!
Üks hea asi on selle jubedas jõuluajas aga siiski: me saame olla omaette ja keegi ei pea tööle ning kooli tormama. Me saame ärgata täpselt siis, kui uni otsas, minna magama just siis, kui silm kinni vajumas, teha asju, mida me just tunneme tahtvat ja kui ei taha teha midagi, siis ei tee ka midagi. See on jõulude juures parim asi.
Ja kui ma rääkisin siin ennem oma soovist, mida ükski Jõuluvana täita ei saa, siis teema lõpetuseks võin ma selle avalikustada:
RAHU MINUS ENESES JA MINU ÜMBER
Eile üks mu kohalik sõbranna oli peaaegu et südamerabanduse ääre peal: nii palju on teha, nimekirjad teha vajavatest asjades ja ostunimekirjadest keerlevat öösiti silme ees, kogu jõuluaegne logistika ikka veel logiseb jne jne. Mina vaatasin teda tuima pilguga ja sõna otseses mõttes - EI SAA ARU!!!!!
Ja tema ei saa minust aru.....
Jõulud Austraalias on täpselt samasugune stressirohke aeg, nagu ta on Eestis. Ja algab ta undamise saatel kohe peale Helloweeni. Algab tormijooks, kes saab kuusekese esimesena püsti ning kelle majal jõulude lõpuks on vägevaim (ja minu meelest ka maitsetuim.... sorrrrrrry...........) jõuludekoratsioon. Ja kaks nädalat enne jõule kappab jõulumuusika saatel ringi hullunud mass, kes on kaotanud igasuguse suunataju ja viisakuse.
...........................
Mina olen juba aastaid keelanud endale kinke teha. Minu väikeste vajaduste juures ma kohe ei taha endale lähedale lasta mõtet, et keegi kuskil sügab kukalt, et mis mulle kinkida. Sest ma ei taha järjekordset kruusi või sokikomplekti või tordilabidat. Seda mida mina tahaksid, seda miski jõuluvana niikuinii mulle tuua ei saa ja minu soovil pole absoluutselt tegu mingi ajalise (jõulud, näärid, sünnipäev, pulma aastapäev jne jne), hetkega.
Ma olen hetkel haiguslehel ja kui ühel päeval töö juurde sisse põikasin, siis tormas kogu rahvamass mu juurde kokku. Vahetanud kiire info, et kuidas läheb ja kas kõik on ok, hakkas enamus mulle kaasa tundma, et oiiiiiiii, nüüd jõuluaeg ning sul käsi paha, kuidas sa kõigega hakkama saad??????? ....ooooot, et millega ma hakkama pean saama??????? No et jõulud ju.... shoppamine ja koristamine ja söögitegu...... Ikka päris raske, kui mitte võimatu oli neile selgitada, et meie kodus on kord ja hea söök, armastus ja teineteisest hoolimine 365 päeva aastas ja meie ei hakka ennast tapma üle lati hüpates (või oimetuks õgides) ühe päeva nimel. ... ma arvan, et sõnum ei jõudnudki kohale.
Kuna meie peres on siiski ka 9 aastane tüdruklaps, siis see tähendab, et midagi jõululaadset peab ikkagi juhtuma. Kuuse saime püsti möödunud nädalavahetusel ja veel nädal enne kirjutas Karina jõuluvanale kirja, milles me soovituse kohaselt soovida 3 asja, tähtsuse järjekorras. Enne kirja postipanemist isa Anthony "kontrollis õigekirja ja andis näpunäiteid": kuna kirjas seisis esikohal surfilaud, .... ja isa Anthony on kahe jalaga maa peal ning teab, et ei minust ega temast pole abi surfariks saamise pikal teel...... siis suunas ta lapse meele hoopis kajaki peale.....(no et laineid pole alati võtta, aga kajakiga saad aasta läbi pikki jõge ja merd ringi tuisata ja lisaks sellele on see meie Kananooki oja ju ka kohe ukse all, mis siis muud kui piki oja alla merre ja siis mere kaudu koju tagasi???????)
Peale seda kulges meie pere Jõuluvana minu ja Anthony tandemi näol lapse koolis olles poodi, kust me siis lahkusime rahulolevalt kajak, aerud ja iste kaenlas ning peitsime kõik selle garaazi.... sest üllatuse moment peab ju jääma?
Siis sebis meie pere Jõulutandem veel miski Wii vidina ja mina ostsin lapsele yhe t-särgi. Lugu oli nii, et Karina kooli jõulukontserdi õnnestumiseks pidid lapsed olema riietatud kas punasesse või rohelisse jõulutemaatikaga riietesse. Meil istus siis vingus näoga laps kodus ja ükski olemasolev kehakate ei sobinud. Läksime lapsega poodi. Kogu jõuluvalikust klammerdus tüdrukaps musta jõulukirjade ning surnupealuudega särgi külge.... Isa Anthony siis klammerdas lapse selle küljest lahti, kuna juhised kooli ja lapse poolt olid väga selged: punane või roheline. Poest lahkudes oli meil kilekotis punane põdrasarvedega t-särk, ent laps vaatas endiselt üle õla mahajäänud pealuudega särgi suunas...... No ütleme nii, puhtalt minu abiga on leidis see must särk omale koha meie kuuse all :)
No ja siis oli ju veel see jõulukontsert. ...... mis ma oskan kosta..... haletsusväärsemat üritust annab ajaloost leida. Minu lapsepõlves oli ikka nii, et kogu kool panustas asjasse ja kõik oli autentne. Vanemad tulid kohale, lipsud ja kleidid, soengud ikka ka.
See aussie pärane üritus oli ikka jumala jube: mina ja veel paar naisinimest olime riietatud viisakalt ning kammitud/ kasitud. Ma isegi 5 minuti enne kodust väljumist triikisn seeliku üle, kuna tundus natsa kortsus. Enamus vanemaid aga olid tulnud otse töölt või pliidi tagant ning mõni jättis mulje, et just tõusnud voodist... Ok, mis mina vanamoodne ja igav vanainimene ikka oskan kosta!? No aga kontsert..... Kas seda saab kontserdiks nimetada, kui peale pannakse jõuluplaat, kus mingi mees laulab jõululaule ning iga laulu ajal on laval üks klass korraga ühes joones üles rivistanud ning tühjade silmadega lapsed vigisevad plaadiga kaasa??????? Täpselt nii jube see oligi. Ma meenutasin kogu selle tuulest viidud vigina saatel hea sõnaga oma muusikaõpetajat Silvi Tanilovit ja hardalt soovisin, et tema tuleks ja lööks korra majja ning paneks lapsed ELAMA! Sel ajal kui Anthony igavusest luges mööduvaid ronge, tegin mina juba oma peas plaane, kuidas korraldada järgmise aasta kontsert, kus esinevad lapsed ikka ise,andes endist parima ning neil on ka silmis sära! No päris uue aasta lubaduseks ma seda muidugi ei vormista, ent natuke rohkem pingutust õpetajatelt sooviksin küll näha!
Üks hea asi on selle jubedas jõuluajas aga siiski: me saame olla omaette ja keegi ei pea tööle ning kooli tormama. Me saame ärgata täpselt siis, kui uni otsas, minna magama just siis, kui silm kinni vajumas, teha asju, mida me just tunneme tahtvat ja kui ei taha teha midagi, siis ei tee ka midagi. See on jõulude juures parim asi.
Ja kui ma rääkisin siin ennem oma soovist, mida ükski Jõuluvana täita ei saa, siis teema lõpetuseks võin ma selle avalikustada:
RAHU MINUS ENESES JA MINU ÜMBER
Monday, December 19, 2011
Homme õhtul kell 9 ....
.... saab 2 aastat hetkest, kui oma jala Austraalia pinnale maha panin.
Et mida ma siis tunnen, kui selle peale mõtlen???? Tunne on täpselt selline, et lõpuks jõudsin koju! Kogu mu segane tunne, milles ma elasin 41 aastat, sai hetkega maa sisse trambitud. Kui soovahetajad tunnevad end omas kehas kellegi teisena, siis mina olen MAAVAHETAJA..... elades vales kohas ja kohati tundsin, et ka valel ajal.....
Nüüd olen õnneks oma koha leidnud! Aeg polegi oluline, vaid pesa on tähtis: ei tahaks siit lahkuda, ja kui pean, siis tahan siia kohe tagasi..... Anthony, Karina, Grandpussi, Misha ja Mimi juurde!
Mis ma siis 2 aasta vahekokkuvõtteks oskan kosta.....
Suurimaks edasiminekuks pean asjaolu, et olen hakanud siinseid naisteajakirju ostma. Vat lugu selles, et kui kolid uude riiki, siis pole ju mingit ülevaadet seltskonna- ja muude avaliku elu tegelastest. Sokuta mõni austraallane Eestisse ja suru Eesti Naine või halvemal juhul Kroonika talle pihku.... võin võtta mürki selle peale, et see vaene austraallane ei oska midagi arvata ei neist inimestest ega ka kohtadest või isegi retseptidest, sest puudub igasugune taust. Täpselt sama on ju ka vastupidi. Nüüd on aga asi nii, et loen mõnuga Austraalia naisteajakirju (puhta kollast ajakirjandust ikka veel väldin!) ning naudin ja olen täiesti kursis, kes on kes, asukoha panen ka jämedalt paika ning on olemas täiesti arvestatav taustainfo. Tunne on nagu ...old local....
Sama on ka toidupoodidega: tead täpselt, millist vältida! Tunne on nagu.... old local.....
Liiklus. Ei mäletagi enam, kuidas parempoolne liiklus tundus. Tunne on nagu.... old local....
Televiisorit vaadates ei pane ma ammu enam kurtidele mõeldud subtiitreid peale, sest imekombel suudan aru saada ka kõige aussiemast inglise keelest... või kui keegi kägisebki midagi tõeliselt arusaamatut, siis ega vist midagi eriti ei kaota ka.... mõnel juhul ka Anthony vaatab mulle otsa ja küsib: kas sina said aru? ... sest tema ei saanud!
Muidugi pean ma avaldama siinkohal oma nõrkuse: mulle tõeliselt meeldib aussie english.... Selline sõbramehe keel, patsuta aga õlale, ja no worries! Anthony muide ei räägi üldse seda põlist aussie keelt, vaid täiesti korralikku ja viisakat inglise keelt, ent samal ajal ta ikka aegajalt korraldab mulle etenduse SELLES aussie keeles, mis võtab mul naerust vee silmist välja! Kord rongipileteid ostes tervitas müüja Anhtonyt lausega: how`s going chemp!? ... siis edasine rongisõit kulges mul naerukrampides, sest ma kujutasin ette, kuidas Eestis ma hakkaksin inimesi nimetama neid kõnetades tshempioniteks või ka semudeks või sellideks või seppadeks...... Tere hommikust, kõva sepp? Aitäh, tshempion? ... igal juhul inimesed siin just nii räägivad ja ma alati naudin seda kuulata ning see ajab mind endiselt naerma!
Kahjuks aga minu tugevale aktsendile ei saa aga minust kunagi ....old local..! Ilmselt hakkasin ma inglise keelega peale liiga hilja ja see "tundmatu päritoluga"aksent ei kao kuhugi! Lapse eas õpitult õpid keele kogu ilus, vanemana enam vist mitte nii edukalt. Aga ega mind minu aktsent sega ja siiani pole seganud ka kedagi minu ümber, tavaliselt see aktsent aga tekitab segadust, sest see ei reeda, kust ma pärit olen!
Muuseas, peale kahte aastat siin, ma endiselt ei tea ühtki eestlast siin Melbournes ega tea ka kedagi kes teaks mõnda eestlast! Ju neid ikka on, ent mul pole mingi hädavajadust nendega kokku saada, sest ma ei tunne mingit spetsiaalset igatsust eestlaste järele!
Mis puutub aga austraallaste õlle- ja mänguautomaatide harjumuste juurde, siis pole kumbki meist miski old local, vaid pigem kummalised ja igavad vanainimesed, sest endiselt me elame oma alkoholi- ning hasartmänguvaba (liigitan hasartmängude alla ka jalgpalli, sest mida muud kui hasart see ikka on, mis rahvamassi jalgpallivõistlustel sellisena kisendama ajab?) elu ja elades äärelinnas püüame enam ja enam go green....
.... oma köögi- ja maitsevilja peenraga! Meil oli tegelikult plaan ka võtta kolm kana. Ent ühel päeval nägin ma kuidas meie kaks huskyt korraldasid garaaziseina vahel elavale linnuperele 24/7 kestva terrori.... peale seda teatasin ma õhtusöögilauas, et kuniks meil on huskyd, meil kanu ei tule! Sest ükski kana ega ka kana omanik ei taha näha kahte paari jälgivaid husky silmi ja ilmselt ka aegajalt laksuvaid lõugu kana-aia taga! Ei tule nendelt kanadelt eales kauaoodatud kodumune!
Pere ajalugu arvestades, huskyd saavad alati olema, kanad on endiselt küsimärgiga!
Kuidagi ebanormaalselt normaalne on olla!
Et mida ma siis tunnen, kui selle peale mõtlen???? Tunne on täpselt selline, et lõpuks jõudsin koju! Kogu mu segane tunne, milles ma elasin 41 aastat, sai hetkega maa sisse trambitud. Kui soovahetajad tunnevad end omas kehas kellegi teisena, siis mina olen MAAVAHETAJA..... elades vales kohas ja kohati tundsin, et ka valel ajal.....
Nüüd olen õnneks oma koha leidnud! Aeg polegi oluline, vaid pesa on tähtis: ei tahaks siit lahkuda, ja kui pean, siis tahan siia kohe tagasi..... Anthony, Karina, Grandpussi, Misha ja Mimi juurde!
Mis ma siis 2 aasta vahekokkuvõtteks oskan kosta.....
Suurimaks edasiminekuks pean asjaolu, et olen hakanud siinseid naisteajakirju ostma. Vat lugu selles, et kui kolid uude riiki, siis pole ju mingit ülevaadet seltskonna- ja muude avaliku elu tegelastest. Sokuta mõni austraallane Eestisse ja suru Eesti Naine või halvemal juhul Kroonika talle pihku.... võin võtta mürki selle peale, et see vaene austraallane ei oska midagi arvata ei neist inimestest ega ka kohtadest või isegi retseptidest, sest puudub igasugune taust. Täpselt sama on ju ka vastupidi. Nüüd on aga asi nii, et loen mõnuga Austraalia naisteajakirju (puhta kollast ajakirjandust ikka veel väldin!) ning naudin ja olen täiesti kursis, kes on kes, asukoha panen ka jämedalt paika ning on olemas täiesti arvestatav taustainfo. Tunne on nagu ...old local....
Sama on ka toidupoodidega: tead täpselt, millist vältida! Tunne on nagu.... old local.....
Liiklus. Ei mäletagi enam, kuidas parempoolne liiklus tundus. Tunne on nagu.... old local....
Televiisorit vaadates ei pane ma ammu enam kurtidele mõeldud subtiitreid peale, sest imekombel suudan aru saada ka kõige aussiemast inglise keelest... või kui keegi kägisebki midagi tõeliselt arusaamatut, siis ega vist midagi eriti ei kaota ka.... mõnel juhul ka Anthony vaatab mulle otsa ja küsib: kas sina said aru? ... sest tema ei saanud!
Muidugi pean ma avaldama siinkohal oma nõrkuse: mulle tõeliselt meeldib aussie english.... Selline sõbramehe keel, patsuta aga õlale, ja no worries! Anthony muide ei räägi üldse seda põlist aussie keelt, vaid täiesti korralikku ja viisakat inglise keelt, ent samal ajal ta ikka aegajalt korraldab mulle etenduse SELLES aussie keeles, mis võtab mul naerust vee silmist välja! Kord rongipileteid ostes tervitas müüja Anhtonyt lausega: how`s going chemp!? ... siis edasine rongisõit kulges mul naerukrampides, sest ma kujutasin ette, kuidas Eestis ma hakkaksin inimesi nimetama neid kõnetades tshempioniteks või ka semudeks või sellideks või seppadeks...... Tere hommikust, kõva sepp? Aitäh, tshempion? ... igal juhul inimesed siin just nii räägivad ja ma alati naudin seda kuulata ning see ajab mind endiselt naerma!
Kahjuks aga minu tugevale aktsendile ei saa aga minust kunagi ....old local..! Ilmselt hakkasin ma inglise keelega peale liiga hilja ja see "tundmatu päritoluga"aksent ei kao kuhugi! Lapse eas õpitult õpid keele kogu ilus, vanemana enam vist mitte nii edukalt. Aga ega mind minu aktsent sega ja siiani pole seganud ka kedagi minu ümber, tavaliselt see aktsent aga tekitab segadust, sest see ei reeda, kust ma pärit olen!
Muuseas, peale kahte aastat siin, ma endiselt ei tea ühtki eestlast siin Melbournes ega tea ka kedagi kes teaks mõnda eestlast! Ju neid ikka on, ent mul pole mingi hädavajadust nendega kokku saada, sest ma ei tunne mingit spetsiaalset igatsust eestlaste järele!
Mis puutub aga austraallaste õlle- ja mänguautomaatide harjumuste juurde, siis pole kumbki meist miski old local, vaid pigem kummalised ja igavad vanainimesed, sest endiselt me elame oma alkoholi- ning hasartmänguvaba (liigitan hasartmängude alla ka jalgpalli, sest mida muud kui hasart see ikka on, mis rahvamassi jalgpallivõistlustel sellisena kisendama ajab?) elu ja elades äärelinnas püüame enam ja enam go green....
.... oma köögi- ja maitsevilja peenraga! Meil oli tegelikult plaan ka võtta kolm kana. Ent ühel päeval nägin ma kuidas meie kaks huskyt korraldasid garaaziseina vahel elavale linnuperele 24/7 kestva terrori.... peale seda teatasin ma õhtusöögilauas, et kuniks meil on huskyd, meil kanu ei tule! Sest ükski kana ega ka kana omanik ei taha näha kahte paari jälgivaid husky silmi ja ilmselt ka aegajalt laksuvaid lõugu kana-aia taga! Ei tule nendelt kanadelt eales kauaoodatud kodumune!
Pere ajalugu arvestades, huskyd saavad alati olema, kanad on endiselt küsimärgiga!
Kuidagi ebanormaalselt normaalne on olla!
Saturday, November 26, 2011
Dilemma
Lükkasin omale villased sokid jalga, tõmbasin ihu kerra ning viuhti villateki alla peitu, kass ja kompuuter kaenlas. Parim võimalik tehnika põgenemaks halli, sompus ja külma ilma eest? .... ma arvan küll!
Mida mul siis ka tarka kosta oleks?????? Mitte midagi, mis Nobeli preemia tooks. Kahjuks. lol
Lugesin just hommikul uudistest, et 42 000 inimest laiast maailmast hääletas Austraalia kolmanda koha vääriliseks parima elupaiga kategoorias. Nii et mina peaks nagu nüüd aupaistes või sees sulama!?
Argielu on argielu igal pool. Eesti või Austraalia, inimesed on ikka samad. Muretsevad ja töötavad end surnuks, sest võidab ju vaid see, kel on surres rohkem asju.... Ja endiselt oma igapäeva elu tasandil ei saa ma aru eriti, et siin miski nii märgatavalt suur erinevus oleks Eesti ning Austraalia vahel.
Poliitikud on lollid ja raharaiskajad, noorus on hukas, maksud kõrged, politsei ei reageeri, kiirabi ei jõua kohale, ühistransport logiseb, pankurid ei tee midagi, ent saavad suurt palka..... kõik on sama nii siin- kui sealpool sood. Inimesed pole iial rahul!
Meil erilisi kaebusi maailmale aga pole. Elame oma oaasis tagasihoidlikku elu, hoiame madalat profiili ning ilutulestike ja/ või karnevali korraldamistega silma ei paista. Naabritest me kedagi ei tunne, seda enam, et viimase paari kuuga on KÕIK meie vaatevälja jäävad majad olnud müügis või rentida ning kõik need majad on saanud ka uued elanikud. Uute asukate saabumisest saame teada, kui "müügiks" reklaamtahvlid on maja eest kadunud ja mingi uued vidinad (trampliin, pruun kass,järelhaagis, Lexuste kogu, pesunööride rägastik jne) on tekkinud nimetet majapidamiste territooriumile. Meie õnneks keegi aga pole tervituskohviks eesuksest sisse trüginud. Mitte et kohvist kahju oleks, vaid ... meie tahame omaette olla ja vaikust nautida. Ma tõepoolest ei viitsi kellelegi selgitada, miks ma kell 5 pealelõunat ringi hängin hommikumantliga või et miks meil pühapäeva HOMMIKUSED pannkoogid alles kell 2 toimuma saavad.... või miks meil on ehitatud toolidest torn kassile eesukse juurde jne jne..... ju me omamoodi külahullud ole. Aga me ise oleme ütlemata rahul ning see on kõige olulisem!
Töö juures on kõik muutusteta. Sama näitemäng päevast päeva, ainult et piletite müügiga pole veel pihta hakatud. Me isegi kaalusime varianti, et äkki pistaks märatseva, sappi pritsiva ning lõugava omaniku puuri ja hakkaks laatadel raha eest näitama. Kuna inimesed on loomult laisad, siis kes see ikka tööloomi vaatama tuleks. Aga laadale nad ju ometi kokku tulevad, siis tabaks kaks yhes: menu ja raha!
Viimasel ajal on asjad ülemuste tasandil olnud piisavalt piinarikkad. Kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis .. sa eksid, alati saab. Ja mingit veresüüd polegi vaja, lihtsalt stseenis on ette kirjutatud üks skalp, tavaliselt siis sõnumitooja või esimese ettejuhtuva töötaja oma. Minu üks lemmikutest, prantslasest tootmisjuht, andis alla ning otsustas uute väljakutsete kasuks. Mul on muidugi kurb meel, sest inimesena oli ta väga mõistev ning meie ettevõttes ka üks väheseid, kellel oli tõeliselt hea huumorisoon. Minu soovitus talle aga oli, et peale lahkumist meie ettevõttest peaks ta läbima rehabilitatsiooniprogrammi, sest tagasiminek normaalsesse ellu ning kohanemine uue eluga nõuab professionaali abi.... Kurb! Ja tõsiasi on, et peale Vincenti lahkumist on minu ülemus Dino kõige kauem vastu pidanud ülemus oma 1,5 aastaga ning minu soovituste põhjal peaks ta tervist kahjustava töö eest saama tasuta liitri piima või ok, olukorda arvestades.... 3kg spinatit päevas.
Kuidagi on juhtunud ka tõsiasi, et kõik nn. "minu" indoneesia poisid on mis iganes põhjusel laiali jooksnud. See aga tähendab uut gruppi üksikesinejaid iga päev. Tavaliselt keegi järgmisel päeval tagasi ei tule. Üks aussie noormees pidas vastu 3 päeva. Ta vanemad saatsid ta peale kooli lõpetamist "avastamisretkele", et see aimu saaks, mis värk selle tööga siis ikka on ja kas kõik asjad, mis sa maailmas saada tahad, on ikka iseenesest mõistetavad. Ma arvan, et sellele noormehele oli põkkumine reaalusega ikka väga kohutav. Esimese valangu sai ta rindu juba kaks tundi peale tööle asumist, kui üks meie masinlõikustiimi mees lattu sisse astus ning poisile näkku pasundas: hei sina seal, mis SINA siin teed, sa oled VALET värvi! Nali iseendast ju hea ja jutt jumala õige, ent see uje nooruk peale seda sulgus täiega endasse, valides kontaktisikuks maailmaga minu..... ja tänu sellele ma sain aimu, kui traumatiseeritud ta oli kogu sellest ümbritsevast tsirkusest. Ega ma ei uskunud, et ta järgmisel päeval välja ilmub. Ta tuli veel kahel hommikul, ent siis....
Uus päev, uued näod, sama s...
Võibolla ma peaksin tõesti kuulda võtma oma abikaasat ja jääma koduseks. Ning näiteks hakkama kirjutama raamatut???????
Mida mul siis ka tarka kosta oleks?????? Mitte midagi, mis Nobeli preemia tooks. Kahjuks. lol
Lugesin just hommikul uudistest, et 42 000 inimest laiast maailmast hääletas Austraalia kolmanda koha vääriliseks parima elupaiga kategoorias. Nii et mina peaks nagu nüüd aupaistes või sees sulama!?
Argielu on argielu igal pool. Eesti või Austraalia, inimesed on ikka samad. Muretsevad ja töötavad end surnuks, sest võidab ju vaid see, kel on surres rohkem asju.... Ja endiselt oma igapäeva elu tasandil ei saa ma aru eriti, et siin miski nii märgatavalt suur erinevus oleks Eesti ning Austraalia vahel.
Poliitikud on lollid ja raharaiskajad, noorus on hukas, maksud kõrged, politsei ei reageeri, kiirabi ei jõua kohale, ühistransport logiseb, pankurid ei tee midagi, ent saavad suurt palka..... kõik on sama nii siin- kui sealpool sood. Inimesed pole iial rahul!
Meil erilisi kaebusi maailmale aga pole. Elame oma oaasis tagasihoidlikku elu, hoiame madalat profiili ning ilutulestike ja/ või karnevali korraldamistega silma ei paista. Naabritest me kedagi ei tunne, seda enam, et viimase paari kuuga on KÕIK meie vaatevälja jäävad majad olnud müügis või rentida ning kõik need majad on saanud ka uued elanikud. Uute asukate saabumisest saame teada, kui "müügiks" reklaamtahvlid on maja eest kadunud ja mingi uued vidinad (trampliin, pruun kass,järelhaagis, Lexuste kogu, pesunööride rägastik jne) on tekkinud nimetet majapidamiste territooriumile. Meie õnneks keegi aga pole tervituskohviks eesuksest sisse trüginud. Mitte et kohvist kahju oleks, vaid ... meie tahame omaette olla ja vaikust nautida. Ma tõepoolest ei viitsi kellelegi selgitada, miks ma kell 5 pealelõunat ringi hängin hommikumantliga või et miks meil pühapäeva HOMMIKUSED pannkoogid alles kell 2 toimuma saavad.... või miks meil on ehitatud toolidest torn kassile eesukse juurde jne jne..... ju me omamoodi külahullud ole. Aga me ise oleme ütlemata rahul ning see on kõige olulisem!
Töö juures on kõik muutusteta. Sama näitemäng päevast päeva, ainult et piletite müügiga pole veel pihta hakatud. Me isegi kaalusime varianti, et äkki pistaks märatseva, sappi pritsiva ning lõugava omaniku puuri ja hakkaks laatadel raha eest näitama. Kuna inimesed on loomult laisad, siis kes see ikka tööloomi vaatama tuleks. Aga laadale nad ju ometi kokku tulevad, siis tabaks kaks yhes: menu ja raha!
Viimasel ajal on asjad ülemuste tasandil olnud piisavalt piinarikkad. Kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis .. sa eksid, alati saab. Ja mingit veresüüd polegi vaja, lihtsalt stseenis on ette kirjutatud üks skalp, tavaliselt siis sõnumitooja või esimese ettejuhtuva töötaja oma. Minu üks lemmikutest, prantslasest tootmisjuht, andis alla ning otsustas uute väljakutsete kasuks. Mul on muidugi kurb meel, sest inimesena oli ta väga mõistev ning meie ettevõttes ka üks väheseid, kellel oli tõeliselt hea huumorisoon. Minu soovitus talle aga oli, et peale lahkumist meie ettevõttest peaks ta läbima rehabilitatsiooniprogrammi, sest tagasiminek normaalsesse ellu ning kohanemine uue eluga nõuab professionaali abi.... Kurb! Ja tõsiasi on, et peale Vincenti lahkumist on minu ülemus Dino kõige kauem vastu pidanud ülemus oma 1,5 aastaga ning minu soovituste põhjal peaks ta tervist kahjustava töö eest saama tasuta liitri piima või ok, olukorda arvestades.... 3kg spinatit päevas.
Kuidagi on juhtunud ka tõsiasi, et kõik nn. "minu" indoneesia poisid on mis iganes põhjusel laiali jooksnud. See aga tähendab uut gruppi üksikesinejaid iga päev. Tavaliselt keegi järgmisel päeval tagasi ei tule. Üks aussie noormees pidas vastu 3 päeva. Ta vanemad saatsid ta peale kooli lõpetamist "avastamisretkele", et see aimu saaks, mis värk selle tööga siis ikka on ja kas kõik asjad, mis sa maailmas saada tahad, on ikka iseenesest mõistetavad. Ma arvan, et sellele noormehele oli põkkumine reaalusega ikka väga kohutav. Esimese valangu sai ta rindu juba kaks tundi peale tööle asumist, kui üks meie masinlõikustiimi mees lattu sisse astus ning poisile näkku pasundas: hei sina seal, mis SINA siin teed, sa oled VALET värvi! Nali iseendast ju hea ja jutt jumala õige, ent see uje nooruk peale seda sulgus täiega endasse, valides kontaktisikuks maailmaga minu..... ja tänu sellele ma sain aimu, kui traumatiseeritud ta oli kogu sellest ümbritsevast tsirkusest. Ega ma ei uskunud, et ta järgmisel päeval välja ilmub. Ta tuli veel kahel hommikul, ent siis....
Uus päev, uued näod, sama s...
Võibolla ma peaksin tõesti kuulda võtma oma abikaasat ja jääma koduseks. Ning näiteks hakkama kirjutama raamatut???????
Saturday, November 19, 2011
Lihtsad asjad.
Ilus hommik oli!
Kuna just pussnuge taevast alla ei tulnud, siis pereisa võttis isahanena oma naispere sappa ning läks kohalikule talumeeste turule, mis saab meie kandis toimuma 1 kord kuus. Sissepääs 2 dollarit ning lõbu laialt. Sitsivaid ahve puuris just ei näidata ning bling-blingi kah ei kohta, ent parim hetkel kättesaadav kodumaine toidukraam on letis! Juustud, singid, pirukad, oliivid, vein, kõikvõimalikud hoidised, värsked puuviljad ja marjad, kardulas ja muud mugulad ikka ka. Meil on oma lemmikud välja kujunenud: üks naine teeb head rukkileiba, ukrainlasest kaksikvennad toodavad maailma parimad parmesani juustu, Anthony on tavaliselt aga liimitud mustsõstramoosi müüva putka külge lol. Karina lemmikuteks on muidugi .... muffinid! Söök söögiks, ent kõige rohkem meeldib meile peale sisseostusid aeg maha võtta ning kohvitopsidega oja äärde maha istuda ning vaadelda rahvast! Ok, olgem nüüd ausad: Margit vaatab ikka koeri rohkem! Endiselt jään ma selle juurde, et ma pole õnnelikumaid koeri enne kusagil näinud! Ja muljet avaldab, et inimesed tulevad turule, korvid kaenlas ning koerad ka kenasti rihma otsas, aega veetma. Täna ma seisin kiviks tardunult, ainitine pilk suunatud ühele hallile puudlile ning.... pisarad muudkui jooksid ja lõppeda ei tahtnud, sest..... see puudel oli täpselt minu kadunud, ent niiiiiiiiiiiiiiiii armastatud puudli koopia. Kohe nii koopia, et hakkasin kahtlustama, kas tegu pole mitte minu Dzerri inkarnatsiooniga. Minu totaalsest lummatusest ehmatatud Anthony vedas mu siis kättpidi puudli juurde, kus ma siis sain oma emotsioonid-ovatsioonid valla päästa! Puudli omanikud olid ka rõõmsad ja põhjust oli seda enam, sest see nende imepuudel kedagi võõrast kunagi omaks ei võtvat ning ammugi kedagi plutipluti tegema ei lase. Minule aga sai siis omaks privileeg seda toredust kallistada ja musitada ning ainult mu tugev tahtejõud rebis mu lõpuks lahti sellest väikseset olevusest...... :(
Ütleme nii, et terve päeva olen käinud kui unes, mõtlen oma armsast Dzerrist ja olen talle tänulik kõigi nende aastate eest, mis me koos veetsime. Ja siis vaatan kodus seda ülbikust kaslast, ühte ulakat ning teist vanadusest nõtra huskyt, ning olen taas tänulik, et saan nendega aega veeta :D
Mis muidu?
Eelmisel kolmapäeval saime omale turja tormi, mille sarnast ma ei mäletagi. Omapäraseks tegi selle asjaolu, et lühikese ajaga tuli alla üüratu kogus vett. Olin just töö lõpetanud ja niisiis asusin teele täpselt siis, kui põrgu peale hakkas. Minul polnud häda midagi, turvaline 4vedu ümber minu, istmesoojendused ja vali rockmuusika. Aga loodus väljapool autot pakkus ikka megaetenduse! Tavaline kojusõit kestab 20 minutit. Sellel päeval aga võttis kogu teekond tunni. Esiteks ei näinud mitte midagi, kuna vesi SEISIS tee peale PÜSTI! Mingil hetkel veesein hõrenes ja sai aimu mis toimub: kaos! Liikus seisis,teed suletud, valgusfoorid ei töötanud. Kui ma oleksin oma väikese Chrysleriga sel päeval teel olnud, siis ma vist koju polekski saanud. Tänavad olid jõgedeks ning kõrge auto osutus valuutaks! Tänavatel siis ujusid lisaks autodele ka kõikvõimalik sodi, mis õuedest kaasa haaratud. Mingil hetkel ilmus vaatevälja mees, kellel kaks nuustikust koera kaenla all, ju valisid jalutamiseks pahima võimaliku aja. Minu katsetele kodule ligemale pääseda järgnes üks ebaõnnestumine teisele, sest.... liiklus lihtsalt ei toiminud. Politsei oli tänavad sulgenud, päästeamet suunas kuhugi taamale. Kuidagimoodi läks mul korda end nihverdada mööda tagatänavaid koju, vaatamata sellele, et kohati ma ei teadnud, kus ma olen ja kus on kodu. Ent vana seenelkäija vaist ei vedanud alt ning orienteeruja minu sees leidis tee koju ka ilma GPS-ita (nagu sellistel juhtudel ikka, GPS oli olemas, ent muidugi mitte Mitsubishis, vaid Chrysleris ja Chrysler oli omakorda kodus......) Oma suurimaks heameeleks leidsin, et kodu oli alles, koerad elus, kassil vahet polnud, tema tukkus oma magamisi täis magada!
Järgmisel hommikul avanes tööle minne suht apokalüptiline pilt.
Ent tööl.... majake oli alles, ent mõned sajad hektarid põlde oli üleöö asukohta vahetanud või kui põld olgii alles, siis vihm oli taimed lihtsalt porri sõtkunud. Hommik oli kulund ülevaate saamiseks, mis alles, mis .....läinud! Ega seda, mis alles, palju polnud. Ent tegu polnud mitte maailma lõpuga, sest meie suurepärasel salatit tootval ettevõttel on kolm muud farmi mööda osariiki laiali ning see on justkui garantii, et käpuli meie pakketsehhi lüüa niisama lihtsalt ei saa. Lisada natuke logistikat ning masinavärk töötab õlitatult edasi. Nagu tormi polekski olnud. Ja isegi kui poleks tagavara variante, siis .... 6 nädalat hiljem tuleks uus saak. Põhjamaal tuleks sellisel juhul lihtsalt oodata uut aastat ja uut hooaega. Spinat, salat ning rukola kasvavad siinmail aga aastaringi!
Mis siis veel?
Mul pole blogimiseks eriti aegagi olnud. Oleme olnud tegusad, natuke ümbruskonnas ringi vaadanud. Me elame tegelikult väga ilusas kohas, meie juurest algab Morningtoni poolsaar (Mornington Peninsula). Ja see poolsaar on ikka piisavalt suur, et siia mahuks kõike ja seda kõike ühe päevaga ära vaadata ei suuda. On merd, metsi, künkaid ja viinamarjavälju. Me pole veinimõisate külastamistega isegi veel alustanud. Aga selle eest koperdame mööda kirsi, vaarika ja maasikafarme, uitame ringi kohalikes kaitsealustes parkides, peidetud randades ning külastame lugematuid kohvikuid.
Elu on ilus!
Kuna just pussnuge taevast alla ei tulnud, siis pereisa võttis isahanena oma naispere sappa ning läks kohalikule talumeeste turule, mis saab meie kandis toimuma 1 kord kuus. Sissepääs 2 dollarit ning lõbu laialt. Sitsivaid ahve puuris just ei näidata ning bling-blingi kah ei kohta, ent parim hetkel kättesaadav kodumaine toidukraam on letis! Juustud, singid, pirukad, oliivid, vein, kõikvõimalikud hoidised, värsked puuviljad ja marjad, kardulas ja muud mugulad ikka ka. Meil on oma lemmikud välja kujunenud: üks naine teeb head rukkileiba, ukrainlasest kaksikvennad toodavad maailma parimad parmesani juustu, Anthony on tavaliselt aga liimitud mustsõstramoosi müüva putka külge lol. Karina lemmikuteks on muidugi .... muffinid! Söök söögiks, ent kõige rohkem meeldib meile peale sisseostusid aeg maha võtta ning kohvitopsidega oja äärde maha istuda ning vaadelda rahvast! Ok, olgem nüüd ausad: Margit vaatab ikka koeri rohkem! Endiselt jään ma selle juurde, et ma pole õnnelikumaid koeri enne kusagil näinud! Ja muljet avaldab, et inimesed tulevad turule, korvid kaenlas ning koerad ka kenasti rihma otsas, aega veetma. Täna ma seisin kiviks tardunult, ainitine pilk suunatud ühele hallile puudlile ning.... pisarad muudkui jooksid ja lõppeda ei tahtnud, sest..... see puudel oli täpselt minu kadunud, ent niiiiiiiiiiiiiiiii armastatud puudli koopia. Kohe nii koopia, et hakkasin kahtlustama, kas tegu pole mitte minu Dzerri inkarnatsiooniga. Minu totaalsest lummatusest ehmatatud Anthony vedas mu siis kättpidi puudli juurde, kus ma siis sain oma emotsioonid-ovatsioonid valla päästa! Puudli omanikud olid ka rõõmsad ja põhjust oli seda enam, sest see nende imepuudel kedagi võõrast kunagi omaks ei võtvat ning ammugi kedagi plutipluti tegema ei lase. Minule aga sai siis omaks privileeg seda toredust kallistada ja musitada ning ainult mu tugev tahtejõud rebis mu lõpuks lahti sellest väikseset olevusest...... :(
Ütleme nii, et terve päeva olen käinud kui unes, mõtlen oma armsast Dzerrist ja olen talle tänulik kõigi nende aastate eest, mis me koos veetsime. Ja siis vaatan kodus seda ülbikust kaslast, ühte ulakat ning teist vanadusest nõtra huskyt, ning olen taas tänulik, et saan nendega aega veeta :D
Mis muidu?
Eelmisel kolmapäeval saime omale turja tormi, mille sarnast ma ei mäletagi. Omapäraseks tegi selle asjaolu, et lühikese ajaga tuli alla üüratu kogus vett. Olin just töö lõpetanud ja niisiis asusin teele täpselt siis, kui põrgu peale hakkas. Minul polnud häda midagi, turvaline 4vedu ümber minu, istmesoojendused ja vali rockmuusika. Aga loodus väljapool autot pakkus ikka megaetenduse! Tavaline kojusõit kestab 20 minutit. Sellel päeval aga võttis kogu teekond tunni. Esiteks ei näinud mitte midagi, kuna vesi SEISIS tee peale PÜSTI! Mingil hetkel veesein hõrenes ja sai aimu mis toimub: kaos! Liikus seisis,teed suletud, valgusfoorid ei töötanud. Kui ma oleksin oma väikese Chrysleriga sel päeval teel olnud, siis ma vist koju polekski saanud. Tänavad olid jõgedeks ning kõrge auto osutus valuutaks! Tänavatel siis ujusid lisaks autodele ka kõikvõimalik sodi, mis õuedest kaasa haaratud. Mingil hetkel ilmus vaatevälja mees, kellel kaks nuustikust koera kaenla all, ju valisid jalutamiseks pahima võimaliku aja. Minu katsetele kodule ligemale pääseda järgnes üks ebaõnnestumine teisele, sest.... liiklus lihtsalt ei toiminud. Politsei oli tänavad sulgenud, päästeamet suunas kuhugi taamale. Kuidagimoodi läks mul korda end nihverdada mööda tagatänavaid koju, vaatamata sellele, et kohati ma ei teadnud, kus ma olen ja kus on kodu. Ent vana seenelkäija vaist ei vedanud alt ning orienteeruja minu sees leidis tee koju ka ilma GPS-ita (nagu sellistel juhtudel ikka, GPS oli olemas, ent muidugi mitte Mitsubishis, vaid Chrysleris ja Chrysler oli omakorda kodus......) Oma suurimaks heameeleks leidsin, et kodu oli alles, koerad elus, kassil vahet polnud, tema tukkus oma magamisi täis magada!
Järgmisel hommikul avanes tööle minne suht apokalüptiline pilt.
Ent tööl.... majake oli alles, ent mõned sajad hektarid põlde oli üleöö asukohta vahetanud või kui põld olgii alles, siis vihm oli taimed lihtsalt porri sõtkunud. Hommik oli kulund ülevaate saamiseks, mis alles, mis .....läinud! Ega seda, mis alles, palju polnud. Ent tegu polnud mitte maailma lõpuga, sest meie suurepärasel salatit tootval ettevõttel on kolm muud farmi mööda osariiki laiali ning see on justkui garantii, et käpuli meie pakketsehhi lüüa niisama lihtsalt ei saa. Lisada natuke logistikat ning masinavärk töötab õlitatult edasi. Nagu tormi polekski olnud. Ja isegi kui poleks tagavara variante, siis .... 6 nädalat hiljem tuleks uus saak. Põhjamaal tuleks sellisel juhul lihtsalt oodata uut aastat ja uut hooaega. Spinat, salat ning rukola kasvavad siinmail aga aastaringi!
Mis siis veel?
Mul pole blogimiseks eriti aegagi olnud. Oleme olnud tegusad, natuke ümbruskonnas ringi vaadanud. Me elame tegelikult väga ilusas kohas, meie juurest algab Morningtoni poolsaar (Mornington Peninsula). Ja see poolsaar on ikka piisavalt suur, et siia mahuks kõike ja seda kõike ühe päevaga ära vaadata ei suuda. On merd, metsi, künkaid ja viinamarjavälju. Me pole veinimõisate külastamistega isegi veel alustanud. Aga selle eest koperdame mööda kirsi, vaarika ja maasikafarme, uitame ringi kohalikes kaitsealustes parkides, peidetud randades ning külastame lugematuid kohvikuid.
Elu on ilus!
Tuesday, October 18, 2011
Tigedast ussist nõelatud. Päikesest paitatud.
Kuidas sa aega või ka samme ei mõõda, minutid jooksevad tundideks ja tunnid päevadeks palju kiiremini puhkuse ajal. Juba pool möödas ja nimekiri tehtud tegemistest suht lühike.
Reedel "ammustas mind tige uss". Peale väikest päikesevanni võtsin ette käigu Austraalia Posti, sest minu ema pakk täis eestimaist kirjandust ning komme oli taaskord kohale saabunud (meil on väed väga tänuliku saabunud proviandi pärast, Anthony vehib kogu shokolaadi ja kommid sisse ning mina iman sisse kogu loetava materjali, Karina ei hooli kummastki!).Tavaliselt jääb pakikandja roll Anthonyle, sest minu töötunnid lõpevad liigahilja, et postkontorisse jõuda või isegi kui ma sinna ka lähen, alati mingi jama lahti, alati pean tõestama, kes ma olen, mida ma tahan ja selleks puhuks on mul käekotis alati enda ja Anthony pass ning abielutunnistus.
No nii, maandusin siis särava näoga leti ette! Tere, mulle on pakk! Ja siis laks lahti tramburai. Teenindaja oli üsna virila moega ja nõudis kohe ID-d. Ok, siin see on! Ja kuna mu ema kasutab pakil Santacaterina nime, siis oma neiupolve nimega passi lauale lüües lisan alati ka kohe abielutunnistuse. Täiesti tavaline on, et postitöötaja vajab minupoolset initsiatiivi ja juhendamist selgitamaks, kes ja kus ja mis. Tavaliselt peale pikka selgitustööd saab asi kahepoolse pingutusega aetud. Sedakorda aga see tädi ei jäänud asjade seisuga üldse kohe mitte rahule: mind ei huvita teie abielulised suhted, aga ma tahan näha tõestust, et sa sellel aadressil elad. Et sul on siis mõni arve, kus on su nimi ja aadress peal endaga kaasas? Loomulikult minul kui agaral arhiveerijal on kõik arved ja kirjad kenasti kaustas ja kaust kodus minu öökapi teises sahtlis.... ja see tähendab, et mitte kaasas. Oehhh.... kas pass siis pole tõestus, et mina olen mina? Kas te siis ei näe, et paki saatja on minu ema, ehk sama nimi, mis on abielutunnistusel (Austraalias on abielutunnistusel ära toodud ka mõlema poole mõlemate vanemate nimed). Tädi jahenes iga sekundiga: teate mind ei huvita teie perekonnalood. Ja kui tahad teada, siis su abikaasa peaks selle pakiteate allkirjastama, kui ta ise ei viitsi paki järele tulla ja saadab sinu, kes sa ei suuda enda olemasolu tõestada!!!!!!! Teenindaja hääle jahenedes minu sisetemperatuur ja häälekõrgus aga tõusis. Vastasseis oli nii ilmne, kaks kanget poolt, kumbki alla ei anna. Isegi kui üks minu järel sabas seisja mainis, et andke talle see pakk kätte, mis te jooksutate inimesi. Mina lõin käega ja marssisin minema, endal pisar silmas. Mitte et ma paki saamata jäämise pärast oleks endast väljas, aga selle ametniku suhtumise pärast.
Ent......
eesti naise kangus ja jonn on ju eestlasele hästi teada, austraalia ametnikele aga mitte.
Eesti naine sõitis koju, haaras oma kausta kaasa ja läks rind kummis postkontorisse tagasi. Seisis pika järjekorra ära ja kui astus leti ette, siis läks vastikuks kätte. Tere, mina jälle. Ma seekord passi ja abielutunnistust teile ei näita, aga siin on:
1. kõik mu palgalehed alates 26. august 2010, sisaldavad nime ja aadressi
2. immigratsiooniameti kirjavahetus, sisaldavad VANA nime ja käesolevat aadressi
3. pensionifondi kirjavahetus, sisaldavad VANA nime ja käesolevat aadressi
4. maksuameti nn. klendinumber, sisaldab VANA nime ja käesolevat aadressi
5. autokindlustus, sisaldab VANA nime ja käesolevat aadressi
6. vereproovi vastus teatamaks mulle milline on mu veregrupp, sisaldab VANA nime ja aadressi....
jne jne jne
Minu kaust on ikka üsna kogukas ja selle ma ka algosadeks laotasin sinna letile. Ja siis lõpetuseks läksin veelgi vastikumaks kätte, üteldes talle, et võib pimesi loosi tõmmata, milline paber näkkab!Lõpuks jäi talle pihku see veregrupi paber ja tuli välja et taaskord ULME sai teoks!!! See veregrupi paber tegi imet ja tänu sellele sain ma oma pundi komme, virna kirjandust ning 3 kohvikruusi kätte!!!!! Ma jonnaka ja vastikuna ikka ei andnud alla ja jätkasin saagimist: et siis see paber tõestab rohkem kui minu pass, et mina olen mina? Või et kui ma oleks nurga taha läinud ja sirgeldanud teatisele suvalise nn. abikaasa allkirja, kas see oleks olnud parem tõestus??? Tema raius jonnakalt vastu ka, et kui ta annab paki valele inimesele, siis tema vastutab lõpuks. Minu viimaseks lauseks jäi: uskuge või mitte, minule te selgeks ei tee, et valge A4 paber napi teatega minu pluss ja null veregrupist tõestab teile midagi rohkemat kui iseseisva riigi kodaniku pass. Eriarvamustele me jäimegi ja sõpradena lahku ka ei läinud.
Muidugi ma tundsin end ikka suhteliselt .... sitasti, et oli siis vaja nii marru minna ja pidin ma siis selle etenduse andma. Ma tean, et siin Austraalias on neil mingi omaette 100 punkti süsteem identifitseerimaks isikut ning ma peaksin seda ka austama. Aga ilmselt ma poleks ka nii endast välja läinud, kui postitöötaja poleks mind kohelnud nagu kaltsu. Sest tuletagem ju meelde, ma astsin postkontori uksest sisse särava ja puhanuna ning eriti heas tujus. Aga ilmselt mu aktsent pani asja paika ja olgem ausad, igas aussies on ka natuke rassisti. Igal juhul sellel tädile miski ei meeldinud ning ta väljendas seda ka suhteliselt otse.
Aga peale ussi "ammustust"... läksin hoopis Anthonyga kokku saama ja nii ta siis tegi mu pisarakriimulisele põsele pai ning ravis mu haavatud auraasukest sinisinisinimere ääres sinisinisinitaeva all, papptopsist capucchinoga muret kurgust alla loputades... kuni mure polnudki enam mure ja au oli ka taastunud! Vat sellist imet suudavad teha päike ning minu abikaasa!
No edasine puhkus ongi olnud puhkus! Tolmurullid ma siiski likvideerisin ja kapid rekvideerisin, ent see on ka kogu pingutus!!!!! Käin ilusates kohtades vaateid ja merd nautimas, lasen päikesel endale hästi ligi tulla, korra päevas sõidan kohtingule oma kalli kaasaga, et mõnes ilusas kohas ühist kohvi või kooki või ka lõunasööki nautida. Ja ei teegi muud midagi.
Ainult kass hoiab mind nööri küljes: ootamatult on ta nii nõrk, et MINU KOHALOLEKUL ei suuda ise aknalauale hüpata vaid mangub haledalt näugudes, et mina ta sinna asetaks..... ja nii ikka 7 korda järjest kaheminutiste pausidega..... LOL!
Aga nüüd ootan ees mu järjekordne päikesevann! Sedakorda oma aias. Papagoid saavad naerda aprikoosipuu otsast, et vaata lolli, kes praeb omaenese liha! A nad ei tea vist, et päikeses on jõud ja minu kastitehases ruditud lihased ning väljavenitatud liigesed/ vaevatud kondid vajavad soojendamist, nii et selle kiljumise seal puu otsas annan ma neile suurima rõõmuga andeks!
Reedel "ammustas mind tige uss". Peale väikest päikesevanni võtsin ette käigu Austraalia Posti, sest minu ema pakk täis eestimaist kirjandust ning komme oli taaskord kohale saabunud (meil on väed väga tänuliku saabunud proviandi pärast, Anthony vehib kogu shokolaadi ja kommid sisse ning mina iman sisse kogu loetava materjali, Karina ei hooli kummastki!).Tavaliselt jääb pakikandja roll Anthonyle, sest minu töötunnid lõpevad liigahilja, et postkontorisse jõuda või isegi kui ma sinna ka lähen, alati mingi jama lahti, alati pean tõestama, kes ma olen, mida ma tahan ja selleks puhuks on mul käekotis alati enda ja Anthony pass ning abielutunnistus.
No nii, maandusin siis särava näoga leti ette! Tere, mulle on pakk! Ja siis laks lahti tramburai. Teenindaja oli üsna virila moega ja nõudis kohe ID-d. Ok, siin see on! Ja kuna mu ema kasutab pakil Santacaterina nime, siis oma neiupolve nimega passi lauale lüües lisan alati ka kohe abielutunnistuse. Täiesti tavaline on, et postitöötaja vajab minupoolset initsiatiivi ja juhendamist selgitamaks, kes ja kus ja mis. Tavaliselt peale pikka selgitustööd saab asi kahepoolse pingutusega aetud. Sedakorda aga see tädi ei jäänud asjade seisuga üldse kohe mitte rahule: mind ei huvita teie abielulised suhted, aga ma tahan näha tõestust, et sa sellel aadressil elad. Et sul on siis mõni arve, kus on su nimi ja aadress peal endaga kaasas? Loomulikult minul kui agaral arhiveerijal on kõik arved ja kirjad kenasti kaustas ja kaust kodus minu öökapi teises sahtlis.... ja see tähendab, et mitte kaasas. Oehhh.... kas pass siis pole tõestus, et mina olen mina? Kas te siis ei näe, et paki saatja on minu ema, ehk sama nimi, mis on abielutunnistusel (Austraalias on abielutunnistusel ära toodud ka mõlema poole mõlemate vanemate nimed). Tädi jahenes iga sekundiga: teate mind ei huvita teie perekonnalood. Ja kui tahad teada, siis su abikaasa peaks selle pakiteate allkirjastama, kui ta ise ei viitsi paki järele tulla ja saadab sinu, kes sa ei suuda enda olemasolu tõestada!!!!!!! Teenindaja hääle jahenedes minu sisetemperatuur ja häälekõrgus aga tõusis. Vastasseis oli nii ilmne, kaks kanget poolt, kumbki alla ei anna. Isegi kui üks minu järel sabas seisja mainis, et andke talle see pakk kätte, mis te jooksutate inimesi. Mina lõin käega ja marssisin minema, endal pisar silmas. Mitte et ma paki saamata jäämise pärast oleks endast väljas, aga selle ametniku suhtumise pärast.
Ent......
eesti naise kangus ja jonn on ju eestlasele hästi teada, austraalia ametnikele aga mitte.
Eesti naine sõitis koju, haaras oma kausta kaasa ja läks rind kummis postkontorisse tagasi. Seisis pika järjekorra ära ja kui astus leti ette, siis läks vastikuks kätte. Tere, mina jälle. Ma seekord passi ja abielutunnistust teile ei näita, aga siin on:
1. kõik mu palgalehed alates 26. august 2010, sisaldavad nime ja aadressi
2. immigratsiooniameti kirjavahetus, sisaldavad VANA nime ja käesolevat aadressi
3. pensionifondi kirjavahetus, sisaldavad VANA nime ja käesolevat aadressi
4. maksuameti nn. klendinumber, sisaldab VANA nime ja käesolevat aadressi
5. autokindlustus, sisaldab VANA nime ja käesolevat aadressi
6. vereproovi vastus teatamaks mulle milline on mu veregrupp, sisaldab VANA nime ja aadressi....
jne jne jne
Minu kaust on ikka üsna kogukas ja selle ma ka algosadeks laotasin sinna letile. Ja siis lõpetuseks läksin veelgi vastikumaks kätte, üteldes talle, et võib pimesi loosi tõmmata, milline paber näkkab!Lõpuks jäi talle pihku see veregrupi paber ja tuli välja et taaskord ULME sai teoks!!! See veregrupi paber tegi imet ja tänu sellele sain ma oma pundi komme, virna kirjandust ning 3 kohvikruusi kätte!!!!! Ma jonnaka ja vastikuna ikka ei andnud alla ja jätkasin saagimist: et siis see paber tõestab rohkem kui minu pass, et mina olen mina? Või et kui ma oleks nurga taha läinud ja sirgeldanud teatisele suvalise nn. abikaasa allkirja, kas see oleks olnud parem tõestus??? Tema raius jonnakalt vastu ka, et kui ta annab paki valele inimesele, siis tema vastutab lõpuks. Minu viimaseks lauseks jäi: uskuge või mitte, minule te selgeks ei tee, et valge A4 paber napi teatega minu pluss ja null veregrupist tõestab teile midagi rohkemat kui iseseisva riigi kodaniku pass. Eriarvamustele me jäimegi ja sõpradena lahku ka ei läinud.
Muidugi ma tundsin end ikka suhteliselt .... sitasti, et oli siis vaja nii marru minna ja pidin ma siis selle etenduse andma. Ma tean, et siin Austraalias on neil mingi omaette 100 punkti süsteem identifitseerimaks isikut ning ma peaksin seda ka austama. Aga ilmselt ma poleks ka nii endast välja läinud, kui postitöötaja poleks mind kohelnud nagu kaltsu. Sest tuletagem ju meelde, ma astsin postkontori uksest sisse särava ja puhanuna ning eriti heas tujus. Aga ilmselt mu aktsent pani asja paika ja olgem ausad, igas aussies on ka natuke rassisti. Igal juhul sellel tädile miski ei meeldinud ning ta väljendas seda ka suhteliselt otse.
Aga peale ussi "ammustust"... läksin hoopis Anthonyga kokku saama ja nii ta siis tegi mu pisarakriimulisele põsele pai ning ravis mu haavatud auraasukest sinisinisinimere ääres sinisinisinitaeva all, papptopsist capucchinoga muret kurgust alla loputades... kuni mure polnudki enam mure ja au oli ka taastunud! Vat sellist imet suudavad teha päike ning minu abikaasa!
No edasine puhkus ongi olnud puhkus! Tolmurullid ma siiski likvideerisin ja kapid rekvideerisin, ent see on ka kogu pingutus!!!!! Käin ilusates kohtades vaateid ja merd nautimas, lasen päikesel endale hästi ligi tulla, korra päevas sõidan kohtingule oma kalli kaasaga, et mõnes ilusas kohas ühist kohvi või kooki või ka lõunasööki nautida. Ja ei teegi muud midagi.
Ainult kass hoiab mind nööri küljes: ootamatult on ta nii nõrk, et MINU KOHALOLEKUL ei suuda ise aknalauale hüpata vaid mangub haledalt näugudes, et mina ta sinna asetaks..... ja nii ikka 7 korda järjest kaheminutiste pausidega..... LOL!
Aga nüüd ootan ees mu järjekordne päikesevann! Sedakorda oma aias. Papagoid saavad naerda aprikoosipuu otsast, et vaata lolli, kes praeb omaenese liha! A nad ei tea vist, et päikeses on jõud ja minu kastitehases ruditud lihased ning väljavenitatud liigesed/ vaevatud kondid vajavad soojendamist, nii et selle kiljumise seal puu otsas annan ma neile suurima rõõmuga andeks!
Subscribe to:
Posts (Atom)
