Käpajäljed südamesse

Ma olen nutnud 20 päeva jutti.... ja ilmselt jäängi nutma veel lugematuid kuid.... Me kaotasime oma Bubu 22. juulil..... Meie Bubu, MINU Bubu! Bubu oli ju kõigest 10 ja pool aastat noor, polnud mingit märki, et hakkaks vanaks jääma või midagi sellist. Tol hommikul oli töö juures kõik täiesti tavaline: meie varane reis tööle kahekesi autos - minu lemmik osa päevast! - , tütarlaste saabumine tööle, norskamine õmblusmasinate vurinate saatel ning kui kohvimasin käima pandi, siis ilmus ka BB oma hommiku noosile - maiused ja kallistused Oli täpselt sama elav ja armastav, hüppas ja kargas suurest rõõmust ringi, sest meie hommikune kohvipaus oli üks BB parimaid osi päevast. Peale kohvipausi, korjasin ma laua pealt võtmepundi, et avada lõpuks ka kontor - ma polnud ülakorrusele veel jõudnud tol hommikul. Mul on nüüd see kõik nagu aegluubis keerleb peas ringi: ma olen Antonioga telefonis ja kõnnin aeglaselt trepist üles BB lendas must trepil mööda, ikka kaks astet korraga nin ootas mind juba kontori ukse taga ning haukus oma õnnelikku, suurt ja kumedat haukumist - no et mis koperdad seal, let me in! let me in! let me in!!!!!! (see oli selline meie konntorimäng, et tema pidi esimene olema, kes uksest sisse sai) Antonio ytles mulle telefonis, et on 4 minuti kaugusel Mina istusin maha, avasin arvuti ja andsin Bubule pool maiust - teise poole jätsin Esmeraldale, kes oli koos isaga kohe kohe saabumas. Kui ma oma emaile tshekkisin, siis Bubu istus nagu väike kellakägu mu kõrval, nina just laua kõrgusel, jõllitades seda TEIST POOLT maiust.... no ja siis juhtus nagu ikka: hakkasin naerma ja andsin talle selle teise poole ka.... no lihtsalt et nii nunnu ja nummi poiss ja et ei varastanud, vaid kuulekalt ootas..... No ja siis saabus hilisem tiim, Antonio ja Esmeralda näol! Kuna Bubu oli ikka veel minu tooli kõrval, siis Esmeralda pressis ka end Bubu kõrvale, külg küljes ja pani ka ette eriti nunnu kähriku näo.... et noh anna juba maiust!!!!!! Nii et nüüd jõllitas mind topelt paar erksaid silmi. Paitasin Bubu pead, sakutasin Esmeraldat tukast ja ütlesin, et te mõlemad olete maiust kõriauguni täis ja hommikune limiit on ületatud.... ning siis nad olidki juba läinud, kappasd trepist tagasi alla, lootes et terroriseerivad siis thsikke masinate taga, nood kindlasti annavad maiust!!!!! Mingi 5 minuti pärast läksime ka Antonioga alakorrusele, kontrollisime näidiste värvi, seisime seljaga tootmise poole ja mina just hakkasin tagasi ülakorrusele minema, kui Antonio pööras ringi.... ja röögatas: BUBUUUUUU!!!!!! Bubu oli täielikus krambihoos!!!!! No ja ikka selline krambihoog, kus silmad pahupidi, suu vahutab ja keha väänleb. Edasine 30 sekundit on udune, ent me kõik olime korraga seal BB juures..... Antonio juba jooksis auto suunas, mina krabasin võtmed ja jagasin minbgeid korraldusi joostes.... Teel loomade kiirabisse olin auto tagaistmel krambitava Bubuga..... mingil hetkel läks kramp yle ent Bubu oli täiega frantic..... ronis mulle pähe ja oli täiega segaduses. Sellele järgnes aga uus krambihoog, üritasin aga rahustada teda, ise täiesti zombie. Kolmas krambihoog algas just siis kui me Bubuga kiirabi uksest sisse kõndisime..... Bubu võeti kohe sisse kriitilisena.... Täiesti terve koerana hommikul kell 9.50 hommikul kriitilisena tilgutite all..... Meid saadeti koju ootama..... no et mida kõik vereproovid ja muud testid näitavad. Lubati, et võime Bubut õhtul vaatama tulla, kui olukord lubab. Edasine läks nii, nagu arvata oli. Käisime teda õhtul poole 9 ajal vaatamas, enne kui talle rohkem rahusteid antakse - vaatamata kogu max ravimitele, mida ta sai, oli tal just olnud enne kaks krambihoogu Ta tundis meid ära, ent oli väga ärritunud olekus. Klammerdus mu külge, sest seista ta ei suutnud. Saime vähemalt kallistada, enne kui ta ööseks tagasi tilgutite alla pandi. Leppisime kokku, et helistame varahommikul, enne öise vahetuse lõppu, et kuulda ka mingeid häid uudiseid. Kusjuures kõik vereproovid, süda, maks ja neerud - kõik korras. Peale magamata ööd olin ma juba kell 4 hommikul töö juures, proovisin lõigata ette ja toimetasin ringi, 5.15 istusin hetkeks maha, et helistada kliinikusse. Selleks ajaks kui Fatima saabus 5.30 olin mina juba hullumas, sest ma teadsin et meil enam valikuid polnud: tuli välja, et vaatamata kõigele ravile krambihood sagenesid, Bubu oli pime, parem pool halvatud ning sööki enam ära ei tundnud...... Fatima ei suutnud uskuda neid uudiseid, ta oli rohkem mures minu pärast, sest ma pidin ju kuidagi koju sõitma läbi hommikuse tipptunni (õnneks vastas-suunas), et Antonio kodust peale võtta ning siis kliinikusse minna..... ------------------------------------------------------------------------------------------------------------- Poolteist tundi hiljem, tõusva päikese saatel kaevasin ma tagaaias Bubule hauda.......... _____________________________________________________________________________________________________________ See kaotus on midagi sellist, mis on meid kõiki - kodus ja tööl - jalutuks löönud. Mitte ainult et BB oli MINU koer, minu teine nahk, minu minu minu..... kujunes ta elutööks vist hoopis asjaolu, et ta suutis keerata ühe muslimi naise (ja tema perekonna) - islami usus on koerad ju põlatud seisus - ning valgevene naise, kes ei teadnud koertest midagi - kes oli ainult "kassi-inimene" - täiesti koerausku!!!! Ja nii me olemegi kõik kooris ja kuhjas leina all kössis. Kliendid on saatnud lilli ja küünlaid, meil on väike nurgake tööl laua peal Bubu jaoks, kus igal hommikul süütame küünla ning igal õhtul enne koju minekut soovime talle head ööd...... Me kõik nutame, aegajalt koos, enamus ajast igaüks eraldi omas nurgas...... Kodus on vaikne, Esmeralda jäi korraga vanaks.... ja teeb asju, mida ta muidu ei teinud või millest ta huvitatud pole olnud. Mina istun aga Bubu haual ja räägin temaga mitu korda päevas, sest ma pean teadma, et ta teaks, kui palju me kõik armastasime teda Mu valu aga vähemaks ei lähe. Selle aja sees polnud mul varianti, aga pidin minema tegema passipildi Eesti passi jaoks (mul on juba aeg saatkonnas kinni pandud): järgmised 10 aastat vaatab mu passist vastu kellegi pilt, kellest on peale 15 päeva jutti nutmist rong üle sõitnud ning siis veel liivas, sulgedes ja tõrvas ringi keeratud....... Aga ega mind eriti huvita ka kuidas see pilt seal passis välja näeb- sest tõene olles, on seda passi ju vaja ainult Eestisse sisenemiseks - ning sellisena ma tunnen end alati peale pikka reisi - uppunud vesirott. Kuidas sa võtad aga kokku 9 aastat koos Bubuga? 9 aastat - mis on rohkem kui pool minu ajast siin Austraalias????? 9 aastat päev päeva kõrval tingimusteta armastust? Iga ilmaga? Läbi kõikide katsumuste, mis elus ette tuleb? Läbi pimedate hommikute teel tööle kell 4 hommikul??? 16 tundi jutti tööl????? Minu kõrval, kui migreeni hoog kallal? Minu kaisus, kui maailm on must ja pilved madalad? Koos dushi all? Koos muru niitmas, koos umbrohte välja juurimas, koos .... kõike!!!??????? Bubu jaoks oli kogu elu MY FAVORITE THING! Positiivsus kuubis. Mitte ühtegi salakavalust või manipuleerimist (selleks on meil Esmeralda, kes on osanud MINA ALATI SAAN MIDA MA TAHAN kunsti järgmisele tasemele viia!) Bubu oli alati heatujuline noormees, kes võitis kõikide südamed enda ümber. Isegi üritamata kukkus see ise-enesest välja. Kohe ikka selline heasoovilik narr, kellel ikka mõni asj viltu ka läks, ent sellegipoolest see mingit tuju ei rikkunud. Ta oli ikka kohe selline "easy dog" - väga lihtne temaga asjatada. Eluaegne kambajõmm ja kaisukaru, kes armastas oma tõrrepõhjast tulevat kumedat haukumise häält ning pidas viisi: nali naljaks, ent BB oskas ju laulda, s.t. võttis koos sinuga viisi yles ja pidas helistikku!!!!!!! Kui mina helistikku muutsin, siis BB muutis seda ka! Ma hetkel pole isegi kindel, kas mul on kuskil mingit videot sellest - no ikka peab ju kuskil olema.... ja mitte ainult: sellist hüppamist ja parkuure ei suuda vist mitte keegi teine järele teha. BB oli ju selline lühikeste krokodilli jalgadega ja suure kandilise kehaga, ent sellele vaatamata oli ta just kui kitseke, kes kappas ringi ning hüppas nagu rohutirts. Nende hüpetega saavutas ta täiesti teise elemendi, sest hüppe pealt sooritas ta 180 kraadise pöörde ja maandus pea tagasi suunal, kust ta tuli!!!!!!!!!!!! Isegi nüüd vanemas eas, ta pidi autost välja HÜPPAMA - esmalt rohutirtsuna kõrgele õhku ... no ja siis uhkelt maanduma. Meie katsed seda hüppamise osa vahele jätta tulemust ei andnud - hobusenägu jääb hobusenäoks, rohutirts jääb rohutirtsuks. Ma tean, et BB on nüüd rahus ja valudeta ning ootab meid seal vikerkaaremaal. Õnneks on tal seal seltsiks Annie ja Prints. Ma olen täielikult kindel, et Annie on endiselt pilveriigi väärikas kuninganna, täiusliku kasukaga ja laitmatu etiketiga (ent ta mjäu ilmselt endiselt kõlab kui joodiku räme köha!) ja et Prinnil endiselt osa aju puudub, ning endiselt oskab ta end igale poole jalgu sättida ning endiselt pressib ta oma sealaubaga läbi igasugusest olukorrast - ning neil on nüüd Bubu seltsiks ja kaisukaruks. Meie südamed on murtud, ent meil on uus peatükk algamas... sellest aga natukene rohkem juba mõne päeva pärast..... Järgnev on aga pühendatud Bubule - 28.02.2016 - 22.07.2026 Käpajäljed alatiseks meie südamesse!