Minu Bali

Bali pole olnud kunagi minu unistuste maa. Ma saan aru küll, et pool Eestit ilmselt peaks seda unistuste sihtkohaks ja pea 100% austraallastele on see kodustatud paradiis, ent mul pole Bali kunagi olnud TO DO nimekirjas. ....kuniks saabus mu lauale pulmakutse. Esitasin selle kutse siis pika mokaga oma abikaasale, et neh... mis teeme siis? Kuidas viisakalt ära öelda???? Ootamatult osutus Antonio sedapuhku vägagi seiklusrikkaks maailma-avastajaks ja tegi otsuse, et miks mitte, lähme ja vaatame selle imedemaa siis oma silmaga üle. No nii, natuke ettevalmistusi ja sobrada kalendris ringi, teha majutuseks broneeringud ja viisad, leida omale kohalik giid (no kysi igalst suvaliselt matsilt austraalias, KÕIGIL on oma isiklik autojuht Balil olemas!), et reis kokku saaks ning juba siis tormasimegi juuni alguses lennuki peale. Meil on selle reisimisega selline tore asi, et me võtame asju kergelt, ehk siis ei lenda kuue kohvri, kübarakarpide ja linnupuuriga. Kahepeale mahutasime oma träni ÜHTE kohvrisse. Käsipagasi oskasin mina aga teha suht kaalukaks, sest ei suutnud lennujaamas kuidagi raamatu poest tühja pilguga mööda kõndida, vaid kleepusin kolme raamat külge ehk siis vedasin noid kaasas kui kaelakive. Me olime täiesti valmis, et Denpasari lennujaamas ootab meid ees kaos. Mul kiropraktik, kes on Bali entusiast, jagas juba eos näpunäiteid, kuidas selles segadikus orienteeruda: no näiteks Melbournest saabus ühekorraga kolm lennukitäit inimesi, kes siis kõik korraga suundusid lennujaama labürinti väljapääsu otsima. Sellistel aegadel ei ole olemas parem - ega vasakpoolset liiklus, igaüks liikleb kus juhtub ja liikumiskiirus on ka vahelduv, rääkimata sellest et mõned inimesed ei liigu otsa, vaid põiki rahva peavooluga. Seega kui lennukist kuuma ja niiskesse õhtusse saabusime, siis HOIDSIME VASAKULE. See ajab naerma praegugi, kuidas hoides vasakule, tuli tegelikult minna paremale ja siis risti jälle vasakule läbi lollidekarja (kes ei teadnud sellest hoiavasakule saladusest), ent läbi lennujaama me oma pagasilindi kõrvale saabusime kiiresti ja efektiivselt, nagu laser läbi või!!!!! No maailma kiireim maalesaabumine!!!!!! Kohver saabus ka ootamatult kiiresti, nii et ehk Tallinna lennujaamas saab kiiremini miiniväljast üle ja koti kätte! No aga siis me pidime leidma meie giidi. Leia ÕIGE indoneesia mees tuhandete indoneesia meeste seast! Iga giid ootas kedagi, nimesildid näpus - see kõik oleks väga tore, ent nagu alati kriitilistel hetkedel, on minul ju VALE PRILL ees!!!!! No ei näe lugeda neid nimesid seal siltidel. Ja aega veerida ka pole, sest rahvamass surub sind juba vooluga edasi. Samal ajal juba mingid tüütajad hakkavad sind pommitama oma taksoteenuste pakkumistega. Mingi hetk sain siiski oma lugemisprillid käekotist raamatupaki alt kätte kaevatud ja värisevate kätega hakkasin siis feissari messengeris oma authojuhile sõnumit saatma. Samal ajal sain temalt ka sõnumi, et ta ootan CIRCLE K-s.... ma siis tõstsin silmad üles, et kus see Circle K siis on - ja siis selgus, et seisimegi Circle K ees ja olime silm silma vastas oma giidiga, kes meile ka samal aja sõnumeid toksis. Lõpp hea kõik hea! Teekond meie villasse oli elamuste rohke. Pime troopikaöö ja tuhanded motikad meie ümber. Tegelikult on liiklus Indoneesias vasakpoolne, nagu meil siin Austraalias, ent tegelikult pole vahet, kus keegi sõidab. Kaherealine sõidusuund on vähemalt kuuerealine, motikad sebivad mööda igast suunast, kellelgi pole aega suunanäitamiseks, igaüks lendab igast suunast sisse. Mingil hetkel leidsime end kuskilt agulist, kus polnud aga hingelistki. Autojuht arvas, et oleme eksinud. Kobamisi otsisime teed ja siis nägin mingit tumedat kogu meie autotulede valges tee peal. Röögatasin et vaata!!!!! Miski on tee peal! Giid ütles, et on koer! Mina siis täieliku naiivitarina ahhetasin et SURNUD KOER!!!!!!!! Giid ütles, et ei, MAGAV koer.... Ja nii oligi, just enne kui me koerast hakkasime üle sõitma, ajas see pea püsti, hindas olukorda, võttis jalad alla ja surmava rahuga tuigerdas teest eemale...... Mul oli sekund südamerabandusest!!!!!!! Nalja nabani! Tee meie hotelli kulges aga nii, et ilmselt me olimegi eksinud, seega siis Antonio võttis oma Google mapi lahti ja hakkas autojuhiga koos teed agulist välja leidma. Igal juhul me oma villasse jõudsime, keegi isegi ootas meid! Ja siis kui me oma villa ukse selja taga kinni lõime, siis enne veel kui saime kohvri maha pandud, kontrollisin mina kardinate külje õmblused magamistoas (frst things first! lol) ning peale seda rebisin mina reisiriided seljast ja sumahtasin basseini!!!!!! Oma villaga olime me väga rahul. Täielik privaatsus, oma bassein ja aiake, 200 m2 meile endile. Voodi oli väga mõnus ja mina isegi vahelduseks magasin. Miski maailma mure minuni sel õhtul ei jõudnud.

Hommikul värske pilguga meeldis mulle meie ümbrus päevavalguses isegi rohkem

Kui päris aus olla, siis need kaks ööd seal villas ning üks terve päev olid parim osa meie reisist. Käisime korra ka väljas ümbrust avastamas, Pandawa Beach oli meist kilomeetri kaugusel, ent see vaikus ja rahu meie villas, oli just see mida me vajasime. Hommiku ja õhtusöögi tellisime oma villasse. Minaligunesin basseinis ning ravitsesin oma hüppeliigest, mille ma oskasin tasasel maal välja väänata - mitte keegi teine ei saaks sellega hakkama peale minu! Pandawa Beach oli ka selline rahumeelne paik, kus polnud just palju inimesi, ei kohalikke ega ka turiste. Sõime seal rannas asuvas restoranis maitsva lõuna ja nautisime vaikust. Kui villasse tagasi jõudsime, siis talutütre veri vedas mu üle tee kohalikke veiseid vaatama. Ma arvan, et kumbki osapool oli huvitatud, nii valge eesti naine noist pikkade sarvedega veislastest kui ka veislased sellest daamist valges! Ja samamoodi pakkus see valge naine palju nalja ka kohalikele, sest ilmselt pole ükski turist võtnud ette 20 meetrist teekonda villadest, avastamaks karjakasvatust Indoneesia moodi.

Sel päeval seisin ma esimest korda näost näkku dilemmaga, et kuidas saada üle tee???? Balil on see elu ja surma küsimus lol. Lõppematu motikate vool, mis sekundiks ei peatu. See polnud mul viimane kord, kus ma issameiet lugesin, enne kui teed hakaksin ületama. Kolmanda päeva hommik oli pilves ja hall. Ja see pidi olema meie ringreisi päev dzunglisse ja riisipõldudele! Ringreisi me tegime ära ja meil oli tegelikult väga tore. Autojuhiga sai palju nalja ja naersime kogu aeg. Käisime hõbeda juveelikojas, kusjuures see üldse ei kõnetanud. Ja siis käisime kohvikasvanduses degusteerimas. Bali kõige kuulsam kohv on Luwak. Luwaki kohvi sööb luwak, metskaslane, õiges valmisjärgus kohvivilju, mis siis läbi seedetrakti fermenteerununa väljub. Ning siis makstakse kellelegi palka, et see selle kaka kokku korjaks. Kaka kuivatatakse, kohvioad pudistatakse oma ümbrisest välja, röstitakse mingi tunnike ja tulemuseks on maailma kalleim kohv.

See kohv oli tegelikult päris hea. Esmalt just sellepärast, et see oli KANGE kohv. Aga ka teised kohvisegud, mida meile maitsta pakuti, olid head. Koju kaasa ostsime nii Luwaki kui zenzhenni kohvi. Pärast seda palusime oma giidil meid viia kuhugi lõunastama. Koht oli tore ja veelgi toredam oli, et meie giid rõõmsastu ühines meiega. Restorani kõrval oli katusealune, kus giidid ootasid oma kliente, lebotasid seal, samal ajal kui valged vuhvad oma lusikatele agu andsid. Meile kummalegi see kohe üldse ei meeldinud, seega palusime oma giidil meiega ühineda. Mina sõin kala, Antonio sõi kana ja Moe indoneesiapärast rooga. Lõuna lõpuks me adopteerisime Moe, ta on nüüd meie pere liige lol Peale lõunat oli päevakavas Ubudi käsitöö turg ja riispõllud. Ubud kohe üldse ei kõnetanud. Inim-mass tänavatel, liiklus ummikud, kohutav rabelemine. Taaskord seisime ja kratsisime kukalt, et kuidas küll üle tänava saada. Ja see käsitöö turg plnud absoluutselt selline nagu arvasin, oli täpselt samasugune putkakaubandus, nagu igal tänavanurgal, ent ilmselt kallim. Ent ei tea, sest ei ostnudki mitte midagi sealt. Riisipõlde nägime ainult distanstilt läbi vihma, kuskile kaugelt terendamas. Ma tegin isegi läbi üksiku ja meeleheitliku katse minna juga vaatama - jätsin mehed autosse ja asusin julge hundina üksi mööda libedat mudast rada pidi ülesmäkke kõndima. Kui ma miski 20 minuti pärast jõudsin piletiputkani, siis olin hingetu ja läbimärg, ent lõin oma peopessa kägardatud raha lauda ning sooritasin oma sajandi piletiostu, umbes 1 euro eest. Kurja näoga tädi osutas kaardi peale, et siit alustad ja seal lõpetad ning et kõik see ilu võtab 20 minutit. Mul olid endiselt veel julge hundi rasvased rinnad, kui läbi vihmasaju end trepist alla minema sättisin. Need rasvased rinnad olid läinud 4 mudase ja libeda trepiastmega, kus plätudega uisutasin ning julgus oli ka kaardilt kadunud järgmise neljaga, kui selgus et isegi paljajalu ei ole võimalik end sel libedal teel püstiasendis hoida. Kui ma vaatasin alla orgu enda ette ja noid lõputuid treppe, mis pidavat paradiisi viima, osutus mu elu ootamatult kallimaks kui juga ja nondest treppidest allaminek..... Teades, kuidas ma olen võimeline tasasel maal jala välja väänama, oli selge, et sealt orust toodaks mind küll ainult mingi vintsiga ja helikopteriga üles, seega raske südamega otsustasin sel korral joa vahele jätta ja hoopis inimkonda tagasi pöörduda. Inimkonda tagasipöördumine polnud muide üldse lihtsam, vaid nõudis käte ja õlavöötme lihaste pingutamist, sest kuna noil 8 trepiastmel käetugesid polnud, siis pidin end vastumäge üles vinnama mingite puulehtedesse - ja väätidesse klammerdudes!!!! Kui ma oma lõpuks raja peale tagasi sain, olin mitte ainult läbivettinud, vaid ka mudane - käed ja jalad ja kleit ja plätud.... Ja enne veel, kui hakkasin auto juurde tagasi laskuma mööda rada, ilmus silmapiirile noorpaar samasuguse hullu plaaniga minna alla joa juurde. Nad vaatasid mind natuke kõõrdi pilguga, ent minu käest nad mingit soovitust ei küsinud - ja ma siis ka ei hakanud end peale suruma.... ent kui ma mingil ajal oma teekonnal alla inimkonda vaatasin üle õla, siis nägin et miski 100 meetri kaugusel oli suht sorgus noorpaar ka teel mägedest alla. Aga mis ma soiun, iseendast oli ju tore seal mudas ja vihmas seigelda, kleidi ja plätudega. Mudamängud 2024!!!!!

Õhtupimeduses jõudsime oma uude hotelli, kus kogu pulmaliste parv oli majutatud. Ma nii lootsin, et ehk õnnestub mul kuidagi külg ees sinna hotelli sisse pressida, ilma et kellegiga kokku jookseks, sest selleks hetkeks, kui meie kohale jõudsime, polnud ma enam inimese nägugi. Loomulikult jooksin ma otse pulmaliste rüppe. No ei vastanud ma seal mingile standardile, kindlasti jäin igale künnisele alla. Ent me vabandasime ja anusime endale õhtu vabaks, et ei peaks kuskil karaokel hääletuks karjuma või rivitantsus end hingetuks kappama. Uskumatu, mida 10 tundi võib inimesega teha: peale vanni ja sööki ja und ärkasin uuele elule, natuke valutava õlevöötmega, ent hei, minu vanuses ongi nii, et alati on kuskil midagi paigast ära või valus - teate ju isegi, et üle 50sed vigastavad end isegi magades! See oli pulmapäeva hommik ja absoluutselt ei näinud paljulubav välja: valas kui oavarrest. Minul oli taas võimalus uisutamiseks, sest ses vihmas olid kõik hotelli kivipõrandad libedad kui jää!!!! Õnneks oli rõdudel käetoed, nii et mina siis oma väljaväänatud jalaga koperdasingi mööda rõduääri. Antonio muidugi pööritas silmi, et kuidas ma nii suutmatu olen ja kuidas mu jalanõud alati sellised uisud on. Nalja nabani!

Ma natuke ikka osalesin ka kollektiivsetes tegevustes, ehk siis osalesin pruudi meigi- ja juuksuri sessioonil: umbes 20 naist surutud ühte tuppa, kus õhujahutus ei toiminud. Ma pidasin selles naiste kisas ja möirgavas klubimuusikas ilma hapnikuta vastu umbes pool tundi. Siis vabandasin, et pean ka minema meiki tegema. Meeleheitlikel aegadel tuleb ju kasutada meeleheitlikke lahendusi - mul polnudki yhtegi meigiasja kaasas - mida iganes, et sealt toast välja saada ja natuke maha rahuneda hapniku käes.

No ja keskööks oli kogu pulmatrall läbi! Tegelikult kukkus kõik välja paremini kui eeldatud. Päike tuli välja. Koht rannas, kus tseremoonia ja pidu toimusid, oli kena ja maitsekas. Tseremoonia oli lühike ja lööv, ent ilus. Jooke serveeriti igast suunast. Menüü oli super. Lauakaaslased toredad. Tort maitsev. Noorpaari tants võttis vee silmist välja. Kogu punt lendas tantsumurule kohe esimest sekundist, kõik kingad lennutati hunnikusse ning tants kestis peo lõpuni. Minul aga kunagi ei lähe asjad nii nagu plaanitud, seega alati midagi juhtub. No näiteks vaja pissile minna. No ei anna oodata ega edasi lükata. Lähen siis vetsu suunas ja taaskord, kivipõrandad veega kaetud ja libedad. Ja taaskord uisutan vapralt läbi vee, ikka vetsu suunas. No ei vedanud, panin ikka räigelt põlved maha, raksuga. Mingi hotelli töötaja tormas mu suunas, ent ma rahustasin ta maha, et kõik ok, samal ajal end upakile ajades, et siis veel korral vastu maad maanduda, sel korral spagaadis...... MINA JA SPAGAAT????? Ära tegin. Sõna otseses mõttes rullisin end sealt küljele ja siis kuidagi värisevi jalu üles ning komberdasin endiselt vetsu suunas. Kui ma oma vetsust välja koperdasin, siis oli juba ala suletud, vee avarii silt kenasti pysti. Hambad ristis ma jätkasin oma õhtuga, olles endiselt social butterfly, küll üritades natuke tantsutuure maha võtta. Ent tund hiljem, taas vaja pissile minna. No ja taas ei anna oodata ega edasi lükata. Kuna minu "lemmik" kemmerg oli selleks ajaks suletud, siis saadeti kõik pulmarahvas kuhugile restorani taha kemmergusse. Ausalt, ega seegi paljulubav olnud, sest seal olid taas mingid trepid, sellised kohmakad ja kõrged ja nagu ikka Balil - kivist. Minu silme ees tuli noist treppidest põlvili alla üks värsketest ämmadest. Ma aitasin ta siis üles. Ja jätkasin oma teekonnaga - sest ei andnud ju oodata! Ja siis tulin samamoodi noist treppidest alla, elegantselt spagaadis..... Käsi südamel, ei teagi kuidas ma taas oma hargivahe kokku voltisin, aga kuidagi ma nad kokku pusserdasin, ent enam tantsupõrandale ka ei komberdanud. Antonio muidugi ei pööritanud enam silmigi, vaid ütles, et järgmine kord, kui ta mu keti otsast lahti laseb, siis peab mul olema kiiver, õla- ja põlvekaitsmed ning raudninadega tanksaapad.

Viimane päev Balil oli taas kord vihmase hommikuga ja selgema pärastlõunaga. Tegime väiksema seltskonnaga tiiru Uluwatus - mis on surfarite paradiis - ja mitte et keegi meist miski meister surfar oleks - ja käisime ka paaris rannalinnas, mis olla suvitajate lemmik peopaigad. No kuna mina olen ju pensionil party girl, siis nood linnad jätsid mind absoluutselt külmaks ning samamoodi ei olnud mul mingit huvi ostlemiseks. Küll aga palusin meie autojuhil leida meile paik lõunasöögiks, kus me saaks maitsta kohalikku sööki, selline mis oleks piisavalt autentne, ent ei teeks meie kõhtusid haigeks. Meie neljasest pundist olin ainult mina võimeline kohaliku prae lõpuni sööma. Antonio ei suutnud lõhna pärast suutäitki alla saada ja kreeklastele oli söök lihtsalt liiga vürtsikas, seega nood kolm lõpuks ostsid hoopis pitsad. Mina loputasin oma suckling pigi alla ohtra kohaliku õllega ning fakt, et ma täna seda lugu kirjutan, näitab, et söök oli ohutu ja täiesti söödav (muuseas Qantase pakutavat lennukisööki aga ma süüa ei suutnud, ei minnes ega tulles!)

Ja siis tuligi aeg jätta hüvasti Baliga. Igatsema ma seda kohta ei jää. Isegi ei seisatu ega ammugi vaata üle õla tagasi. Ma saan aru, et inimestel on puhkusest igal ühel oma nägemus. Mina aga ei loe puhkuseks higistamist rahvamasside vahel laveerides kuumas ja niiskes õhus. Ja kuna ma pole ka miski suur aasiapärase köögi fänn, siis pole ka seda tühikut vaja täita Indoneesiasse sõiduga. Minna Balile ranna pärast? Eriti sellisesse, kus tegelikut ka ujuda ei saa? Mu oma kodurand Seafordis on ju üks ilusamaid Melbournes, seega rannaigatsust mul pole! Ajaloo huvides tuleks nentida ka fakti, et lennureis Balile kestab siiski 6 tundi ning maale saabumisega on ka teatud paberimajandus ajada, nii et see ei ole selline hipsti hopsti sinna tänna lühike reis Vormisi saarele! Ainus asi, mis mulle istus, oli kohalik õlu, ent isegi õlle järele Balile minna on ehk ka natsa mõttetu pingutus. No ja kui tundub õlleisu tappev, siis lmselt leiab selle õlle ka kuskilt Austraalia kaubandusest ----------------------------------------------------------------------------- Sel korral sedasi, ent järgmiseks tuleb kokku võtta järgmine reis, mis algas täpselt kaks nädalat hiljem, kui Balilt koju saime! Stay tuned!!!! PS! Tagasi tuleks ehk ainult siis, kui miski budget naisteka sõit teha ja jääda oma 5 tärni hotelli basseini äärde - saate ju isegi aru, et kogu selle turvakola (kiiver, saapad ja raudrüü) kaasatassimine oleks suht vaevarikas lol.