Valgus tunneli lõpus

Natuke ülevaadet toimunust! Pilved mu pea kohal on jäänud hõredamaks, kui seda oli kaks kuud tagasi. Komberdame kuidagimoodi päevadega kaasa. Eesti mured on lahenemas ja mul on kohe tonn raskust kukilt ära. Mõlemad patsiendid on asjaolusid arvestades tegusad ja mõlemal on sära silmis. Mida rohkem ma soovida oskaksin? Austraalia poole pealt on nii ja naa. Töö juures käib elukestev kardinadraama. Ja nagu ikka, mida enam jõulude suunas, seda enam draamat ja ooperit. Sel aastal lõppvaatus saabus hilinemisega, ent seda enam võimsamalt. Istusingi juba rahulolevana oma langalademete otsas ning pea-aegu-et nautisin kontrolli olukorra üle. Ent hei, ei anta selles elus meile rahu! 2024 on mingi linnu ja mesilase teema. Nii kui kanga lahti rullin ja näen, et mingi nokk või tiib hakkab rullides välja kooruma, siis..... viskan jala kaela taha ja mediteerin 3 sekundit..... enne kui oma kangaga edasi lähen. Selle linnu/mesilinnu teema nimi on see, et kuskilt pead sa oma kanga läbi ju närima.... ent jumalaeestetsanokkaväljaeilõika. Ja nii me siis mõõdame sada korda, et vältida peata lindu (ehk siis linnu peput) kardina ülaosas ja poolt silma allosas..... käime mõõdulindiga üle kõik sabasuled ja nokad, tiivad ja varbad, paigutame need kõik kujutlusvõime alusel ühtlaselt mööda lauda laiali, ent siis tuleb tegelikkus mängu - no et pole piisavalt kangast, et kõik tiivad, nokad, varbad ja pead jääksid alles .... või siis kardina dimensioone arvestades tuleb ka millestki loobuda. Me tegelikult räägime siin ju ainult kangast, ent draama taevani, sisekujundaja käsi mudimas, sest tahaks ju kõike ja korraga ja täna!!!!!!! Pool päeva läinud ning pisarate saatel pool tiiba ka....... ent positiivse noodina jäid kõik pead peale!!!!! No ja siis nood eriti luksuslikud kangad, mis maksavad väikese auto hinna. Iseenesest on nad ju enamus kõik väga kergesti töödeldavad, ent kuna hind on krõbe, siis seisab meil sisekujundaja ka kõrval (dollarikujuliste roosade prillidega), kui kangast kontrollime ning siis hakkab peale - oh, jumala eest, ära sikuta siit ja ära tõmba sealt. Ja siis leiame miski MUSTA TÄPI - ning nõiajaht algab peale: mis täpp, miks must ja miks miks miks????? Pool päeva läinud ning kergendava ohke saatel must täpp ka välja lõigatud..... Nii polegi imestada, et ma teen oma suurema osa lõikusest hommikul kell 4, kui keegi ei sega. Eelmisel õhtul kontrollime kangad ära ja hommikul ma siis lõikan valmis - nautides vaikust ja rahu. Ja kui korra kangas lõigatud, siis see tähendab, et töö tehtud. Sealt edasi on kiirtee! Ma olen tihti mõelnud tagasi algusesse, kui julge hundina võtsin selle äri üle. See tundub nagu valgusaastaid tagasi. Me ilmselt tegime kõik endast parima, ent parim 7 aastat tagasi erineb täielikult tänasest parimast. See on kiirus ja kvaliteet, mõlemad korraga. See on praktiline lähenemine ja planeerimise meistriteos. Mitte ükski tööleht ei välju mu kontorist ilma et see oleks täiesti ettevalmistatud - pole enam ammu mingit suvalist lähenemisnurka, vaid kõik on ette arvestatud. Kõik on ette teada, kanga nimi, värv ja kogus kontrollitud, lõiked välja arvutatud, teada on voltide arv, pikkused/laiused, allääre suurus, kardinapaela pikkus, niidi värv jne. Toote hooldusjuhendid valmis pandud. Pakkimis juhised ja etiketid ettevalmistatud. Ja kuna ma tean päris hästi enamus kangaid, siis lisan veel ka kommentaari töölehele kanga omadustest, ehk siis et väga hea kangas, lihtne lõigata ja triikimiskindel. Vahel aga lisan hoiatuse, et ETTEVAATUST TRIIKIMISEL voi MITTE TRIIKIDA või et lõikamine on aeglane ja närvesööv jne Ise-enesest on kardinavalmistamine ju puhas matemaatika. Ja kui sul on matemaatikaga head suhted, siis ülejäänud on lihtsalt repetitive manual handling Aga töökeskkond on meil oluliselt paranenud. Kuidagi naljakalt kukuvad need asjad elus välja. Ma kunagi ei vasta suvalistele telefonikõnedele. Aga kuskil märtsis ma vastasin, frustratsioonist. Õnneks kohe ei haukunud fyyreri kombel telefoni ka. Telefoni teises otsast kostus tugeva slaavi aktsendiga õrn hääleke, keegi (?)Ariina vms, otsides tööd. Mina muidugi kohe plartsatasin otse välja, et ei, me ei vaja hetkel kedagi, ent palun saatke oma resümee minu emailile. Kõne oli lühike, miski 30 sekundit. saatsin oma emaili peale kõne lõppu. No ja siis saingi selle resümee. Mis oli muuseas hiilgav. Helistajal oli tekstiilialane ülikooli haridus ja 7 aastat kogemust kardinate tegemisega Valgevenes. Printisin selle resümee välja ja panin oma laua peale, nn. järelküpsema. Ja kuigi see küpsev resümee vaatas mulle iga päev otsa, ei olnud mu sellega midagi peale hakata. Kuniks..... juuni alguses, kui oma Eesti reisiks valmistusin, arutasime afgaani tshikiga töökorraldust ajaks kui ma ära olen. Mõlemad saime aru, et töö hakkab olema väga aeglane, sest eelmisel aastal kui olin ära, oli meil tshikke ju 3, nyyd ju ainult kaks. Ja siis kuidagi tuli mulle meelde see resümee ja siis pakkusin välja, et helistame Irinale? No et kui ta saaks kaheks nädalaks appi tuppa, lihtsamaid töid teha ja aidata meil natukegi järjega? Sõda Yeniga polnud veel alanud ja elasin alles täiesti oma roosamannas, sest seda saatuslikku sõnumit mu raamatupidajalt polnud ju veel saabunud, see saabus nädala pärast! Tol päeval kui Irina saabus töövestlusele, oli aga mul juba Yeniga sõda käimas. Ma olin juba suht uppunud kukeke, ent töövestlus oli väga tore. Irina ise särav ja positiivne. Tänulik, et keegi talle peale 2.5 aastat võimaluse andis tööintervjuuks. Isegi kui ta elab teisel pool linna, oli ta siiski nõus meile appi tulema - nädala enne kui ma Eestisse lähen ja siis nii kaua kuniks ma tagasi tulen. ........................................................................................................... Selle kolme nädalaga tõestas ta end kümnekordselt. Ja kusjuures ma võtan mütsi ta ees maha. Kogu see sõda Yeniga tegu minust ju pooletoobise, kel on vähemalt kaks pead ja mitte ühtegi aju ning kes oli kaamemast kaamem ning enamuse aja tuigerdas ringi nagu joobnu ning puterdas nagu imik. Irinaga oli kokku lepitud, et ta ajutine leping lõppeb kui Yen tagasi tuleb ja ta oli sellest faktist ju tööintervjuust saadik teadlik. See kõik oli ju ainult ajutine lahendus. No ja nagu ikka, on kõige püsivam lahendus just see ajutine lahendus. Siiani käib ta tööl allettevõtte lepinguga ning me jõudsime kokkuleppele, et ta alustab täiskohaga veebruaris, kui ta Valgevenest tagasi tuleb. Ma loodan temast teha oma asetäitja, sest tal on kõik need omadused, mida mu enda tööks on vaja: matemaatika, teadmised kangastest, kiire ning enesekindel lõikaja ja lahenduseotsija, kes saab protsessidest aru. Lisaks sellele on ta alatises heas tujus. Masinatel töötab nagu mishka ja pea töötab kui koorelahutaja. Aga vähemalt ehk saan siis ka oma koormust vähendada millalgi tulevikus ja ehk isegi õnnestub minul 4 päeva nädalas töötada? Meie teiste tshikkidega saab ta läbi kenasti, mingit vimma pole ja vähemalt on ta VALGE naine, sest ma usun, et mingit asiaati keegi meist enam ei usalda mitte kunagi! Yenist ei tea ma midagi ega tahagi teada. Käisin perearsti juures ka järelkontrollis ning tal oli kohe hea meel mind näha rohkem elusana kui viimane kord. Kusjuures tol päeval olin ma väga kurnatud ja väsinud, ent tema jaoks olin ma kui uuesti sündinud. Me rääksime pikalt läbi selle päeva, kui ma täiesti mällaris olin ja kogu selle kupatuse mis pärast juhtus. Ja muidugi me arutasime kuidas edasi, sest ega ma ju pole okey. Muidugi rahulikum, ent tundub, et pean oma raviskeemi muutma. Seega lubasin võtta terve jaanuari vabaks - kuigi arst soovitas 3 kuud vabaks!!!!!! - peale seda kui detsembris proovime uue ravimiga. Ja see pole ainult mina, kes jaanuaris maailma eest peitu poeb ja üritab oma sisemist rahu taastada - Antonioga koos teeme seda, sest temal ju peredraamad endiselt käivad täies hoos ja tema on ka täielik zombie. Nii et sulgume oma maailma, suletud kardinate taha, paneme telefonid hääletuks, väldime ämma (ja ülejäänud suguharu) ning hakkame vaikselt mittemidagitegemisega peale. Tuleme oma koopast välja ainult siis, kui tunneme et meil on selleks energiat ja tahmist. Ja teeme mida iganes pähe tuleb ja sööme just seda mida tahame ja millal tahame, vaatame tyhja või tyhjema pilguga telekat, komberdame randa, ent yks asi mis on kindel, naudime oma looma-aia tegemisi. Sest see looma-aed on meie elupäästja! Kõige mustemal päeval on Bubu see, kes maandub lennuga su peal ja lakub su rõõmust poolsurnuks leides su teki alt, ise teadmata et seda tehes lakub ka mure vähemaks ja valu väiksemaks. Ja see kuidas Esmeralda oma printsessi nõudmistega manipuleerib lihtsalt paneb su naerma! Aga nüüd, üks samm, üks päev, üks nädal korraga! 15 päeva töö juures veel vastu pidada! Ja 20 detsembril algab koopaelu! PS! Rebast ega Bilbit pole enam ammu unedes külas käinud!