Jõepõhjas mudas kinni

Kuidagi on saanud meie osariigi seitsmepäevasest lukusolemisest seitse nädalat ja minu vaatlusadnmete põhjal, lõppu näha pole. Mingil momendil paar kuud tagasi, hakkas koroona kolmas laine meie naaber osariigis pead tõstma ning positiivsete juhtumite arv võttis kindla suuna ülespoole. Sydney pandi osaliselt lukku, kusjuures see mingit muutust ei toonud, seega pandi ülejäänud osariik lukku. Melbourne ja Victoria inimesed võtsid kõiketeadja lähenemise: tehke õiget asja, püsige kodus, kandke maske ja minge eluga edasi. Ent samal ajal hakkas ka vaikselt asi susisema meie mail ja nii meid pandigi lukku 11 juhtumiga - nagu lubati, seitsmeks päevaks. See seitse päeva ei muutnud midagi ja sel aastal on lood sellised, et tee õigesti palju jaksad, mitte midagi paremaks ei lähe. Vaktsineeri nagu jõuad, mingit vahet pole. Syndey ronis püsivalt ülespoole, Melbourne sibas vaikselt sabas. Kui meil oli 80 juhtu päevas, oli Sydneys üle 1000 - endiselt tundsime end eriala spetsialistidena, et kuidas viirust seljatada. Seiste nädalat hiljem tundub kõik täiesti ulmeline - elu nagu Põhja Koreas! Meie päevane uute juhtumite arv jõuab lähipäevil Sydneyle järgi ja ilmselt lähme võidukalt mööda, Melbourne on ülejäänyd osariigist eraldatud ja mitte mingil juhul pole lubatud tõsta jalga Melbournest välja ning väljaspoolt jalga sisse. Terad on sõkaldest eraldatud, maapiirkonnas on piirangud natuke lõdvemad, Melbourne on raudses haardes eraldatud muust maailmast. No ja meie, leeprahaiged - katsume kuidagi igapäevaste toimetustega ühele poole saada. Meie kandis viirust eriti pole, ma endiselt ei tea kedagi kes teaks kedagi, kellel on haigus avastatud. Igapäevaselt me ikka virtuaalsel kaardil peame silma peal, vaikselt hiilib koroona muidugi lähemale. Päevauudiseid me enam ei vaata ja piirangutega ka enam kursis eriti pole, sest selleks oleks sul vaja palgata avalike suhete juht, kes asjade arengul silma peal hoiab ning meid sellega kursis. Kahjuks puudub mul huvi palgata selline persoon, sest kui tõele au anda, siis kõigil on villand ja kõik on tüdinud surmani sellest jamast. Iseendast ju pole lugu hull - meil on söök laual, katus pea kohal, elul on miski eesmärk - jätkame töölkäimist, ent oma sõpradest ja peredest oleme täiesti eraldatud, meil pole mitte midagi oodata homselt ja plaanide tegemine on midagi sellist, millest räägitakse ainult mineviku võtmes. Reisimaks osariigist või riigist välja tundub miski märg unistus värvilise postkaardi peal ning need õnnelikud, kel on õnnestunud üle piiri saada, loetakse kangelasteks, just nagu paadipõgenikud omal ajal, kel õnnestus eluga vabasse maailma pääseda! 5 nädalat seitsmest oli meil karm liikumise piirang - 5 km kodust - ja seda ainult toidu/ravimite ostuks, arstile minekuks, vaktsineerima minekuks, 2 tunniks kehakultuuriks )mitte koos sõbraga, vaid ainult oma leibkonna liikmete seltsis) ning kui sa kodus kaugtööd teha ei saa, siis lubatud ametialadel võid töö käia töötada - eeldab erilubade olemasolu. Lisaks sellele kehtib ju Melbourne kohaselt komandandi tund õhtul kella 9st hommikul kella 5ni. Kella üheksane aeg mind ei koti, ent hommikuti olen kyll oodanud paar minutit ja siis kodust väljunud kell 5.00. Maske tuleb kanda nii välistingimustes, igasugustes avalikes kohtades ja töö juures. Igal töökohal peab olema QR kood et külastajad end sisse saaks registreerida. Kel nutielefoni pole, peavad end päevaraamatusse üles kirjutama. Meie istume töö juures turvaliselt lukus ukse taga, et välistada suvalisi möödujaid sisse astumast. Meie töö tõttu me maske kanda ei saa, ent pikivahet me hoiame ning käsi desinfitseerime. Ega isekeskis arutame ju ka, et olemegi nagu pere - kui üks saab viiruse, saavad teised ka, sest oleme koos ju miski 8 - 9 tundi päevas. Muude inimestega me eriti ei kohtugi. Paar aastat tagasi mul olid mingid kindlad sisekujundajad, kes alati vingusid, et miks ma teen töid tööstuslikele klientidele. Täna olen ma päris rahul, et meil on laialdane kliendibaas, suvalisest isikust, kes lihtsalt uksest sisse astub - sisekujundajateni, arhitektidest ehitajateni ning mammutprojektideni, sest tänu sellele oleme me endiselt suhteliselt hõivatud. Eramajapidamiste külastamine ning mõõtmine/paigaldamine on hetkel keelatud asjade nimekirjas, ent kõik ehitusprojektid olid kuni selle nädalani töös - nii et oleme usinasti meisterdanud kardinaid ennaktempos. Tööpäevad on mul olnud täiesti normaalsed, minnes koju iga päev umbes pool 3 õhtupoolikul ja seda mitte sellepärast, et meil on vähem teha, vaid sellepärast, et kaks uut tshikki on nii ilusasti sisse elanud, et sellist kiirust ja töökvaliteeti käiskäed pole enne nähtud. Ma ei pea enam tegema 12 - 14 tunniseid päevi. Ma ei istu enam kontoris kell 8 õhtul, katsudes oma hinnapakkumiste ja muu adminniga ühele poole saada. Kuidagi kergeks on asjad kujunenud ning mis kõige olulisem - meil on korra elus nii tore meeskond ning päevast päeva teeme tööd rõõmu ja naeruga! Nädal tagasi laupäeval võeti meil natuke piiranguid maha - liikumiseks 10 km tsoon ja võid välisõhus kokku saada inimestega teisest leibkonnast, juhul kui mõlemad on vaktsineeritud. Kehakultuuriga tegelimiseks anti ka 2 lisatundi. Meie kodurand oli laupäeva hommikul inimesi paksult täis - kõik rõõmsad, et saavad lõpuks kohtuda kellegi teisega v.a. pere! Mul oli nii tore hommik oma kalli sõbra Nicolega, kellega elame vaid 400 meetri kaugusel üksteisest, ent kokku pole saanud juba kuid. Igaljuhul oli see nii vabastav haarata meie rannakohvikust tops small flat white with extra shot and no sugar, lihtsalt kõndida rannas ja lasta end tuulel räsida ning rääkida, naerda ja lihtsalt olla! Laulsime aga Maneskini Beggin kõvasti ja valesti, sest see on lõpuks ju midagi, mis on lubatud! Üksi veini juua ja laulu joriseda kodus nelja seina vahel pole üldse fun, kusjuures täpselt tean mida räägin :D NB! Alkoholi tarbimine pole meie välipiknikul lubatud!!!!! Seega kohv ja karastusjoogid olgu su kaaslaseks sel teel! Kuniks selle nädala esmaspäeva hilisõhtul võttis osariigi valitsus vastu otsuse kogu ehitussektor kaheks nädalaks lukku panna!!!!!! Isegi koroona ajal on ehitussektor olnud Melbourne püha lehm, mida mitte keegi pole julgenud puudutada ning mis on karavan, mis on alati edasi liikunud. Ehitajatele oli antud küll eelnevalt käsk, et iga mees objektil peab olema saanud vähemalt esimese vaktsiini doosi 23. septembriks, ent keegi ei uskunud, et asi viib täieliku lukustamiseni Isegi see meid eriti ei kõigutanud - me saime just ühe suure ja nõudliku tööga ühele poole! - ja Antonio oli väga rahul: tema saab rohkem aega kodus renoveerimistöödele pühendada. Ent suuremal skaalal, lõi see olukorra täiesti segamini, 300 000 ehitustöölist jäid tunni pealt tööst ilma, seega teisipäeval asus rahvas mässama - väidetavalt ehitustöölised tõusid üles oma õigusi kaitsma. Me tegelikult ei teagi, kes olid need inimesed, kes kokku tulid ning käitusid nagu matsikari portselanpalees - minnes karjamentaliteedist ja iseenda imetlusest lolliks. Kogu seda punti saadeti maha rahustama märulipolitsei, mis ajas asja hoopis teravamaks. Mis mind kõige rohkem häiris oli fakt, et märulipolitsei oli hambuni relvastatud, just nagu oleks Talibaniga silmitsi seisnud - minusuguse sõjavastasele täielik punane rätik! Samal ajal ei tea ma ka, kuidas üldse maha rahustada sadu laamedajaid, kes nõuavad oma vabadust. Mina nende vabadust küll ei tahaks ja tundub, et minu vabadus erineb nende omast radikaalselt. Igal juhul nood vabadusvõitlejad barrikaadidel käitusid väga näotult, näidates üles agressiivsust suvaliste möödujate suhtes ning absoluutset lugupidamatust Melbourne ja selle inimeste suhtes ning kuigi nad lubasid protestida iga päev, on viie päevaga need protestid kahanenud olematuks. Politsei võttis ka natuke rahumeelsema lähenemise. Meie piirangute lõppemiseks on osariigi valitsus välja töötanud mingi plaani, mis on seotud vaktineerimise tasemega. Mingi piirangud vähenevad, kui 70 % täiskasvanud elanikkonnast on täisvaktineeritud ja enamus siis, kui see arv on 80%. Ma arvan, et plaan ongi tegelikult sunnimeetod saada maksimaalne arv inimesi vaktsineeritud. Isegi kui piirangud vähenevad, on need kõik vaid noile, kes vaktsineeritud. No ma ei tea, kellel on võime ja kompetents kontrollida, kes kus ja mis või mis äpp luuakse, et mingitki ülevaadet saada. Igaljuhul on prognoos, et kuskil 26 oktoobri paiku ehk hakkab miski valgusekiir läbi kumama ja novembri alguseks ehk avatakse ka poed ja toidukohad. Seniks aga on Melbourne kindlasti väärt hoidmaks maailma karvikute pealinna tiitlit, sest juuksurid on suletud ja kõigil on pulstis pead ning kulmud. Mina proovisin täiesti isetult oma abikaasa juukseid kohendada, mis lõppes suht haletsusväärse potisoengu ja väikese killaka alaga paremast kõrvast ülalpool. Kõrv jäi õnneks alles!!!!! Abikaasa polnud isegi vihane, nii koomiline oli tulemus! Ent kogu keset seda segadust, andis emake Maa meile hoiatuse - kogu meie osariiki ja lähimaid naabreid tagas 5.9 magnituudine maavärin!!!!! Mina arvasin, et meil lendab lennuk läbi seina - selline vali möirgamine lähenes - ja siis hakkas sein liikuma, diagonaalselt lainetama. Kõik siinid ja aknaluukide kastid vappusid ja kukkusid maha üksteise otsa. Kui ma üle õla tagasi vaatasin, nägin kahte tshikki triikimislaua ääres kivikujudena seismas, vaatamas seda sama seina mis lainetas. Kolmas tütarlaps jätkas töötegemist, ei tõstnud pilkugi, vaid pühendunudlt jätkas kardinapaela õmblemist, kuigi masin vappus käte vahel. Ja siis oli see kõik möödas!!!!! Kreeka tshikk hakkas karjuma, et maavärin! maavärin! Eesti naine soode keskelt vaatas teda kui kuutõbist, kuniks afgaani naine sai ka lõpuks sõna suust - kohe kindlasti on see maavärin. Jooksime siis kõik kooris õue, kus kõik naaber tehaste inimesed seisid keset hoovi ja igaüks oli sõna otseses mõttes keeletu! ..... Maavärin oli tegelikult väga vägev. Esiteks, see andis meile uue teema, millest rääkida ning teiseks, kogu selle mängime koroonamänge taustal andis meile teada, kes on majas peremees. Järelvõnkeid meist keegi ei tundnud, kuigi neid oli olnud 6. Minu suurim mure oli aga hoopis kodu, sest meil on maja pea-aegu luukereks lahti võetud ning ma polnud sugugi kindel, et see luukere sellise võnkumise vastu pidas. Lõpp hea, kõik hea - luukere oli endiselt paigas, kui tänava otsast sisse keerasin - uskuge või mitte, see oli üks suuremaid kergendusohkeid, mis ma elus olen ette võtnud! Jõudes jutujärjega luukere juurde, siis hetkel pole meil majas vett, kanalisatsiooni ega gaasi. Me lootsime, et seame end bangalosse sisse - seal ju puha toimiv vannituba ja kööginurk. Proovisime siis esimesel õhtul peale seda kui kanalisatsioon oli majast välja lõigatud. No proovisime ikka kohe kaks tundi, siis andsime alla - koerad olid täiesti segased bangalos, arvates et see on miski batuut, hüpates üles alla ja joostes risti rästi nagu kuutõbised. Kuna bangalo seinad pole eriti soojustatud, siis kuulsime iga hääle tänavalt ning iga sosina naabermajast 1 meeter eemal ning peale seda kui lugesime eksperimendi lõppenuks, võtsime oma loomaaia sappa ning padjad kaenla alla ning kolisime oma magamistuppa tagasi - oehh kui mõnus, oma voodi, oma telekas, Netflix ja internet - ainukese vahega et kui pissile tahad, siis sprindid läbi vihma ja tuule keset ööd bangalosse ja tagasi. Aga sport olla tervisele kasulik, seega hetkel me veel peame tempole vastu. Samas on aga uskumatult ebamugav, kui kogu su träni on laiali laotatud kastidesse ja pindadele ning selles asjade kuhjas oled täiesti võimetu leidma mida iganes vidinat. Ma jooksen maja ja bangalo vahet oma nelja taldriku ja kuue klaasiga, kahvlid on kogu aeg nugadest eraldatud, ei leia ei sõela ega kartulikoorimise nuga, mikserist ei unistagi. Külmkapp ja kohvimasin on majas, nõusid pesen bangalos ja nii mitte kunagi ei saagi asju paika. Pesupesemisega on aga omaette lugu, käime oma riideid pesemas kohalikus laundromatis - esimene kord oli kui reis kuule. Kaks nädalat hiljem oleme kui karastunud teras, lendame peale kahe kasti pesuga, taskud müntidest pungil, hõivame 5 masinat ning siis 30 minutit istume ninapidi kalendris ja emailidest, paneme tööasju paika. Ja just siis kui kalendris on päevaplaanid paigas, on ka pesu pestud, jagame need tagasi kahte kasti, hopsti autosse ja koju tagasi. Suure toa nurka on meil kuivati üles seatud, nii et siis järgneb üks tõsine tööpäev kogu see kupatus kenasti ära kuivata. Kohmakas see ju kõik on, ent ilmselt ühel päeval saab ka see kõik mööda ja me saame tagasi normaalse elukorralduse. Päeva lõpuks, mis ei tapa, teeb ju tugevaks! Ja nii ongi, katsume kivist kannatust, istume igaüks kõhtupidi jõepõhjas mudas kinni, ootame ja vaatame, ent ei looda!!!!!! Ja kogu ülejäänud maailm ilmselt vaatab Austraaliat kui imede maad, kus kõik osariigid on omaette lukku löödud (meil oleks nüüd nagu 6 erinevat riiki riigis) ning igas osariigis käib mingi erinev inimeksperient omas kastmes ning kus inimestest saavad tühjade silmadega kestad. Mis tuleb see tuleb. Aeg annab arutust ning ilmselt ajaloolased saavad oma sulge jooksutada kirjutada aastate pärast ning anda hinnangu tagantjärele!