Detsembrine. 2023.

Kui ma kaks tundi tagasi silmad valla lõin, meenus mulle kaks asja: 1. et ongi selleks aastaks kõik - ei pea enam tööle minema, sest eile keskpäeval algas puhkus!!!!!! ja 2. et täna saab 14 aastat, kui Austraalia peatüki avasin! No tyhja sellest 14 aastast - kuigi palju on muutunud, pole tegelikult midagi muutunud: sama tänav ja sama maja, sama mees ja alatine loomaaed. Minu kodu ja rahu, minu varjupaik ja hingeabi. Aga puhkuse teemaga on küll nii, et no ei jõudnud seda ära oodata!!!!!! On olnud üks ütlemata raske aasta! On olnud kaotuste aasta (novembri alguses sain Eestist mitte 1 või 2, vaid 4 surmateadet 3 päeva jooksul! pluss ühe ilusa inimese ärasaatmine Eestis olles)ja on olnud igasugu takistusi teel, kõik korraga või üksteise järel. Mu energia tase pole vist eal olnud sellisel madalal tasemel, et ainus mida olen endast välja pigistada need viimased nädalad, on olnud jalgade järele lohistamine ja mingil autopiloodil navigeerides. Töö juures on olnud kusjuures suht ok, selline tavalise draamaga vürtsitatud kulgemine ilma eriliste apsakateta ja nagu ikka, kõik saab alati valmis õigeaegselt või siis natuke varem. Sekka mõned rohkem kui lubatud üllatusi ka, tõmmates jäneseid kübarast - me oleme oma tshikkidega tootluse väga kõrgeks lihvinud, me ei tee ühtegi tühja liigutust (ikka kui lähed, siis vii ja kui tuled, siis too)ning ma endselt panustan sellele, et do it right, even if no one is watching.... Aga meie draama on ikka see igikestev peredraama kahe vanuriga ja sel aastal on meile saatus saatnud kaela ka mingi pärimise pusa. Mul on peas pikka aega kedranud mõte kirjutada raamat menopausist - see on ju naljakas, kuidas su rakurss ootamatult muutub ja kuidas mitte miski pole enam endine ja kuidas sa peadki kõike seda naljaga võtma, sest muidu ripuks sa varsti oksa kyljes (aga veel enne oled oma abikaasa hullarisse saatnud). Ent ühel hommikul tööle minnes, pidasin ma iseendaga läbirääkimisi (no teate ju küll, menopausi eelne/ajal/pärastine värk) ja siis ma avastasin, et neid menopausi raamatuid on ju küll ja terve insta ning tiktok ka neid menopausi nalju täis, ent ma pole leidnud ühtegi raamatut või instagrammi postitust sellest, kuidas tegelemine dementsete vanade inimestega kisub su elu ribadeks. Ma olen natuke lohutust ja äratundmist saanud mõnest filmist, ent neidki on olemas näpuotsaga - not mainstream, for sure! Elada seda kõike läbi ja katsuda ellu jääda pärimislahingus ning seda kõike korraga - no see on ikka täiesti teine tase ja enamus päevi tundb see mulle sellise kehvälise kogemusega. Pärimislahing sai tegelikult alguse juba poolteist aastat tagasi, kui viimaks kaevati peale kuudepikkust otsimis maa pealt ja maa alt välja Antonio tädi testament. Mida iganes, mida see sisaldas või mida iganes oli tädi viimane soov, on tänaseks täiesti mitteoluline ning toonud välja inimese pahimad pooled, suguharu on omadega vaenujalal ning räägitakse ainult advokaatide vahendusel. Tädi keeraks külge, kui teaks, mis siin maa peal toimub - täielik vennatapu sõda ning ainuke koht, kus laiendatud perekond kokku saab nüüdsel ajal, on ainult kohtus.Täielik Santa Barbara! Õnneks minu nime testamendis pole. Seega pole mul olnud vajadust palgata mingit seadusemeest. Ent Antonio on küll labi solgitorude veetud ja minu töö on olnud hoida teda elus. Sõna otseses mõttes. Kui see kohtulahing algas ja mitte keegi mitte millegagi ei nõustunud, siis oli kogu selles pundis ainuke inimene minu mees, kellel polnud yhtegi pretensiooni ja kes ei kirjutanud mitte uhtegi avaldust ega valanud kedagi sopaga üle (õnneks tema suunas ei lennutatud ka isegi ühte mädamuna, see on tegelikult ka ainuke positiivne külg!). Juba enne esimest kohtuistungit olid kõik ülejäänud osalised üksteist s---aga üle loopinud, mängus olid eradetektiivid, igal osalisel oli peas juba valmis mõeldud, kuidas see pärand peaks jaotatud saama ning kuna armastuse ja sõjas vahendeid ei valita, siis meie situatsioonis pole tegu armastusega - oh ei - vaid selge sõjaga, kus rindejooned on maha märgitud ning kaitsevallid vahele ehitatud. Mitte keegi ei tõmba tagasi, ent mitte keegi ei saa edasi ka. Ja isegi kui mu abikaasa on aktiivselt passiivne, siis see ikkagi kõik mõjutab teda ka, sest KÕIGIL ON ARVAMUS!!!!!!! Ema kädistab päevast päeva (tema nime ka kusjuures testamendis pole) ja õemees müristab äikesena jagades juriidilist nõu (kusjuures ta on ju ainult soodavee myygimees ning ei oma mingit juriidilist tausta ning ka tema nimi pole testamendis sees) ja lisaks veel õde (kes on testamendi läbiviija ja hetkel maailma vihatuim isik) ning igal neist on oma nägemus ja lähenemine ja seda kõike igapäevaselt ja kogu aeg. Juba aastaid enne tädi surma jagati tema vara ja palju vara sai ümber kanditud, kui ta juba dementsena hooldekodus oli. Tema tegelikust testamendist polnud kellelgi aimu kuniks see välja kaevati. Ja juba aastaid kui me Antonioga kuuleme sõna "testament", ajab see meid iiveldama. Mu ämm on tegelenud selle teemaga vast viimased 20 aastat, edukalt sogades vett ja lisades õli tulle. Nii et kujutage ette siis seda olukorda, kus hetkel pole yhtegi võitjat peale advokaatide (mängus on vist mingit 7 erinevat advokaati!), üks osalistest vahepeal surnud (Santa Barbara ju!), asjasse mittepuutuvad sogavad vett, kõik vihkavad kõiki ja isegi kui on olnud mingi väike areng, siis mitte keegi pole senti sellest pärandist näinud. Ma tegelikult ei kujuta ette, kuidas ja millal see kõik lõppeb, aga ühes olen ma kindel, et isegi kui see pärand lõpuks jaotatud saab ning maksuamet on koorinud oma osa, siis selles suguharus kyll mingit grupikallistust toimuma ei saa enne teeleasumist. Noja siis on ju muidugi Gina ja Gianni. Gianniga on olnud natuke kergem viimasel ajal. Kuna ta enam ei tea, mis maa, linn või tänav või puu, isegi mis päev - või on see hommik või õhtu - siis on tal jäänud ainus missioon siin elus: ta tahaks minna koju ja täita sissesõidu tee praod tsemendiga. Tal kohe käed sügelevad. Isegi kui Antonio viis ta koju ühel laupäeval ning valas kõik praod tsementi täis ja isa vaatas käsi sügades pealt - siis see pole piisav. Gianni plaat on selle koha pealt toppama jäänud, ning kahjuks ongi see ainus vestlus, mida temaga pidada saab. Ginast on aga saanud täielik perekonna psühhopaat. Vahel pole ma kindel, kumb enne otsa saab, tema või ta lapsed. Osavalt manipuleerides ajab ta oma kaks last ka hulluks ja ajab üksteisele turja. Täielikult game on! Ajab ühte iba yhele ja teist iba, täpselt vastupidi teisele. Siis nood kaks omakorda panevad rinnad kokku ja vaidlevad ja kaotavad. Tükike elust taas kadunud mõttetusse stressi. Loomulikult on igapäevaseks osaks saanud valeväljakutsed - olgu siis poeg või tütar või kiirabi. Hooldekodusse endiselt minemast keeldub - no ta ju läheks küll, aga kuhu ta oma asjad paneb? - 100 põhjust mitte minna, iga päev uus. Naabrid on ta ka kõik minema peletanud, sest nondega ta manipuleerib samamoodi. Tal on oma meetod välja töötatud - kireda täiest kõrist ja nii kõrgelt nagu register lubab - lootes, et siis keegi kohale tormab. Naabrid enam ei tormavat, õde aegajalt ikka kappab kohale ja kui Antonio ka kohale ei jõua, siis saadetakse kiirabi. Viimane kord oli surija kohvi keetmas ja võttis päikesekiirekesena kiirabi vastu - no et mis te siin teete, mul pole häda midagi, tahate ka tassikest kohvi? Kõige hullem on endiselt see telefoni terror õhtuti, mis ai anna meile päevagi rahu, olenemata sellest, kuidas Antonio end tunneb, MITTE ÜHTEGI PÄEVA!!!!!!!!. Kusjuures ega enam aru saagi, lines are blurred, kuhu tõmmata joon liivale ja kirjutada alla mingi kokkulepe kuidas selle vanainimesega hakkama saada. Kuna Antonio õde vihkab isaga asjatamist, siis ma pakkusin välja, et las siis Antonio tegeleb isaga, käib talle seltsi ja viib talle shokolaadi ning las siis õde tegeleb emaga. Aga ilmselt jaanuaris istume maha ja peame maha perekonna koosoleku ning leiame mingi lahenduse, sest jaanuaris saab täpselt 3 aastat täis, kui see suremise saaga peale hakkas koos kõige ekstra meelelahutusega. Me oleks ema ammu hooldekodusse pannud, ent vanadaam keeldub majast lahkumast. Ilmselt tuleb nyyd ikkagi panna maja müüki ja sellest tasuda hooldekodu sissemaks. Hooldekodu sissemaks on 500 tuhat. Isa eest maksime ainult 178 tuhat, kuna tal polnud muud vara kui maja, milles ta abikaasa endiselt elas. Aga kui nüüd maja saaks müüdud, siis tuleb ema eest maksta 500 tuhat ja ise eest maksta lisaks 322 tuhat, et deposiit saaks poolele miljonile. Lisaks muidugi läheks kogu nende pension ka hooldekodule. Ja vat see ongi põhjus, miks ämm pigem tahaks saada maetuks koos majaga. Päeva lõpuks on see kõigest RAHA. Aga mida meie vajame kahekesi, on RAHU. Ma pole kindel, et nood kaks asja tulevad käsikäes! Aga nüüd aitab sellest perekonna halast. Nüüd on aeg ise-endale ja loomaparvele, saada lahti breznevi kulmudest ning külastada juuksurit, nädalapäevad vihata inimesi ja kardinaid ning siis hakata lihtsalt nautima üksteist, päikest, kodu ja sööki. Sekka natuke Netflixi ja raamatuid - mul on Apollost tellimus tulemast, sätin end aegsasti väravale kase najale oma pakki ootama.

Ma ei oskagi midagi mõistlikku lisada, kui et hoidke ennast! PS! Aasta kõige parem osa oli loomulikult Eesti reis - ja juba seal olles tegingi ma täpselt seda, mis on mu uue aasta lubadus- ainult minna kohtadesse või saada kokku inimestega, mis/kes on inspireerivad või annavad mulle hingerahu. Vananemisel on omad võlud :D