Pea kaks kuud hiljem pole meil mitte mingeid positiivseid uudiseid edastada. Teadjamees Murphy seaduste kogu on meil läbi lapatud ja ajame selles näppupidi järge, enda rahustamiseks, et näe.... kui enam hullemaks minna ei saa, siis ikkagi saab.......
Kogu seda segadust sai ämm vahepeal 90 aastaseks ja äi 92 aastaseks. Äi sai lõpuks dementsuse diagnoosi (ma arvan, et ämm saaks ka selle diagnoosi, kui ta vaevuks teemaga tegeleda!)ja ausalt, meil sai natuke kergem olema, sest kogu selle segaduse sees hakkasime juba ise endid debiilikuteks pidama. Iga päev oleme üritanud vanurite rindel anda oma parima ja iga päev läheme päeva lõpus koju, pea kaenlas, täielike kaotajatena.
Äi ei pidanud sela palliatiivhooludses kuigi kaua vastu. Tegelikult oli nii, et mees mähkmetes jättis sellise jalajälje palliatiivses hooldusosakonnas, et need enam temaga jageleda ei tahtnud/suutnud ning nii viis ühel ilusal hommikul kiirabi äia tagasi hullumajja.
Need nädalad, mis ta seal veetis, andsid vähemalt siis teadmise, et tegeleme dementse vanainimesega. 1 : 0 mähkmekandja kasuks. Meie ettevalmistuse ja oskuste tase null.
Samal ajal kui diagnoosiga tegeleti, tegelesime meie aga ämmaga. Sest temal on nüüd energiat üle ja seega kulutab ta seda meie hulluks ajamisega.Meil käib täielik OTT EI SAA TUPPA kuuldemäng 24/7
No näiteks õhtul kell 7 helistab ämm: Hallo, kuidas läheb? Hästi läheb>! Kuidas sul? Kas sa oled kodus? Jah! Ah sa oled tööl? Ei, kodus! Aaa, et siis tööl oled? Ei, kodus.... Aahaaa..... Kus Antonio on? Ka kodus! Ahaa, tööl jajajaaa, palju tööd! Ei, kodus on, vaatab telekat.... Ah et tööl siis nii hilja? Aga Karina, kus tema on? Ka kodus! Ah et siis ikka tööl või? Ei, kodus! jne jne jne umbes 15 minutit
Ja kohe 7.15 heliseb Antonion telefon ja seesama kõne kordab ennast. Ja siis heliseb Karina telefon ja siis minu ja nii helistatakse meile kõigile kolmele umbes 4 korda.....ja Ott pole ikka tuppa saanud ja minu vaatlusandmete põhjal iial ei saagi.
Ühel pühapäeval aga võtsime ette ristiretke hullumajja, et vaatame siis oma silmaga, mis olukord on. Et näha patsienti hullumajas, tuleb selleks enne aeg kinni panna. Ja enne kui sisened yhtegi haiglasse või hoolekande asutusse, tuleb alati covidi test teha. Nii et ykski kylastus ei saa olema kiire käik sisse ja välja.
Tol pühapäeval ootasime üle tunni hulluosakonna uste taga, sest keegi uksekellale ei vastanud. Lõpuks ilmus õde välja ja andis meile teada, et Gianni pole piisavalt pädev meid vastu võtmaks sel päeval. Pettununa lasime õlad longu ja vantsisime haiglas välja ning läksime ämma juurde uudiseid viima (no et uudiseid pole)
No ja kuidagi sel päeval oli ämm väga osavõtlik ja positiive, isegi kuulas ja noogutas agaralt kaasa. Veetsime temaga kaks tundi, rääksime mitu korda üle, et isa ei õnnestunud näha ja kes mida ütles ja kuidas me ei leidnud õigeid niitnuudleid kohalikest itaalia poodidest (selle niitnuudlitega oli meid juba nädalaid pommitatud, sest need nuudlid, mis emal kodus olid, polnud NEED ÕIGED!) ja arutasime mitut korralduslikku asju, kuniks ämm kargas jalule ja teatas, et oot oot, ma ei kuule teid, sest ma unustasin kuulmisaparaadi kõrva panna!!!!!!
Ma panin pea-aegu pildi taskusse sel hetkel!!!!!!!!
Me olime KAKS TUNDI temaga suhelnud, rääkides aeglaselt ja lihtsate sõnadega ja tema muudkui noogutas aktiivselt kaasa, ise mitte midagi kuuldes???
1 : 0 ämma kasuks..... Meie ettevalmistuse ja oskuste tase null.
Lõpuks kui ta omale "kõrva" külge sain, jätkus meil energiat vaid pooleks tunniks, et asjast ülilühike kokkuvõtte teha ning siis ninad norgus, õlad longus koju minna. Ent see polnud finaal, finaal saabus siis, kui me pool tundi hiljem koju jõudsime, kui helises telefon, ämm oli teisel pool toru ja küsis, et kas te täna siis käisite isa vaatamas vä?????????
2 : 0 ämma kasuks ja meie täielikud luuserid, kes oma päid päeva lõpuks vastu lauda tagusid ja kergemat lõppu anusid!!!!!!!
No ja siis õnnestus meil sebida Giannile koht hooldekodusse, väga sobivas ja käidavas kohas. Korras ja puhtad 120 üksik tuba, igas oma vannituba, palju valgust ja väga positiivse olemisega dementsete osakond. Pärast 177 tuhandet dollarit sissemaksu, toodi siis äi kanderaamiga kohale ja paigutati ta üksikpalatisse. Surija mees ju, mähkmetes jne. Ta oli nö surija ainult nii kaua, kuniks need mehed kanderaamiga horisondi taha kadusid, sest siis oli äi see, kes võttis teatepulga üle ja hakkas olukorda dirigeerima.
Täpselt 4 nädalat hiljem on ta tagasi hulluosakonnas, nüüd kyll juba kraad vingemas haiglas ja ka see hooldekodu keeldub teda tagasi võtmast - äi osutus täielikuks psühhopaadiks. Me käisime teda vaatamas iga päev ja iga päevaga läks mäng aina kavalamaks! Kõigepealt nõudis ta omalle telefoni - mille ta lõpuks sai. Isegi kui võttis nädala, oskas ta seda lõpuks kasutada ja siis osutus see relvaks, sest ta hakkas seda edukalt terroriseerimiseks kasutama. Helistas emale ööpäeva ringi ja ähvardas lahutuse ja kodust välja viskamisega. Antonioga kasutas ta teist tooni, et tule vii mind palun siit ära, ma kirjutan kogu maja sinule..... Antony õde aga kamandas ja käsutas nagu kaadriohvitser, nii et too blokkis ta numbri ära, et üldse mingit rahu saada. Ja siis tellis surija omale uue rulaatori, kuna see, mis hooldekodul talle oli kasutada antud oli lihtsalt miski raam, mida ees lohistad. Ok, viisime talle siis uhiuue rulaatori ja ka see sai kohe relvaks - esiteks saavutas surija sellega kiiruse, millega ta siugleb kui uss ja teiseks andis see talle ka midagi rasket loopida üle kaevikute. Ja loomulikult keeldus äi pakutavast söögist ja joogist ning ilma erandeid tegemata ka ravimitest, mida ta hakkas poetama taskusse ja lillepottidesse. Magada ta ei julgenud, sest kartis, et siis enam ei ärkagi ülesse. Hooldajaid ta solvas lõdva randmega, kutsudes neid prostituutideks. Muidugi jätkas ta oma "viskame selili ja siputame jalgadega nagu 2 aastane kommipoes" mängu ning korra üritas ta ka meditsiiniõel kaela murda. Viimasel päeval tolles hoolekandeasutuses takistati tal võinoaga hooldajat pussitamast ning kui see draama oodatud tulemust ei toonud, siis võttis mähkmetes Bruce Willis end kokku ja rulaatorit ees lükates ja visates rammis enda tee läbi klaasuste osakonnast välja, lifti ja fuajeese! Olles seniilne, jagas ta matsu nii palju, et ainuke tee elektroonilistest välisustest läbi lipsata on rulaator uste vahele suruda, kui keegi siseneb/väljub. Ja tema õnneks keegi just parasjagu sisenes ning tolle siseneja nina all löödi rulaator ukse vahele ja Bruse Willis mähkmete rappudes ronis üle uste vahele kinni kiilunud uste ja sammus vabadusse...... mis ostus üürikeseks.
No ega sel ajal oli osakond juba politsei välja kutsunud. Päevakangelane ei jõudnud sel korral Paidest Berliini, vaid peeti edukalt kinni politsei poolt vaid 200 meetri pärast. Politsei kutsus kiirabi välja ja sealt siis kangelane siirati politseiautost kiirabiautosse.
Edasine tegevus on nüüd kulgenud sel rindel vaikselt. Kuna rünnak ilmselt toimus spontaanselt, siis sõdur omale seljakotti vajaliku träniga kaasa ei pakkinud, ehk siis telefon on ta olemas, ent laadijat pole, seega telefoni terror on lõppenud. Rulaator jäi ju ka kahe ukse vahele ja on konfiskeeritud hetkel kui kuritöörelv. Seega ei ole ka rulaatorit vöö vahel, et seda siis saaks kasutada, kui olukord nõuab. Hulluosakonnas on tal nüüd väidetavalt 24 tundi saatja, kes teda jälgib ja olukorda kaardistab. Samal ajal otsib hulluosakond ise talle sobivat hooldekodu, sest mitte keegi ei taha omale sellist patsienti kaela peale võtta. Äiast on saanud Melbourne hooldekodude hirm! Kokku me temaga hetkel ei soovi saada ja ega meid kokku ei lastagi hetkel. Meie jaoks on olnud see kõik äärmiselt raske, sest samal ajal me tegeleme ju ämmaga ka.
Ämm elab ju nüüd hirmus, et mees tungib haiglast välja ja tuleb koju teda tapma. Me oleme majal kõik lukud ema rahustuseks ära vahetanud, kuigi on ju teada, et lukk inimest ei hoia. Ja ämm igal õhtul teeb lõputuid ringe mööda uksi, kontrollides lukke ja aknaid. Kui pakkusime, et ehk teeme mingid muudatused ta elus - no näiteks et müüme maja maha ja ostame talle vanadekodusse oma korteri, mis oleks ühel tasapinnal ja kus saaks hooldaja teenuse ka sisse osta. Ei, mitte mingil juhul, vanadaam pigem maetagu majaga, ent tema sealt ei lahku. Antonio õde pakkus, et ema tuleks tema juurde elama - absoluutne ei. Pakkusime, et ehk Karina elaks siis vanaema juures ning aitaks ostude ja majapidamistöödega - kategooriline ei, sest 21 aastane ei teadvat 92 aastase valu...... Ehhhm, ega meie 55 aastased ju ka tea!!!!!! Ja üleüldse, keegi ei tea ju teise valu, vanusest olenemata!!!!!!
Ja nii me kaotame iga päev, absoluutselt iga nurga alt saame kottida. Me neid väravaid enam ei suuda lugeda, arusaadavalt pole meil ühtegi võitu, sest dementsusega sa lihtsalt ei saagi võita. See haigus on suurem kui meie! Ja selles lahingus oleme meie pantvangid, ent lahing saab lõppeda alles siis ning vangid tagasi vabadusse lastud, kui keegi on hauas - karm ent aus kokkuvõte.
Elu samal ajal muidugi läheb edasi, sõltumata meie vanadesaagast. Tööd on palju, mõnes mõttes on see hea, sest saab natuke peredraamamullist välja. Kodus oleme enamuse ajal kui zombid, tühjade silmadega. Mitte midagi ei pane sind peatuma, ammugi üle õla vaatama. Õnneks oleme seisnud kannatlikult kolmekesi õlg õla kõrval ja olnud ringkaitses, andnud üksteisele ruumi ja aega asju seedida.
Ja kõige selle kaose keskel oli meie mustal kassil ka krambid ja ei võtnud tagajalgu alla lihavõttepühade ajal. Kui kassiga loomaarsti vastuvõttu ootasime, siis mina lahistasin täiesti avalikult seal ooteruumi pinkidel nutta surudes kassi vastu rinda, sest seda kõike on lihtsalt liiga palju. Aga kass on kodus tagasi, me kõik teame, et ega teda kauaks pole - seega me Prints naudib nüüd tõeliselt kuninglikku elu patjadel, kuniks ta ühineb Anna ja Grampussiga maja ees, pojengipõõsa all.
Mis ma oskan lõpuks kosta? Naudi päeva? .... winner takes it all?
Kuna ma seda kõike öelda ei suuda ja ei saa, siis .... kannatust ja ristis hambaid kaotuste rindel!
Kommentaarid
Postita kommentaar