Lombakas 2021

 No nii, kurikuulus ja ajalooline 2020 minevikku saadetud, positiivselt ootades 2021, lootes paremale homsele.

Mitte miski pole läinud nagu loodetud. 2021 on longates meid kaasa vedanud pea kolm kuud ja kui kristalselt aus olla, siis peaaegu polegi midagi rõõmutoovat selle aja sisse mahtunud.

Nii, ilm kole ja külm sel aastal, Austraalia suve pole olnudki. Mulle on ise-enesest sobinud see jahe Eestimaine suvi siinmail, sest jahe ilm on töötegemiseks palju parem. .. no ja tööd meil jagub nii, et lõppu pole näha, ent energiavarud on täiesti ammendumas tänaseks päevaks.

Hetkel ma näen valgust tunneli lõpus, eeldatavasti kahe nädala pärast saame vist oma hotelli tööga ühele poole. Ma loodan et ma kunagi ei pea enam seda sinist kangast oma käte vahelt läbi laskma, sest ilma katsumatagi selle sametist pinda, mu keha jääb alatiseks mäletamaks neid 50 kg rulle, millega  ma olen maadelnud nagu karuga laanes ning neid tuhandeid meetreid kääridega vajalikeks tykkideks hekseldanud ning sadu kangatykke lohistanud tehase yhest servast teise. Kui Sõbrapäevaks tavaliselt oodatakse kallimalt teemant sõrmust ja lilli, siis mina sain omale sõbrapäevaks tellimustööna kaks konksu tehase seina peale ja ma pole eales pannud maha heldimus pisarad, nähes kahte metall konksu tsement seinas!!!!! Tundub nagu uhuuuu, et need kaks konksu vähendasid vahemaad punktist A pnkti B vähemalt kolmekordselt ja andsid mulle võimaluse ellu jääda SEEKORD!

(konkse on vaja kardinate kokku krookimiseks, midagi mille kylge riputadkokkuy seotud paela otsad ja siis kukud entusiastlikult kardinat kokku krousima konksust eemale!)

Iseendast töö kui selline pole mingi tuumafüüsika või ajuoperatsioon, lihtsalt kanga mass mida tuleb käte alt läbi lasta on see  mis tapab su käed, õlad ja kaela. Ja rallides sama marsuuti ümber meie laudade, teen päeva jooksul arvestava koguse samme -  ma kogemata mõõtsin ühel päeval unustades telefoni oma kleidi taskusse  -  kolme tunniga 7500 sammu - aga enne seda olin ma juba tööl olnud 5.5 tundi, ikka lennates orbiidil ilma peatumata ning peale seda jatkasin oma tiire veel 4 tundi, nii et kujutate ette kyll kuidas mu jalad õhtuti tuld löövad. Iga päeva lõpuks tunnen end käsnana, sest olen täiesti tühjaks pigistatud ja katkendlik ööuni ei taasta mingit energiat, nii hommikul sätin end siis longates ja oiates teele.... Ja nii umbed kaks kuud juba!

Loomulikult lisab asjale vürtsi, et üks tshikkidest, kes on algusest saati vihanud seda hotelli tööd, ulatas mulle kaks nädalat tagasi arsti ettekirjutuse kergemateks abitöödeks, nii et sama ajal kui tema lumehelbekesena mul jalus keerleb ja igavusest lolle ettepanekuid teeb, siis mina kui tööandja olen saanud tema orjaks, teen talle ette ja taha kummardusi, osutan teeneid ning parandan ta vigu samal ajal kui ma teise tshikiga kaheksei närime end kangalasust läbi.

Nagu lumehelbeke ühel helgel päeval kysis, aga kas siis tasub ära see hotelli töö? No aga vaata enda ümber, su palk ja puhkus on alati makstud (kusjuures keset kogu seda tohuvapohu olen ma hoidnud silma peal töödel ja tegemistel, lumehelbeke ei teeni oma palka välja juba mitu kuud!) ning me järjest vahetame masinaparki välja paremate ja automaatsete tööstulike masinate vastu. 

Igal juhul ühel päeval lähitulevikus hakkan ma lumehelbekese teemaga tegelema, saadan sõna välja meie ala proffidele  ning asun süstemaatiliselt otsima uut oskustöölist. Isegi kui lumehelbeke jääb edasi, vähemalt peab ta siis oma trooni hakkama jagama ning loodetavasti toob see ta natuke maa peale tagasi!

No nii, ent ega elu pole ju ainult töö???  Loomulikult mitte.

Ent selleks, et me liiga palju endast arvama ei hakka, viskas 2021 meil hoopis uue kondi! Me olime täiesti ette valmistamata, mis tulemas oli!

Nimelt viidi mu äi kiirabiga haiglasse jaanuari alguses. Valudega kaelas ja õlas. No arvad kohe, et ju infarkt?  Niisiis, 5 päeva hiljem, peale palagani mille vanamees haiglas korraldas (keeldus verd andmast ja igasugustest uuringutest, lükkas tagasi ipakutud söögi ja joogi, ajas oma palatist välja iga õe, kes polnud VALGE - kuidas nad julgevad mulle saata hiinlast? - ) tõsteti vanamees haigla pidzaamast välja ning saadeti koju. Kott äärmiselt tugevate valuvaigistitega kaasas. Väidetavalt pole Giannil 89 aastasena ühtegi haigust, mis oleks surmatõbi. Ainus diagnoos must valgel oli õlalihase venitus. 

Kui keegi arvab, et me rahulolevalt ohkasime ning saime hakata oma asjadega taas tegelema, siis kogu see haigla  trall ning arust ära ämm kodus, oli alles algus tantsule ümber aurukatla.

Selleks ajaks kui härra koju jõudis, oli ta otsusele jõudnud, et tema enam elada ei taha. Pani omale kodu pidzaama selga, heitis voodisse pikali, pani käed rinnale risti ja hakkas surma ootama. Kusjuures teadmatutele, see polegi nii lihtne, see Liiva Hannuse ootamine. Ma olen täiesti kindel, et Näärivana ootamine on palju elamusrikkam. Liiva Hannuse kylaskäigule lootma jäämine on suht raisatud energia, sest see ootamine kujuneb seiklusrikkaks kõigile, kes lähiringkonnas asuvad.

Esimese matsuga sai ämm maa peale toodud. Senini oli ju äi see, kes ta nädalas korra poodi ja apteeki viis ning maja/aia korras hoidis. 

Teine laks tuli mulle ja Antoniole, sest Antonio õde oli ära puhkusel ja meist kaugel, kui draama peale hakkas - sest meie pidime üle võtma hooldaja, koristaja, nõustaja, farmatseudi ja psühholoogi rolli, kusjuures mingit viit aastat meile ei antud selleks kõigeks ülikoolis ette valmistada. 

Äi voodis suremas, väidetavalt ei maga, keeldub igasugusest söögist. 
Ämm lendab oma jalutusraamiga mööda maja ringi, lennates äiale turja kolm korda päevas, ajades ta üles keset  und (oot, keegi ei pidavat ju magada saama____!!!) et äi sööma kutsuda. Ja siis umbes 5 korda vahepeal veel ka, et tablette võtta, kusjuures iga tablett mis vastupanutöötaja kurgust alla suruti oli kui hümn missiooni eduka lõpetamiseks selleks korraks.

Loomulikult arvas ka ämm, et tema tunnid siin maa peal on loetud ning ka tema hakkas tegelema surma plaanimisega. Õnneks saime ta kuidagi sabasulgi pidi  maa peale toodud, nii et vähemalt meie kohal olles ta oma plaanidest enam palju ei pajatanud ning rallis jätkumatult oma raamiga edasi, ajades isa iga kord marru kui raam üle magamistoa ukse kolises sisse tulla, sest olgem ausad, on ikka raske surra, kui kogu aeg segatakse!

Kohalik sotsiaaltöötaja, kelle me nõuks ja jõuks kohale kutsusime, sai absoluutselt külma vee krae vahele, sest isa keeldus temaga suhtlemas - ikkagi hiinlane ju! - ja keeldus ka igasugusest pakutud abist (koristamine ja transport arsti juurde).

Ema kvalifitseerus ka sotsiaaltöötaja silmis abivajajaks, et kuna ikkagi hiinlane - siis peremehele jöi majas viimane sõna, nii et mingit abi väljaspoolt pere ringi ei võeta vastu. 

Ainuke abi, mida Gianni oli nõus vastu võtma, oli see, et keegi valges kitlis näitsik tooks talle siidpadjal  surma tableti, et ta siis saaks rahus minna. Ma usun, et poleks isegi vahet olnud, kui see näitsik oleks hiinlane olnud.....

Samal ajal meie siis üritasime olla kasulikud idioodid, ent iga mõte, mille lagedale tõime, tehti maha ja iga abi, mida pakkusime, lükati tagasi. Iga päev saime me hädakõne või kaks või ka kolm, iga päev oli mingi kriis lahendamisel -  hakkas end tapma, kes oli hüsteerias. Nokk kinni, saba lahti KOGU AEG!

Laupäeviti pidin mina ämma poodi viima ja maja koristama, kui Anthony isaga aega veetis. Ämmaga poes käimine YOU CAN`T WIN!  Esimesel korral mu ämm keeldus autosse tulemast, sest see polevat minu auto (no oli küll, lihtsalt UUS ja SUUREM auto, ent teha selgeks ämmale et see on MINU auto, võttis palju energiat ja aega, mida mul kumbagi just ülearu palju polnud. Kui ta kysis, et miks ma talle ei öeldnud, et mul uus auto, siis vastasin talle, et keset seda suremist pole mingi auto yldse oluline, uus või vana!)) Mingil korral kulus aga kaks tundi, et ämm majast autosse saaks, kappasime nagu kaks segast, tema ees ja mina taga, otsides kyll prille ja maski ja ostunimekirja ja käekotti ja  garaazivõtit  - kõike nii ükshaaval kui korraga, kusjuures kõik need esemed olid kenasti köögi laua peal reas. Ja siis vaidlesime trepikoja tule lüliti pärast, kuna mina kustutasin tule ülakorruselt, tuli aga välja, et selles majas kustutatakse trepikoja tuli AINULT alakorruselt ja mitte minagi 54 aasta jooksul ülakorruselt...... 

Koristamisega oli ka nii, et võtsime kodust kaasa oma pulk tolmuimeja, et siis teha kiire ja korralik töö. Kui me peaksime hakkama rullima lahti nende tolmuimeja juhtme ja jumala eest, pistma selle valesse pistikusse, siis ... parem vältida mõttetuid sõdu....

Tavaliselt olig nii, et kui me majja sisse astusime, siis mina hakkasin kohe tolmuimejaga tegelema, sel ajal kui Antonio emat köögis tervitas/ rahustas/ selgitas. Selleks ajaks kui ema aru sai, et koristamine on juba poole peal, siis polnud enam midagi teha, kui võiduka lõpuni edasi ryhkida!

Voodipesu vahetamine oli ka alguses dramaatiline, sest loomulikult arvas minu 87 aastane ämm, et minusugustel keskealistel pole halli aimugi, kuidas näiteks padjapüüru vahetada..... 

Jne jne jne

Ent siis ühel heal päeval veebruari keskel, sai äial suremisest villand, harutas käed rinnalt ristist lahti, pani triiksärgi ja viigipyksi üll ning teatas emale, et ta läheb nüüd apteeki.

Ja kohe asi keerdus balansist välja - ämm sai omakorda krambid ning kui natuke mõtteid kogus, siis otsustas et nüüd on tema kord hakata surema.......

Ja ikka nii et kiirabiga haiglasse ja sealt ringiga koju tagasi ja tants hakkas otsast peale uue nurga all......

Ja meie sebime kui peata kanad, räägime nüüd kui titadega aeglaselt ja valjult, kasutades lihtlauseid. Kahe kuu kokkuvõtteks oleme õppinud, et telefoni vestluses jäägem positiivseks ja elujaatajaks, sest kogu aeg on teema sama, iga liivaloss mille me õhtuks oleme ehitanud, on hommikuks tõusulainega ära uhutud.

Kui ämm helistab:

*kas sa oled kodus?        ei ma olen tööl

* ah sa oled autos?        ei, tööl olen

* ahsoo, sa siis kodus...        ei, tööle olen

* et siis toidupoed oled we_    .......

Nyydsel ajal vastame reipalt kõigele jah, olen kodus, jah olen autos, jah söön lõunat jah panin parmesaani juustu pastale jah sõime zukiinit jah jah jah jah...... sest mida iganes tegelikult meie elus toimub, minu ämm enam aru ei saa ega tahagi teada. Päeva lõpuks on ta ju olnud 62 aastat abielus itaalia mehega ja andnud endast parima, ning seda tehes ongi see kujunenud ta päeva mustriks, nii et enamuse ajast ta ilmselt tegutsebki lihasmälu arvel

Ämm ja Äi 62. pulma-aastapäeval

Nüüdseks olengi ma lahendanud elu mysteeriumi:

kõigepealt hoolitsevad su vanemad su eest - siis hoolitsed sa oma laste eest - siis äkki jääb mingi aeg sulle endale - siis hoolitsed oma vanemate eest - ja siis hoolitsevad su lapsed su eest......   AMEN! Lühike ja lööv!

_________________________________________________________________________

Ja kui ma siis õhtuks koju jõudes autost VÄLJA VOOLAN, siis on mu ainuke rõõm mu kallis kaasa ja looma-aed!

Üksteisele meil palju aega ei jäägi, oleme nagu Koit ja Hämariks, mina vara jalgel ja õhtul kustund, isegi oma pulma-aastapäeval saime kokku korraks, kui me bensujaama mu auto kütuse paaki täitma läksime - kuna mul hübriid auto, siis kütet ma palju ei kuluta ja ma polnud veel kütet enne võtnudki, kasutan oma igapäevaseid sõite tehes ainult elektri mootorit. Abikaasa pidi siis tulema kaasa, sest mina pole senini oma auto kasutamisjuhendit lugenud - pole aega ega energiat olnud, seega tema teadja inimesena täitis paagi ja siis kallistas mind ka, vöhemalt saime korralikult naerda, et meie aasta päeva date! Bensujaamas, 10 min ja tehtud, lähme laiali! ... odav naine odav naine, ei mingeid lilli ja saluuti, ikka konksud seinas ja bensiin tanki.........

Peremehele vaat! Tegelt meil ikka endiselt kaks koera, kolmandale siin pildil olime lapsehoidjad nädalakese!

Kui keeshondid käituvad vahelduseks

Linnud meres

Uus kast!!!!!!

Tasa olme sõudnud paradiisi aiale lähemale! 

Koroona on taustal,  ent ei midagi sellist, mille üle kurta. Kõigega saab hakkama! Ma usun et Melbourne on parim linn koroona ajal, sest meie rahvas on siin sõnakuulelik ja teeb endast parima ning selle asemel et vigiseda ja vastu vaielda, hoiame pea püsti seistes vastasega väärikalt silmitsi. Kuigi meil enam maski kandmise nõuet pole avalikes kohtades, alati on mask käekotis igaks juhuks. Kui osariigi juhtkond kuulutas välja lühiajalise 5 päevase  lockdowni kolm nädalat tagasi, siis mitte keegi ei nurisenud, vaid käsk täideti kohemaid. Sest meie oleme olnud lukus 8 nädalat koos kogu karmide liikumispiirangutega ja me siin  teame, et inimeste liikumise piiramine oli ainus lahendus saada alla juhtumite arv. Melbourne sai sellega hakkama ja saaks Eestigi, kui inimesed võtaks vaevaks korragi teha nii, nagu teadjainimesed ütlevad!

Ja nii me lonkamegi päevaga kaasa, nautides väheseid hetki. Ja nii need kuud lähevad. Mis aga puutub minu äia ja ämma, siis me lihtsalt peame tegema mis me suudame, sest kauaks neid meil on, kes teab. Ämma dementsus on ikka väga progresseeruv ja meie avastuseks, sama hakkab äiaga ka juba toimuma. Kahe nädala pärast tähistame tema 90 juubelit ja see on natuke õõvas  tunne - nyydsest ei eelda me enam aastaid koos vanuritega, vaid  pigem elame päev, nädal ja kuu korraga. Mei ei tea kunagi, mis hommik toob!