Talvest otse sügisesse

... ja kui energia lõpuks koju sai, siis aeg just oli metsa läind.... Nii ongi - viimane kirjutis augusti keskel, kui meil oli talv ja mina just aegamisi taastumas oma gripist. Ja nüüd on selline suve lõpu tunne, sellise septembrihommikutega veebruarikuises Melbournes! Kuhu läheb aeg ja just tuleb tolm????? Ma ei teagi, mis vabandusi ma siin mõmisema peaks, ma usun, et KÕIK maailma vabandused kõlbaks ritta panna ja ette laulda. Tegelikult on ikkagi nii, et kuidagi pole oma aegu ja keeli klappima saanud. Augusti lõpust alates oli töö juures selline tormamine, nagu ei eales varem. Tegelikult oli terve 2025 tormamist ääreni täis. Mingil hetkel hakkasin endale sisendama, et ehk on asi minus, et me KOGU AEG oleme töödega ummikus - noh et ma vana ja põdur ja saamatu ja laisk! Me oleme siiamaani alati töödega järje peal olnud. Ikka et vähemalt nädal enne paigaldust on kõik kenasti valmis ja pakitud. Eelmise aasta lõpus kujunes aga tavaliseks, et hommikult alustasime tormamist finishijoone suunas TÄNASTE kardinatega! Pole hullemat stressi, kui kell sulle kuklasse hingab ja sa ikka alles kohmitsed seal oma värisevate paksude sültjate sõrmedega voldikesi mätsida . Ei saa ei niit nõela taha, silm ei näe, käsi väriseb ja kell tormab! Aga nagu ikka, isegi noil hetkedel on päevas kõigest 24 tundi ja kuidagi saavad kõik lubatud tööd valmis. Vaadates nüüd üle õla tagasi, jätab süda löögi kohe vahele, vat selline raske töine aasta lõpp oli! Ja et kuna meil oli nii pingeline aasta, siis võtsime omale kõik kooris puhkuse, mehised 5 nädalat! Et puhata saada meist endist ja korraks eemale saada kardinasaagadest. Esimesed kaks nädalat puhkusest oli päris toredad - palju sebimist ja igasuguste lahtiste otsade kokku ajamine. No et nagu saad kokku inimestega, kelle jaoks pole aega jätkunud aasta sees. Käid mammograafis. Külastad oma perearsti. ... ja juuksurit. ...ja loomaarsti oma loomaparvega.

Ja kui kõik need KIIRED asjad on ära tehtud, siis hakkad puhkama! Ja puhkamine algab alati ju võõrutusnähtudega: no vaim oleks valmis, ent keha annab järele. Ikka võtabki oma kaks nädalat kehale aru saada, et ei peagi öö otsa vähkrema ja ei peagi pool kolm hommikul oma kohvi kurku valama ning paanikas olema, et HILJAKS hakkan jääma. Ja et õhtul võidki vaadata telekast oma seriaale, mis hakkavad 8.30..... No aga meie pere moodi, asju tuleb ikka teha "isemoodi". Vat vaatasime siin seda SEINA juba neli aastat ja muudkui seletasime, et ÜHEL PÄEVAL tuleb SEE SEIN maha. No ja siis me kahekesi kaasga vaatasime seda seina 5 jaanuari lõuna paiku ning justkui ühest suust munesime KULDMUNA: hakkame selle seinaga siis pihta! .....poolteist kuud hiljem on sein veel alles, ent ettevalmistused seina eemaldamiseks on tehtud!!!!!!! Mõte ise on ju ilus - see sein mingu! - ent kuna tegu on kandva seinaga, siis on selle seina eemaldamiseks vaja teha rida asju, enne kui meistrimees kuvaldaga platsi tuleb. Meie alustasime siis hoopis maja toestamisega põranda alt. Suhteliselt raske ju kirjeldada eestlasele, et me toestame maja aluseid vaiu!!!!! Vat vanemad majad meie kandis on ehitatud ju vaiade peale!!!!! Tavaliselt maasse kaevatud puuvaiad, millele siis rajatakse puitraam ning sealt siis ehitatakse maja üles, sellele raamile. Me oleme ju pool oma maja alust juba ära teinud - vahetanud puuvaiad betoon vaiade vastu ning need tsementi valanud. Aga nüüd jäi siis teha see teine pool, et maja nn, raam suudaks katust kanda, kui seina enam köögi ja söögitoa vahel pole. Tegelikult on ju selleks tööks täiesti olemas meistrimehed, kes sellega endale leiva lauale toovad. Ent minu abikaasa on ju selline jäärapäine itaallane ja arvab, et keegi ei tee oma tööd hästi, v.a. tema, kardinapaigaldaja! No ja kuna kardinapaigadajal on ju segumasin ning naine ka varnast võtta, siis on kõik eeldused loodud ju, et see väike asi ise ära teha!!!!!!! Me elasimegi kuu aega nii, et enamus ajast päevast põrandat polnud ning igal hommikul avasin ma silmad ja esimene asi, mis nägemisvälja jäi, oli segumasin suures toas!!!!!!! Me paigutasime oma pool majapidamist laiali teise poolde ning suurem tavaar sai veditud õue terassile. Selega me lõime omale absoluutselt elamiseks kõlbmatud tingimused, kus meil polnud mitte kuskil istuda, kui ainult kõrgetel toolidel köögisaarel. Mina leidsin omale istumiseks hoopis väikese autokülmiku kööginurgas - ent kuna selga toetada oli äärmiselt ebamugav selle kasti peal, siis hoopis tirisin kõrge tooli saare alt välja ja toetasin LÕUA selle peale. Ja kui ükspäev keset betoonitöid hakkas mul halb ja tahtsin korraks pikali visata, siis polnud mul muud varianti kui ennast koeravoodisse lappi maha panna - kuna oma tsemendist läbi imbunud tööriiete ja juustega ei tahtnud ju voodi peale pikali visata (meie magamistuba õnneks on kõigest puutumata jäänud, hoiame seda töömaast täielikult eraldatud ja üritame hoida tolmu ja tsemendivaba, nii palju kui võimalik - sulle peab ju mingi väike paas kuskile jääma!) Aga see vaiatöö on ikka jube. Kaevad augu ja üritad vabn vaia välja saada, et siis uus asemele panna. Siis madistad "jackiga" ja tõstad või langetad maja kuni saad raami loodiga sirgeks. Ning siis valad selle augu betooni täis.Ja lased sellel betoonil 24 tundi taheneda ning siis võtad "jacki" alt. .. ja alustad järgmisega otsast peale. No ilmselt suures tööstuslikus maailmas see vaiade panemine üldse selliselt ei käigi, aga kuna meil on tegu amatöörist kardinamehest ja tema naisega (kes kogu aeg seisab vales kohas ja kes kogu aeg ulatab valesid tööriistu, ent kellel on ikkagi koht päikese all, sest päeva lõpuks on viiakse ju kogu välja kaevatud liiv majast välja just naistööjõu toel ning kesse muu siis igal õhtul majas tolmueemaldamisega toimetab!?), siis tehakse seda meie majas just sedaviisi! Kuidagi on aga nii kujunenud, et isegi kui sa hambad ristis keerutad seal oma käru ja segumasinaga, siis mingeid suuri kriise pole meil isegi olnud. Mul oli lõpuks ikka kopp ees ja mis kõige hullem, meie Bubu on täiesti traumeeritud kogu tekkinud olukorrast: tema ju armastab mugavusi. Talle meeödivad tema pehmed voodikesed ja padjad diivani peal ning rahu ja vaikus! Aga meie maja on täis tolmu ja drelli urinat, segumasina undamist ning kompressori surinat. Nii ongi enamuse ajast päevast Bubu peidus magamistoas, värisemas Antonio padja peal ning anumas halastust - täpselt nii nagu mina!Esmeralda on aga tuntud ehitaja ja tema on veetnud Antonioga iga minuti tööd tehes, koonuga asja kallal, käppadeni sees!

Sel ajal kui mul on töödejaotuses vaba hetk, siis olen selle aja täitnud aiaga tegelemiseks. Värvinud aeda ja harvendanud oma yukkade tihnikut ja võtnud maha kaks surnut puud. Enne suurt kuuma võtsin ma oma kartulid üles lol.... Ma panin augusti lõpus maha 40 mugulat! Eesti veri ju! Murumänge me suvel ju siinmail ei mängi, kuna päike on oma töö teinud, muru pruun ja õnneks kasvada ei viska.

Tänaseks päevaks on meil siis vaiad lõpetatud, põrand loodis, termiitide tõrje tehtud, nüüd hakkamegi siis seda seina maha võtma!!! Homme natuke töid lae peal, panna mõni toetav põiktala ja ehks siis kõigevägevama abiga saab järgmisel nädalavahetusel kuvaldaga see kabelimats seinale antud. Aga eks seda näitab aeg! Ja ega selle seinaga siis asi piirdu ju: kõik vanad seinad ja lagi tuleb maha, uued kipsplaadid ja soojustus seina ning lakke, siis ootab järjekorras värvimine ja kõige lõpuks põranda plaatiminine, enne kui saabuvad uued aknad ja uksed. Mingile mööblile me mõelnud hetkel pole, sest tahame tunnetada kuidas ruum ja valgus mõjub peale seina eemaldamist. No ja õnneks on meil võtta omast käest sisekujundajad, kes juba ootavad põenvusega et saaks hakata tegelema detailidega. Ja isegi kui meil hetkel nagu põrandat pole, on mul kangas kardinate jaoks tellitud, ent see on küll nüüd üks kõige viimane asi, mille pärast muretsema peaks! .... ent!!!!!! Vaatamata kõigele, mis kodus toimub, oleme me siiski võtnud omale aega, et väljas ikka ka käia!!!!

Vat meil on kujunenud välja selline omamoodi memmede tantsurühm! Ainsa vahega näiteks Oisu memmede tantsurühmaga on, et meie ei käi esinemas, vaid meie hoopis tunneme rõõmu diskodel käia või siis kuskil house muusika üritusel või siis hoopiski kuskil reivil...... Iga memm meie grupis on kuldsetes viiekümndendates ja meil on kõigil suht erinev päritolu, perekonnaseis ning taust, ent meil saab alati palju nalja ja meie väljaskäimised on alati lõbusad. Juttu jätkub meil ka, sest mitte kunagi pole liiast arutada päevakohaseid argiasju või siis laenata lugemisprille, kui kellelgi on nood koju ununenud (oh õudust!). Juttu jätkub kauemaks ka õhtusöökidel ning peale tantse - no nagu jalatsite sobivus (keegi enam kontsa ei kanna!), täiendavad tarkused menopausi üleelamiseks (tuumasõda on vist lihtsam üle elada!) millised magneesiumi tabletid on parimad (minu abikaasa arvab, et mina ei võta magneesiumi tablette just ainult sellepärast, et KÕIK teised võtavad!) jne. Ja eks me oleme parajalt kisakõrid ka, sest alati peame ju kaasa laulma või vähemasti ümisema, mis iganes muusika taustal mängib. Antonio alati pööritab silmi, kui me kohalikku delisse läheme, sest seal on alati 80ndate itaalia disko lood taustal ning mina olen AINUKE kes neid laule teab ja AINUKE, kes alati leti taga sinki oodates puusa nõksudes kaasa laulab - no ikka et mamma maria ja siis juustu leti ees felicita ja leivaleti ääres juba dolce vita..... Jaanuari alguses seisin ma aga soolasambana Elwoodi rannas ja mul olid kõik ihukarvad püsti!!!!!! Kõrvaklappidest tuli tantsumuusika versioon Foreigneri I Wanna Know That Love Is..... ja see viis mu ajas 40 aastat tagasi, oma 18 sünnipäeva peole! Meil käias seesama üks kassett kogu peo ja see laul on sellest saadik meenutanud just seda päeva ning neid inimesi tol korral ja üldse ajastut ennast. See oli täiesti välistatud, et kunagi 40 aastat hiljem leiaksin ma end tantsimast õnnelikuna paljajalu kuskil Austraalia rannas päikesetõusule vastu. Ma nutsin ja naersin korraga, sest see oli selline üle-elu suurune tunne - ja ma laulsin, LAULSIN oma 40 aastat endast välja!!!!!! .... aga kuna oli tegu silent discoga, siis keegi minu kõrval õnneks ei kuulnud minu üürgamist................. Eelmise aasta lõpus meil oli ju ka tegelikult palju üritusi ja väljas käimisi (hoiatan, et veebruar, märts ja aprill on ka täis igasuguseid üritusi!), nii et panen siia suvalise valiku

Ämm ajab meid kõiki hulluks, hoides meid joonel oma igapäevaste telefoni kõnedega, kus ta oma 8 oktaviga registril laseb trillerdada. Ei midagi naljakat, muuseas. Ja meie oleme tööl tagasi. Kolm nädalat ja mina täpselt samasuguses stressis nagu aasta lõpus. Alustuseks ootas meid ees 71 tööd pluss kõik need veel, mida ma ei suutnud viimasel päeval välja printida ja ette valmistada..... Hetkel ma küll tegelengi ainult tulekahjude kustutamisega, sest see saab kardinad, kes kireb valjemini - lihtsalt rahu ja vaikuse säilitamiseks. Ja taas tõusen ma enne äratuskella (mis on muuseas kell 4 hommikul) ja taas leian ma end teel tööle umbes pool 4 ja taas veninvad päevad pikaks! Mis puhkus??? No nii palju pean ma aga ennast säästma, et ikka oma üritustele jõuda ja et seal mitte jala pealt magama jääda lol Ja siis ma pean ikka silma peal hoidma ka oma kaasal, sest aegajalt tuleb teda ikka tagajalga pidi põrandaaugust välja tirida ning maa peale tagasi tuua: endale ju peab ka aega leidma ja no kui ei leia, siis elusolemiseks tuleb ju midagi hamba alla ka aegajalt panna??? Nii ongi taas kord, kuhu on läinud aeg ja endiselt on õhus küsimus, kust see tsemenditolm tuleb_????