Sabaga täht

Oehhh. Üle kolme kuu on möödunud lennates. Kust tuleb tolm, kuhu kaob raha ning miks aeg nõnda kiirelt kaob? Ei ole siin õiget vastust ühelegi neist, ent seda ma tean, et laiselnud ma pole. Peale ühte kuud puhkust tagasipöördumine argiellu algas pompöösselt ning jätkus sama orbiiti pidi! See oli justkui jõuluhullus 2.0 duubel - ainult selle vahega, et jõule polnud tulemas enne 11 kuud..... Tegelikult oli tunne nagu oleks topelt jõuluhulluse tõmblemine. Alustuseks lendas esimese kahe päevaga uksest sisse umbes 100 rulli kangast - igasuguses mõõdus ja suuruses - nii et meil võttis kaks päeva, et leida tee läbi kangadzungli ning kuu, et kogu see lasu kontrolli alla saada (sest uued saadetised jätkusid saabumist!) Lisaks polnud alustuseks mul vähimatki aimu, mis töödeks kogu see tekstiil kohale kupatati, sest kogu pabermajandus oli alles saabumata. Ent 1 päev ja mõni rull korraga, hakkas nagu vaikselt looma. Ma tavaliselt ikka märgin kangad kenasti ära, ent sel aastal alustasin ainult nende rullide märgistamisega, mis olid hunniku otsas, alumised istusid lihtsalt kuhjas ja mul polnud ikka paar nädalat aimugi, millega tegu on. Vaikselt harvendasin siis seda "palgihunnikut" Ega me oleks ju ilmselt võinud korraldada talgud ja närida end sellest hunnikust läbi, ent tööd vajasid tegemist ning niit tõmbamist. Kardinamaailma draamad on tõesti enneolematud - kaotsi läheb palju närvirakke ja on palju sekeldamist. Ma toon ühe väikese näite: Noppisime hunnikust kaks rulli ühe tellimuse jaoks. Mõlemas 30 meetrit kangast, 3.2 m lai. Ehk siis 96 ruutmeetrit ilusat terrakota värvi linast kangast ühes rullis. Rullisime esimesed 30 meetrit lahti ja oh ebaõnne, kangas on värvidefektid. No piki kangast jookseb natuke erinevat värvi 3 ca 5 cm laiust paralleellset riba. Proovin siis oma Samsungiga saada selle variatsiooni fookusesse, et kuidagi haarata see kõik ühele pildile. Reasta tshikid ka pildi peale, kus igaüks näpuga defekti suunas osutab. Klõpsin mitu fotot, erineva nurga all, teen endast parima. Siis saadan sõnumi sisekujundajale koos piltidega, et miski pole kangaga korras. Ja siis rullime kulm kortsus kanga kokku tagasi. See kõlab siin väga argine, RULLIME KOKKU TAGASI, ent tavaelus võtab see kolmel inimesel päris suure energia see 96 meetrit "pudelisse# tagasi ajada. Ning siis paneme rulli KÕRVALE, sest ootame tagasi-sidet sisekujundajathsikilt. Samal ajal ma teist rulli lahti harutama ei hakkagi, sest las loll vehib saunalaval, meil tyhikargamiseks aega pole. Kolme tunni pärast on sisekujundaja üles ärganud ja oma hommikukohvi kõrvale telefonist sõnumeid tshekkinud ning siis saada lühida kokkuvõtte: kas sa paremaid pilte saad teha? Minu vastus on tunni pärast, et ei, oleme juba kanga kokku pannud ja enam lahti ei rulli. Ning et me tegime juba parimad fotod mis võimalik meie tootmise asjaoludes. Kahe tunni pärast saame vastuse, et ok, see rull asendatakse, ent kontrollige siis teine rull ka. Aga kuna meil on karavan juba AMMU edasi liikunud, siis jõuame selle teise rullini järgmisel hommikul. Ja see 96 meetrit kangast on ok, kaebusi ja vigu pole. Sisekujundaja meile tagasi ei vasta. Seega paneme selle 96 meetrit kangast lihtsale KÕRVALE, KOKKU VOLDITUNA, sest arvame, et asume lõikama niipea, kui sisekujundaja tshikk meile vastab. Vastust ei saabu. Nädal hiljem saan aga kanga hulgimüüjalt emaili koos 6 erineva attachmendiga, mis on kõik vaja selle "esimese" rulli külge kinnitada, enne kui kuller sellele järele tuleb. See email on saadetud koopiana ca 6 inimesele Mina siis vastan, et jap, kõik tehtud, ootan edasisi korraldusi. Ja siis järgneb miski 2 tunni jooksul 50 emaili, sest kõik need 6 inimest omavahel risttolmlevad siis seda logistika informatsiooni ja kuna mina olen ka cc eriti tähtsate inimeste listi, siis olen nende emailide sisse uppumas. Igaüks on panustanud, kõik informeerivad kõiki. Milline suurepärane koostöö. Ja siis kahe päeva pärast saabub kuller ühe suure rulliga ja ütleb, et peab kaks kaasa korjama. Mina seisan müürina kulleri ees, käed puusas ja vaidlen talle vastu, et pidime vastu võtma ühe rulli ja vastu andma ühe - jutu lõpp. Suran kullerile selle rulli kaenla alla ning sõna otses mõttes surun ta rinnutsi uksest välja. Mingil hetkel tol õhtupoolikul leian aja kontrollida seda kangast, mis sisse tuli ja selgub, et rullis on 60 meetrit. Hmmm...... egas midagi, sõnum sisekujundajale, et mis toimub, sisse pidi ju tulema ainult 30 m? Sisekujundaja vastab, et uuupsssss, sorry, ma unustasin sulle ütelda, et teine kangas oli ka vaja tagasi saata ning et kogu kupatus oli vaja asendada...... Loomulikult - mina olin just läbi mälunud kulleri ja tema jäänused ukse vahelt välja sülitanud, siis tuleb sulle meelde???? Vandudes rullisime siis selle teise rulli kokku sealt KÕRVALT... ja pakkisime ära. Ning jäime edasisi korraldusi ootama. Loomulikult vallandas see jälle selle toreda logistikakoori koostöö, kus kõik kõigile edasipüüdlike pääsukestena oma efektiivsust näitasid, fakt on see, et see rull istub mul endiselt pakituna ja märgituna nurgas, ootab oma kullerit....... KAKS KUUD hiljem..... Nood uued 60 meetrit on ammu kardinateks meisterdatud ning ripuvad kosena 4 meetri kõrguselt kellegi ilusas kodus. Selline mikromajandamine ajab mind marru, sest kuna meil on topelt koormus, siis sellise oige ja vasemba peale mul lihtsalt ei jagu ei energiat ega aega. See on nagu miski õhu vahtu vispeldamine, mis kahjuks kuhugi ei vii, õhk on ikka õhk. No ja siis loomulikult kõik need ülejäänud sisekujudajad ja kliendid. Igavat päeva meile pole ette nähtud, torman end täpiks iga päev, samal ajal ette kujutades et annan endast parima.... (ent välja kukub ikka nii nagu alati) Aga mitte ainult töö juures on olnud kiired ajad, vaid ka sotsiaalne elu on pannud gaasi põhja. Oleme käinud sõbrannadega lugematutel üritustel.

Märts oli nii täis igasuguseid minemisi, et kui oma abikaasale ette lugesin oma kuu aja plaane, siis ta pööritas silmi ning ütles, et eks siis esimesel aprillil räägime, kuidas see kõik korda läks. Mina teatasin, et ei, saame alles 2. aprillil rääkida, sest 1. aprilliks on meil juba üritus plaanitud!!!!!!! Tagantjärele tuleb nentida, et ainuke üritus mis ära jäi, oligi seesama 1. aprill ja üks plaanitud õhtusöök 10. aprillil, kõik ülejäänud üritused läksid korda. See nõudis aegajalt ikka täielikku hambad ristis pühendumust, nagu näiteks tol korral kui käisime kontserdil ja mu sõbrannal oli põiepõletik. Vat nii väga oli vaja kohale minna, mis sest et mu sõbranna otsustas peale esimest pissipeatust oma kohale mitte naasta ja peale vaheaega otsustasin ma temaga hoopis jääda viimasesse ritta - mis oli erivajadustega inimeste jaoks, ent õnneks oli seal päris mitu tühja kohta!- no et sõps saaks segamatult kempsu vahet käiata ja mina ohtralt tantsida, sest ruumi meil oli ju nüüd laialt!!!!!! Õhtu lõpuks tänasime kohanäitajaid parimate kohtade eest ning siis tantsisime end uksest välja. Tol õhtul tagasiteel koju sai ka palju nalja, sest kuna meil õhtusöögiks aega enne kontserti ei jagunud, siis tshikid otsustasid, et võtame midagi kerget teel koju!!!!! Eeehm...... no et mida?????? Mul on kusjuures kiirsöögikohtadega oma teema - kõikidest kiirtoidukettidest ma ehk oleks valmis oma parimal päeval sööma ainult KFC kanafileed. Ülejäänud tekitavad mul lihtsalt oksereflekti. Aga ma otsustasin olla sel õhtul avatud lähenemisega ning mitte hakata nina vingu tõmmates mängima esimese maailma mänge. Ent... Tuleb välja, et 99% kiirsöögikohtadest sulgub Melbournes juba kell 10...... Hakkasime kodu poole kulgema justkui mingit maastikumängu mängides, et kus on järgmine koht ja kas see on avatud. Lõpuks maandusime miskis McDonaldsis ja mina vaatasin menüüd kui ilmaimet - ma ei osanud sealt mitte midagi tahta!!!!!!! Mitte miski ei kõnetanud. Lõpuks tellisin omale KOKAKOOLA (mida ma pole miskid 10 aastat proovinud!!!!!) ja sõbranna soovitusel kanafilee wrapi....... Me olime just kiirteele jõudmas, kui ma oma esimese ampsu sellest wrapist võtsin....... ja see jäi ka viimaseks, sest see oli KÜLM JA LIMANE .... nagu eesli########### ..... ning kui ma oma ausa arvamus välja plärtsatasin oma sõpsile, siis tema põis vedas alt, nii et tol korral leidsime ent kiirtee kõrvalt plinkivate ohutulede valgel, üks naerust/põiepõletikust maanteepiirde ääres pissimas ja teine üle piirde öökimas oma eesli###### apmsust.... Märtsi lõpu poole oli meil selline graafik, et neljapäeval käisime kesklinnas Melbourne kommöödiafestivalil, laupäeva õhtul oli meil silent disco kodurannas ning järgmisel päeval Dua Lipa kontsert taas kesklinnas.... Vat see väsitas küll vanaiinimese ära!!!!!!!! Kusjuures kõik kolm olid väga lahedad ja ma oleks kahetsenud, kui oleksin otsustanud laiskusest mitte minna. Olgu jäädvustatud taakord ajaloo ürikute tarbeks - kõik meie peod on olnud alkoholi ja (minu jaoks) ka meigivabad üritused. Ent nalja ja naeru on olnud nabani. ------------------------------------------------------------------------------------------ Peale kahte ja poolt nädalat aprilli alguses aga võtsid peoloomad taas end kaheks korraks kokku. Neljapäeval enne lihavõtteid käisime kohalikus pubis kuulamas ühte austraalia rock bändi ja saime oma tallad tuliseks. Ent siis saabus laupäeva HOMMIKUL finaal meie pidude hooajale: hommikune silent disco ühes mitte nii väga kaugel olevas rannal!!!! Kohalolek 5.30 ja algusega kell 6 hommikul, palja jalu tantsid end päikesetõusule vastu. Silent disko on täiega nakkav ja kusjuures veel ka ravimatu. Kui oled korra selle külge saanud, siis sellest ahvatlusest enam lahti ei saa. Aga lisa nüüd siia see müstiline HOMMIKUNE element - pimeduses saabuvad sajad inimesed, igaühel kõrvaklapid helendumas peanupul ning kõik tantsivad kainelt - nii nagu keegi ei vaataks. Ja ei vaatagi ju!!!!!!! Päevavalguse saabudes alles näed, kellega koos oled seal liivas madistanud ja ennast muusika rüppe andnud. Korraga oled koos ülejäänud 599 inimeseda aga samas ajad ainult oma asja. Lihtsalt vau!!!!!!!! Vau, vauuuu, VAU!!!!!! Peo lõpuks läks paarsada inimest ka vette, ent meie, kolm keskealist daami jätsime avaliku supluse sel korral vahele ja lasime silmal puhata!!!!!!!

Mis puutub mu ämma, siis temast olen ma end täiesti eemaldanud ning hoian aktiivselt eemale sellest sapist, mis sest vanadaamist välja pritsub. See väike ja puhas vanainimene jätkab oma võimumänge ikka uskumatu järjepidevusega. Ega ma ei teagi, kas seda teeb mingi annust dementsust või kas ta enam ei viitsi teeselda 92 aasta vanuses ja laseb oma tõelisel palgel hiilata??? Mul on Antoniost aga kahju, sest tema end välja kirjutada ju ei saa ja nii on tal kogu aeg mingi spunk leida, spunk mida Gina leiutab. Selle nädala draama oli näiteks selline, et vanadaam avastas, et tal pole pangas enam raha. Kohe ainult NULL dollarit oli arvel. Sellest leiust andis ta melodramaatiliselt teada kogu allesjäänud suguharule ja ilmselt tervele vanadekodule. Antonio säilitas külma närvi ja lubas uurida, et mis värk. Meie õnneks pole ei Antoniol, minul ega ka meie lapsel juurdepääasu vanadaami pangakontole. Nii et meist kolmest keegi varas ju olla ei saa???? Igaljuhul käis see draama ikka taevakaareni, ikka et kutsume politsei ja hakkame juurdlema. Ja siis sattus Antoniole üleeile näppu pangaväljavõte - mis oli kenasti Gina kohvitassi all peidus - ja selgus et pangakontol täiesti raha olemas... ja rohkem kui vanadaam eluski kulutada suudaks..... Antonio üritas siis Gina tähelepanu kokku koondada ja näidata - veel enne kui politsei asjasse segada! - et millest me räägime? on ju raha? Ent siis Gina keeras paberi teise külje, kus oli ANTUD PERIOODI EEST PANGAMAKSE TASUTUD NULL - ja osutas sellele nullile, et näe, raha pole!!!!! On NULL!!!!!!!!!!! F... wishful thinking!!!!!!!!! Ja tee siis selgeks, et väljavõtte esikülg on tähtis, mitte see null seal pöördel?????? Igal juhul politsei jäeti sel korral kutsumata, ent ma olen kindel, et taustal keeras ämm vindi ikka korralikult üle, ilmselt süüdistades kõiki teada- ja elusolevaid süütuid kõrvalkannatajaid ning ässitas (ilmselt edukalt)oma lapsi teineteise vastu üles. Loo lõpetuseks ma anusin Antoniot et ta eales ei nõustuks ligipääsuga vanainimese pangakontole. Olgu ainult ühel inimesel (Antonio õel!), see säästab segadusest..... Oh, ilmselt mitte..... Sest järjekordne segadus kohe kindlasti ilmub, tegelikult juba ongi vaikselt keemas aurukatla all...... Aga tänaseks olen ma oma peolooma kostüümi visanud varna, sest ees on neli nädalat hullu andmist tööl, sest meil on plaanis üks väike ülemere reis ette võtta (kahjuks mitte Europpa/Eesti sel korral ja loomulikult mitte Ameerika!) - seega nagu alati enne reise, töötad end täpiks ja peale reisi töötad end isegi väiksemaks täpiks. Ent ma loodan et juulis saab taas hakata seltsielu edendama - meil on juba paarile üritusele piletid soetatud, eks hakkame plaane pidama siis, kui reisilt tagasi oleme. Seniks aga mattun kangarullide alla ja kui enne ei kuule - ei näe, siis peale Jaapanit ehk on midagi kirjutada!!!!!! Päikest teile kõigile!