Minu Jaapan

Ajaloo huvides: Asjad elus tulevad alati sealt suunast, kuhu sa eriti ei vaata. Nii ka meie reis Jaapanisse algas sealt, et me ei otsinudki eriti võimalust reisi sellesse saareriiki ette võtta. Aga asjad hakkasid juhtuma ise-enesest (no et oleks otselend ja mitte läbi 7 ajavööndi; no ja leida lennufirma kust saab koguda Finnairi punkte jne jne jne) ja nii läbi pikaaegse protsessi maandusimegi lõpuks maikuu viimasel päeval Tokyos peale sujuvat 10 tunnist lendu. Ettevalmistused reisiks olid sel korral korraldusliku poole pealt päris ok, tegime korraliku kodutöö ja viisime end kurssi eluga Jaapanis. Olime popid ja noortepärased, avasime Wise konto ja tellisime kaardi, reisida otsustasime väga väheste asjadega - kahepeale yks suurem kohver ja mõlemal oma väikene (tühi)käsikohver Töö juures aga oli küll hulleim ettevalmistus selleks kaheks nädalaks, mil ära oleme, sest kõik otsad olid lahtised, ent samal ajal väga ajakriitilised: no et on kangas, ent ei pole mõõte; on mõõdud, aga pole kangast; on olemas mõõdud ja kangas, ent pole kardinapaelu jne jne. Esimeseks nädalaks oli mul varuplaanina küll hunnik töid, mis olid kõik ette valmistatud, seega jätsin tshikid nonde töödega toimetama, oodates ise teisel pool ekvaatorit nonde lahtiste otste kokkujooksmist ja siis juhendamist messengeri teel..... Igaljuhul kui lennukile jõudsime, oli tegu ka sel korral täiesti palgiveoga, kui oma väsinud ja ületöötanud kered istmele laiali laotasime. Tokyos ootas meid ees hall ilm ning paduvihm ilma igasuguse lootuseta paremaks tulevikuks. Olime plaaninud jääda ööseks hotelli lennujaama lähistele, sest õhtu oli käes, kui maandusime. Selle asemel, et oma ratastega kohvreid ees tõugates JALUTADA hotelli, otsustasime takso kasuks - ja siis saime ka korralikult enda üle naerda: hotelli oli miski 15 km ja polnud seal mingeid kõnniteid. Juba taksos naersime pissi püksi, kujutades kuidas me hommikul kell seitse jõuaks läbivettinud vesirottidena Hiltonisse peale jalutuskäiku lennujaamast. ... meie õnneks me seekord otsustasime olla keskealised igavad ja läbinähtavad valged turistid. Järgmisel, pöikesepaistelisel päeval oli meil ees reis lennujaamast Tokyo keskjaama ning sealt siis kiirrongiga Kyotosse. Kuna me olime väga hästi ettevalmistaud, siis polnud meil mitte ühtegi segaduse hetke kõige sellega hakkama saamiseks. Nagu teravad noad läbi või, siuhti säuhti risti rästi läbi inimmasside ja platvormide rägastiku Tokyo keskjaamas, leides oma kiirrongi nagu muuseas. Tegelikult kukkus kogu meie reisi ajal välja nii, et kordagi ei eksinud me teelt või sõitnud vales suunas või istunud valesse rongi. Kõik kulges ise-enesest ja kergesti, ent au siinkohal ei kuulu meile kui kurikuulsatele maadeavastajatele, vaid hoopis Jaapani raudtee systeemi korraldusele! Igal liinil on OMA VÄRV, ajagraafikud on nii kohalikus kui inglise keeles, suunad märgitud, igal peatuses näitab viit eelmist/jrgmist peatust, vagunite asukoht millimeetrise täpsusega paigas ning kui juhtub et jäädki rongilt maha, siis pole hullu, järgmine rong ilmub silmapiirle miski 7 minuti pärast.... Ning rääkimata, et KÕIK inimesed ootavad ilusasti järjekorras neile määratud vaguni ootealas, ei mingit küünarnuki ja/või tugevama õigust. Keegi ei karju telefoniga rääkida. Igaühel on piisavalt ruumi antud ja kõigil on aega. Kiirrongidega sõit oli omaette elamus, sest 2 tundi ja 500 km läbitud! 400 km ja poolteist tundi!!!!!! Antoniol oli mingi äpp, millega sai järgida liikumise kiirust, keskmiselt oli jaamade vahel 300 km tunnis! Ja kusjuures tunne polnud üldse selline, nagu rullitaks sind läbi tsentrifuugi, vaid hea olemine mugavates toolides, vaadates kuidas maa sinust mööda lendab. Maa mis oli täiesti teistsugune, maa millest iga ruutsentimeeter on üles haritud. Maa kus pole murusid, vaid kohe maja kõrval algab riispõlluke. Maa kus parajasti riisi istutati. Maa kus majad on väikesed ja kasvavad kolm korrust taeva suunas. Maa, kus majad on ehitatud kestma. Praktiline maa, kus inimesed on kahe jalaga maa peal. Maa kus eputistele kohta pole. No aga siis algas meie ESIMENE nädal Jaapanis. Selgituseks juba ette, et TEINE nädal Jaapanis erines esimesest nagu Maa ja Kuu teineteisest. Esimene nädal Jaapanis oli täiesti turisti nädal. Kyotost sai meie kodu 6 ööks. Taganjärele ma pole kindel, et see oli õigeim valik, ent hei - mida ma kurdan. Vastupidiselt KÕIGILE kellega ma enne reisi juttu puhuma sattusin Jaapani teemadel, Kyoto meeldis meile kõige vähem. Nagu tegelikult üldse ei meeldinudki. Sest Kyoto oli täis turiste ja seal valitses ka selline natuke küünarnuki õigus, sest need turistide hordid enamuses ei teadnud, kuhu ja miks nad lähevad ilma igasuguse ruumiteadlikkuseta. Lisaks need lõputud trepid. Ja sellised poolteist sammu ja kõrged trepid. Me juba ebbe reisi otsustasime, et meie ei hakka mööda templeid jooksma ja väldime turistilõkse, ent isegi kui me aktiivselt üritasime noid vältida, siis paar templit jäi meile ikkagi ette ning treppe polnud absoluutselt võimalik vältida. Kellegi hea abikaasa, kes kannab nattasid treppe mööda - õnneks mitte minu abikaasa :D

Selle esimese nädala sisse jäi ka meie 24 tunnine reis Hiroshimasse. See oli vist kõige hõivatum 24 tundi, mis me ette võtsime -kiirrong Kyotost Hiroshimasse - poolteist tundi. Hotell üheks ööks ja hommikul varajane pääs Aatompommi Muuseumisse. Mul hakkas muuseas selles muuseumis halb. Ma ei teagi, kas see oli lihtsalt see surutis, hämar ning suletud ruum või hoopis väljapanek - ilmselt kombinatsioon mõlemast - aga ma sain ikka korraliku paanikahoo ja otsustasin tagasi valgusesse suunduda ikka kohe väljapaneku alguses. Turvamees hoidis mul silma peal, kui ma pingi peal külmast higist läbivettinuna hingeldasin. Õnneks ma kellelegi midagi selgitama ei pidanud ning sain maha rahuneda, kui Antoniot ootasin. Kell 10 hommikul olime me muuseumist väljas ning võtsime takso raudteejaama, et siis võtta linnalähirong linnast välja sadamasse praamile ja siis praamiga Myiajima saarele. Me ikka ka alguses arutasime, et ei hakka turistidena mööda saart ringi lendama, ent ikkagi leidisime end matkamas Tori värava suunas ning sealt edasi juba väikese tõusuga mäkke, et minna bussi peale, mis viib su köisraudtee algusesse ja sealt siis kahes jaos ülesse pühasse Miseni mäkke 535 m kõrgusel. Vahepeal polnud valikut taas, kui jälle treppe pidi üles ja siis pärast alla ka. Tagasitee läbi saare ju ka praami sadamasse, rong linna ning siis kiirrongiga Kyotosse õhtuks tagasi Kyotos me hängisime aga ringi nii, kuidas just sobis ja mis just pähe tuli. Ainuke asi, mida me ei teinud, oli süüa kohalikku sööki. Vat selle söögiga oli meil juba enne Jaapanit mure - meie ainuke mure!Me pole üldse mingi aasia köögi austajad. Mina ikka vanasti sushit sõin, ent kui mingi aasta vms tagasi sain korraliku toidumürgituse sushist, siis pole isegi enam vaadanud ühegi sushi putka poole. Anthony pole aga kunagi söönud ei sushit ega ühtegi jaapanipärast sööki. Seega, me olime end ette valmistanud, et ilmselt tuleb meil läbi ajada kohaliku kiirtoiduga, mis natukene meenutas läänelikku sööki. Mina leidsin piisavalt kohalikust toidupoest, Anthony aga oli enamuse aja aga koogidieedil. Homm

ikusöögid hotellis olid piisava lääneliku valikuga (aga ka jubeda väljanägemisega kohaliku valikuga!) ning õhtusöökideks sebisime end alati kuhugi lääne köögiga kohta. Esimese kokkupuute kohaliku toiduga sain aga ühel päeval Kyoto jaamas. Leidsime koha Mr Donut - täielik äratundmise moment, sest Melbournes ju ka oma Mr Donut! No ootasime oma järjekorra ära. Kuna mina magusast midagi eriti ei arva, siis tellisin omale võileiva munasalatiga (no selline lapiku pontsiku kujuga!) ja Antonio tellis omale pundi magusaid pontsikuid. Esimene amps minu munasalati pontsikust jäi ka viimaseks. No ei oskagi kirjeldada: soolane munasalat läilalt magusast magusama pontsiku vahel..... Ma hakkasin öökima, kui aus olla. Ja ilmselt oleks selle suutäie ka oma ette kandikule pannud, kui mul poleks elupäästjana Kokakoolat nina ees olnud!!!!!! Ma surusin selle suus ringikäiva õuduse kokakoolaga alla ja siis pidin pea-aegu et otsa andma iiveldusest. Kuidagi me sealt ära koperdasime, Antonio lohistamas oma iiveldavat ja õudushigis suplevat naist läbirahvamurru tagasi hotelli poole. Antonio oli ise või sees, sest tema pontsikud olid temasuguse magusaarmastaja jaoks täiesti super!

Peale seda munavõi katastroofi olin ma ikka väga ettevaatlik, mida ma suhu panen. Mis aga silma jäi? Terve maa on väga puhas. Väikesed hotellitoad. Väga madalad istmed ja tööpinnad - arvestades et kohalik rahvas on ju kõik lühikesed. Üldine pilt tänaval väga värvitu, ainuke kes kannab mingeid värve, on kindlasti turist. Kohalikud ise on väga arvestavad ja viisakad. Läänepoolne rahvas võiks paljugi õppida, kuidas mitte täpiks tormata, kuidas leida aeg ajada oma asja ja säilitada lugupidamine oma ümbruse suhtes. Minu lemmkuks osutusid loomulikult vetsupotid, mis täidavad ka pesufunktsiooni ning sõltub sinust, kas ajad oma asja seal potil linnulaulu/ ojavulina saatel - see kõik on ühe nupuvajutuse kaugusel. Ent siis sai meie aeg Kyotos läbi ja me võtsime suuna hoopis Kanazawale, Tallinna suurusele linnale, teisel pool maad. See pole miski turistilõks ja sellepärast me sinna tee ette võtsimegi, et avastada rahulikumat Jaapanit, eemal hordidest. Nagu ikka, sõit kiirrongiga läbi maa, super! Hotell - 5 tärni, super!!!!! Ja siis algas meie teine nädal - hordidest eemal.... Esimesel õhtul jäime hotelli, et puhata. Järgmisel hommikul vara, läksin üksi ümbruskonda avastama - minu lemmiktegevus! Oli pühapäev, ilus ilm, super jalutuskäik, miski 5 km. Kui tagasi hotelli jõudsin, tundsin end väga väsinuna, nii et peale dushi all käimist heitsin end korraks pikali..... JA SINNA MA JÄIN!!!!!! Kuidagi väga kiirelt arenes köha ja ilmselt ka palavik. Õhtuks valutas iga liiges, mis kehas on. Higi jooksis ojadena, nürkus nii suur, et klaasi vett käes ei suuda hoida. Köha aga paugub ja kops lõõtsub. Ma tundsin end kehvasti sellepärast ka, et nüüd ma läkastan siin hotellis ja ei saa välja minna Kanazawat avastama ega meie plaanitud päevatrippidele..... Esmaspäeva hommikuks olin ma elus, ent mitte eriti energiline. Antonio võttis ette käigu apteeki, kust tuli tagasi kotitäie juma teab millega!!!! Apteegis oli kõik jaapani keeles, keegi sõna inglise keelt ei rääkinud, google translate aitas ja mingi valik rohtudest sai tehtud.

Õhtuks oli nagu natuke parem. Ja siis itsustasime, et ei hakka me siin midagi raiskama aega, vaid lähme kuskile lähedale õhtust sööma ja et äkki siis prooviks selle Jaapani köögi ka ära. No mis saab valesti minna???? Tegelikult algas ju kõik toredasti - chief valmistab kuuekäigulise õhtusöögi sinu silme all, wagyu veise liha jne. Minul oli muidugi suht halb olla, aga kuna eesti naine ei virise, siis hoiad hambad keele taga ja ajad oma asja viisakalt ära. Alustuseks toodi ette eelroog, kolm midagi kolmes topsis. Üks oli midagi krevettidega - mida ma mingil juhul ei sööks. Antonio siis sõi viisakusest ka minu topsi tühjaks. Teisest topist ma võtsin ühe suvalise MIDAGI, mis tundus hamba all nagu nälkjas - taas rändas tops Antonio nina alla samal ajal kui ma öökimist alla surudes üritasin viisakusest oma nälkjat suust alla saada. Kolmandas topsis oli ilmselt viil maguskartulit mingi valge olluse sees. See tops rändas ka Antonio nina alla. No ja siis vedas kokk külmikust välja ettevalmistatud KAKS PALLI, pakitud krabisevasse plastik tsellofaani. Ma olin endiselt veel huviline ja kui kysisin, et mis see on, siis ta vastas, et supp!!!!! Oookkkkkk. Supp tsellofaanis pandi pliidile ja kuumutati läbi ning siis algas kõige õudsam olukord mu elus!!!!!! See tsellofaanipall pandi supitaldrikule, avati ja siis lükati see mulle nina ette..... ja ma pidin selle tsellofaani seest lusikaga larpima midagi, mis oli nagu PAKS PÜREESTATUD PIIMA SUPP, imalast imalam magus!!!!!!!!

Ma öökisin ja öökisin, surusin alla ÜHE LUSIKATÄIE haaval, krabistades tsellofaanis. Meie ettevalmistus Jaapanisse sõiduks oli ju teadmine, et jätta midagi taldrikule oleks koka suurim solvamine. Nii et üks lusikatäis teise ette. Antonio mudis oma suppi leivaga alla. Mina ei suutnud seda valget saiakäntsu isegi vaadata peale oma pontsiku seiklust. See supp oli midagi üleelu õõvastavat!!!!!! Peale seda olin mina täiesti lukus!!!! Ma muljusin salati, mis järgnes, läbi näo. Siis tulid grillitud juurviljad. Aitasin Antonio välja, sõin tema seene ja brüsseli kapsa ära. Tema sõi ära minu adru - jap, MEREADRU! Täielik kangelane: süüa ennastohverdavalt ära mereadru oma naise taldrikult. Seda vist nimetatakse armastuseks! Põhiroaks küpsetati meile kahte erinevat lõiget wagyu veiselihast. Show oleks vist olnud suurepärane, kui mina oma peas poleks kerinud seda suppi ja tsellofaani. Igaljuhul Antonio sõi poole minu lihast, mina suutsin sisefilee wasabiga kuidagi läbi suu suruda.

Ja siis tuli magustoit, mille ma jätsin täiega vahele - ehk siis surusin Antonio nina alla - ja ka tema adus, et ma poleks iialgi midagi nii magusat suutnud süüa. Lõpuks kui me välja jalutasime sealt restoranis, olin ma valmis õudusest surema. Värske õhk aitas, ent teekond hotelli oli ikka päris julm, pehme jala, iivelduse ja köhaga. Kui ma siis lõpuks voodisse sain ja hingamine mingil määral taastus, siis rääkisime naerdes oma üleelamistest õhtusöögilauas. Ja siis korraga tuli TEADMINE!!!!!! Mina ütlesin, et see supp oli magus, Ant vaatas mind suuri silmi ja ütles, et ei supp oli SOOLANE!!!!! Mina ikka ajan oma rida, et soola polnud üheski söögis!!!! Antoni silmad lähevad suuremaks ja ütleb, et näiteks see liha, millest ma enamuse andsin talle, oli ikka väga soolane!! Et ise ma ju raputasin seda valget asja peale koka soovitusel ja et see oli VÄGA KIRBE sool!!!! Ja kui ma siis veel avaldasin, et wasabil polnud üldse mingit teravust, siis jõudis Antoniole kohale, et ta naine EI TUNNEGI MAITSET!!!!!!!! Me vahtisime üksteise otsa nagu kuutõbised: mis??? Kuradi covid vä??????????????? Nii ja mis sa siis teed seal kuskil võõral maal? Kas tahad teada, et sul on covid?????? Mis juhtub sel maal, kui sul on covid? Kas sind visatakse hotellist välja kui katkutõbine????? ???????? ?????????????????????? Järgmiseks hommikuks olin ma nii haige, kui keegi üldse olla saab. Kogu keha tulitas ja valutas, rappudes hobuseköhas, ribid olid köhimisest nii valusad, et lamada ei saanud ent istuda ka ei suutnud. Antonio tegi järjekordse treti samasse apteeki, kust naases juba karmimate ravimitega. Õhtuks palusin Antoniot, et laseks kuuli mulle pähe ja lõpetaks piinad..... Järgmiseks hommikuks olin ma elus. Ilmselt aitasid miskid sinepiplaastri sarnased kuumendavad plaastrid, mis olid ple kogu rindkere pandud, ette ja taha. Aga selle elusolemisega oli meil ainult üks mure - me pidime mu vaevu elus oleva (ja ilmselt covidi küüsist räsitud) keha teisaldama sel päeval Kanazawast Tokiosse.... sest Karina oli saabumas Melbournest, et viimaseks 4 päevaks meiega ühineda..... See oli sõna otsese mõttes palgivedu hobusega läbi tuisu talvisest metsast, see kuidas Antonio mind hotellist raudteejaama sai. Minu õnneks oli ta ostnud esimese klassi piletid, seega järgmised 3 tundi sain ma pikali teki all aknast mööda kihutavat maastikku vaadata ja vahelduseks magada.

Kui me Tokiosse jõudsime, lisandus mu kannatuste nimekirja kõhulahtisus ning teel hotelli taksos ma olin kindel, et pasandan selle toreda taksojuhi auto täis, lisaks sellele et olin juba oma kopsud talle aknaklaasidess köhinud...... Kuidagi jõudsin oma hotellituppa - hing ja pask sees. Aga ega kukkusin ikka kohe kokku ka, kui vetsus ära käisin ning vajusin koomasse, selleks ajaks kui Antonio läks lennujaama Karinale vastu Ja siis algas peatükk MINU TOKYO. Selline hägune. Ma üritasin. Et näeks midagigi. Ja siis hakkas Antonio köhima. Laps käis omal käel ringi - tema nägigi Tokyot meist kõige enam. Mina käisin ainult ühel hommikusöögil hotellis ja ei suutnud midagi süüa. Ma ju tegelikult ei söönudki miski 10 päeva peale seda õuduste õhtusööki, ent ilmselt oli haigus suurem põhjus, aga igasugune jaapani köök oli täiega välistatud igal juhul. Reis tagasi koju oli täielik õudus kuubis, sest selleks ajaks oli Antonio ka täiesti haige!!!!!! Oli öine lend, ent magada me kum

bki ei saanud. Hommikul kui end Melbournest leidsime, oli Antonio absoluutselt kontaktivõimetu, nii et laps sõidutas meid koju. Mina omakorda läksin koertele järele - need olid koertehotellis - pooladekvaatsena. Pea käis ringi ja köha tappis. Koertega kohtumine aga oli iseenesest tervendav, see energia ja tingimusteta armastus, ma olin musidest tatine, kui koju jõudsin. Ja siis käisin veel korra supermarketis - ikka maski kandes! - tulin koju ja keetsin valmis kanasupi meie poolsurnute armeele. Teisipeval veetsim 11 tundi jalgel tööl. Oli väga väga produktiivne päev. Antoniol oli telefoni kõne perearstiga, sai omale antibiootikumid ja tegi covidi testi - MIS OLI NEGATIIVNE!!!!!!!!! Kolmapäevaks olin mina aga omadega täiesti lappi maas, kõrge palavikuga ja loomukulikult mu uue sõbra, hobuseköhaga.Tegelt olime me mõlemad lappi maas, kumbki oma valude ja deemonitega madistamas, voodi oli kui lahinguväli, padjadd ja tekid läbisegi, higist märg. Oh õuduste öid. Neljapäeva lõunal oli mul kõne ka perearstiga, see otsustas et pean KOHE haiglasse minema. Aga eesti naine on ju kõva peaga. Lubasin talle, et ma võtan oma ravimeid korrektselt (ma olen ju väga väga paha patsient, kuna minu ravimite võtmine pole kunagi eeskujulik!), söön midagi ja joon iga tunni tagant ning ei tee mitte midagi!Ning et kui reede hommikul on palavik, siis lähen ise tipa tapa kohalikku haiglasse. .... ja siis äkitse asi muutus. Ma sõin ühe praemuna. Õhtul tundsin nälga - tegin pannkooke. Reede hommikul peale pikka und palavikku polnud. Tegin päeva peale uue laari kanasuppi. Pea hakkas olema selgem. Käsin isegi väljas värske õhu käes istumas. Ja eilse magasime mõlemad maha, vahepeal suppi süües ja vett juues. Täna hommikul tunnen end taas paremini ja kui veab, ehk siis jään ellu? Või kas just veab? Peale tänahommikuseid uudiseid, kus USA sekkus sõjaliselt järjekordsesse konflikti, on sel tegu vedamisega? Peale seda, mida ma Hiroshima muuseumis nägin? 80 aastat hiljem ja mitte midagi pole ju muutnud, maailm on sama julm koht, aga mis iganes, hea on tagasi kodus olla ning võtta vastu, mis tulema peab!!!!!! Kilbiga või kilbil, köhaga või köhata. Hetkel meie perekond keeldub igasusugusest reisimisest. Ja mitte kunagi enam ei reisi aasia maadesse. ..... no seda kõike näitab aeg!!!