Minu Outback. Ehk siis minu MITTEMIDAGIMAA!

Faktid: Outback on vähese rahvastikuga (ca 607 tuhat) ent suure pindalaga ala, üle 5.6 millioni ruutkilomeetrit (s.t. 1240 korda suurem kui Eestikesekene), mis omakorda on natuke rohkem kui 70 % Austraalia pindalast. Outbacki all peetakse silmas tavaliselt harimatut maad, kus enamus ajast valitseb kuiv kliima. Loomulikult selline suur ala katab ka servadest erinevaid kliimavööndeid. Ja Outbackile omaselt on distantsid pikad ja palju asustatud punkte just ette ei tule. Allpool oleval pildil on punasega märgitud alad, mida Austraalias peetakse Outbackiks:

No ja juhtuski nii, et suht kärmelt panime kokku reisiplaani Ulurule ehk siis Kesk-Austraaliasse, kasutades ära vabu päevi Lihavõtte pühade ajal. Ja kuna julge hundi rinnad on endiselt rasvased, siis otsustasime mugavuse asemel olla seiklustele altid ning valida vaevarikkama tee, ehk siis minna autoga. Kumbki roolis üksteise alla. Pea-aegu et stsenaarium lahutuse algatamiseks! Nagu ikka, eelnes reisi algusele tohuvabohu, valmistades ette tööd ja tegemised, leides kellegi kodu ja loomaaeda valvama ning pakkides kokku träni - tunne oli nagu hakkaks Kuule lendama. No ikka et oleks veetagavarad, natuke toitu ja iga-ilma riietus, tualettpaber/paberkäterätid/ beebide niisked rätikud (kui need sobivad beebide pepu ja ruloode puhastamiseks, siis ilmselt sobib see ka meie endi hügieeni eest hoolitsemiseks kuskil mittemidagimaad!) päikesekaitse, tikud, esmaabi komplekt, peakatted ja matkajalatsid, tagavara ratas ja satelliit või raadio telefon. No see kõik on selline ilus unelm, ent satelliit või raadiotelefoni me ei jõudnud endale sebida, minusugune praktilise meelega eesti naine pani hoopis käekotti Shveitsi armee noa, niidirulli koos nõelaga ja paari villaseid sokke. Esimesel päeval ootas meid ees teekond Broken Hilli - hõbeda kaevanduslinna, mis asub ca 970 km kaugusel New South Walesi osariigis.

Esimesed 40 km meie reisist võttis tund aega, kodust kesklinna. Ent siis hakkas asi natuke nagu arenema, mida kaugemale Melbournest seda sujuvamalt, sellised toredad 110 km tunnis, läbi Victoria osariigi väikelinnade ja maastike. Peatusime Bendigos korraks, kohviks ja pissiks. Juttu jätkus, tuju hea ja siis korraga avastasime ent justkui Miamist????

Tegu oli hoopis meie osariigi piirilinna Milduraga - mulle jääbki see täielikult müsteeriumiks, miks ja kuidas palmid selle kandi maskotiks on saanud? See piirkond on tuntud apelsinide ja viinamarja piirkonnana, ent tundub, et naabrid hoopis võistlevad omavahel selle üle, kel on uhkemad palmid!!!!! Igaljuhul kõik see rohelus ja uhked palmidega alleed said sekundii pealt otsa, kui üle Murray jõe saime, uude osariiki. Nagu vitsaga kadus igasugune võlu koos palmide ja viinamarjaistandustega ja kohe sekundiga asendus see MITTEMILLEGAGI. Viimane 282 km tol õhtupoolikul oli äärmiselt vaevaline ja isegi kui me sõitsime piirkiirusega 110 km tunnis, tundud see aeglaseim sõit elus. Tee ääres polnud ühtegi ehitist, isegi mitte elektriliini, vaid lõpmatu tühermaa tuhadete metsistunud kodukitsedega, kes sind tee serval seistes ebasõbralikult jõllitasid. 160 km kohtasime ühte nukrat söögimaja, millest me aga mööda vurasime ilma kulmu kergitamata, sest tahtsime juba oma sihtkohta jõuda.

Broken Hilli jõudsime kell 6 õhtul. Istumisest olid kannikad kanged, kõht oli ka tühi ja nii me lubasime endale vastu igasugu ootuseid korraliku kõhutäie rämpstoitu KFCst - ma pole KFC, Mc Donaldsist või Hungry Jacksi juba aastaid söönud!! Me tõeliselt ei viitsinud hakata riideid vahetama, et kuskile restorani minna, vaid sellise pika reisi lõpuks on kõik mis sa vajad vaid midagi kõhtu ja peale dushi alt läbi jooksmist voodisse langeda. Motell oli väga puhas ja voodi mõnus. Kodus oli looma-aiaga kõik ka korras ning maja alles!!!! Päev 2 Broken Hillist Port Augustasse Lõuna-Austraalias.

Kuigi oli Vaikne Reede ja Austraalia suletud, leidsime omale hommikusöögiks ja kohviks kena kohviku Broken Hilli kesklinnas. Kogu linnake on ehitatud kaevanduse ümber sõna otseses mõttes. Ent majad ja tänavad on hooldatud ning linnake ise suht üles vuntsitud. Nautisime oma hommikukohvi ja vaikust, sest peale meie just polnud palju teisi inimesi liikvel. Käisime ka kaevandust vaatamas mäe otsas ja saime oma silmaga kaeda asukoha üle - no kuidas mitte midagi pole silmapiiril.

Igaljuhul võtime tee ette ja kuni osariigi piirini saatis meid taas tuhande pealine kitsede rodu. Nagu Miludra on palmi vabariik, on Broken Hill kitsefarm. Ja nagu nööriga, sai see kitsendus läbi kui jõudsime Lõuna´Austraaliasse! Saatjaks olid meil väikesed linnad, mis enamus olid kõik inim- ja elutühjad, isegi mitte sellepärast et on pühad. Vaid ikka sellepärast, et inimesed on sealt suundunud parematele ja rohelisematele karjamaadele. Pool päevast oligi selline igav väli, lõpmatud tasandikud ja ei mingit rohelust, sest suvi on just otsa saamas ja talv on ju meie maa rohelise aeg. Ent heas seltskonnas ei morjenda need põllud, mahajäetud majad tee ääres ega kauguses sinetavad voored, vaid teekond edeneb jõudsasti. Peatusime ühes väikeses linnas kohviks ja kohustuslikuks pissiks (teatud vanuses juba tormad vetsu suunas eos, isegi kui vaja pole, lihtsalt igaks juhuks, sest mine tea, mil järgmine võimalus avaneb!) ja viimaane kolmandik teest muutus huvitamaks - rohkem mägesid ja puid ning tee selline kiira-käära läbi orgude.

Õhtupoolikul leidsime end Port Augustas, mis on väike linnake kahe suure tee ristil: üks, mis viib Lääne Austraaliasse Perthi, 2300 km ja teine, mis viib su läbi mandri Austraalia lõunast põhja Darwinisse, 2700 km.

Meie reisi sihtkoht oli seda teist reiti pidi, 1300 km Port Augustast. Port Augusta oli meile tõesti vaid koht, kus jäime ööks, täitsime Pajero paagi ja ostsime veel viimaseid asju teele kaasa, sest järgmine supermarket oli 1300 km pärast Alice Springsis ja sinna meil plaanis polnud minna, vaid keerata 200 km enne ära Uluru suunas.

Päev 3

Port Augustast Coober Pedysse. Ilus sirge tee, natuke üles alla, ilma igasuguse mobiilside levita, pikitud kängurude laipadega (erinevates staadiumites oma lagunemisega). Piirkiirus 110. Vahepeal polnud polnud ühtegi küla ega linna.

Palju veiseid lõpmatutel langendikel, mõned emud kaelade võnkudes turvalises kauguses ja siis äkki pauk, sõitsime surnud känguru jäänustest üle (valikut polnud, sest just suur road-train tuli vastu ja et mitte sellega ninasid kokku panna, oli ainus võimalus teelt välja sõita, kui tahstime laipa vältida!). Ja Pajero hakkas kisama: rehvi rõhk alaneb! Rehvi rõhk alaneb! Jätsime siis auto teepervele seisma ja perepea kõnd ümber auto lõppes lühikese teatega, et tagumise rattal on kumm tühi. Hmmmmmmmmm. Kumbki meist polnud just särasilmsed sel hetkel, ent edasipüüdlikud küll. Laadisime auto pakiruumi tühjaks, et tagavara ratas kätte saada. Minust palju tolku polnud, peale selle et pildistada toimuvat ja ümbritsevat. Isegi mul käekotis istuv taskunuga poleks meid aidanud. Ent ma andsin oma panuse lehvitades möödujatele, et minge aga edasi, kõik on ok. See on üks asi noil pikkadel teedel, et inimesed tulevad sulle hädas appi, sest kuskilt lähedalt sul abi pole võtta. Pole nii et kõnnid lähimasse tallu ja helistad isale. Kõik vahemaad nonde väikeste linnade vahel on sadades kilomeetrites ning telefoni levi pole.

Igaljuhul, kuna minu abikaasa on käeliselt väga osav je tehnilise taibuga mees, saime me selle ratta vahetatud. Juubeldused seal soolajärve kaldal ei kestnud aga kahjuks kaua, sest see asendus kohe murega, kuidas leida mingi rehvitöökoda, sest me olime ju alles suht alguses oma reisiga. Me polnud ju üldse veel asfaldist väljagi saanud, ent tagasiteeks koju oli meil plaanigtu 600 km kruusateid..... Hmmm....... Katsu leida abi laupäeva õhtupoolikul kuskil tundmatus punktis keset mittemidagimaad..... pühade ajal! Jätkasime oma teekonda Coober Pedysse, lootes sealt leida abi. Me pidime Coober Pedysse öömajale jääma niikuinii. Kaevanduslinn Coober Pedy on suht kuulus austraallaste seas. Mitte ainult et see on planeedi opaali pealinn (ok, linnaks on 1400 elanikuga asulat natuke raske nimetada!), vaid hoopis seetõttu, et 60 % elanikkonnast elab kaevanduse tagajärjel tekkinud maa-alustes käikudes - ehk siis inimesed on oma kodud rajanud maa alla, kasutades ära käike ja koopaid, mis kaevanduse käigus on välja urgitsetud. Väidetavalt olid tööotsingul sõdurid naastes Esimesest Maailmasõjast, kes avastasid peale poristes kaevikutes varjudes, et kaevanduskäigud on pigem mugavad ja kuivad varjualused, kus pole suvel vaja jahutust ja talvel kütmist. Seega praktilise meelega outbacki inimesed võtsidki omaks uue elamise viisi ning 100 aastat hiljem ongi enamus küla maa all. Maapealset tegevust toetab bensiinijaam, külapood ja paar söögikohta, sest just see maa-alune elamise viis on omakorda turismi sihtkoht. Enne veel kui me oma koopamotelli jõudsime, üritasime me oma rehviteemale lahendust leida. Kaks kohta selles külas ja kumbki polnud nõus meile abi osutama - ühel oli õlle pooleli ja teisel oli naise sünnipäev pidada. Egas midagi, mõlemad piisavalt olulised põhjused, seega ei hakanud neil käsi väänama ja/või sõrmi sahtli vahele lööma, vaid otsustasime, et järgmisel päeval usume taas heale õnnele jätkates teed ning ehk oma sihtkohas saame lõpuks abi. Motell aga oli vägev. Kui ma midagi elus kardan, siis on need kaks asja: kõrgus ja suletud ruumid. Ma usun, et mu klaustrofoobia on ikka mitusada kraadi hullem kui kõrgusekartus. Seega olin ma natukene "reserveeritud" meie hotelli suhtes ja isegi valmis magama öö autos, kui motellituba tundub umbne kott. Hoopis vastupidi: ma magasin selles motellis oma viimaste aastate parima une - ei hääli ega valgust, silmipimestavalt valge ja krudisev värskelt pressitud voodipesu, voodi kui häll..... ja ei mingit klaustrofoobiat!!!!

Ja enne und istusin õues oma koopasuu ees, limpsisin (alkoholivaba)õllet ning kuulasin vihma sabinat ja nautisin äikest - kusjuures Coober Pedys ei pidavat sadama MITTE KUNAGI. Hommikul käisin meie mäel, ehk siis koopa katusel, vaatasin ringi ja imestasin, et kui mitteahvatlev võib olla üks keskkond. Broken Hill on ju ka kaevanduslinn, ent seal näeb elanike armastust oma väikese linnakese suhtes. Coober Pedy on vist kõige vähem armastatum koht oma elanike seas - ilmselt on ses kohas olulisem sisemine ilu, ehk siis nood opaalid, millele küla on rajatud.

Väidetavalt ei ole Coober Pedys mulda ja midagi seal ei kasva. Kivist maapinda katab mone millimeetri paksune tolm. Aga majad maa sees pidavat olema vägevad, ikka nii 300 - 450 ruutmeetri suurused. Ja neid maaaluseid kodusid müüakse koos kaevandusloaga. Ja kaevandus on tänagi väga aktuaalne, kaevandavad nii suured ettevõtted kui ka üksikisikud, mis iganes viisil keegi oskab, ent maha jääb neist täielik kuumaastik, kus mingile kodukoha armastusele ega nostalgia jaoks mitte sekundit ei pühendata.

Aga seega me jõuame neljandasse päeva, mille lõpuks me pidime lõpuks jõudma Ulurule peale 733 kilomeetri läbimist! Kui hakata mõtlema, mis on see, mis välismaalasele esimesena Austraaliast pähe tuleb? Koaala! Känguru! Sidney ooperimaja! Uluru!!!! Kuna Uluru asub nii kaugel, siis pole vist pooled austraallased sinna kunagi sattunud. Ma tegin küsitlust oma lähiringkonnas ja olin suht hämmeldunud, kuidas inimesed, kes on maailmarändurid, pole sattunud Ulurule. Et ikka enne käiakse ära Pariisis, kui Otepääl? See sõit Ulurule jääb mulle meelde eluks ajaks, sest sel reisil me saime Marla roadhouses elu halvima kohvi! Ma saan aru, et keset mittemidagi maad ei saa sa pirtsutada ning nõuda oma esimese maailma mugavusi, sealhulgas oma flat white with extra shot Aga see neiu, kes meid teenindas ja meile kohvi valmistas, temal oli küll maailmast ja oma töökohast siiber ees ning ta ei teinud mitte midagi seda varjamaks. Tal oli suu vastikusest krimpsus, kui nägi kahte linnakat sisenemas ja ta ei suutnud oma vaevaohet ohjeldada, kui lisaks kohvile tellisime ka scrambled eggs on toast. Me olime kohe kindlasti talle nii vastumeelsed, et ta ei vaevunud meile sõnakestki ütlema, kui küsisime, kas maksame sulas või kaardiga, ainult mühatades lükkas nimetissõrmega makseterminaali meie nina alla. Söök oli jube ja kohv veel jubedam. Aga kõige koledam on ikka, kuidas keegi võib olla nii õnnetu oma töö juures. Kohe kindlasti ta vihkas oma tööd ja võibolla see polnudki tema süü. Kui mina oleks tema asemel, siis ma ikkagi annaks oma parima, vahet pole mis toimuks minu elus või kes oleks mu tööandja. Ma vähemalt PÜÜAKSIN, isegi kui välja kukuks nii nagu alati.... No aga juba varsti peale seda jõudsimegi oma teekonnal Põhja Territooriumile (mis pole osariik, vaid eraldatud föderaalne territoorium, mis on Eestikesest ca 30 korda suurem, ent elab sel alal vaid pool Tallinna linnatäit inimesi) Selguse huvides tuleb mainida, et Põhja Territooriumist ca pool kuulub aborigeenidele ning elanikkonnast umbes 30 % on aborigeenid,

Meie üllatuseks oli Põhja Territoorium ainus roheline osariik!!!! Nädal enne meie saabumist oli olnud paar suuremat vihmasahmakat, mis oma maagiaga suutis punase maa roheliseks muuta pea üleöö. Uluru on massiivne liivakivist moodustis, mis on kohalike aborigeenihõimude pühapaik ning UNESCO kaitse all. Uluru on on umbes 500 miljoni aasta vanune ja 863 meetri kõrgune ümar kalju, mis kõrgub keset tasandikku ning millel on sõsar kobarkaljude kogumik ca 60 km eemal. Tänasel päeval enam Ulurule ronida ei saa, kuna kohalikud aborigeenid on selle ära keelanud. Neil on sel paigaga oma side, see on pühamast püham paik ning me peame olema tänulikud selle eest, et me ikkagi saame kaljut külastada, selle ümber 10 km ringi kõndida ja isegi kaljut katsuda. Teatud osad kaljust on aga nn. tundlikud kohad, kus pildistamine pole lubatud. Teenindamaks 250 tuhat inimest, kes igal aastal seda kaljut külastab, on kaljust 20 km eemale ehitatud Ayers Rock resort (valged maadeavastajad nimetasid kalju Ayers Rockiks tolle aja osariigi juhi auks, tänasel päeval aga kutsutakse kaljut aborigeenide nime järgi!), mis kuulub kohalikele aborigeenidele. Selles puhkekülas on mitu hotelli, paremaid ja veelgi paremaid, telkimise koht, bensiinijaam, lennujaam, arstipunkt ja politsei, koos kohvikute, galeriide ja väikeste poekestega. Kõik hotellide restoranid ja kohvikud on avatud kõigile puhkekeskuse klientidele ning korraldus puhkekülas on suurepärane. Puhkeküla erinevate majutuskohtade, lennujaama ja kohalike vaatamisväärsuste vahel sõidab tasuta hop on-hop off buss, nii et tegelikult pole sul autot vajagi kohapeal. Lisaks on korraldatud palju erinevaid tuure, hommikused tavaliselt päikesetõusuga seotud ja pealelõunased loojanguga. Kuna keset päeva on õhtutemperatuurid ikka päris kõrged, siis keskpäeval on mõni tegevus ka puhkekülas endas, aga enamuses on see aeg shoppamiseks ja kohalike kunstnike väljapanekute külastamiseks, ehk siis tubasteks tegevusteks. Kuidagi on selle Uluruga seotud Alice Springs, väikelinn keset Austraaliat. Aga tegelikult on nii, et see lähim linn on 450 km kaugusel ning põhimaanteest jääb ta 250 km kauguse teekonna kaugusele. Seega tõesti, Ulurule ei satu juhuslikke inimesi, vaid kõik on saabunud sinna eesmärgi päraselt. Meie jäime Ulurule 4 ööks.Hotelli tuba oli puhas ja kena, vaatega Ulurule.

Esimene õhtu tormasime ajaga võidu päikeseloojangut vaatama. Päikeseloojanguks on oma parkla, kust saad vaadata Ulurut ja päike loojub su selja taha. Meil isegi polnud aega oma kärbsevõrke hankida -väidetavalt on Kesk-Austraalia kärbeste paradiis ja inimloom leiab, et need kärbsed on tüütud oma lähenemise stiilis, ikka silmi, ninna ja suhu, seega on soovitab katta oma pea võrgulaadse asjaga. Meil jäigi see kahjuks ostmata, sest leidsime et pole see kärbseteeme nii hull üldse mitte.

Aga ega seda tunnet ikka seletada oskagi. Ohhetad ja ahhetad. Tunned end väikse ja mõttetuna.Ja saad aru, miks see koht on kuulutaud pühapaigaks - kõik ihukarvad on püsti, kui distantsilt seda vaatad. Järgmisel hommikul olime juba vara triksis traksis, peale seda kui ihukarvad taas loogu olid langenud, et minna päikesetõusu tuurile. Hotellist anti meile hommiksöögiga kotid kaasa, kusjuures minusugune eesti naine ei leidnud midagi sealt, mida süüa, peale õuna ja vee lol (me ei söö neid hommikuhelbeid, eriti mingi long life piimaga ning noid küpsise moodi asju ma ka ei söö!) Igaljuhul lasti bussitäis turiste valla ja näidati rada ette pimeduses, kuhu suunduda. Taaskord, päike tõuseb selja tagant ning siis on umbes kahe minuti jooksul täielik valguseshow, kui päike hakkab oma kiiri kaljul laotama. Ootajale on aeg pikk, aga oiiiiiiiiii kuidas see ootus end ära tasus. Mitmesajapealise ohhetuse saatel algas show nagu ei kunagi varem. Sõnad ei saa seda kirjeldada, nagu ka pilt ja video. Kui midagi minu sees taas püsti tõusis, siis olid need taaskord kuklakarvad. Ja taaskord tundsin ent mittemillegina. Isegi mittekellegina, sest mitmesadade tuhandete aastate kõrval oledki sa mittemiski.

Aga siis juba tormasime tagasi bussi, mis viis meid sõsarkaljude juurde, 60 km eemal, nn. Olgad. Millegipärast see massiiv mulle maagiat ei pakkunud. Olgad on sama vana kui Uluru, koosneb 36 kobarkaljust. Võibolla sellepärast, et meid kiirustati tagant, mulle see koht muljet ei avadanud. Ja üksteise järel hanereas kõndimine oli ka segav, igalühel oma kiirus, igaüks kõndis oma riigi liiklemise poolel - s.t. ameeriklased ja eurooplased paremal poolel, austraallased, britid ja hindud vasakul poolel, seega olime kobaras üksteise otsas, andes teed noile, kes Olgadelt tagasi pöördusid - omakorda kobaras. Väga 21 sajandilikult kaootiline, igaüks ajas oma asja ja igaühel olid nende õigused, moraal ja tõekspidamised pandud esikohale. Nagu miskis kaubanduskeskuses.

Tagasiteel pani meie tuuri giid peale kaasaegse rokkmuusika mida lauldi aborigeenide keeles ja vau! See võttis küll minul silmad veele. Kuulates John Farnhami Voice kohalike keeles ja reisdes läbi nende maa.... ja teades kuidas eelmise aasta sügisel Austraalias Voice referendum läbi kukkus..... pole õiglust siin maa peal. Kes olen mina, et panna oma jalg maha ja öelda, et nüüd mäger, tõmba tuld, me kährikud võtame su kodu üle. Kust tuleb minu õigus otsustada, kuidas elavad selle maa päriselanikud? Kuidas arvab Venemaa president et ühtäkki on Ukraina tema oma? Kust tuleb juutide vabadus pommitada palestiinlasi nende oma kodus? Jne jne jne Jõudsime oma tuurilt keskpäeva paiku ja siis natuke puhkasime, mina törtsutasin veel natuke tatti luristada ja üritasin oma silmi kuivaks saada, enne kui läksime õhtusele tuurile, Valguse Põllule Taaskord võtab su peale tuuribuss, viib su kohale ja siis kõnnid ümber nurga, ning seisab silmitsi imede põlluga - 50 tuhat LED pirni valgusinstallatsioon, mis tasahilju vahetab värve. Kosmiline tunne, mis haarab su täiesti endasse. Mina ei suutnudki pildistada, vaid käisin põllul ringi kui tasakäija, silmad pärani.

Ja jälle olid mu karvad kuklas püsti. Kui vaatasin tähti taevas ja imedepõldu mu ees. Täielik kosmos! Milline energia! Tagasi hotellis kukkusin voodisse ja taaskord magasin kui nott. Kusagile polnud kiire, kõik probleemid olid tuhandete kilomeetrite kaugusel. Hommikul olime vahelduseks asjalikud. Reipalt seadsime suuna kohaliku autoremonditöökoja suunas, et oma rehviteemale lahendus leida. Sellest rehvist ju sõltus, mismoodi meie edasine reis kulgema hakkab. Remonditöökojas võttis meid vastu lahke ja sõbralik naine, kelle lahke ja sõbralik spitz kargles end hulluks leti taga ja meil polnud muud varianti, kui see spitz sealt leti tagant akrobaadinumbreid tegemast välja lasta ning auhinnaks meid üle musitada ja meie saime oma kallistustega koerteigatsust natuke maha suruda. Neiu leti taga oli väga abivalmis ja peale seda kui kuulsime, et tal on veel ainult üks rehv laos alles, seega meie mure saab lahendatud, me olime ka pea-aegu et valmis üle leti kargama - no et koer tagastada ja ehk siis ka neiu üle kallistada/ musitada!!!!! Eriti veel kui kuulsime hinda - mis jäi täielikult Melbourne hinnakategooriasse! Selle hinnateemaga on selline lugu, et me võime viriseda siin linnades hindade tõusu üle ja et kuidas kõik on kallis. Võibolla peaks mingi ekstreem seiklusturismi operaator hoopis algatama reise Kuule, s.t Outbacki ja siis tuua need vigisevad linnainimesed nädala pärast koju tagasi, kõik vagusad ja tänulikud selle üle, mis meil siin linnas on ja mida seal Oubackis pole. Et kuidas kõik hinnad on vähemalt kahekordsed, söök ja küte ja kuidas sa pead saama hakkama piiratud sortimendiga ning kui tahad midagi enamat, näiteks tavalise supermarketi soodukaid - anna minna, üks on 1300 km lõunas või siis 450 km põhjas. Valik on Sinu!. Mingid huuhuuu reklaamid telekas kõlavad seal kui kosmose reklaam, sest Outbacki inimestel pole mingi sellise reklaamiga mingit seost, täiesti mõttetu reklaamiminut või kaks, raisatud aeg. Edasipüüdlike pääsukestena võtsime suuna peale autoremonditöökoda tagasi Ulurule. Et saada katsuda oma käega ja tunda selle koha maagiat lähedalt. Taaskord täielik kosmos. Me otsustasime, et plaane ei tee, läheme nii kaugele kuniks tundub õige. Ja ega minusugune matkasell taas ju läheb retkele ikka sandaalides ja linases kleidis. Retk oli ise väga kerge, aga tunne..... AAAHHHHHH.... Sõnadest ei piisa. Ikka ise peab olema kohal.

Aga noh, me käisime ka tol õhtupoolikult laia naeratusega oma puhkekülas ringi, tegime sisseoste ja nautisime lõunasööki, olles tänulikud iga roa, kohvi ja koogi eest.

Tol õhtul aga võtsime ette päikeseloojangu retke kaamelite seljas. Ma ei jõudnud ära oodata!!!!! Ja oiiiii, see oli seda väärt. Alustuseks võttis meid vastu tattoodega kaetud pika habemega koll, kelle sissejuhatus kaamelite maailma oli nii humoorikas, et ma pidin naerust püksi pissima. Meil oli seal punt ameeriklasi ka, kes kuulasid iga sõna suuri silmi ja võtsid neid täiesti tõsiselt, Antonio omakorda vaatas neid ja pidi ka peaaegu naerust püksi pissima. Siis oli meil seal mingi häälekas hispaanlanna, kes polnud kunagi kaamelit näinud ja oli kindel, et ta väga ehk ei karda seda kõrbelooma. Peale seda kui meid viidi väljakule, kus oli juba kaks karavanitäit kaameleid valmis turiste teenindama, siis jagati meid kõigepealt kahte gruppi. Ma olen täiesti kindel, et see toimus kõik rassistlikul alusel, sest esimese grupi, miski 30 nägu, moodustasid pilusilmsed, teise grupi aga ilmselt inglise keelt oskajad. Järjekordne habemik ja isegi parema naljasoonega, andis meile ülevaate, kuidas kõrbelaeva selga ronida ja mida oodata. Mina olin ette valmistatud, sest olen Jordaanias ja Dubais kaameli seljas sõitnud - ja kusjuures tundsin end väga hästi, ilmselt olin beduiin eelmises elus. Hispaanlanna pandi juhtkaamelist järgmisele ratsule ja tema oli ainuke, kel kaaslast sadulas polnud. Ja siis hakkas meie tunnine retk peale. Meil oli väga tore giid saatmaks meie gruppi, selgitades kõike kaamelite kohta. Meie grupil oli ka ilmne huvi, sest küsimusi sadas igast suunast. Esimene grupp meie ees ratsutas päikeseloojangus surmvaikuses.

Kogu retk oli elamus, ent parima naeru saime peale seda, kui meid üksteise alla kaamelite seljast maha võeti. Me olime Antonioga phed viimastest ja enne meid sai sadulast maha ka mossis hispaanlanna. Küsisin, et kas ta on ok? Tuli välja, et ta oli väga pettunud, sest ta arvas, et see tuur polnud mitte kaameli seljas kõndimine, vaid kaameli seljas VÕIDUAJAMINE!!!!!!! Temasuguse kuumaverelise naise jaoks selline teosammul (3 - 5 km tunnis) oli täiesti vastuvõetamatu. Me valitsesime kahekesi end tol momendil, ent tagasi hotellis pidime naerust krambid saama!!! No mis võiks minna valesti, suva turist, pole kindel et julgeb üldse kaameli selga minna, ja siis lambist traavib ilma igasuguse treeninguta mingil Uluru Cupil????? Kõik reisikindlustus firmad ja kohalikud matusekorraldajad hõõruvad heameelest juba käsi eos ning kohaliku operaatori maailm on trellitatud akna suurune???????? Nende kaamelitega on selline lugu, et Austraalias on üle miljoni metsiku kaameli. Araabia maades metsikuid kaameleid ei koha, kuna kõik on kodustatud. Kaamelitel polnud mingit tegemist Austraaliaga, kuniks miski 1830te paiku saabusid kohale esimesed afgaanid oma kaamelitega, valgele mehele appi. Maade avastamise tuhinas olid valgel mehel olid julge hundi rasvased rinnad, ent noist rindadest ei piisanud ei mehele ega hobustele. Ei olnud ei vett mida juua ega kasvanud midagi sel tyhermaal, mida hamba alla panna. Seega vaadati üle kõikvõimalikud valikud, kuidas oleks võimalik sellest surmakuulutavast kõhedast massiivist läbi minna, nii et hundid söönud ja lambad terved. Ilmselt keegi kogenud rändaja oli oma teedel kokku jooksnud kaamelite ja karavanidega, seega see edumeelne tegi ettepaneku tuua maale prooviks ports afgaane koos kaamelitega. Mõte sai teoks ja nüüd pea 200 aastat hiljem, manner on avastatud, inimjalg igale poole jõudnud, telegraafiliin sai püsti, rongirööpad lõunast põhja ka ning mingil ajal ammendus vajadus kaamelite järele. Ilmselt kurbusega südames pidid afgaanid oma kaamelid vabaks laskma ning sealt sai alguse kaamelikogukond, mis on aastatega jõudsalt kasvanud - kuna vaid kaamel võib elada sellistes tingimustes. Afgaanid aga seisid valiku ees, kas jääda ja sulanduda massi või siis võtta ette teekond tagasi koju. Tänaseks päevaks on jäänud meenutama noid vapraid mehi raudtee liin - mis enam käigus pole ja mõned üksikud datlipalmid siin seal - mis on oma juured mulda ajanud just seal, kuhu datleid nosiv kaameliajaja datliseemned välja sülitas. Heade asjaolude kokkusattumise tagajärjel leiab nüüd keset oubacki datlipalme! Metsikud kaamelid on muidugi pinnuks silmas kohalikele maamanikele, sest väidetavalt joovad nad vee ära nende ehitatud veehoidlatest (mis on veiste jaoks!), ning kaamelitega on samavõrra vihatud metsikud hobused ehk brumbid - kelle minevik on sama, kunagi alguse saanud vabaks lastud koduhobustega. Ahjaa siia vahele ka natuke dingode lugu - dingo ehk metsik koer - on ka farmeri vaenlane - no et võtab matti lambakarjast! - ja kuna Lõuna Austraalia lõpututel lagendikel on lõputud lambakarjad, siis ca 75 aastat tagasi pandi püsti nn. Dingo Aed - mis on üle 2000 km pikk - no et eraldada sõklad teradest - ehk siis dingod lammastest, lambad karjamaa poolele ja dingod siis mittemidagimaa poolele. Kuidas see protsess täpselt käis ning kes seisis kus püss käes väratis lambaid ja dingosid eraldades (kõtt sina paremale ja kurat kuhu sina nüüd ronid, pööra ringi) - igal juhul mina olen kindel, et see oli üks tore tööots lol Tänasel päeval peab aga taluperemees oma valduses olevat aeda iga 14 päeva tagant kontrollima ja kui leiab augu, siis parandama. Selle kohta ma ütleks küll, et vat see pole küll kergete killast, aastakümneid sama marsruuti pidi oma ATV-le talda anda.... Ja kusjuures, me räägi siin 10 hektarist maast, vaid ikka sellistest maaomanditest, mis on poole Eesti suurune! Ok, tagasi puhkuse meeleollu! Kolmanda päeva hommikul jätsime ma aga Uluru hoopis tahavaatepeeglisse ning võtsime ette reisi King Canyonisse. Väidetavalt olevat nagu Grand Canyon - kus ma olen käinud - aga selline pisike pojakesekene. Aga Kings Canyon kuulvat ka kohustuslikut kirjanduse hulka, seega otsustasime retke ette võtta, kuna olime juba nn nurga taga. Minna oli 300 km ühes suunas no ja siis millalgi tagasi ka. Teekonnal Kings Canyonisse kohtasime me umbes 6 sõidukit, kõik tulid vastu. Ei näinud mitte kedagi meiega samas suunas kulgevat. Ega meil polnud plaanis hakata kuhugile ronima. Vanad ja laisad ju. Võtsime hoopis helikopteri reisi ÜLE kanjoni. Minu õnneks me ostsime omale vaid 40 minuti reisi - veel 3 minutit kauem ja mina oleks hakanud küll kopteri akna kaudu oma maosisust vabanema - no ikka raputas kõvasti!

Ja peale seda kui me orbiidilt tagasi naasime ning jala maha panime emakesele Maale, pidin ma KOHE saama midagi hamba alla, et oma iiveldust alla suruda. Lahendus leidus kohe ümber nurga - eestimaises mõistes, s.t. ca 400 m - Kings Canyoni pubist. Vat suurimad üllatused tulevad kohast, kust sa ei oska midagi oodata. Pub oli täiesti kaasaegne, teeks igale teisele pubile Melbournes pikalt ära. Ruumikas, moodne, puhas. Algatuseks sain ma shoki, kui kysisin et kas neil alkoholivaba õlu ka on! Lambist leidis õlle tee letile. Ayers Rocki puhkekülas alkovaba õllet ma küll ei leidnud! Ja siis kui saime oma road kätte, siis minu fish ja chips olid vist parimad, mis ma oma elus söönud olen ning Antonio oli ka väga häppi oma topelt kaameliburgeriga!

Kõht täis, meel hea, siskond lõpetas ka keerlemise, seega mis sa ikka enne tagasiteed ette võtad, kui sõidad otse kanjonisse sisse, eksju? Et vaataks ikka alt ülesse ka. Käime kähku ära! Sest meie ju pole kõndijad matkajad. Meil oli väike seljakott küll kaasas, kuhu panime mulle kaks pudelit joogivett ja Antoniole energiajooki. Ja siis ajasime oma pead kuklasse seal kanjoni põhjas, vaatasime üles Südamerabanduse tipu suunas (see olevat ca 500 erineva kõrgusega kiviklibust astet, mis lähevad väga järsu nurga alt kanjoni tippu ning soovitatavalt peaks sul olema üle kesmise ettevalmistus ja korralik matkavarustus sellise takistuse ületamiseks)..... ..... ning järgmine kord kui kaelad allapoole suunasime seisimegi me juba seal üleval Südamerabanduse tipus, minul sandaalid paljaste jalgade otsas, linased püksid ja pluus tuules lipendamas ning ainsa matkavahendina oli kaasas telefon (et pilte teha!) ja kaabu (et mitte päikesepõletust saada!) Absoluutselt ebapraktilised inimesed ju!!!! Kusjuures me mõlemad oleme ju kardioloogia patsiendid, ent meil kummalgi ei olnud mingit raskust noist 500 astest üle minna. Poole tee peal isegi veel ei hingeldanud! Tipus ehk juba natuke võttis ähkima, ent vaade! see VAADE võttis võimust ning kumbki meist polnud isegi südamerabanduse pojakestki saamas!!!!!!!

No ja kui sa juba seal üleval oled, siis ei ole muud võimalust kui ikka edasi rühkida. Minna oli 6 km ja eeldatavasti võtaks see olusid arvestades 3 - 4 tundi! No kurat, kui Teise maailmasõja ajal läksid mehed jala Paidest Berliini, küllap siis mina suudan ka teha sandaalidega ringi kanjoni ääres! Julge hundi rind on ju rasvane? 2.5 tunni pärast saabus meie pere maa peale tagasi - elusana!!!!! Vau!!!!! Vauuuuu!!!!!!!!! See südamerabanduse jutt oli hea hoiatus, ent sellest, et kohati pead sa ikka päris kuskil kanjoni ääre peal kõõluma, sellest ei lugenud ma kuskilt!!!!!! Ja mina ja minu hirmud - suletud ruumid ja kõrgus!!!!!!!! Vat sellistes oludes, kus tead, et mitte midagi ei saa teha ja keegi appi ei tule, vat siis klammerdud küüntega kaljusse, selja taga 300 m vaba langust ning tahtejõuga pressid end sammhaaval küljetsi edasi lootes et su jalanumber pole liiga suur, ehk et siis eeldavasti mahub selle kalju serva peale toetama..... Meil sai nii palju nalja sel retkel. Esimeses pooles tegime palju pilte ka, ent kui asi kiskus ahtaks kätte, siis andsin oma kallima vara - mu telefoni umbes 26 tuhande pildiga - mu kalleima vara seljakoti taskusse - no et kui midagi juhtub, vähemalt jäävad pildid alles lol Kuskil keskel kui üle silla kanjoni poolelt teisele suundusime, selle palju kiidetud Eedeni aia suunas all orus ma kyll ei suutnud vaadata vaid klammerdusin oma elu eest silla kaetugedesse ja eesmärgipäraselt sahistasin sandaale ikka edasi. Teisel pool orgu saatsin Antonio pilte tegeme, lükates teda ääre suunas, ise ei suutnud vaadata sedagi, kuidas TEMA seal seisis. Ja kusjuures ikka viskasime veel nalja. Lõpu poole aga hakkas plaat aegamisi maha käima. Et justkui hakkad allapoole kulgema, kui juba järgmine järsak nõuab üle ronimist, tunne oli nagu Pirita ringrajal, et hei! kuule me vist oleme siin olnud!!!!! Rada ise oli muide väga hästi märgitud, eksimise võimalust polnud!

Ma arvasime, et see oli küll reisi kõige uskumatum osa! Siiamaani naerame - suvaline linnakas rannaplätudes.... tegid matkajatele ära!!!!!!! Tagasiteel Ulurule andis päike meile võimsa etenduse enne loojangut. Ma üritasin küll pildistada, ent kuna peale 500 km läbisõitu, olid viimased 100 km meie autoo esiaknaklaas täis erinevate putukate laipu ja need segasid saamaks ilusat võtet. Aga ega foto e suudaks niiehknii edasi anda, seda mille päike korraldas. Viimasel hommikul Ulurul jätsime hüvasti oma baristaga ja tänasime kõiki teenindajaid. Kas ma enam kunagi siia tagasi tulen, kes teab. Ja siis võtsime ette tee, taaskord 700 km et õhtuks jõuda Oodnadattasse. Esimesed 500 km oli lust ja lillepidu, ilus asfalt, Põhja Terriutooriumil 130 km tunnis piirkiirusekene, Lõuna Austraalia pool kenad 110. Marla oli see koht, kus meile pakuti maailma kõige kehvemat teendindust ja nüüd pidime just sest kohast keerama peateelt ära KRUUSATEELE. Täitsime paagi ja helistasime oma öömajja ette, et oleme just oma teekonda alustamas Marlast. Minna oli 200 km kruusateed ja mitte ühtegi küla vahepeal ning loomulikult ka mitte telefonilevi. Öömaja neiu teatas rõõmsalt, et kui midagi peaks juhtuma, meie raadiokanal on 7, et eks te siis andke teada.

Oodnadatta track on ajalooliselt pärismaalaste kaubatee, 614 km pikuke ja selle 614 km sekka mahub kaks võrdselt paigutatud asustatud punkti - 200 km Marlast on Oodnadatta oma 100 pealise elanikkonnaga ja sellest omakorda 200 km on William Creek oma 17 püsielanikuga, kust siis veel viimane 200 km lõik viib su tagasi inimkonda, ehk siis sinna kus algab asfalt..... Kui me veel kodus olles oma öömajade kinnipanemisega tegelesime, siis rääkisime kummagi koha inimestega. Mõlemad olid üdini sädeinimesed, positiivsed ja pealehakkajad. Kõne lõpuks kordasid mõlemad sama mantrat - et vähemalt neljarattaline veok peaks sul olema ja ehk kui sul midagi tee peal juhtub, siis jää ootama auto juurde. Küll keegi kunagi ikka mööda tuleb ja siis saate abi. Sellepärast oligi meil kaasas kõik, mis tigu seljas suudab kanda. Pluss kaks matkatooli ka, kui olude sunnil tuleb abi ootel ilma ja inimesi vaadelda, külm jook käetoes - meil oli kaks Makita autokülmikut maast laeni toitu ja jooki täis plus umbes veel 10 akut ka. Pluss kogu see snäkkide tagavara, mis külmikut ei nõudnud. Ette rutates pean ma ajakoo huvides ära mainima, et kogu söök (nii külmikus kui snäkihunnik) reisis tagasi koju ja isegi minu kaasavõetud alkovabast õllest suutsin ma ära konsumeerida reisi jooksul 6. Enne kui asfalt lõppes, lasime me natuke rehvidest õhku välja, et kohandada auto teeoludega ja siis asusime teele.

Esimesed 198 km osutusid tõeliselt nauditavaks! Äsjane teeremont oli jätnud meile ilusa ja laia roopavaba tee, kohati arendasime kiiruse 110 km tunnis, oli täiega fun.

Ja siis me nägime maju taamalt, INIMKONDA, ent..... siis äkki käis pauk ja me mõlemad koos iga esemega autos lendasime auto lae poole nagu ikka täiskiirusega ja enne veel kui aru saime, olime taas istme peal tagasi, auto ikka püsikiiruse hoidjal küla suunas edasi sebimas, auto esiklaas poriga üle valatud. Me pole elus sellise kiirusega pidurit leidnud kui nüüd. What a f..._???? Vaatasime üle õla, no ei näe midagi ühestki peeglist. Jätsime auto seisma ja läksime välja vaatama. Kruusateest jooksis risti üle järskude servadega porine JÕGI (mis vist kuival ajal on kuivanud jõesäng!) ja just enne seda sai teeremont otsa, seega lambist jooksid linnakad läbi augu, ehk siis tagasi maa peale!!!!!!! Viimased kaks kilomeetrit sai roomates läbitud küla suunas, mina homeeriliselt naerdes, sest..... see oligi naljakas, kuidas me ärplesime, et mida kuradit nad hoiatavad, tee nagu kiirtee ja täiesti murevaba kuniks just ennne küla tuuakse sind sabasulgi pidi maa peale tagasi! Leidsime oma öömaja, kuulsa Pink Roadhouse ja kui välja astusime autost, siis naersin enamgi veel, sest meie ilsu must auto oli poripunane!!!!!! Majapidajatest kellegi tähelepanu künnist see meie sitane reo küll ei ületanud, perenaine aga hoopis sebis meile veel enne köögi sulgemist fish ja chipsi, samal ajal kui mina üritasin oma naeruhoogu maha suruda. No see Pink Roadhouse jättis küll kummalise mulje. Üleni roosa, nagu kõik oli roosa. Ok, aga söök oli jube ja motell veel jubedam. Meil oli väidetavalt kõige kallim tuba - mhhhh..... aga mis ma siin ikka vingun, esimese maailma printsess. Meil oli voodi, kuhu kukkuda, meil oli vets ja vannituba ning väike telekas kõige kaugemas nurgas. Selle dushiga oli nii, et ega ma sinna dushi alla minna tahtudki, tirisin hoopis autost paki beebirätikuid ja puhastasin end nondega. Antonio oli dushi all ja naeris, et vaata nüüd seda eesti naisest ellujääjat kel shveitsi armeenuga käekotis ja niidirull rahakoti vahel - nüüd nina kirtsus keeldub dushi all seismast. Telekaga oli lugu selline, et kuidas ma ka oleks ehk tahtnud näha mingeid uudiseid, ükski mu kaasavõetud prill poleks aidanud. Telekas oli liiga väike nii lugemisprilliga vastu ekraani olles kui ka plussprillidega kaugelt vaadates. Kuradi elu teise poole mured: alati on vale prill ninal! Igaljuhul selle öö me seal kuninglikult nagiseval tahtal ära magasime. Hommikul 8 paiku pakkisime natad kokku ja hakkasime sättima, ostsime motelli suveniiripoest paar roosat suveniiri ja siis palusime üle leti kaks kohvi, extra shotiga. Poiss teisel pool letti küsis vastu, et olete kindel, et extra shot - sest meil on masin seadistatud niiehknii extra shoti peale. Melbourne inimestena ei saa sa kunagi usaldada outback baristat, eriti peale Marla Roadhouse. Eesti naine jäi endale kindlaks, et jahhhh, lisa extra shotile extra shot. Ja nagu ikka, kõige uskumatumas koha tabab sind suurim üllatus: keset seda liipa-lääpa motelli/teemaja kuskil mittemidagimaal jõudis meie ette selle reisi PARIM kohv. Vat, anna siis veel hinnanguid. Ära eal hinda raamatut selle kaante järgi, onju????

Ok, ja siis me ei teadnud veel tol reede hommikul kell 9, kui teele asusime, et tegelikult algas meie tee koju. 1872 km hiljem leidime end laupäeva õhtul kodust. Sest... kell 9 hommikul hakkasime liikuma. William Creek oli 210 km eemal. No mis me ikka, eilne võttis 2.5 tuni, täna ehk sama. Sinna pidime me öömajale ka jääma. No et lõunaks oleks kohal või nii. No see reis oli ikka natuke teistmoodi kui eelmine päev. Teeremontjad olid ju oma otsaga jõudnud välja alles 198 km postini, seega minna oli parandamata teed ca 400 km... See oli tore teekond William Creeki. Kuna just äsjased vihmad olid panustanud veerohkusesse, siis enamus jõesänge mis teest üle läksid olid vee all. Roopad tees olid ka ikka põlvini kohati. Mingi osa teest liikusime nii et auto ees eesti naine oma plätudega kõndis ümber veesilma ja siis arvas, et kas saab läbi või kust poolt saab läbi - no vana loomaarsti kogemus ju, kuidas läbi pori ja/või lume jõuda metsatallu kaherattaveo autoga, sest vered vajasid võtmist ja tuberkuloos diagnoosimist. Seega miski 30 aastat hiljem kuskil Austraalia pärapõrgus, mingi tambovi koefitsiendiga auk tees on endiselt auk tees. Talupoja mõistus ja pealehakkamine on juba pool eduloost, või mis?

William Creeki jõudsime me 4 ja pool tundi hiljem, üks jõesäng korraga. William Creek on ka kuulus koht. Väidetavalt on sealne pubi maailma kõige eraldatum pubi. Minu suurem rõõmuks oli neil alkovaba õlu täiesti olemas, teenindajateks olid kohe kindlasti seljkotirändajad, sest nende inglise keel oli veelgi suurema aktsendiga kui mul. Aga selle eest saame me kõik teineteisest kenasti aru. Pubi oli väga ok, joogivalik keset mitte midagimaad suur ja söögivalik ka.

Kuna selle sama pubiga on seotud ka motell, siis oli meil tuba seal kinni pandud. No jõudsime siis kell 3 pealelõunat oma tuppa. Väga lihtne ja väga puhas - täiesti öö ja päev võrreldes eelmise motelliga. No istusime seal voodi veere peal, kratsisime kukalt mida teha, kui Antonio ütles, et ehk peaksime me magama paar tundi ja siis peale õhtusööki pubis hakkama hoopis kodu poole liikuma läbi öö? Mina vaatasin teda suurte silmadega, et eehhhmmm.... aga miks oodata PIMEDUSENI? Äkki peaks hakkama minema kohe NÜÜD!!!!!! Kell oli 4 peale lõunal ja meie pakkisime sekundiga oma kotid, sest koduigatsus läks ju järrjest suuremaks iga kilomeetriga mis toovad su kodule lähemale!!!!! Kolmas osa sest teest oli raskeim, kuid mitte eriti nõudlik. Jõepõhasid ja pori polnud, et tee oli roobastes, kyll piki ja küll risti. Me väristasime neid roopaid 3 ja pool tundi ning pimeduse esimeste minutitega jõudsime lõpuks asfaldini! Ma oleks äärepealt langenud sellele kauakannatanud asfaldile ja suudelnud seda, selline PÄRALEJÕUDMISE tunne oli. Aga hei, oli õhtu, 7.30 ja pime. Koju oli veel 1400 km minna. Aga ma hakkan end juba kordama selle vana hundi rindade jutuga, sest me otsustasime hakata siiski kodu poole liikuma, lootes leida mingi koha, kust tassi kohvi saaks ja ehk süüa, et siis läbi öö kodu poole purjetada. Me pidasime vastu 6 tundi ja 265 km. Ei mingit kohvi, kõik külad välja surnud, isegi mitte bensiinijaama. Ent...igav meil polnud. Me olime täiesti kängurude terrori all! Ja ma ei räägi, et oli mõni känguru teel, ma räägin selle 265 km see TUHANDETEST kängurutest. Kängurud on päeva ajal peidus ja nende tegevus kulgeb päikeseloojangu ja -tõusu vahel. Oi, olid ikka tegusad küll. Ja meil oli peale 6 tundi silmad krillis ja kaelad kanged kängurude jälgimisest ning edasisõitmine osutus lihtsalt võimatuks.

Mingi suvalise linnakese kiriku ees peatasime auto ja lasime silmad looja, neljaks tunniks. 6.30 ajasime taas kaelad sirgu, päike hakkas oma kiiri näitama ja meie jätkasime teed. See bensukas, kuhu me saabusime 90 km hiljem oli kui Tõotatud Maa koos inimeste, sooja kohvi ja saiakestega, voolava vee ja tualetiga ning isegi kui oleks tahtnud, oleks võinud seal dushi all käia. Aga meil polnud iluprotseduurideks aega, me tahtsime koju jõuda. Mina sõitsin esimesed 400 km läbi Lõuna Austraalia ning purjetasin Arvo Pärdi De Spiegel saatel üle Victoria osariigi piiri, et siis ohjad Antoniole üle anda. Tema au oli meid elusana koju seilata. Meie auto sai ka vihma poolt natuke puhtamaks, sest kohe kui koduosariiki jõudsime, siis läks taevas pilve ja mida lähemale kodule, seda nutusem ilm oli. Meie ilus päikesepaiste, mis saatis meid kõigil päevil, sai otsa, aga ega sel enam tähtsust polnud. Meie reis sai ju ka otsa. Kui Melbourni jõudsime, siis minul nina natuke lörises, sest see tunne, et oled kodus!!!!!! Ja ma vist ei pea üldse mainimagi, kuidas me tormasime majja üksteise võidu, et kallistada oma karvalisi!!!!!! Ja kuidas me kõik kambas dushi alla jooksime, keegi kellestki maha ei jäänud. No ikka et meie kaks dushi all ja koerad ka, sest meid ei või ju silma alt välja lasta. Ja siis OMA VOODI, oma tuba, oma KÕIK!!!!!! Nüüd, kaks nädalat hiljem elan ma endiselt läbi meie reisi. See oli uskumatu murede- ja stressivaba reis. Me ei näägelnud, vaid meil oli kogu aeg nii lahe olla. Me rääkisime nii, nagu me kunagi enne pole rääkinud ja teadlikult vältisime TÖÖJUTTE. Me naersime sel reisil kohe aasta jagu ette. Me isegi ei kuulanud muusikat kuni viimase päevani. Sest meil oli lihtsalt nii tore olla teineteise seltsis. Me rääkisime palju Austraalia ajaloost, googeldasime õhtuti kohti mida nägime või mis jäi õhku rippuma, samuti tegime oma kodutööd järgmiseks päevaks. Kõik meie tegevused toimusid ühise soovi alusel. Ma võtsin valuvaigisteid ainult ühe korra - peale kanjonist tagasi jõudmist, igaks juhuks, et kui kuskilt hakkab valutama. Mitte midagi ei valutanud kuskilt mitte üks päev. Ei laiselnud me hotellis, vaid olime kogi aeg tegevuses ja me polnud väsinud. Kõik tuli välja parem, kui olime lootnud. Mis järgmiseks? Töö. Kodu. Talv. Ja juuni alguses Bali. Ja teeme juba plaane järgmiseks avastamise retkeks. Kumbki haub oma peas ja yhel päeval siis hakkama lääbirääkimisi pidama. Aga ma poleks üllatunud kui me tuleksime välja mõlemad sama plaaniga!!!!! Ja loo lõpetuseks olgu ära mainitud, et 90% tränist, mis sai meil kaasa pakitud, jäi lahti pakkimata ja et linnariidega saab täiesti pikki vahemaid läbida - no et pole vaja mingeid alpinisti või austronaudi varustust. Ja kruusateedele me lähimal ajal seiklema minna ei plaani või kui aus olla, siis ehk mitte kunagi enam! PS!Ent armeenuga ja niidirull nõelaga jäävad ikka mu käekotti, isegi kui pole õiget prilli ees, et hädakorral see niit läbi nõelasilma saada lol