Püha puhkus. 2024

No ei jõudnud me seda oma kuuajalist puhkust ära oodata, nii vaja oli ennast igasugustest kardinatest ja inimestest eemaldada. Tänaseks on jäänud puhata veel 4 päeva ja tunne on endiselt nagu oleks rongi alla jäänud (... ja siis sinu maistest jäänustest veel üle sõidetud) Puhkus on meie jaoks olnud üks rabelemine ja tormijooks ajaga. Alguseks viia Bubu loomaarstile taaskord (10 päeva peale eelmist operatsiooni) ja jätta ta sinna päevaks, siis tuua Bubu peale kirurgilist vahelesekkumist koju ja toimetada solvunud koeraga (no koonus ju peas esimesed kaks päeva ja siis miskid vanad sokid vahelduva eduga!) 10 päeva, manustades rohtusid ning jälgides, et oma käppa ei lakuks ning siis niidid välja ja endiselt vaatad, et oma käppa ei lakuks. Ja kui Bubuga läks igavaks, siis viisime kiirkorras ka Printsi kontrolli, sest oma kõrges vanuses on tal aegajalt krambihood ning vaatamata oma suurepärasele söögi-isule, on ta luukõhn. 500 dollarit hiljem saime vereproovide vastused, et veri korras, ent kui tahame, siis võidakse meid saata spetsialisti juurde kompuutrisse.... 16 aastase kassiga, tänan ei! Samal ajal meie Santa Barbara aga jätkub! Sest samal ajal oleme me mõlemad Antonioga külastanud oma perearsti mitmed korrad, andnud vered ja teinud ultraheli uuringuid ja skänne ja südamefilme, ja neid ikka kohe mitu. Mina külastasin tervendajat ka, kuna magada ei saa. No eks me mõlemad näemegi välja kui hullumeelsed professorid, homeeriliselt naerdes, kui keegi annab nõu, et VÕTKE VABALT.... sest ega meie olukorda ette kujutada ei oska,kuniks ise oled sellisesse draamasse kistud Minul oli ämmaga viimane kontakt jõulupäeval, kui tegime siis viisakusest visiidi vanadaami juurde. Pühade heldimusest krabasime elatanud mähkmetes kõrgushüppaja ka hooldekodust kaasa, et siis natukenegi meeleolu tekitada. No mis saaks viltu minna? No esiteks et kõrgushüppaja ei suutnud omal jalal trepist üles minna, vaid tegi seda neljakäpukil (no märk et ei ole siin mingeid mäetippe enam vallutada!). Ämm pritsis meid sapiga üle, kohe kui meie kolmik uksele jõudis. Selleks ajaks, kui kohvilauda istusime ja söögist keeldusime, oli vanadaam meil kõigil kolmel munad maha võtnud - sest ämm võis! põhjust ei pidanud olemagi. Mina istusin kannatlikult peput pidi toolipõhjal kinni ja istusin vagusi, sõnagi lausumata, enda peas lambaid lugedes - no et aeg kiiremini läheks. Äi üritas juttu vesta, ent kuna tal ju läheb jutulõng kolmada sõna pealt kaotsi, siis ega mingit vestlust sealt suust ei tulnud. Kuna ämm oli juba ohjad enda kätte võtnud, siis ta tegi meile kõigile selgeks, kes on majas peremees ja kellel on alati õigus. Nii ta siis käutsus, maha laua juurde ei istunud, rallis oma rulaatoriga ringi ja sajatas!!!! Kõik olid lollid. Kõik said sugeda. Naabrid, arstid, kiirabitöötajad, Putin ja meie. Loomulikult vajutas ämm oma hääleregistri põhja, kui tuli jutuks, mis panettone (itaalia pühade kook) poes maksab ning siis said kõik pagarid üle maailma ka solgi kaela, sest keegi ei oska enam panettonet teha. Milline meeleolukas tund! Aga siis köhis äi kurgu puhtaks ning pani ennast maksma, öeldes ämmale, et tema tuleb nüüd paariks päevaks koju! Ja vat, siis see torm mis järgnes, nagu miskis filmis, kus suur laine tuleb, viskab korraks vastu kaamerat, siis läheb pilt mustaks.... ning kui pilt ja hääl tagasi tuleb, siis üks osaline on paanikahoos auto taga istmel lämbumas, teine istub tyhja pilguga enda ette tuiutades välistrepil, kolmas hoiab seinast kinni ja üritab väljapääsu leida ning neljas kriiskab suures toas kui rikkis saksofon, ühele noodile pidama jäänuna..... __________________________________________________________________________________________________________________________ Ma luban, et see oli küll viimane kord, mil oma ämma nägin. Aga ega see kõik jätab oma jälje, ma käisin ikka mitu päeva ringi nagu tasakäija, Antonio hoidis rinnust kinni ja neelas glytseriini ning tegi kiirabi korras yhe EKG ning sai saatekirja psühholoogi jutule. Sellegipoolest oleme me natuke aega ka endile leidnud, teinud mõne väljasõidu - küll inimesi vältides - sest hetkel me tunneme, et ainus asi, mida me tahame - et vahelduseks meid rahule jäetaks ning keegi ei ütleks/õpetaks, mida me tegema peaks ja et me saaksime rahus keskpäeval hommikust süüa, koertega randa minna, mängida murumänge, minna päevaga kaasa just nii nagu tunne on, süüa õhtust kell 4 õhtul või kell 4 öösel, vaadata filme ja seriaale netflixist ning lihtsalt olla. Meil on käinud ka omajagu külalisi, aga need on õnneks olnud kõik sellised lähikondsed, kellega on alati hea, kes teavad meie olukorda ning me ei pea hakkama otsast peale seda sasipundart harutama.

Ja siis kuidagi järsku, eelmisel reedel jõudis mulle esimest korda pärale, et ONGI PUHKUS????? See oli absoluutselt ideaalne päev: (peale seda kui ma hommikul oma EKG tegin ja vereproovid andsin)käisime oma lemmik kohvikus hilisel hommikusöögil, siis kulges Anthony kuumakivi massaazi ja mina hängisin väikeses mereäärses eeslinnas mööda poode. Kõik oli täpselt paigas, ilm, inimesed ja isegi aeg - samal ajal kui mina saatsin Antoniole oma asukoha, helistas ta mulle ja ütles, et on 5 min eemal. Tagasi kodus, valmistas mu kaasa mulle uskumatu mokteili ja siis peesitasin oma aias päikest võtta, raamatu ja joogiga, absoluutses tuulevaikuses. Õhtupoolikul maabusin jahedasse tuppa, peast soojana, panin Netflixist Austraalia seriaali mängima(Boy Swallows Universe) ning siis vaatasin esialgu 4 osa ühe jutiga ära, siis käisime rannas päikest ära saatmas ning siis maabus Antonio ka minuga teleka ette ning vaatasin oma seriaali lõpuni. Kui varahommikul magama sain, siis tundsin üle hulga aja rahu minu sees. Ja uni oli hea.

Ma tean, et palju pole mul enam puhata jäänud, vaikselt hakkab juba töö ka tuppa hiilima ja olengi paaril päeval käinud kontoris ning lõiganud ka natuke ette esmaspäevaks, kui hakkame aga uue hooga agu andma. Aga seniks ma üritan võtta rahulikult, kuna ei ämma ega äiaga ma enam tegelema pea. Ja ma endiselt hoian oma abikaasa oma fookuses, sest temal on meist kõige raskem ja ma leian, hetkel et see on minu töö olla tasakaalustaja. Ja mis puutub 2024, siis ma ei tea, kuhu see meid viib, ent ma soovin, et see aasta tuleb parem, kui viimased kaks? kolm? neli? Ja nagu ma juba lubasin, siis sel aastal lähen ma ainult paikadesse, mis on mu hingele head ning saan kokku inimestega, kes inspireerivad mind! Eks näeme, kuidas selle lubadusega läheb! Hahahahahaaaaaaa!