Mu elu kõige hullemad 6 nädalat jäi seljataha, üle-eile lõikasime viimased siilud ja suristasime need kardinaiks. Eile korrastasin kontori ja kui täna mulle keegi näitaks midagi, mis isegi kaugelt meentaks mingit aknakatet, siis vist hakkaksin oksele!!!!!!
Koju jõudsin loomulikult kohutava pea-valuga, ent tänaseks hommikuks olin ma sellest peale kosutavat und lahti saanud ja nüüd hakkan aktiivselt tegelema inimeste vältimise ja/või vihkamisega ning üritan oma pea õlgadel õigeks saada ning harjuma, et maailmas on muid teemasid ka, mis võiks minu tähelepanu köita või et on olemas söök ja jook millel võiks olla mingi maitse ning mis kõige olulisem, et ei pea enam tormama end täpiks kuude ilmakaarde samal sekundil.
Endiselt on uskumatu, et mingit kardinad on üleüldse miski jõuluteema, sest mitte üheski kardinakattes pole ma kunagi näinud ega ka näe tulevikus mingit potentsiaali olla esimene viiul kuuse all. Aga kõik mida me lubasime, kõik sai tehtud. Mis hinnaga, tean vaid ainult mina ja mu pere, sest ega mu töötajad ka ju tea sügavuti, mis kulisside taga toimub. Neile on oluline kojuminemise aeg ja palgapäev - kuniks nood kaks toimivad kui kellavärk, siis mingit edasi surkimist ei toimu.
Seega on mul nüüd aega kuu aega ise-endale.... ja kodule.... ja raamatutele (mul just jõudis raamatupakk Apollost kohale!).... ja aiale.... ja looma-aiale.... ja perele.... ja sõpsidele! Ilmselt saan ma oma puhkuse lõpuks ka magamise paika - no et ei vähkre öö otsa arvutades lõikeid - , et see siis taaskord sassi ajada kui töö peale hakkab!
Kogu selle kardinalahingute taustal on meile lisanud vürtsi ju mu ämm/äi, kes taaskord surevad küll korraga ja eraldi, ent tegelikult ei sure, aga ise endiga hakkama ka ei saa. Seega tuleb nüüd siis leida mingi lahendus, sest üks on 90 aastane kellel enam pole lubatud autot juhtida ja teine 89 aastane kes pole autot juhtinud mingi 10 aastat ja enam ilmselt ei mäletagi, kuidas seda tehti... ent poodi, arsti juurde ja apteeki on ju vaja saada kuidagi. Vanadekodusse minemisest ei taha kumbki kuulda, sest söök pidi olema kehv. Aga niimoodi me enam ka edasi ei suuda eksisteerida, et iga päev tõmmatakse meil vaip jalge alt, alati on miski kriis õhus või mingi tulekahju kustutada või siis teha omavahel kümmekond kõnet, sest ähmis ämm räägib täiesti mingit segast juttu telefonis, milles pole mingit pidet ega loogikat.
Äi on mingid kaks kuud käinud haiglate vahet ja iga kord kui kiirabi ta haiglasse ära viib, siis ta paar päeva kamandab seal lakeid, jooksutab õdesid, ent keeldub igasugustest uuringutest ja protseduuridest ning ei väta vastu suutäitki haiglasööki või lonksu jooki. Ning iga kord on ta lihtsalt palatist susside lohinal minema kõndinud, takso võtnud ja koju sõitnud. ... no ja siis ei saa Ott tuppa, sest... trepp on järsk. Sest uks on lukus. Sest Gina ei kuule uksekella. Ja kui kuuleb, siis ust lahti ei tee, sest ei saa aru, kes see ukse taga on või et Ott tahab tuppa..... Ja siis hakkab kino peale!!!!!
Uuhhhhhh. Mina olen õnneks võtnud end vabalt ja käinud ämma karjatamas, kui äi on haiglas - ma siiani ei saa üle sellest Putini teemast ning isegi kui mu äia võitlejahingest pole enam midagi alles, ma ei tahaks mingit diskussiooni sel teemal isegi sosistades.
Aga veel enne, kui ma lähen muruniitjaga oige ja vasembat harjutama, tuleb ajaloo huvides märkida, et täna on täpselt 13 aastat päevast, kui Austraaliasse saabusin.
Mitte midagi pole muutnud sellest päevast - sama maja, sama pere, sama kojujõudmise tunne. Austraallaseks ma kunagi ei saa, Eestis tunnen end turistina. Tegelikult polegi asi riigis, oluline on hoopis inimesed su ümber.
Kuigi mu pere on laiali pillatud kahele kontingendile, on mu kodu aga siiski siin pool merd, suure Melbourne väikeses mereäärses eeslinnas.
Ma endiselt olen õnnelik, et järgisin oma südamehäält tookord 13 aastat tagasi!
Aga nüüdsest ikka taas edasi (muru niitma, õhtusööki keetma, puhkust nautima jne)ja mitte kunagi tagasi!
Kommentaarid
Postita kommentaar