Poolteist kuud hiljem ja omale üllatuseks ei ela ma ei kuuse all ega söö kartulikoori (käidelduna 10 erineval moel).
Märtsi lõppu iseloomustasid magamata ööd, suht kehv väljavaade edasiseks arenguks ja lõppematu teadmatus.
Töö juures oli mul taustamüraks pidev sajatus, kuidas kõik läheb p......, maailma lõpp pn tulemas ja Jumal karistab neid kes oma teel on komistanud/ halvasti käitunud (minusugusel ateistil ja patusel muidugi mingit shanssi polnud eluga sellest olukorrast välja tulla!)
Ülejäänud neljal olid muidugi ka omad versioonid tekkinud olukorrast, nii et tänaseks olen ma kõriauguni täis topitud vandenõuteooriaid ja kõik mida ma oma märgadest unenägudelt soovin, oleks see kõik mälust kustutada ja uut moodi eluga edasi minna.
Selle 6 nädala sisse mahtus ka kenasti üks titaanide lahing - olla tööandja on ikka väga raske ja järgmises elus ma seda ekperimenti enam ette ei võta: hetkel, kui kõik väljavaated oli värvitud msast mustemaks ja ka siis veel surilinaga kinni kaetud, teatas üks my tshikkidest, et tema tahab palgatõusu!!!! Mul jäi kont kurku kinni - inimesed laotavad töö ja seisavad sotsiaalameti ukse taga kilomeetrite pikkuses sabas ja see tütarlaps ütleb, et tema ei ela ära palgaga, mis on ilmselt parim kogu tööstusalal???????
Asi läks ikka inetuks, loomulikult hakati lugema minu raha ning mängu toodi ka vaene 8 liikmeline pere, et kuidas nad üüri ei jõua maksta ja vaevalt ots otsaga kokku tullakse (majapidamises on 7 töötavat inimest plus 1 pensionär, kes vanadekodust tagasi koju toodi, et ta pension alles jääks). Tütarlaps väitis, et ta oleks palju paremini majanduslikult kindlustatud, kui ta istuks abirahade peal kodus. Mina siis vastu, et aga eks mine siis ja istu sabas ning kui ükskord sinu järjekord tuleb, ütle neile, et sul on täiskohaga töö, sissetulek iga nädal, kõik ületunnid, maksud ja pensionifond makstud ning et tööandjal pole probleemi palga maksmisel ei nüüd ega ka tulevikus, ent sa tahad istuda hoopis riigi kulul kodus..... oleks huvitav kuulda, kuidas sotsiaalamet sellisele olukorrale vaatab?
Igal juhul tütarlaps jäi edasi, vingus mokaga muidugi ja mul võib olla hetkiti haugi mälu - kestab 2 sekundit - ent selle koha peal on mul muidugi elevandimälu ja edaspidi võtan arvesse kõik eelneva (2.5 aastat tagasi ähvardas seesama tshikk oma lapsed ära tappa, sest ma ei olnud nõus talle palka mustalt maksma! ) nii et hetkel õpin ma talt õmblusalaseid trikke (mitte masinaõmblust, vaid käsitsi õmblust, milles ta on väga hea ja ma juba olen poolel teel puu otsa!) et tulevikus valmis olla lasta tal minna!
Ja sel ajal kui kogu maailmast käis üle keeristorm, meie töö pole peatunud. Minu pisike ettevõtmine ei kvalifitseerunud ka valitsuse abile, sest meie müüginumbrid on hoopis suurenenud. Nii et sirge seljaga seisan majanduse tuultes ilma kellegilt abi palumata ja saan endiselt hakkama ning mul pole mitte ühtegi maksmata arvet. Eelmise kuu rendi arvel oli kirjas, et meie ruumide omanik oli arvest maha arvanud veekulu ja kohaliku omavaliustuse kinnisvara maksu - helistasin siis agendile, et ma olen täiesti võimeline maksma nende kulude eest. Agent siis ütles, et ma olen ainuke inimene maailmas, kes millegi sellise peale tuleks, ent palus mul mitte isegi mõelda selle peale - väidetavalt oli see omaniku enda algatus ning soov aidata, sest ta olla väga tänulik, et tal hea rentnik kes kavatseb veel aastaid paigal olla!!!!! Suures maailmas on selline zest tähtsusetu, aga minu väikeses maailmas oli see kui lotovõit - mitte rahaliselt, vaid emotsionaalselt! Ma olen alati tahtnud ajada asja õigesti ning sellised väikesed asjad tõestavad et ma olen õigel teel!
Klientidega on olnud ka palju lihtsam - inimesed on minutipealt hakanud hindama su tööd ja pühendumust, ootavad kannatlikult oma järge, on meeldivalt üllatunud, et me endiselt teeme koduvisiite ning mitte keegi pole olnud kärsitu ja kuri. Meie ise pole mitte aeglasemad, vaid kogu materjalide logistika on pea peale pööratud, kangaste kättesaadavus on täielik loterii/allergii!
Kõige parem kogu selle keerulise aja juures oli muidugi asjaolu, et ootamatult kadusid autod tänavatelt ja liiklus oli isegi tipptunnil kui pühapäevahommikuti!!!!! Nüüd aga hakkavad piirangud kaduma ning liiklus juba võtab tuure üles, nii et tuleb aga vaim valmis panna talumaks liikluse olematut kergust lähinädalatel ning uuendada Spotify playlistid!
Antonio muidugi teeb oma lõppematuid ringe, minu meelest aina pikemaid ja kaugemale, nii et endiselt me näeme kui päike ja kuu või kohtume kodus kui Eha ja Koit!
Ma vist polegi jõudnud mainida, et olen juba novembri lõpust vedanud koerte paarisrakendit töö juurde kaasa IGA PÄEV!!!
Alustasime ettevaatlikult, ent nüüd on asi kujunenud teiseks loomuseks, sest ma ei oska parimat seltskonda tahtagi - võingi istuda liikluses ummikus ja mingit stressi pole, sest mul on parim seltskond autos minuga kaasas (versioonid - kaks tagaistmel; üks eesistmel, teine taga; mõlemad kuhjas eesistmel) Töö juures saab nalja nendega palju, sest neil on mõlemal omad suhted iga töötajaga - enamuses käib tants aurukatla ümber söögipausidel (kodus ära unistagi et koer sööb õunakoori või zukiinipirukat, töö juures kõlbab kõik!). Esmeraldat muidugi mingi rihm kinni ei hoia, tema on vabana sündinud ning teeb mida tahab - tuuseldab läbi kõik prügikastid, kondab laudadel ja kangarullide otsas või lihtsalt teeb koerust, BooBoo käitub aga alati nagu dzentelmen, pööritades galantselt silmi ja ollen nunnu, nii et keegi ei suuda talle ei öelda! Lõunaks pole nad veel kedagi ära söönud, india päritolu delivery drivers on aga vist ilmselt paar korda püksi teinud, kui tandem karvajalgu nende suunas kepsleb (neil on mingi paaniline surmahirm seoses koerte ja kassidega!) Igajuhul mingit 17 kevadist igavat hetke minu elus küll pole!
Koduga on aga endiselt nii, et nii kui Kirkwoodi tänavale sisse keeran, siis käib jõnks südame alt läbi: kodu, siit me tulemeeeeeee!!!!!!!!! Milline rahu!!!!!!!
Aga ega endiselt pole midagi kindlat siin maakeral. Elame ja näeme, ennustada kohvipaksu pealt küll ei oska. Ent Austraalial on senini suht hästi läinud, ca 6600 haiget diagnoositud ja 97 elu kaotatud koroonale. Meetmeid ja piiranguid hakatakse nyyd aga samm sammult vähendama, ent ma olen natuke ettevaatlik ja pigem jälgin mängu - shoppama ma ei rutta (täitsa vabalt võiks paar aastat vahele jätta!), kohvikuid ei igatse (mul kodus maailma parim barista kohv iga hommik!), aga kuskile loodusesse tahaks küll minna!
Minu äi aga endiselt eitab olukorda, sest tema pole koroonat veel kohanud ega ka tea kedagi, kes oleks. Ta endiselt arvab, et tegu on tsiviilkaitse õppusega, ent tema pole see loll, kes sellest osa võtab!
Elame veel!
Märtsi lõppu iseloomustasid magamata ööd, suht kehv väljavaade edasiseks arenguks ja lõppematu teadmatus.
Töö juures oli mul taustamüraks pidev sajatus, kuidas kõik läheb p......, maailma lõpp pn tulemas ja Jumal karistab neid kes oma teel on komistanud/ halvasti käitunud (minusugusel ateistil ja patusel muidugi mingit shanssi polnud eluga sellest olukorrast välja tulla!)
Ülejäänud neljal olid muidugi ka omad versioonid tekkinud olukorrast, nii et tänaseks olen ma kõriauguni täis topitud vandenõuteooriaid ja kõik mida ma oma märgadest unenägudelt soovin, oleks see kõik mälust kustutada ja uut moodi eluga edasi minna.
Selle 6 nädala sisse mahtus ka kenasti üks titaanide lahing - olla tööandja on ikka väga raske ja järgmises elus ma seda ekperimenti enam ette ei võta: hetkel, kui kõik väljavaated oli värvitud msast mustemaks ja ka siis veel surilinaga kinni kaetud, teatas üks my tshikkidest, et tema tahab palgatõusu!!!! Mul jäi kont kurku kinni - inimesed laotavad töö ja seisavad sotsiaalameti ukse taga kilomeetrite pikkuses sabas ja see tütarlaps ütleb, et tema ei ela ära palgaga, mis on ilmselt parim kogu tööstusalal???????
Asi läks ikka inetuks, loomulikult hakati lugema minu raha ning mängu toodi ka vaene 8 liikmeline pere, et kuidas nad üüri ei jõua maksta ja vaevalt ots otsaga kokku tullakse (majapidamises on 7 töötavat inimest plus 1 pensionär, kes vanadekodust tagasi koju toodi, et ta pension alles jääks). Tütarlaps väitis, et ta oleks palju paremini majanduslikult kindlustatud, kui ta istuks abirahade peal kodus. Mina siis vastu, et aga eks mine siis ja istu sabas ning kui ükskord sinu järjekord tuleb, ütle neile, et sul on täiskohaga töö, sissetulek iga nädal, kõik ületunnid, maksud ja pensionifond makstud ning et tööandjal pole probleemi palga maksmisel ei nüüd ega ka tulevikus, ent sa tahad istuda hoopis riigi kulul kodus..... oleks huvitav kuulda, kuidas sotsiaalamet sellisele olukorrale vaatab?
Igal juhul tütarlaps jäi edasi, vingus mokaga muidugi ja mul võib olla hetkiti haugi mälu - kestab 2 sekundit - ent selle koha peal on mul muidugi elevandimälu ja edaspidi võtan arvesse kõik eelneva (2.5 aastat tagasi ähvardas seesama tshikk oma lapsed ära tappa, sest ma ei olnud nõus talle palka mustalt maksma! ) nii et hetkel õpin ma talt õmblusalaseid trikke (mitte masinaõmblust, vaid käsitsi õmblust, milles ta on väga hea ja ma juba olen poolel teel puu otsa!) et tulevikus valmis olla lasta tal minna!
Ja sel ajal kui kogu maailmast käis üle keeristorm, meie töö pole peatunud. Minu pisike ettevõtmine ei kvalifitseerunud ka valitsuse abile, sest meie müüginumbrid on hoopis suurenenud. Nii et sirge seljaga seisan majanduse tuultes ilma kellegilt abi palumata ja saan endiselt hakkama ning mul pole mitte ühtegi maksmata arvet. Eelmise kuu rendi arvel oli kirjas, et meie ruumide omanik oli arvest maha arvanud veekulu ja kohaliku omavaliustuse kinnisvara maksu - helistasin siis agendile, et ma olen täiesti võimeline maksma nende kulude eest. Agent siis ütles, et ma olen ainuke inimene maailmas, kes millegi sellise peale tuleks, ent palus mul mitte isegi mõelda selle peale - väidetavalt oli see omaniku enda algatus ning soov aidata, sest ta olla väga tänulik, et tal hea rentnik kes kavatseb veel aastaid paigal olla!!!!! Suures maailmas on selline zest tähtsusetu, aga minu väikeses maailmas oli see kui lotovõit - mitte rahaliselt, vaid emotsionaalselt! Ma olen alati tahtnud ajada asja õigesti ning sellised väikesed asjad tõestavad et ma olen õigel teel!
Klientidega on olnud ka palju lihtsam - inimesed on minutipealt hakanud hindama su tööd ja pühendumust, ootavad kannatlikult oma järge, on meeldivalt üllatunud, et me endiselt teeme koduvisiite ning mitte keegi pole olnud kärsitu ja kuri. Meie ise pole mitte aeglasemad, vaid kogu materjalide logistika on pea peale pööratud, kangaste kättesaadavus on täielik loterii/allergii!
Kõige parem kogu selle keerulise aja juures oli muidugi asjaolu, et ootamatult kadusid autod tänavatelt ja liiklus oli isegi tipptunnil kui pühapäevahommikuti!!!!! Nüüd aga hakkavad piirangud kaduma ning liiklus juba võtab tuure üles, nii et tuleb aga vaim valmis panna talumaks liikluse olematut kergust lähinädalatel ning uuendada Spotify playlistid!
Antonio muidugi teeb oma lõppematuid ringe, minu meelest aina pikemaid ja kaugemale, nii et endiselt me näeme kui päike ja kuu või kohtume kodus kui Eha ja Koit!
Ma vist polegi jõudnud mainida, et olen juba novembri lõpust vedanud koerte paarisrakendit töö juurde kaasa IGA PÄEV!!!
Alustasime ettevaatlikult, ent nüüd on asi kujunenud teiseks loomuseks, sest ma ei oska parimat seltskonda tahtagi - võingi istuda liikluses ummikus ja mingit stressi pole, sest mul on parim seltskond autos minuga kaasas (versioonid - kaks tagaistmel; üks eesistmel, teine taga; mõlemad kuhjas eesistmel) Töö juures saab nalja nendega palju, sest neil on mõlemal omad suhted iga töötajaga - enamuses käib tants aurukatla ümber söögipausidel (kodus ära unistagi et koer sööb õunakoori või zukiinipirukat, töö juures kõlbab kõik!). Esmeraldat muidugi mingi rihm kinni ei hoia, tema on vabana sündinud ning teeb mida tahab - tuuseldab läbi kõik prügikastid, kondab laudadel ja kangarullide otsas või lihtsalt teeb koerust, BooBoo käitub aga alati nagu dzentelmen, pööritades galantselt silmi ja ollen nunnu, nii et keegi ei suuda talle ei öelda! Lõunaks pole nad veel kedagi ära söönud, india päritolu delivery drivers on aga vist ilmselt paar korda püksi teinud, kui tandem karvajalgu nende suunas kepsleb (neil on mingi paaniline surmahirm seoses koerte ja kassidega!) Igajuhul mingit 17 kevadist igavat hetke minu elus küll pole!
Koduga on aga endiselt nii, et nii kui Kirkwoodi tänavale sisse keeran, siis käib jõnks südame alt läbi: kodu, siit me tulemeeeeeee!!!!!!!!! Milline rahu!!!!!!!
Aga ega endiselt pole midagi kindlat siin maakeral. Elame ja näeme, ennustada kohvipaksu pealt küll ei oska. Ent Austraalial on senini suht hästi läinud, ca 6600 haiget diagnoositud ja 97 elu kaotatud koroonale. Meetmeid ja piiranguid hakatakse nyyd aga samm sammult vähendama, ent ma olen natuke ettevaatlik ja pigem jälgin mängu - shoppama ma ei rutta (täitsa vabalt võiks paar aastat vahele jätta!), kohvikuid ei igatse (mul kodus maailma parim barista kohv iga hommik!), aga kuskile loodusesse tahaks küll minna!
Minu äi aga endiselt eitab olukorda, sest tema pole koroonat veel kohanud ega ka tea kedagi, kes oleks. Ta endiselt arvab, et tegu on tsiviilkaitse õppusega, ent tema pole see loll, kes sellest osa võtab!
Elame veel!
Kommentaarid
Postita kommentaar