Pealkirjatu

Tere tulemast Kolmandasse Maailmasõtta!

... ma pole kindel, kuidas see kõik lõppeb, ent olen hoopis kindel, et neljas võideldakse kivide ja keppidega

Elu nagu me siiani teadsime ja olime kohandunud, on ka Austraalias läbi saanud. Kahjuks on see nii kogu maailmas ja kõik me oleme selles olukorras üheskoos.

Kui uudised Hiinas lamenti lööva viiruse kohta hakkas meedias läbi kajama, olime oma puhkuseretkelt Queenslandis tagasiteel. Loomulikult ei võtnud meist keegi eriti neid uudiseid arvesse, viskasime pigem nalja.

Miski minu sees aga hoidis viiulikeelt pingul ning tagasi rutiinis, tellisin omale töö juurde mis iganes vahendeid ma arvasin vaja minevat, kui Hiina lukku pannakse - kardinapaelad, voodrid, konksud, niidid, pakendid. Kodus ma loomulikult lasin ringi nõtke puusaga, sest seda mis tulemas oli, poleks ka unes osanud ette näha...

Ja kui siis ühel päeval märtsi alguses üks mu töötaja teatas, et käis eile supermarketis ja KÕIK oli otsas, siis ma esialgu seadsin kahtluse alla selle kreeklanna ülevaate olukorrast. Läksime siis hoopis kaasaga samal õhtul kohalikku supermarketisse ekskurisoonile.... Absoluutselt DEJA VU! Tagasi lapsepõlve sekundiga - ei kohvi, riisi, makarone, suhkrut ja jahu, tualettpaberist rääkimata

Imetlesime mõnda aega tühje riiuleid - Antonio pole kunagi midagi sellist näinud! - ja arutasime kaasteelistega olukorda riigis - kuhu küll kõik paber jäi?????

Olles absoluutselt ebapraktilised inimesed läksime koju pooltühjade kottidega, sest olime nii puuga pähe saanud, et mingi  plaani järgida ja riiulite kaupa valik läbi sõeluda oli mõeldamatu. Järgmine hommik aga leidis eesti naise suurima ostukäruga varustatult samast poest, varustatud viisaastaku varumisplaaniga.  Paanikat veel polnud. Sain omale jahu ja õli ja pärmi ja makarone, sekka ka hügieenivahendeid ja seepi, natuke soola ja suhkrut, koorma kassitoitu ja teise koeratoitu.

Nädala pärast aga oli paanika täielik - lettidelt olid kadunud liha ja piim ja leib ja munad....

Järgmisel päeval, kui kurikuulsal 12. märtsil töölt koju jõudsin ja kellakuuesed uudised peale hakkasin, siis sain täiega aru, et nüüd ongi SEE käes.... Istutasin pere maha, kui need oma päevategudelt koju jõudsid ja pidasime maha kriisikoosoleku. See oli üsna ühepoolne ettevõtmine, mina pidasin kõnet ja pere istus tummana leilis, absoluutselt aru saamata, millest ma räägin!!!!!!!!! ???????

...kuidas sa oskadki kirjeldada elu Nõukogude Liidus ning kasutada seda kogemust aastal 2020????.....

Mis tähendadb, et vetsupaberit  või hügieenisidemeid pole? Mis sõna defitsiit tähendab??? Mis mõttes poes pole piima? Kogused piiratud  - ei saa ju olla?????

Iga päevaga on asi ainult hullemaks läinud, inimestel on sõnavarra tekkinud täiesti uued sõnad, mis kuu aega tagasi polnud isegi veel loodud.

Kui Austraalia lõpuks lukku löödi, siis oli see kergendus mingil määral - mu vanemad olid saabumas Aprilli alguses ja väga raske oli neile selgeks teha, et reis tuleks tühistada. Mu tunded olid kahetised - nii ootasin neid siia, ent samas teadsin, et oma kodus on nad kõige kindlamas paigas maakeral. Olla kuskil merede ja maade vahel toppamas, ilma keelt oskamata ja kogu selles kaoses mingitki selgust saada, oleks olnud vist kõige hullem olukord. Seega tuli see reis seekord vahele jätta :(


Tänaseks on enamuses Austraalia osariike lukus, igasugusele reisimisele on kriips peal, kohvikud, poed, jõusaalid, kinod, pubid ja restoranid- kõik suletud.  Kõik, kes saabuvad piiri tagant, peavad minema isolatsiooni kaheks nädalaks - kuni eilseni oli see vabatahtlik, ent kuna inimesed isolatsioonist nagi eriti kinni ei pidanud, siis alates eilsest keskööst on see sundluslik - piirilt viiakse otse hotellidesse, mis on ette valmistatud isolatisooniks.....

Rannad on suletud ja käivad jutud, et ka pargid pannakse kinni, sest inimesed ei võta meetmeid tõsiselt ning ei jälgi kahe meetri distantsi reeglit.

Ja nüüd siis jõuame selleni, et mina kui tööandja olen täiesti peata kana, kuna valitsuse poolt tuleb ainult segaseid signaale - panna tehas kinni või mitte????

Senini oleme edasi töötanud ja nagu üks mu tshikkidest ütles paar päeva tagasi - ainult töö juures tundub, et miski pole muutunud, ent kohe kui uksest välja astud, siis uue reaalsus lööb valusa hoobi näkku.

Minul on muidugi olnud palju unetuid öid, mõeldes tuleviku peale, kuidas sellised rasked ajad üle elada. Ma arvan, et kõige lihtsam oleks ilmselt kõik töötajad päeva pealt ära koondada ja minna lasta, ent ma pole kindel et see kõige õigem lahendus oleks - pigem ikka prooviks edasi minna nii kaua kuni meid kinni sunnitakse või võibolla hoopis saame edasi tegutseda? Asi on nimelt selles, et meil on nii palju tööd teha, et võime end hauda töötada. Meil on yle 5000 m kangast hunnikus ja võiks uksed seestpoolt lukku panna ja töötada kuid selle kangaga, ilma kellegagi kokku puutumata....

Locked in??? 


Kui valitsus aga otsustab, et me peame ukse lukku panema, siis saadan töötajad palgata tähtajatule puhkusele - täiesti seaduslik muuseas! - ja ise jääks ka koju teadmata ajaks.

Muuseas aru ma ei saa, mis  kära selle koduse isolatsiooniga on - depressioon ja inimesed surevad pige igavuse ja mitte viiruse tõttu????? Ma saan aru, et rahaliste vahendite kokkukuivamine päeva pealt paneb pered stressi, ent vähemalt saavad pered taas kokku - ma loodan vähemalt - tehes kõike koos ning leides uue rütmi, ilmselt isegi saaks nagu uuesti tuttavaks pere piires????? 

Mina ei jõua ära oodata, kui koju sundpuhkusele pean jääma, sest saan siis oma kaasaga koos aega veeta, vaadat lõputult filme ja dokumentaale, teha lihtsat kodust sööki, kõpitseda maja ja aeda, lugeda vabas õhus, hullata looma-aiaga ning arendada sügavaid vestluseid  enne und ning võibolla ka elustada rooste läinud oskuseid (ema saada mulle kaanetaja palun!!!!!!)

Mis tuleb, see tuleb ja ette ei tea. Kõik võib tunniga muutuda. Homme võib ju olla, et sööme kartulikoori, ülehomme võime elada tänaval. Kogu selles segaduses on kaks kindlat asja, millesse ma uskuda saan - minu enda käed ning mu abikaasa tugi.

Alati võib  ja saab hullem olla.

Ma loodan, et ühel heal päeval, kui kogu see saaga on möödas, oleme saanud me õppetunni ning tuleme sellest olukorrast välja paremate inimestena - nii individuaalselt kui ühiskonnana. Ma loodan, et rasked ajad liidavad inimesi ning igaühe tõeline pale tuleb välja - aidates oma naabreid ja lähedasi, jagades lihtsaid  rõõme ning muresid. Ja kindlasti kohtame me ka inimeste halvimaid pooli, ent seniks kuniks.... tegeleme teemaga tunni kaupa.....

Minu ämm ning äi aga eitavad kogu olukorda ning arvavad, et see on mingi tsiviilkaitse õppus/ hapukurgi hooaja meedianali!!!!! 






Kommentaarid