Homme 10 aastat tagasi sättisin end teele tundmatusse. Kaasas 23 kg kola (mis kõik osutus mittesobivaks mis iganes põhjusel).
Miski 36 tundi hiljem sai teekond otsa ja ma jõudsin oma KOJU!
Siiani on mul lihasmälus see kergendustunne, kui esimest korda uksest sisse astusin, et LÕPUKS SAIN KOJU!
10 aastat kiirelt möödas ja MITTE MIDAGI POLE MUUTNUD - TÄPSELT SEE SAMA TUNNE IGAL ÕHTUL, KUI KOJU JÕUAN!
Mida ma siis saavutanud olen selle kümnendiga?
Endiselt olen ma mittekeegi siinmail ja madalam kui muru, ent väidetavalt olevat makõige olulisem oma kallile abikaasale - hea teada!
Nende aastatega olen kohanenud ümbrusega - enamusel juhtudel enam kepsu abi ei kasuta punktist A punkti B jõudmisel - ja loomulikult liiklusega vasakul pool pole mingit probleemi - teeme ära!
Minu unenäod on kõik inglisekeelsed.
Melbourne on saanud mu lemmiklinnaks terves maailmas - 100 erineval põhjusel!
Mul on välja kujunenud oma väike sõpruskond, kellega võin olla mina ise - õrn naine kaitsetus eas - ja kellega koos väljas käies võime tantsida nii nagi keegi ei vaataks (no kes vaatakski 50seid mutte diskopõrandal!!!!) ja mõnikord unustame end tantsima ka siis kui muusika on lõppenud ja DJ/bänd koju läinud!
Austraalia muusikaga, filmide ja kirjandusega olen end kurssi viinud. Samuti tean tausta enamusest kohalikest avaliku elu tegelinskitest. Mitte et see nagu eluks vajalik oskus oleks, ent vähemalt tead, kellest uudistest räägitakse või siis millest kollane ajakirjandus jahvatab (pannes nüüd käe piiblile, pean vanduma, et tegelikult ei mäleta, millal ma viimati naisteajakirja lappasin.... oli see nyyd 2,3 või 5 aastat tagasi???)
Spordimaailma kuulumiste koha pealt olen endiselt kurt ja ka tumm, kuna ei taha midagi spordist teada.
Naljategemisega pean piiri, kuna eestlase ja austraallase naljad on natuke erinevad - no comments! Seega kui nalja peab saama, siis teen seda enda arvelt - siiani on kõik kaasosalised elus ning solvunud pole ka keegi liiga pikalt olnud. Hobusenägu jääb hobusenäoks on see lause, mida ma saan küll vaid ainult eesti keeles ja eestlasele öelda, kuna muu maailm võibki jääda asja arutama (horseface remains horseface) ebapärlkarbina sajandeid kõhtupidi jõepõhjas kinni.
Õnneks mu kaasa on mu erineva lähenemisrakursiga kohanenud ja tihti isegi palub mult ülevaadet olukorrast Margit silmade läbi ..... world according to Margit!
Ent Julge Emahundi rinnad on endiselt ilma medaliteta ja seintel pole ka diplomeid, nii et kokkuvõtteks võib öelda, et millegagi hiilataei ole ja saavutanud ka midagi pole (kui 15 lisakilo välja arvata!)
Samal ajal olen endiselt eestlane selles emahundi nahas, ei kao see keel ja meel kuhugi, ikka toksin youtube aegajalt miski eesti nime sisse - pearu paulus või hillar norralt või paradoks või the blind või tanel poiss vms.....
https://www.youtube.com/watch?v=0J-8RqOQHtk
Ja ikka endiselt on mul köögikapis oma nurgake, milles on koha leidnud idablokist pärit tundmatud loomse- ja taimse päritoluga träni - tatar, tangud, hirss, hapukapsas - ja - kurk, sprotid, kamajahu, neljahelbe puder, sinep, kilud jne ning sügavkülmas on alati olemas kasvõi üks viil musta leiba eriti mustadeks masenduspäevadeks!
Samuti tuleb ette päevi, kus ma seisan pliidi najal ja keerutan kulpi mingis nimetus olluses ning matsutan suud, pere samal ajal hoiab köögist eemale, ent laseb mul rahus oma piimasuppi või mulgikapsaid näost sisse ajada!
Eesti uudistel hoian igapäevaselt silma peal, samuti on mul kodus siht esinduslik raamatute valik ning uuemad filmid dvd-l, seega hätta ei jää, kui vestlusringis peaks kerkima üles teemad näiteks Eesti panus NATO-s, hariduse edendamine Eesti näite põhjal või siis innovaatiline lähenemine väikeriigi vaatevinklist. Ainuke teema mil häbenen olla eestlane, on hetkel poliitika teema, ent isegi kui on häbi, siis peitu ei poe - pepu on ikka näha, kui pea liiva all hinge kinni hoiab!
Elu on siinmail täpselt samasugune kui sealmail, ei ole mingi vahet. Ma ei tea, kusmail ma omadega Eestis oleks olnud aastal 2019, ent seda ma tean, et olen õnnelik täna, siin ja praegu!
Mul on armastav pere, maailma tugevaim kolmikliit. Mul on mu andunud järgijad meie looma-aia kujul (ok, andunult järgnevad nad mulle siis, kui toidukopsikud tühjad on!). Mul on mu töö ja väljakutsed; tänav, pink ja puu; meri, metsad ja maa, mu agaavid ja liiliad, tuhat väikest asja.
Mis jääb mul üle öelda, kui et rahul ja rõõsa, armastatud ja armastav!
Miski 36 tundi hiljem sai teekond otsa ja ma jõudsin oma KOJU!
Siiani on mul lihasmälus see kergendustunne, kui esimest korda uksest sisse astusin, et LÕPUKS SAIN KOJU!
10 aastat kiirelt möödas ja MITTE MIDAGI POLE MUUTNUD - TÄPSELT SEE SAMA TUNNE IGAL ÕHTUL, KUI KOJU JÕUAN!
Mida ma siis saavutanud olen selle kümnendiga?
Endiselt olen ma mittekeegi siinmail ja madalam kui muru, ent väidetavalt olevat makõige olulisem oma kallile abikaasale - hea teada!
Nende aastatega olen kohanenud ümbrusega - enamusel juhtudel enam kepsu abi ei kasuta punktist A punkti B jõudmisel - ja loomulikult liiklusega vasakul pool pole mingit probleemi - teeme ära!
Minu unenäod on kõik inglisekeelsed.
Melbourne on saanud mu lemmiklinnaks terves maailmas - 100 erineval põhjusel!
Mul on välja kujunenud oma väike sõpruskond, kellega võin olla mina ise - õrn naine kaitsetus eas - ja kellega koos väljas käies võime tantsida nii nagi keegi ei vaataks (no kes vaatakski 50seid mutte diskopõrandal!!!!) ja mõnikord unustame end tantsima ka siis kui muusika on lõppenud ja DJ/bänd koju läinud!
Austraalia muusikaga, filmide ja kirjandusega olen end kurssi viinud. Samuti tean tausta enamusest kohalikest avaliku elu tegelinskitest. Mitte et see nagu eluks vajalik oskus oleks, ent vähemalt tead, kellest uudistest räägitakse või siis millest kollane ajakirjandus jahvatab (pannes nüüd käe piiblile, pean vanduma, et tegelikult ei mäleta, millal ma viimati naisteajakirja lappasin.... oli see nyyd 2,3 või 5 aastat tagasi???)
Spordimaailma kuulumiste koha pealt olen endiselt kurt ja ka tumm, kuna ei taha midagi spordist teada.
Naljategemisega pean piiri, kuna eestlase ja austraallase naljad on natuke erinevad - no comments! Seega kui nalja peab saama, siis teen seda enda arvelt - siiani on kõik kaasosalised elus ning solvunud pole ka keegi liiga pikalt olnud. Hobusenägu jääb hobusenäoks on see lause, mida ma saan küll vaid ainult eesti keeles ja eestlasele öelda, kuna muu maailm võibki jääda asja arutama (horseface remains horseface) ebapärlkarbina sajandeid kõhtupidi jõepõhjas kinni.
Õnneks mu kaasa on mu erineva lähenemisrakursiga kohanenud ja tihti isegi palub mult ülevaadet olukorrast Margit silmade läbi ..... world according to Margit!
Ent Julge Emahundi rinnad on endiselt ilma medaliteta ja seintel pole ka diplomeid, nii et kokkuvõtteks võib öelda, et millegagi hiilataei ole ja saavutanud ka midagi pole (kui 15 lisakilo välja arvata!)
Samal ajal olen endiselt eestlane selles emahundi nahas, ei kao see keel ja meel kuhugi, ikka toksin youtube aegajalt miski eesti nime sisse - pearu paulus või hillar norralt või paradoks või the blind või tanel poiss vms.....
https://www.youtube.com/watch?v=0J-8RqOQHtk
Ja ikka endiselt on mul köögikapis oma nurgake, milles on koha leidnud idablokist pärit tundmatud loomse- ja taimse päritoluga träni - tatar, tangud, hirss, hapukapsas - ja - kurk, sprotid, kamajahu, neljahelbe puder, sinep, kilud jne ning sügavkülmas on alati olemas kasvõi üks viil musta leiba eriti mustadeks masenduspäevadeks!
Samuti tuleb ette päevi, kus ma seisan pliidi najal ja keerutan kulpi mingis nimetus olluses ning matsutan suud, pere samal ajal hoiab köögist eemale, ent laseb mul rahus oma piimasuppi või mulgikapsaid näost sisse ajada!
Eesti uudistel hoian igapäevaselt silma peal, samuti on mul kodus siht esinduslik raamatute valik ning uuemad filmid dvd-l, seega hätta ei jää, kui vestlusringis peaks kerkima üles teemad näiteks Eesti panus NATO-s, hariduse edendamine Eesti näite põhjal või siis innovaatiline lähenemine väikeriigi vaatevinklist. Ainuke teema mil häbenen olla eestlane, on hetkel poliitika teema, ent isegi kui on häbi, siis peitu ei poe - pepu on ikka näha, kui pea liiva all hinge kinni hoiab!
Elu on siinmail täpselt samasugune kui sealmail, ei ole mingi vahet. Ma ei tea, kusmail ma omadega Eestis oleks olnud aastal 2019, ent seda ma tean, et olen õnnelik täna, siin ja praegu!
Mul on armastav pere, maailma tugevaim kolmikliit. Mul on mu andunud järgijad meie looma-aia kujul (ok, andunult järgnevad nad mulle siis, kui toidukopsikud tühjad on!). Mul on mu töö ja väljakutsed; tänav, pink ja puu; meri, metsad ja maa, mu agaavid ja liiliad, tuhat väikest asja.
Mis jääb mul üle öelda, kui et rahul ja rõõsa, armastatud ja armastav!
Kommentaarid
Postita kommentaar