Neli minutit tagasi lõpetasime töö juures kõik, mis lubatud!!!!
Pole paha, arvestades et on reede ja 13!
Pole paha teada, et saime asjaga ühele poole nädal enne tähtaega!!!!
Milline kergendus!!!! ... ja peavalu hakkas ka vaevama, nagu alati, kui oled millegi suure ja raskega maha saanud (nagu näiteks epizotoloogia või parasitoloogia eksamiga :D)
MILLINE AASTA!!!!!!!!
Ma pole statistikaga veel tegeleda jõudnud, ent kohe kindlasti tahan välja arvutada, kui palju meetreid kangast on me käte vahelt lastud lõppeva aasta jooksul. See võibolla nii suur arv, et me isegi ei tahaks teada.... ent mul on nädal aega keskenduda nüüd paberite korrastamisele ning seada kõik jutti, arhiveerida, viia läbi suurpuhastus tehases ning siis ootab paar nädalat puhkust!!!!!!!! (Ma olen täiesti kindel, et esmalt pean ma läbima võõrutusperioodi, naasmaks normaalsesse ellu!)
Peale seda kui te minust viimati kuulsite, on asjad sujunud täpselt nagu ennustatud - ei hoo ega hoobi vahet, ainult tantsides ümber aurukatla. Ja nagu seltsimees asjatundja Murphy on lihtsad asjad paika pannud, siis nii ka on - kui sitemaks ei saa minna, siis alati saab! Ja kardinad saavad alati minna suuremaks ja alati saab neid rohkem olema ja lõppu näha ei ole.
Aasta lõpus saime omale kaela korraliku sahmaka külma vett - justnagu katsetada või nii! - miski kino kardinad mis pidid olema valmis 5 detsembriks. Poolteist nädalat enne ja ühepäevase ette teatamisega anti meile aga teada, et kardinad peavad olema valmis HOMSEKS! (kui valmis polevat, siis peaksin neile nagu mingit viivitustrahvi maksma vms)
Peale sellist uudist oli küll tunne, et leidke mulle köis ja piisavalt jäme oks, mis minu kere kannataks, sest isegi kõige märjemas unenäos poleks selline asi võimalik - tegu oli 600 meetri kahekihilise kangaga, mis nõudis pea 130 meetrit siine ning kardinad pidid olema valmistatud nurga all, st yhes kardina otsas oli kardina kõrgus erinev kui teises, jälgides kaldteed koridoris.
Selle asemel, et mulle köis ulatada, pani sel korral sisekujundaja jala maha ning ehitaja paika ning seega ostis mulle 5 päeva lisa-aega.
Lisaks sellele tuli kiire muudatus kardinate designis, sest sisekujundaja thsikk oli kavandanud panna kardina allaserva äärise asemel hoopis raskusega paela, mis kardinat paigal hoiaks, ent kui ehitaja kuulis sõna leadweight hem, siis draama tõusis taevani, sest lead ehk siis maakeeli plii - selle kasutamine olevat keelatud avalikes kohtades. Peale viit tundi arvutuid telefoni kõnesid ning kogu tööstusharu jalgadele aetud, asendasime siis plii hoopis nikkelahelaga, mida kasutatakse ruloode kerimiseks. Vähemalt nikkel pole keelatud asjade nimekirjas!
Jessas, mida kõike peab inimene tegema, et leiba teenida!!!!!
Alustasime neljapäeval entusiasmiga (mida küll palju polnud!) suurimast!
Sel ajal kui mina kangast lõikasin, paigaldas mu kaasa koos lapsega siine ja andsid mulle jooksvalt ülevaadet, kui pikka ja kui lai. Mina siis tuuseldasin arvutiga ringi ja arvestasin lõigete suurust, ning valmistasime ette kardinapaelu - proovige lugeda üle 510 jublakast paelal - see pidi olema täpselt 510 ilma mingisuguse eksimisvõimaluseta!!!!! Lugesime vist 30 korda, igal korral saime erineva tulemuse (justkui de ja vu, kui kolhoosis karjas olevaid mullikaid üle lugesime, siis iga lugeja sai erineva arvu lol) See paelte ettevalmistamine ajas juhtme kokku täiega, lohistasin nad koju ja lugesime perega üle, ent taas igayks sai erineva arvu..... Läksin siis tööle järgmine hommik kell 4 ning siis haudvaikuses lugesin täiel häälel eestikeeli iga jubina üle ning lõikasin paela valmis. Vähemalt ei saa kedagi teist süüdistada ning ainuke pea mis veereks, oleks minu karva kasvanud puhmas kulmudega ja tuhmunud blondi tuustakaga pea!
Kõige pikem kardin oli 54 meetrit pikk. Kardina kõrgus läks 3 meetrist sujuvalt üle 4.4 meetri peale. Kuna kardin oli kahekihiline, siis selles kardinas oli ainult 108 meetrit kangast, Erinevused kõrguses panime paika matemaatika abiga, liites, lahutades distantsi ja kõrgust jne. Kanga peale mõõtsime trajektoori aga maha laseriga, suunates kiire punktist A punkti B - ja nii umbes 10 korda.
Järgminsed kardinad olid vastavalt siis 37 meetrit, 33 meetrit 27 meetrit ning ülejäänud alla kahekümnemeetrimehed!
Lisaks sellele tuli ju kogu aeg neid kahte kihti kangast hoida omavahel kenasti koos. Ja nii 9 kardinatäit järjest........
Reedel oli osa entusiasmi endiselt veel kohal, ent laupäeval lihtsalt andsin alla - leidsin end üksi keset musta kangast, mis oli lõppematutes hunnikutes igal pool. Proovisin selgusele jõuda, mis on mis ja kus ning peale nelja tundi oli juhe koos:
https://www.youtube.com/watch?v=uda9Y0OPx-8
Panin ukse lukku ja läksin koju, haletsesin ennast paar tundi ning siis langesin kooma. Järgmisel hommikul aga ajasin kõrvad kikki, kaela püsti, jäsemed kõhu alt välja, abikaasa lükkasin kah voodist välja ning vedasin endaga tööle kaasa! Uus päev ja uus algus ning koomas olemine oli oma töö teinud - vähemalt olid energiavarud mingil määral taastunud ja mul tegevuskava välja töödatud nagu naksti
Kui esmaspäeva hommikul tshikid tööle naasisid peale nädalavahetust, siis nägi tööruum välja palju parem ning igaüks andis hagu nii mitmest rauast nagu neil oli. Ikka nagu tõelised rindeõed, hambad risti pühendnult Berliini suunas!!!!!
Teisipäeva hommikuks olid kõik 9 kardinat kenasti valmis ja pakitud ning õhtuks ka üleval.
Mingit saluuti ega shampanja klaaside kõlksutamist aga ei toimunud, sest JÄRGMISED väljakutsed ootasid ees ning eluga tuli edasi minna kohe sellest hetkest, ei sekundit raisata!
Ent nüüd aga pessu ja siis kesklinna pittu. Ma pean tõestama oma sõpsidele, et ma olen endiselt elus, sest ega nemadki pole mind kaua aega näinud ega kuulnud, peale kaootiliste messengeri sõnumite, mis on saadetud kell 3 hommikul. Ilmselt muule maailmale tundub, et ma olen manikaalne psühhopaat, kes mingeid veidraid mänge mängib, ent tegelikkuses on asi palju lihtsam - töötav tütarlaps teeb oma parima olukorras mis pole parim lol
Ent aastalõpu kõige toredam uudis on see, et mul on nüüd ka koerad töö juures kaasas iga päev (ja nad on muide väga hästi ennast pleval pidanud!) ning see juba võtab väga palju pinget maha, teades, et mul on mu nunnud minuga kogu aeg ja mul on alati kedagi kallistada ning musitada ning keegi kes mind nähes saba liputab - hoolimata puhmaskulmudest ja tuhminud blondist juuksepahmakast!
Veerev kivi ei sammaldu!!!!!
Pole paha, arvestades et on reede ja 13!
Pole paha teada, et saime asjaga ühele poole nädal enne tähtaega!!!!
Milline kergendus!!!! ... ja peavalu hakkas ka vaevama, nagu alati, kui oled millegi suure ja raskega maha saanud (nagu näiteks epizotoloogia või parasitoloogia eksamiga :D)
MILLINE AASTA!!!!!!!!
Ma pole statistikaga veel tegeleda jõudnud, ent kohe kindlasti tahan välja arvutada, kui palju meetreid kangast on me käte vahelt lastud lõppeva aasta jooksul. See võibolla nii suur arv, et me isegi ei tahaks teada.... ent mul on nädal aega keskenduda nüüd paberite korrastamisele ning seada kõik jutti, arhiveerida, viia läbi suurpuhastus tehases ning siis ootab paar nädalat puhkust!!!!!!!! (Ma olen täiesti kindel, et esmalt pean ma läbima võõrutusperioodi, naasmaks normaalsesse ellu!)
Peale seda kui te minust viimati kuulsite, on asjad sujunud täpselt nagu ennustatud - ei hoo ega hoobi vahet, ainult tantsides ümber aurukatla. Ja nagu seltsimees asjatundja Murphy on lihtsad asjad paika pannud, siis nii ka on - kui sitemaks ei saa minna, siis alati saab! Ja kardinad saavad alati minna suuremaks ja alati saab neid rohkem olema ja lõppu näha ei ole.
Aasta lõpus saime omale kaela korraliku sahmaka külma vett - justnagu katsetada või nii! - miski kino kardinad mis pidid olema valmis 5 detsembriks. Poolteist nädalat enne ja ühepäevase ette teatamisega anti meile aga teada, et kardinad peavad olema valmis HOMSEKS! (kui valmis polevat, siis peaksin neile nagu mingit viivitustrahvi maksma vms)
Peale sellist uudist oli küll tunne, et leidke mulle köis ja piisavalt jäme oks, mis minu kere kannataks, sest isegi kõige märjemas unenäos poleks selline asi võimalik - tegu oli 600 meetri kahekihilise kangaga, mis nõudis pea 130 meetrit siine ning kardinad pidid olema valmistatud nurga all, st yhes kardina otsas oli kardina kõrgus erinev kui teises, jälgides kaldteed koridoris.
Selle asemel, et mulle köis ulatada, pani sel korral sisekujundaja jala maha ning ehitaja paika ning seega ostis mulle 5 päeva lisa-aega.
Lisaks sellele tuli kiire muudatus kardinate designis, sest sisekujundaja thsikk oli kavandanud panna kardina allaserva äärise asemel hoopis raskusega paela, mis kardinat paigal hoiaks, ent kui ehitaja kuulis sõna leadweight hem, siis draama tõusis taevani, sest lead ehk siis maakeeli plii - selle kasutamine olevat keelatud avalikes kohtades. Peale viit tundi arvutuid telefoni kõnesid ning kogu tööstusharu jalgadele aetud, asendasime siis plii hoopis nikkelahelaga, mida kasutatakse ruloode kerimiseks. Vähemalt nikkel pole keelatud asjade nimekirjas!
Jessas, mida kõike peab inimene tegema, et leiba teenida!!!!!
Alustasime neljapäeval entusiasmiga (mida küll palju polnud!) suurimast!
Sel ajal kui mina kangast lõikasin, paigaldas mu kaasa koos lapsega siine ja andsid mulle jooksvalt ülevaadet, kui pikka ja kui lai. Mina siis tuuseldasin arvutiga ringi ja arvestasin lõigete suurust, ning valmistasime ette kardinapaelu - proovige lugeda üle 510 jublakast paelal - see pidi olema täpselt 510 ilma mingisuguse eksimisvõimaluseta!!!!! Lugesime vist 30 korda, igal korral saime erineva tulemuse (justkui de ja vu, kui kolhoosis karjas olevaid mullikaid üle lugesime, siis iga lugeja sai erineva arvu lol) See paelte ettevalmistamine ajas juhtme kokku täiega, lohistasin nad koju ja lugesime perega üle, ent taas igayks sai erineva arvu..... Läksin siis tööle järgmine hommik kell 4 ning siis haudvaikuses lugesin täiel häälel eestikeeli iga jubina üle ning lõikasin paela valmis. Vähemalt ei saa kedagi teist süüdistada ning ainuke pea mis veereks, oleks minu karva kasvanud puhmas kulmudega ja tuhmunud blondi tuustakaga pea!
Kõige pikem kardin oli 54 meetrit pikk. Kardina kõrgus läks 3 meetrist sujuvalt üle 4.4 meetri peale. Kuna kardin oli kahekihiline, siis selles kardinas oli ainult 108 meetrit kangast, Erinevused kõrguses panime paika matemaatika abiga, liites, lahutades distantsi ja kõrgust jne. Kanga peale mõõtsime trajektoori aga maha laseriga, suunates kiire punktist A punkti B - ja nii umbes 10 korda.
Järgminsed kardinad olid vastavalt siis 37 meetrit, 33 meetrit 27 meetrit ning ülejäänud alla kahekümnemeetrimehed!
Lisaks sellele tuli ju kogu aeg neid kahte kihti kangast hoida omavahel kenasti koos. Ja nii 9 kardinatäit järjest........
Reedel oli osa entusiasmi endiselt veel kohal, ent laupäeval lihtsalt andsin alla - leidsin end üksi keset musta kangast, mis oli lõppematutes hunnikutes igal pool. Proovisin selgusele jõuda, mis on mis ja kus ning peale nelja tundi oli juhe koos:
https://www.youtube.com/watch?v=uda9Y0OPx-8
Panin ukse lukku ja läksin koju, haletsesin ennast paar tundi ning siis langesin kooma. Järgmisel hommikul aga ajasin kõrvad kikki, kaela püsti, jäsemed kõhu alt välja, abikaasa lükkasin kah voodist välja ning vedasin endaga tööle kaasa! Uus päev ja uus algus ning koomas olemine oli oma töö teinud - vähemalt olid energiavarud mingil määral taastunud ja mul tegevuskava välja töödatud nagu naksti
Kui esmaspäeva hommikul tshikid tööle naasisid peale nädalavahetust, siis nägi tööruum välja palju parem ning igaüks andis hagu nii mitmest rauast nagu neil oli. Ikka nagu tõelised rindeõed, hambad risti pühendnult Berliini suunas!!!!!
Teisipäeva hommikuks olid kõik 9 kardinat kenasti valmis ja pakitud ning õhtuks ka üleval.
Mingit saluuti ega shampanja klaaside kõlksutamist aga ei toimunud, sest JÄRGMISED väljakutsed ootasid ees ning eluga tuli edasi minna kohe sellest hetkest, ei sekundit raisata!
Ent nüüd aga pessu ja siis kesklinna pittu. Ma pean tõestama oma sõpsidele, et ma olen endiselt elus, sest ega nemadki pole mind kaua aega näinud ega kuulnud, peale kaootiliste messengeri sõnumite, mis on saadetud kell 3 hommikul. Ilmselt muule maailmale tundub, et ma olen manikaalne psühhopaat, kes mingeid veidraid mänge mängib, ent tegelikkuses on asi palju lihtsam - töötav tütarlaps teeb oma parima olukorras mis pole parim lol
Ent aastalõpu kõige toredam uudis on see, et mul on nüüd ka koerad töö juures kaasas iga päev (ja nad on muide väga hästi ennast pleval pidanud!) ning see juba võtab väga palju pinget maha, teades, et mul on mu nunnud minuga kogu aeg ja mul on alati kedagi kallistada ning musitada ning keegi kes mind nähes saba liputab - hoolimata puhmaskulmudest ja tuhminud blondist juuksepahmakast!
 |
| Isaga tööle! |
Veerev kivi ei sammaldu!!!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar