Ootamatult oleme kollektiivselt saabunud märtsi....
Kuhu kadus aastate kõige kuumem suvi?
Kuhu kadus kauaoodatud kaks nädalat vaba kardinatest, emailidest ja kiirustamisest? (mäletan mäletan, nood olid vist need päevad, kus ma magasin ja sõin vaheldumisi ja keeldusin kodust lahkumast) Iseendast peakski inimesed elama rütmis, kus magatakse ja siis ärkvel olles ka süüakse midagi vahepeal, ent need kaks asja said küll ootele pandud hullumeelses jõulurabamises. Minu äratuskell oli viimased kolm kuud pandud kell 4 hommikul, ent nii pikalt ometi ma vastu ei pidanud - tavaliselt olin ma sel ajal juba tööl!
No ma ei tea küll, kuidas kardinates võiks õnn peituda, ent ju siis me kõik oleme omaette kiiksuga.
Minu õnn saabus aasta lõpus 20. detsembril, kui panin poe ukse kinni, peale seda kui töömesilased olid koju saadetud kosuma ja puhkama! Lõpuks sain ma aega iseendale ja mu kulmudele, lõigata maha puhmas mu peas, saada kokku unarusse jäetud sõpsidega, vaadata kodu üle päevavalguses, saada lahti tolmust, niita muru, koristada maja, täita külmkapp, panna vein külma ja lihtsal elades sisemise kella järgi. Proovisin end võõrutada sotsiaalmeediast (teate ju isegi, mul pole midagi uut maailmale öelda ja kuna mul pole ka edukat kaalukaotuse lugu jäädvustada, siis on mu sotsiaalmeedia vanainimesele kohaselt igav ning säratu) ning täiesti sihilikult eirasin uudiseid laiast maailmast. Selle asemel jäi mul aega mu pikalt kannatanud ning pooleldi hüljatud abikaasale ning meie looma-aia asukatele, kellega me koos kaks nädalat veetsime koonud koos! Parim puhkus mu elus! Sõime mida tahtsime ja millal tahtsime, magasime just siis kui silm vajus kinni, vaatasime filme, mida olime ammu aega tahtnud vaadata, ent kunagi ei leidnud aega selleks, vedasime koerte rakendi pikkadele jalutuskäikudele, reguleerisime kassiliiklust (hall kass jõudis lõpuks otsusele - see võttis ainult pea 3 aastat - et taga-aed polegi suur kuri maailma ja täitsa mõnus on seal päikesepaistel peesitada, linde luurata, puu otsas hängida ning koeri üles rivistada, seega nüüd lisandus 1 koduloom veel, kes tuleb koheselt õue lasta, kui kuninganna väärikalt märku annab ning loomulikult tuleb öösel läbi pimeda maja silmad poolkinni joosta taga-uksele, sest hall kass koputab uksele ning see on midagi sellist, mida meie alamad eirata ei saa - no excuses!
No aga kõik see ilu kestis ainult kaks nädalat, sest sellest hetkest, kui ma seitsmendal jaanuaril meie tehasesse sisse astusin, sai Jõuluhooaeg 2019 kena pauguga alustatud!
Ees ootas 411 meetrit paksu velvetit (käe all tundus kui paks vaip) mis tuli lõigata ja kokku õmmelda. Rullid kaalusid umbes 60 kg, võttis kaks meest neid mulle lauale panna ja yks neist pidi veel mulle rulli lahti kerima - minu kallis kaasa loomulikult!
Igal juhul lõikasin 74 kangatykki paari tunniga, üks tütarlastest oli masina taga valmis neid kokku panema ning edasi oli nii, et tagasi ei vaadatud, vaid kahe päeva pärast olid maailma raskemaid ja pikemad kardinad valmis. Kardinate liigutamiseks oli meil kaasatud peotäis abilisi, meie laps ja minu mees ja ühe õmblejanna mees ja teise poeg..... Ma ei oska arvata, mis üks kardin kaaluda võis (kokku oli 5 kardinat), ent 4 inimest pidi neid ühest kohast teise tassima....
Tundub nii, et mida rohkem teed, seda rohkem sult tahetakse ja lõppu pole näha! Keegi väljaspoolt tööstusharu just ükspäev küsis, et kes need kliendid siis on, kel selline vajadus on aknakatete järele, et lõppu pole näha, siis ühest vastust ju pole - pangad, ametiasutused, restoranid, koolid, haiglad, hotellid, bürood, ostukeskused.... ja kodud! Kodu võib olla 1 aken, aga kodu võib olla ka ehitis, kus on 150 akent.....
Ma usun, et meie tugevus peitub asjaolus, et me ei tee ainult kardinaid, vaid vajadusel hangime ja paigaldama igasuguseid aknakatteid. Lisaks sellele ei ole vahet, kas töö on kerge või raske kategooria, kangas kergesti töödeldav või täielik õudusunenägu, lühke, pikk, lai, me ei ole kunagi kedagu ukselt tagasi saatnud. Ja kuna meil on lahtiste uste poliitika meie tehases, siis iga huviline võib sisse astuda ja oma silmaga veenduda, et me tegelikult ka teeme kardinad valmis käsitsi inimtööjõu abil ning mitte ei osta sisse Hiinast!
(Vahelugu - me just oleme lõpetamas ühte tööd, kus kardinad olid tehtud Dubais - korterikompleksiomanik on pärit sealtkandist - ja sellise lähenemisega, et miski pole õieti välja kukkunud, ei pikkus, laius ega ka viis kuidas kardin on võimalik üles riputada. Nii et meie osaks langes au parandada vead, ent selleks et seda teha, pidime maa-alt välja kaevama kardina konksud, mis on tootmisest väljas ca 40 aastat... Leidsime kanaleid pidi teisest osariigi otsast, kusjuures need anti meile tasuta, olles tänulik, et keegi sellise sita nende riiulitelt ära koristab!)
Kuigi kõik kõlab ladusalt, pole see ettevõtja elu kerge! Ma olen käpp töötamaks kõige pikemad tunnid ja ilma puhkepäevadeta, korraldades kõik alates vetsupaberi tellimisest ja prügi käitlemisest kuni lugedes tehnilisi joonistusi (tuleb välja et selles olen ma muide väga osav, orienteerudes maja plaanides ja profiilides!) tehes hinnapakkumisi ning otsides spunki (kui klient ei tea täpselt mida ta tahab!), korraldades lende ja broneerides autorenti, lennujaama parkimisi ja hotelle (meil on olnud palju töid teistes osariikides - mu abikaasa vestleb oma reisikohvriga tihemini kui minuga!), ent kõige suuremaks väljakutseks jääb personalihaldus!
Olla tööandja on hoopis teine tase, kui olla koos kaasaga äris!
On ikka väga huvitav kõrvalt jälgida, kuidas prioriteedid erinevad- kas oled töötaja või tööandja. Tööandjana on mul lõputud kohustused ja tegelikult mitte ühtegi õigust. Ma jälgin hoolikalt, et ma ühtegi kohustust unarusse ei jäta, sest töötajal om samal ajal kõik õigused ning kohustused on paindlikud - to say at least - ning ma ei usu, et ükski töötaja tegelikult on huvitatud südame põhjast äri edust - päeva lõpuks on ainus edulugu mis neile korda läheb ainult nende enda edulugu!
Ma ikka üritan näha asja nalja vaatevinklist, aga vahel ajab hulluks!
Tööandjana pean ma tagama kohvi ja tee ja joogivee töötajatele, ent ma pole kooner, ikka suhkur, piimake, mahlake ja saiake ka kohvipausiks lauale pandud. Ent siis hakkab peale - kes joob ainult masinakohvi, kes ainult lahustuvat, kes tarbib ainult valget suhkrut ning kes ainult toorsuhkrut ning kes aina kaagutab suhkru tervist kahjustavast mõjust!
Või kellel on külm, kellel palav, kellel pole õhku. Mõni ei näe, teine ei kuule ja kolmas ei suuda triikrauda peos hoida (liiga raske!)
Jne jne jne........ You can't win!
________________________________________________________________________
Seega, endiselt on mul äratuskell helisema pandud kella 4 hommikul ja endiselt ma kunagi nii kaua magada ei suuda, vaid suundun tööle siis, kui maailm alles magab ja tulen koju siis kui...... hmmmm.... aju kokku jookseb!
Adrakured pihku või labidas kätte, surm siin või Siberis, karavan liigub ikka edasi! ... aga kas kraavid kunagi ka lõpuks kaevatud saab, näitab aeg!
PS! Sotsiaalmeediast hoian ma endiselt täiesti teadlikult eemale, nii et uudised minu surmast on natuke enneaegsed!
Kuhu kadus aastate kõige kuumem suvi?
Kuhu kadus kauaoodatud kaks nädalat vaba kardinatest, emailidest ja kiirustamisest? (mäletan mäletan, nood olid vist need päevad, kus ma magasin ja sõin vaheldumisi ja keeldusin kodust lahkumast) Iseendast peakski inimesed elama rütmis, kus magatakse ja siis ärkvel olles ka süüakse midagi vahepeal, ent need kaks asja said küll ootele pandud hullumeelses jõulurabamises. Minu äratuskell oli viimased kolm kuud pandud kell 4 hommikul, ent nii pikalt ometi ma vastu ei pidanud - tavaliselt olin ma sel ajal juba tööl!
No ma ei tea küll, kuidas kardinates võiks õnn peituda, ent ju siis me kõik oleme omaette kiiksuga.
Minu õnn saabus aasta lõpus 20. detsembril, kui panin poe ukse kinni, peale seda kui töömesilased olid koju saadetud kosuma ja puhkama! Lõpuks sain ma aega iseendale ja mu kulmudele, lõigata maha puhmas mu peas, saada kokku unarusse jäetud sõpsidega, vaadata kodu üle päevavalguses, saada lahti tolmust, niita muru, koristada maja, täita külmkapp, panna vein külma ja lihtsal elades sisemise kella järgi. Proovisin end võõrutada sotsiaalmeediast (teate ju isegi, mul pole midagi uut maailmale öelda ja kuna mul pole ka edukat kaalukaotuse lugu jäädvustada, siis on mu sotsiaalmeedia vanainimesele kohaselt igav ning säratu) ning täiesti sihilikult eirasin uudiseid laiast maailmast. Selle asemel jäi mul aega mu pikalt kannatanud ning pooleldi hüljatud abikaasale ning meie looma-aia asukatele, kellega me koos kaks nädalat veetsime koonud koos! Parim puhkus mu elus! Sõime mida tahtsime ja millal tahtsime, magasime just siis kui silm vajus kinni, vaatasime filme, mida olime ammu aega tahtnud vaadata, ent kunagi ei leidnud aega selleks, vedasime koerte rakendi pikkadele jalutuskäikudele, reguleerisime kassiliiklust (hall kass jõudis lõpuks otsusele - see võttis ainult pea 3 aastat - et taga-aed polegi suur kuri maailma ja täitsa mõnus on seal päikesepaistel peesitada, linde luurata, puu otsas hängida ning koeri üles rivistada, seega nüüd lisandus 1 koduloom veel, kes tuleb koheselt õue lasta, kui kuninganna väärikalt märku annab ning loomulikult tuleb öösel läbi pimeda maja silmad poolkinni joosta taga-uksele, sest hall kass koputab uksele ning see on midagi sellist, mida meie alamad eirata ei saa - no excuses!
No aga kõik see ilu kestis ainult kaks nädalat, sest sellest hetkest, kui ma seitsmendal jaanuaril meie tehasesse sisse astusin, sai Jõuluhooaeg 2019 kena pauguga alustatud!
Ees ootas 411 meetrit paksu velvetit (käe all tundus kui paks vaip) mis tuli lõigata ja kokku õmmelda. Rullid kaalusid umbes 60 kg, võttis kaks meest neid mulle lauale panna ja yks neist pidi veel mulle rulli lahti kerima - minu kallis kaasa loomulikult!
Igal juhul lõikasin 74 kangatykki paari tunniga, üks tütarlastest oli masina taga valmis neid kokku panema ning edasi oli nii, et tagasi ei vaadatud, vaid kahe päeva pärast olid maailma raskemaid ja pikemad kardinad valmis. Kardinate liigutamiseks oli meil kaasatud peotäis abilisi, meie laps ja minu mees ja ühe õmblejanna mees ja teise poeg..... Ma ei oska arvata, mis üks kardin kaaluda võis (kokku oli 5 kardinat), ent 4 inimest pidi neid ühest kohast teise tassima....
Tundub nii, et mida rohkem teed, seda rohkem sult tahetakse ja lõppu pole näha! Keegi väljaspoolt tööstusharu just ükspäev küsis, et kes need kliendid siis on, kel selline vajadus on aknakatete järele, et lõppu pole näha, siis ühest vastust ju pole - pangad, ametiasutused, restoranid, koolid, haiglad, hotellid, bürood, ostukeskused.... ja kodud! Kodu võib olla 1 aken, aga kodu võib olla ka ehitis, kus on 150 akent.....
Ma usun, et meie tugevus peitub asjaolus, et me ei tee ainult kardinaid, vaid vajadusel hangime ja paigaldama igasuguseid aknakatteid. Lisaks sellele ei ole vahet, kas töö on kerge või raske kategooria, kangas kergesti töödeldav või täielik õudusunenägu, lühke, pikk, lai, me ei ole kunagi kedagu ukselt tagasi saatnud. Ja kuna meil on lahtiste uste poliitika meie tehases, siis iga huviline võib sisse astuda ja oma silmaga veenduda, et me tegelikult ka teeme kardinad valmis käsitsi inimtööjõu abil ning mitte ei osta sisse Hiinast!
(Vahelugu - me just oleme lõpetamas ühte tööd, kus kardinad olid tehtud Dubais - korterikompleksiomanik on pärit sealtkandist - ja sellise lähenemisega, et miski pole õieti välja kukkunud, ei pikkus, laius ega ka viis kuidas kardin on võimalik üles riputada. Nii et meie osaks langes au parandada vead, ent selleks et seda teha, pidime maa-alt välja kaevama kardina konksud, mis on tootmisest väljas ca 40 aastat... Leidsime kanaleid pidi teisest osariigi otsast, kusjuures need anti meile tasuta, olles tänulik, et keegi sellise sita nende riiulitelt ära koristab!)
Kuigi kõik kõlab ladusalt, pole see ettevõtja elu kerge! Ma olen käpp töötamaks kõige pikemad tunnid ja ilma puhkepäevadeta, korraldades kõik alates vetsupaberi tellimisest ja prügi käitlemisest kuni lugedes tehnilisi joonistusi (tuleb välja et selles olen ma muide väga osav, orienteerudes maja plaanides ja profiilides!) tehes hinnapakkumisi ning otsides spunki (kui klient ei tea täpselt mida ta tahab!), korraldades lende ja broneerides autorenti, lennujaama parkimisi ja hotelle (meil on olnud palju töid teistes osariikides - mu abikaasa vestleb oma reisikohvriga tihemini kui minuga!), ent kõige suuremaks väljakutseks jääb personalihaldus!
Olla tööandja on hoopis teine tase, kui olla koos kaasaga äris!
On ikka väga huvitav kõrvalt jälgida, kuidas prioriteedid erinevad- kas oled töötaja või tööandja. Tööandjana on mul lõputud kohustused ja tegelikult mitte ühtegi õigust. Ma jälgin hoolikalt, et ma ühtegi kohustust unarusse ei jäta, sest töötajal om samal ajal kõik õigused ning kohustused on paindlikud - to say at least - ning ma ei usu, et ükski töötaja tegelikult on huvitatud südame põhjast äri edust - päeva lõpuks on ainus edulugu mis neile korda läheb ainult nende enda edulugu!
Ma ikka üritan näha asja nalja vaatevinklist, aga vahel ajab hulluks!
Tööandjana pean ma tagama kohvi ja tee ja joogivee töötajatele, ent ma pole kooner, ikka suhkur, piimake, mahlake ja saiake ka kohvipausiks lauale pandud. Ent siis hakkab peale - kes joob ainult masinakohvi, kes ainult lahustuvat, kes tarbib ainult valget suhkrut ning kes ainult toorsuhkrut ning kes aina kaagutab suhkru tervist kahjustavast mõjust!
Või kellel on külm, kellel palav, kellel pole õhku. Mõni ei näe, teine ei kuule ja kolmas ei suuda triikrauda peos hoida (liiga raske!)
Jne jne jne........ You can't win!
________________________________________________________________________
Seega, endiselt on mul äratuskell helisema pandud kella 4 hommikul ja endiselt ma kunagi nii kaua magada ei suuda, vaid suundun tööle siis, kui maailm alles magab ja tulen koju siis kui...... hmmmm.... aju kokku jookseb!
Adrakured pihku või labidas kätte, surm siin või Siberis, karavan liigub ikka edasi! ... aga kas kraavid kunagi ka lõpuks kaevatud saab, näitab aeg!
PS! Sotsiaalmeediast hoian ma endiselt täiesti teadlikult eemale, nii et uudised minu surmast on natuke enneaegsed!
Kommentaarid
Postita kommentaar