Sel hommikul oli kõik hästi! Päev oli sujuvasti korraldatud, kogu mosaiik jooksis ise-enesest kokku, enne kui päev oli alanud!
Laadisin oma auto kenasti valmis eelmisel õhtul: tagaistme täis kanganäidised, kaks kohvrikest luukide näidiseid, väike redelike ning suur kobakas kast, kus aurupress sees pluss mu suur üleõlakott, mis on alati täis tehnilist kola. Ütleme nii, et see nägi täpselt välja, nagu oleks ma kodutu, kes elab oma autos, kogu kraam tahaistmele ja pagasnikusse maast laeni surutud.
Saatsin tööväe juba ette ühte kenasse majja, kus nad pidid hakkama kardinaid üles riputama ja mina siis järgnema oma aurupressiga, selle töövalmis sättima, näitama ette, kuidas ja mis, ning siis minema kohtuma kliendiga, jättes tööväe toimetama kardinatega.
Tee peal otsustasin veel käia läbi ühe meie sisekujundaja tshiki juurest ja võtsin sealt peale kaks kangarulli - olles efficient, you know?
_____________________________________________________________________________
Kõik kulges plaanipäraselt, kaks töömesilast jäid minust maha kardinaid üles panema ja klient järgmises majas oli seitsemendas taevas - olime kui kaks saabast ühes paaris, kes täiendsid teineteist ning sõnu polnudki palju vaja - tuleb välja et ma olen edukas müügimees ..... lol
Lahkusin kliendi juurest entusiastilikult edasipüüdleva pääsukesena, korjasin eelmise maja juurest aurupressi peale ja kõik oli hästi, kuniks istusin oma autosse ning asusin teele.
Ootamatult läks auto displeil mingi IKS tuli põlema. Sel ajal kui ma seisin valgusfoori all, proovisin ma välja lugeda, et mis see tuli tähendab. Ent elu teisel poolel on omad probleemid lisaks igasuguste üleminekuaastate jurale - alati on valed prillid ees! Kuna autot juhin ma miinusprillidega, siis see tähendab, et mis iganes on minu ees lugemiseks, pole loetav!
Läbi hägu lugesin vilkuva sõnumi, et sul on RATTA KUMMIS AUK JA JÄÄ KOHE SEISMA!!!
!!!!!
Ajaloo huvides pean ma siinkohas märkima, et ma olin keset ühe kõige käidavamal tänaval, kus autodevool ei lakka ning asjale lisavad vürtsi trammid.
Mingi Tambovi valemiga õnnestus leida mul koht parkimiseks - parkmiskoht High Streedil Armadales võrdub lotovõiduga nüüdsel ajal - seega tegin lotovõitjana esmalt kõne oma abikaasale, kes oli umbes 120 km eemal, seega kättesaamatu..... 30 aastat tagasi poleks ma saanud mingit paanikahoogu tühja rehvi pärast, ent vanusega lähevad inimesed imelikuks. Igal juhul vandus mu kaasa 120 km eemal, käsi piiblil, et mul on kindlustus olemas juhuks kui tee äärde jään ning surudes käe tugevamini vastu piiblit, väitis, et kuskil autos on mul teenindus raamat, kus kogu info sees, kuhu ja kellele helistada!
20 minutit hiljem oli mul teenindusraamatuke leitud ja lapatud, ning istusin ooteliinil. Austraalias me enamuse aja istumegi ooteliinil telefonis, kui vaja miskit ametlikku asja ajada - palka või abiline liini hoidma - ent järjekordse lotovõiduna ilmus meeshääl liinile ootamatult lühikese ooteaja järel. Lotovõidu tegi magusamaks fakt, et meehääl rääkis kohe ladusat ja ilusat Austraalia inglise keelt ning me saime isegi üksteisest aru (enamuse korral vastab keegi kuskilt kõnekeskusest Indias ja kumbki pool aru ei saa, mis asja aetakse või mis asja tahetakse!)
Kõik sujus selle hetkeni, kui meeshääl küsis kena Austraalia aktsendiga, et kas sul tagavararatas on olemas???? Vat mul võib olla sahvris igasuguseid varusid tuumatalveks või kuumalaine vastu, aga sellise asja peale polnud ma senini tulnud, et isegi kui ma alati ostan kõike topelt, et äkki oleks pidanud küsima autot soetades lisaratta ka??? (aga me kõik mäletame, et ma isegi ei teadnud mis auto ma ostsin kaks aastat tagasi juunis peale Mika surma, sest mul oli täiesti suva, mis auto, mis värv jne.... saaks ainult Mika tagasi - ja tegelt pole mitte midagi muutunud - vahet pole mis auto, mark või värv vms - saaks vaid Mika tagasi!)
Ja nii ma avasin oma juhiukse, sulgesin selle, kõndisin ümber auto nurga pagasniku juurde, avasin pagasniku, tõstsin välja kaks kangarulli, uhasin kanganäidised üle sitmete reisijapoolsele eesistmele, sikutasin välja aurupressi kasti ning luukide kohvrid, pressisin koeravoodi lae ja tagaistme vahele, võtsin välja katte ja seda kõike mööduva liikluse ning jalakäijate valvsate pilkude all.... kangarullid auto najale püsti, kohvrid kenasti üles rivistatud....
Selgus, et mul siiski oli see tagavararatas :D
Ent kuna ooteaeg mehhaaniku saabumiseks oli umbes tund, siis ma pidin kogu kupatuse tagasi kokku pakkima, sest kogu kola tegelikult võttis suure osa kõnniteest, vihma hakkas tibama ja tuul oli ka hoiatavalt vali.....
Tunni pärast kordasin sama protseduuri teist korda mehaaniku muigel näo saatel, sest pidime selle ratta ju välja saama ning vigase ratta tagasi pessa saama.... Mehhaanik aga oli tore mees, leidis kaks kruvi rehvi seest, kenasti reas teineteisest 10 cm kaugusel. Mind ta lohutas ka, et shit happens.... no ja ega ma olin selleks ajaks iseendaga ka juba rahu teinud, et noh.... shit happens...
Ja siis poole tunni pärast uus etendus, ent uues kohas, sest nii nagu mehaanik mulle ette kirjutas, tuli minna esimesse rehviparandusse mis tee peale ette jääb (ja soovitas sõita mitte üle 50 km tunnis ja et kui keegi mulle signaali annab, et liiga aeglane olen, siis rahutule signaalitajale keskmist sõrme näidata!), kuhu ma saabusin just enne, kui kogu põrgu õues lahti läks - torm ja vihm ning taevas tume..... ent töökojas siis kordasin sama akti.... kogu kupatus välja ja siis sisse.... kehamälu töötas juba väga hästi, profitasemel ratsionaalselt ning ilma ühtegi üleliigset liigutust tegemata.
Igal juhul selleks hetkeks, kui ma lõpuks töökoja väravatest välja vurasin, oli aasta suurim torm Melbournes juba alanud!
Iseendast oli see mega etendus, mis loodus meile esitas. Minu etüüdid kangarullide ja kohvrikestega olid äärmiselt amatöörlikud, pealtvaatajad ainult muigasid.
Ent Emake Loodus on kordumatu - korraga tuli alla rahe ja vesi ja ühel pool teed säras päike ning teine pool teed oli pime!!!!!!! Ning liikumiskiirus oli nulliit natsa suurem..... 12 km töökojast kontorisse võttis tund aega, vahepeal liiklus lihtsalt seisis, sest padukas ei näinud ei ette ega taha...
Kui ma siis lõpuks kontorisse jõudsin, oli ametlik tööpäev juba ammu läbi, minul seljataga kena päev, mis osutus absoluutselt mitte produktiivseks, ent hei! Positiivse noodina tuleks lõpetuseks öelda, et lõpp hea, kõik hea - vähemalt mu vabaõhu etendused said kõik ühele poole just enne suure tormi saabumist!
Ent keha tundis nagu oleks vagunitäie kartuleid käsitsi ümber laadinud.....
Laadisin oma auto kenasti valmis eelmisel õhtul: tagaistme täis kanganäidised, kaks kohvrikest luukide näidiseid, väike redelike ning suur kobakas kast, kus aurupress sees pluss mu suur üleõlakott, mis on alati täis tehnilist kola. Ütleme nii, et see nägi täpselt välja, nagu oleks ma kodutu, kes elab oma autos, kogu kraam tahaistmele ja pagasnikusse maast laeni surutud.
Saatsin tööväe juba ette ühte kenasse majja, kus nad pidid hakkama kardinaid üles riputama ja mina siis järgnema oma aurupressiga, selle töövalmis sättima, näitama ette, kuidas ja mis, ning siis minema kohtuma kliendiga, jättes tööväe toimetama kardinatega.
Tee peal otsustasin veel käia läbi ühe meie sisekujundaja tshiki juurest ja võtsin sealt peale kaks kangarulli - olles efficient, you know?
_____________________________________________________________________________
Kõik kulges plaanipäraselt, kaks töömesilast jäid minust maha kardinaid üles panema ja klient järgmises majas oli seitsemendas taevas - olime kui kaks saabast ühes paaris, kes täiendsid teineteist ning sõnu polnudki palju vaja - tuleb välja et ma olen edukas müügimees ..... lol
Lahkusin kliendi juurest entusiastilikult edasipüüdleva pääsukesena, korjasin eelmise maja juurest aurupressi peale ja kõik oli hästi, kuniks istusin oma autosse ning asusin teele.
Ootamatult läks auto displeil mingi IKS tuli põlema. Sel ajal kui ma seisin valgusfoori all, proovisin ma välja lugeda, et mis see tuli tähendab. Ent elu teisel poolel on omad probleemid lisaks igasuguste üleminekuaastate jurale - alati on valed prillid ees! Kuna autot juhin ma miinusprillidega, siis see tähendab, et mis iganes on minu ees lugemiseks, pole loetav!
Läbi hägu lugesin vilkuva sõnumi, et sul on RATTA KUMMIS AUK JA JÄÄ KOHE SEISMA!!!
!!!!!
Ajaloo huvides pean ma siinkohas märkima, et ma olin keset ühe kõige käidavamal tänaval, kus autodevool ei lakka ning asjale lisavad vürtsi trammid.
Mingi Tambovi valemiga õnnestus leida mul koht parkimiseks - parkmiskoht High Streedil Armadales võrdub lotovõiduga nüüdsel ajal - seega tegin lotovõitjana esmalt kõne oma abikaasale, kes oli umbes 120 km eemal, seega kättesaamatu..... 30 aastat tagasi poleks ma saanud mingit paanikahoogu tühja rehvi pärast, ent vanusega lähevad inimesed imelikuks. Igal juhul vandus mu kaasa 120 km eemal, käsi piiblil, et mul on kindlustus olemas juhuks kui tee äärde jään ning surudes käe tugevamini vastu piiblit, väitis, et kuskil autos on mul teenindus raamat, kus kogu info sees, kuhu ja kellele helistada!
20 minutit hiljem oli mul teenindusraamatuke leitud ja lapatud, ning istusin ooteliinil. Austraalias me enamuse aja istumegi ooteliinil telefonis, kui vaja miskit ametlikku asja ajada - palka või abiline liini hoidma - ent järjekordse lotovõiduna ilmus meeshääl liinile ootamatult lühikese ooteaja järel. Lotovõidu tegi magusamaks fakt, et meehääl rääkis kohe ladusat ja ilusat Austraalia inglise keelt ning me saime isegi üksteisest aru (enamuse korral vastab keegi kuskilt kõnekeskusest Indias ja kumbki pool aru ei saa, mis asja aetakse või mis asja tahetakse!)
Kõik sujus selle hetkeni, kui meeshääl küsis kena Austraalia aktsendiga, et kas sul tagavararatas on olemas???? Vat mul võib olla sahvris igasuguseid varusid tuumatalveks või kuumalaine vastu, aga sellise asja peale polnud ma senini tulnud, et isegi kui ma alati ostan kõike topelt, et äkki oleks pidanud küsima autot soetades lisaratta ka??? (aga me kõik mäletame, et ma isegi ei teadnud mis auto ma ostsin kaks aastat tagasi juunis peale Mika surma, sest mul oli täiesti suva, mis auto, mis värv jne.... saaks ainult Mika tagasi - ja tegelt pole mitte midagi muutunud - vahet pole mis auto, mark või värv vms - saaks vaid Mika tagasi!)
Ja nii ma avasin oma juhiukse, sulgesin selle, kõndisin ümber auto nurga pagasniku juurde, avasin pagasniku, tõstsin välja kaks kangarulli, uhasin kanganäidised üle sitmete reisijapoolsele eesistmele, sikutasin välja aurupressi kasti ning luukide kohvrid, pressisin koeravoodi lae ja tagaistme vahele, võtsin välja katte ja seda kõike mööduva liikluse ning jalakäijate valvsate pilkude all.... kangarullid auto najale püsti, kohvrid kenasti üles rivistatud....
Selgus, et mul siiski oli see tagavararatas :D
Ent kuna ooteaeg mehhaaniku saabumiseks oli umbes tund, siis ma pidin kogu kupatuse tagasi kokku pakkima, sest kogu kola tegelikult võttis suure osa kõnniteest, vihma hakkas tibama ja tuul oli ka hoiatavalt vali.....
Tunni pärast kordasin sama protseduuri teist korda mehaaniku muigel näo saatel, sest pidime selle ratta ju välja saama ning vigase ratta tagasi pessa saama.... Mehhaanik aga oli tore mees, leidis kaks kruvi rehvi seest, kenasti reas teineteisest 10 cm kaugusel. Mind ta lohutas ka, et shit happens.... no ja ega ma olin selleks ajaks iseendaga ka juba rahu teinud, et noh.... shit happens...
Ja siis poole tunni pärast uus etendus, ent uues kohas, sest nii nagu mehaanik mulle ette kirjutas, tuli minna esimesse rehviparandusse mis tee peale ette jääb (ja soovitas sõita mitte üle 50 km tunnis ja et kui keegi mulle signaali annab, et liiga aeglane olen, siis rahutule signaalitajale keskmist sõrme näidata!), kuhu ma saabusin just enne, kui kogu põrgu õues lahti läks - torm ja vihm ning taevas tume..... ent töökojas siis kordasin sama akti.... kogu kupatus välja ja siis sisse.... kehamälu töötas juba väga hästi, profitasemel ratsionaalselt ning ilma ühtegi üleliigset liigutust tegemata.
Igal juhul selleks hetkeks, kui ma lõpuks töökoja väravatest välja vurasin, oli aasta suurim torm Melbournes juba alanud!
Iseendast oli see mega etendus, mis loodus meile esitas. Minu etüüdid kangarullide ja kohvrikestega olid äärmiselt amatöörlikud, pealtvaatajad ainult muigasid.
Ent Emake Loodus on kordumatu - korraga tuli alla rahe ja vesi ja ühel pool teed säras päike ning teine pool teed oli pime!!!!!!! Ning liikumiskiirus oli nulliit natsa suurem..... 12 km töökojast kontorisse võttis tund aega, vahepeal liiklus lihtsalt seisis, sest padukas ei näinud ei ette ega taha...
Kui ma siis lõpuks kontorisse jõudsin, oli ametlik tööpäev juba ammu läbi, minul seljataga kena päev, mis osutus absoluutselt mitte produktiivseks, ent hei! Positiivse noodina tuleks lõpetuseks öelda, et lõpp hea, kõik hea - vähemalt mu vabaõhu etendused said kõik ühele poole just enne suure tormi saabumist!
Ent keha tundis nagu oleks vagunitäie kartuleid käsitsi ümber laadinud.....
Kommentaarid
Postita kommentaar