Kuidagi on juhtunud nii, et aprilli keskpaik on kätte jõudnud ja jaanipäev läheneb hirmsa hooga.... Kui teile on jäänud mulje, et taaskord Margit kadunud asjade nimekirjas, siis taaskord eksite - umbrohi ei hävi!
Tegelikult on mul paar põhjust, miks blogimine soku jäänud. Mul oleks nii palju jagada ja elu on nii kirjumirju, ent olulisim põhjus, miks ma vaiki olen olnud on väga lihtne: ma kaotasin täesti oma kire kirjutamise vastu.
See oli millalgi augustis eelmisel aastal, kui üks eestlanna saatis mulle Facebuuki kaudu sõbrakutse. Tavaliselt ma ei aktsepteeri selliste inimeste kuseid, keda ma isiklikult ei tea. Üks mu parimatest parimaid sõbrannasid üle KOLMEKÜMNE aasta andis mulle teada, et keegi tunneb minu vastu huvi ja et soovib minuga ühendust saada, seega siis võtsin sõbrakutse vastu.
Loomulikult polnud siin tegu huviga minu isiku suhtes. Pika loo kokkuvõtteks kasutati mind ära sellisel kombel, et mul läheb siiani süda pahaks, kui mõtlen, kuidas sündmused hargnesid. See "tütarlaps" nimelt tahtis Austraaliast Eestisse saada puidust kõrvarõngaid, ent ei tahtnud käibemaksu maksta selle eest, seega palus ta mul need talle saata KINGITUSENA.... Seega skeem pidi olema, et tema tellib kõrvarõngad, need saadetakse mulle ja mina siis toimetan omakorda pakikese Eestisse.
Mingi aeg hakkas siis neiu mind pommitama, et kas olen paki kätte saanud? Ei ole. Nädal hiljem ikka pole. Tema siis saatis mulle koopia teatest, et pakk olevat kohale toimetatud 17 Augustil, kell 13.30 meie aadressile... Ent lööge maha, pole ei pakki ega paki teatist!
Võtsin siis saatjaga ühendust ning kohe läks asi käest ära - saatja ei pannud pakile jälgmist peale ning loomulikult oli pakk saadetud selle neiu nimele ja MINU aadressile!!!!!???? Saatjal polnud aimugi, et see neiu ei elagi sel aadressil ja senikaua kui saatja peast karvu kakkus, pidin mina omakorda hakkama paki jälgi ajama. Ent see oli täiesti lootusetu juhtum juba sünnilt - ma ei saaks iialgi pakki kätte kellegi teise nimel!!!!!!! Seega tegin end lolliks postkontoris, kes arvasid, et ma olen hulluks läinud, kui loo ära rääkisin - neile kõlas kui ulme, et keegi, kes füüsiliselt Eestis tahab pakki kätte saada Melbourne äärelinnas.... Igal juhul ma tegin oma parima, käies iga päev postkontoris ja istusin tunde telefonis, käisin läbi kõik naabrid meie ja kahel paralleeltänaval - korduvalt!, sorteerisin läbi meie prügikastid, tuuseldasin sissesõiduteel põõsastes, otsisin maja läbi ja löö või maha, pakist pole jälgegi!!! Postkontor kinnitas, et pakk olla kohale toodud se kuupäeval, ent meie olime tööl 80 km eemal ja laps koolis sel ajal, nii et KELLELE siis pakk üle anti, pole teada.....
Samal ajal kui mina enda arust asja ajasin, oli neiu Eestis muidugi väga tige. Ja siis asuti mind Eestist õpetama ja tsäägatama - arvatavasti maailmameister õpetamas inimesi, kuidas oma elusid elada! Sel neiul pole aimugi vahemaadest siinmail. Samuti pole tal aimu ka postikorraldusest Austraalias - siin ei ole tegu mingi pisikese maapostkontoriga, kus üks tädi on istunud leti taga viimased 25 aastat ning teab kinnisilmi inimesi ja maju. Ka ei ole tal aimu, et siinmail on 100 punkti isiki identifitseerimise skeem, kus sul peab olema kaks dokumenti, mis mõlemad tõendavad su nime ja aadressi klappimist (lugege mu 2010 aasta kirjutist, kus ma pidin koju tagasi minema, et leida mingi paberi mu aadressiga!) Kõike seda selgitades läks asi aina hullemaks, justnagu ma otsiksin vabandusi. Tütarlaps Eestist aga hakkas järjest ära kasutama kõike, mida ta mu kohta teadis, nii facebuukist kui ka blogist, tal oli mu kodune aadress ja telefon ja email - ning samal ajal ei teadnud mina temast MIDAGI, isegi kus ta Eestis elab.....
Lugu lõppes sel päeval, kui ta hakkas meie last süüdistama. Vat see oli minu jaoks viimane piir! Meie laps pole üldse mingi edev tshikk, kes hilpe ja juveele taga ajaks, vaid hoopis pühendunud jalgpalli mängimisele. Hetkel see tundub emotsioonitu, kui ma seda kirjutan, ent sel päeval, kui tshikk hakkas selle süüdistusega pihta, siis sain ma 10 aasta hullema paanikahoo ning mis muud ma oskan teha..... printisin meie facebuuki vestluse välja for the records võtsin ta sõbralistist maha ning blokkisin selle neiu, et ta enam kunagi minuga ühendust ei võtaks.....
Saatsin ka emaili kõrvarõngaste saatjale, selgitades kuidas ma olin sellesse skeemi sattunud, kogu see jama ja närvikulu et see tütarlaps ei peaks käibemaksu maksma ning andsin teada ka süüdistustest, millega see neiu mind üle külvas ning lihtsalt andsin teada, et mina olen sellest mängust väljas.
Milline mõttetu energiakulu see kõik oli!
Õppetund oli aga karm: esiteks tundsin, et ma ei taha enam midagi kellegagi jagada, ei oma elust ja olust või kuidas mul läheb - see thsikk võttis ju sõna isegi mu töö asjus! - ja teiseks sai minu teiste inimeste abistamise soov ümber kohe väga pikaks ajaks!!!!
See kõik oli juba pea 9 kuud tagasi, mina vaikselt ikka seedin omaette ja pole oma mojo üles leidnud ning kas see kunagi tagasi tuleb, kes teab....
Ent muidu on kõik endist viisi - kodu, loomaaed ja töö, sekka natuke pidu ja head seltskonda, ning ka kõige karmima päeva lõpus on mul endiselt mu kallis kaasa, kes juba vilunult mu algosadest tagasi kokku paneb ning kes väsimatult laseb mul olla mina ise! What more I could ask for?
____________________________________________________________________________
..... loodetavasti jätkub .......
Tegelikult on mul paar põhjust, miks blogimine soku jäänud. Mul oleks nii palju jagada ja elu on nii kirjumirju, ent olulisim põhjus, miks ma vaiki olen olnud on väga lihtne: ma kaotasin täesti oma kire kirjutamise vastu.
See oli millalgi augustis eelmisel aastal, kui üks eestlanna saatis mulle Facebuuki kaudu sõbrakutse. Tavaliselt ma ei aktsepteeri selliste inimeste kuseid, keda ma isiklikult ei tea. Üks mu parimatest parimaid sõbrannasid üle KOLMEKÜMNE aasta andis mulle teada, et keegi tunneb minu vastu huvi ja et soovib minuga ühendust saada, seega siis võtsin sõbrakutse vastu.
Loomulikult polnud siin tegu huviga minu isiku suhtes. Pika loo kokkuvõtteks kasutati mind ära sellisel kombel, et mul läheb siiani süda pahaks, kui mõtlen, kuidas sündmused hargnesid. See "tütarlaps" nimelt tahtis Austraaliast Eestisse saada puidust kõrvarõngaid, ent ei tahtnud käibemaksu maksta selle eest, seega palus ta mul need talle saata KINGITUSENA.... Seega skeem pidi olema, et tema tellib kõrvarõngad, need saadetakse mulle ja mina siis toimetan omakorda pakikese Eestisse.
Mingi aeg hakkas siis neiu mind pommitama, et kas olen paki kätte saanud? Ei ole. Nädal hiljem ikka pole. Tema siis saatis mulle koopia teatest, et pakk olevat kohale toimetatud 17 Augustil, kell 13.30 meie aadressile... Ent lööge maha, pole ei pakki ega paki teatist!
Võtsin siis saatjaga ühendust ning kohe läks asi käest ära - saatja ei pannud pakile jälgmist peale ning loomulikult oli pakk saadetud selle neiu nimele ja MINU aadressile!!!!!???? Saatjal polnud aimugi, et see neiu ei elagi sel aadressil ja senikaua kui saatja peast karvu kakkus, pidin mina omakorda hakkama paki jälgi ajama. Ent see oli täiesti lootusetu juhtum juba sünnilt - ma ei saaks iialgi pakki kätte kellegi teise nimel!!!!!!! Seega tegin end lolliks postkontoris, kes arvasid, et ma olen hulluks läinud, kui loo ära rääkisin - neile kõlas kui ulme, et keegi, kes füüsiliselt Eestis tahab pakki kätte saada Melbourne äärelinnas.... Igal juhul ma tegin oma parima, käies iga päev postkontoris ja istusin tunde telefonis, käisin läbi kõik naabrid meie ja kahel paralleeltänaval - korduvalt!, sorteerisin läbi meie prügikastid, tuuseldasin sissesõiduteel põõsastes, otsisin maja läbi ja löö või maha, pakist pole jälgegi!!! Postkontor kinnitas, et pakk olla kohale toodud se kuupäeval, ent meie olime tööl 80 km eemal ja laps koolis sel ajal, nii et KELLELE siis pakk üle anti, pole teada.....
Samal ajal kui mina enda arust asja ajasin, oli neiu Eestis muidugi väga tige. Ja siis asuti mind Eestist õpetama ja tsäägatama - arvatavasti maailmameister õpetamas inimesi, kuidas oma elusid elada! Sel neiul pole aimugi vahemaadest siinmail. Samuti pole tal aimu ka postikorraldusest Austraalias - siin ei ole tegu mingi pisikese maapostkontoriga, kus üks tädi on istunud leti taga viimased 25 aastat ning teab kinnisilmi inimesi ja maju. Ka ei ole tal aimu, et siinmail on 100 punkti isiki identifitseerimise skeem, kus sul peab olema kaks dokumenti, mis mõlemad tõendavad su nime ja aadressi klappimist (lugege mu 2010 aasta kirjutist, kus ma pidin koju tagasi minema, et leida mingi paberi mu aadressiga!) Kõike seda selgitades läks asi aina hullemaks, justnagu ma otsiksin vabandusi. Tütarlaps Eestist aga hakkas järjest ära kasutama kõike, mida ta mu kohta teadis, nii facebuukist kui ka blogist, tal oli mu kodune aadress ja telefon ja email - ning samal ajal ei teadnud mina temast MIDAGI, isegi kus ta Eestis elab.....
Lugu lõppes sel päeval, kui ta hakkas meie last süüdistama. Vat see oli minu jaoks viimane piir! Meie laps pole üldse mingi edev tshikk, kes hilpe ja juveele taga ajaks, vaid hoopis pühendunud jalgpalli mängimisele. Hetkel see tundub emotsioonitu, kui ma seda kirjutan, ent sel päeval, kui tshikk hakkas selle süüdistusega pihta, siis sain ma 10 aasta hullema paanikahoo ning mis muud ma oskan teha..... printisin meie facebuuki vestluse välja for the records võtsin ta sõbralistist maha ning blokkisin selle neiu, et ta enam kunagi minuga ühendust ei võtaks.....
Saatsin ka emaili kõrvarõngaste saatjale, selgitades kuidas ma olin sellesse skeemi sattunud, kogu see jama ja närvikulu et see tütarlaps ei peaks käibemaksu maksma ning andsin teada ka süüdistustest, millega see neiu mind üle külvas ning lihtsalt andsin teada, et mina olen sellest mängust väljas.
Milline mõttetu energiakulu see kõik oli!
Õppetund oli aga karm: esiteks tundsin, et ma ei taha enam midagi kellegagi jagada, ei oma elust ja olust või kuidas mul läheb - see thsikk võttis ju sõna isegi mu töö asjus! - ja teiseks sai minu teiste inimeste abistamise soov ümber kohe väga pikaks ajaks!!!!
See kõik oli juba pea 9 kuud tagasi, mina vaikselt ikka seedin omaette ja pole oma mojo üles leidnud ning kas see kunagi tagasi tuleb, kes teab....
Ent muidu on kõik endist viisi - kodu, loomaaed ja töö, sekka natuke pidu ja head seltskonda, ning ka kõige karmima päeva lõpus on mul endiselt mu kallis kaasa, kes juba vilunult mu algosadest tagasi kokku paneb ning kes väsimatult laseb mul olla mina ise! What more I could ask for?
____________________________________________________________________________
..... loodetavasti jätkub .......
Kommentaarid
Postita kommentaar