Ma tean jah, et olen täiega pildilt kadunud, kohe nagu kääridega välja lõigatud see kahvanägu seal vasakus nurgas....
Tegelikult pole siin mingit erilist põhjust mind ja mu peret rahvusvaheliselt tagasiotsitavaks kuulutamaks, sest me kõik oleme endiselt tegusad ja toimekad, ehk siis liiga tegusad ja toimekad.
Eellugu oleks liiga pikk ning papüüruserull kuhu see kõik peaks kirja panema, oleks liiga pikk ja et see kellelegi lagu tolknema ei jääks, lühike ülevaade toimuvast:
Peale pikki magamata öid ja arvestusi, kõhklusi ning kahtlusi, asutasin septembris omale omaenda ettevõtte, oktoobris ostsin kardina salongi ja nüüd toimetan koos 5 töölisega salongis - ehk siis Margit on nüüd tööandja!
See lause võtab kokku kogu selle tohuvabohu, mis viimasel neljal kuul toimunud on! Lisaks siis hoian kätt pulsil meie pere-ettevõttel ja teen raamatupidamist enda ettevõttele, pereärile ja lõpetan samas ka kardinasalongi endiste omanike venima jäänud raamatuid.... Ja nii ongi, et asutan end teele-tööle kell 5 hommikul, et enne tipptundi poole tunniga meie töökotta jõuda (muidu istun liikluses kuni poolteist tundi yhes suunas... ) ja koju jõuan siis, kui jõuan, tavaliselt 8 paiku õhtul. Ja nii ikka 6 päeva nädalas!
Oma abikaasat näen harva - s.t. kui mina lahkun, siis tema magab ning kui tema tuleb, siis olen mina juba kustunud ja nii me olemegi tänulikud 21. sajandi kommunikatsioonivahenditele, mis võimaldavad meil sidet hoida päeva jooksul. Tuleb välja, et ma teen 4 inimese tööd - tootmisjuhi, müügijuhi, asjajaja ja lõikaja tööd - enne seda tegid kõike seda tegelikult ka 4 inimest.... Ja nii ma siis tõmblengi terve päeva ilma söömata, joomata ja loomulikult pissipeatuseta... käies klientide juures mõõtmas, tehes hinnapakkumisi, tellides kangaid-tarvikuid -ruloosid- kardinapuid ning siis lõigata, mõõta, mõõta, mõõta ja teha tööd laudade taga, lüües käed külge igal pool, kuhu käsi just parajasti tarvis om.
Selle salongi üle võtmine aga iseenesest toimus täiesti Murphy seaduste kogu kuulekalt järgides - võttes äri üle kõige hullemal ajal - kolm kuud enne jõule, kus telefon katkematult heliseb, email ajab üle ääre, kangaid lendab sisse ustest ja akendest ning enamus sisekujundaja thsikke on südamerabanduse äärel 24/7. Nagu ma olen alati siin oma imestust avaldanud, ei saa ma aru, kuidas võib mingi aknakate olla kõige olulisem asi kogu jõulutrallis? Korraga on kõigil kõike vaja ja kohe praegu ning elu maal loetakse lõppenuks. kui majatäis kardinaid jõuluhommikuks ees pole....
Kõige uskumatum on asja juures, et kõik kliendid jäid salongile truuks, keegi pole nägusid teinud ega uttu tõmmanud parematele jahimaadele.
Nüüd on nädal jäänud esimese vaatuse lõpuni - jõuludeni - ja ma võin peaaegu et magada juba öösiti: kõik, mis lubatud, on ka valmis meisterdatud. Ilmselt oli see kõigile üllatuseks, et me tegelikult oleme oma töögraafikuga EES ja usinad töömesilased Kaks viimast majatäit on veel töös, homme lõikan viimased 120 m kangast ja 23 detsembri õhtuks panen käärid nurka.... umbes 4 päevaks!
Sest teine vaatus on järgnemas - aeg peale jõule, mil inimesed tavaliselt puhkavad, on meil majatäis (48 komplekti) kardnaid ootamas, mida me siis usinalt hakkame valmistama ja mis peaks 22. jaanuariks kenasti valmis olema.
Ma endiselt ei oska selgitada Austraalia kardinatööstuse fenomeni, sest eestlastele on seda lihtsalt raske kirjeldada. No näiteks see töö, mis meil hetkel lõpetamisel on - majatäis kardinaid rannamajja, 14 komplekti. Kangas oli tellitud Belgiast ja saadeti lennukiga kohale. Kangas ise on 100 % Belgia linane ja hulgimüügi hind hakkab umbes 100 eurost meeter - ma ei kujuta ette, mis hinnaga sisekujundus firma selle kliendile müüs - vähemalt 2 kordse hinnaga. Kanga laius on 3m ja tuli lõigata pea 250 m jooksvat meetrit.
Valmis kardinate pikkuseks laest põrandani on 4. 2 m ja laius kuni 8 meetrit ÜKS kardin. Enamuses juhul on tegu identse kardina paariga.
Või siis majatäis kardinaid - 19 komplekti paksust linasest kangast kardinaid vatiinil ja pimendava voodriga. Või siis kardinad ühte tuppa, kus 5 akent ja iga akna laius 5 m ning iga akna ette sai 13 m kangast kardinateks tehtud.... Jne jne jne
Ehk nüüdseks saate siis aru, miks mu blogitamine ja sotsiaalmeedias oma ilu-võlu-valu jagamine on olnud teisejärguline?
Aga positiivse noodina olgu lisatud, et isegi kõige pikema päeva lõpus, kui ma kodu uksest sisse kõnnin, siis loomaaed, mis mulle vastu kappab, võtab ära kõik pinge ja maandab stressi sekundiga. Meie majas ei saa kunagi olema vaikset ja igavat hetke, mitte iial - kui sul on kaks keeshondi! See elurõõm, piiramatu armastus ja positiivsus vist ongi üldse põhjus, miks ma siiani elus olen!
Ja siis on meile veel jäänud meie pühapäevad, mis on ainult meie pere jaoks ning kus mu kallis abikaasa mu taaskord paneb kokku algosadest, mis nädala jooksul on lahti kangutatud. Ning mina teen täpselt sedasama - panen tema jalgadele tagasi! Lisame siia kompotti ka meie lapse, kes on olnud suht hüljatud, ent äärmiselt tubli - hoidnud kodu korras, loomaaia kasitud-söödetud-pissitatud ning alati abistamas, mil iganes on midagi teha.
Päeva lõpuks ju saamegi ainult iseendile ja oma perele loota ning meie pere juba oskab seljad kokku panna - ÜKS KÕIGI / KÕIK ÜHE EEST!
Aamen!
Tegelikult pole siin mingit erilist põhjust mind ja mu peret rahvusvaheliselt tagasiotsitavaks kuulutamaks, sest me kõik oleme endiselt tegusad ja toimekad, ehk siis liiga tegusad ja toimekad.
Eellugu oleks liiga pikk ning papüüruserull kuhu see kõik peaks kirja panema, oleks liiga pikk ja et see kellelegi lagu tolknema ei jääks, lühike ülevaade toimuvast:
Peale pikki magamata öid ja arvestusi, kõhklusi ning kahtlusi, asutasin septembris omale omaenda ettevõtte, oktoobris ostsin kardina salongi ja nüüd toimetan koos 5 töölisega salongis - ehk siis Margit on nüüd tööandja!
See lause võtab kokku kogu selle tohuvabohu, mis viimasel neljal kuul toimunud on! Lisaks siis hoian kätt pulsil meie pere-ettevõttel ja teen raamatupidamist enda ettevõttele, pereärile ja lõpetan samas ka kardinasalongi endiste omanike venima jäänud raamatuid.... Ja nii ongi, et asutan end teele-tööle kell 5 hommikul, et enne tipptundi poole tunniga meie töökotta jõuda (muidu istun liikluses kuni poolteist tundi yhes suunas... ) ja koju jõuan siis, kui jõuan, tavaliselt 8 paiku õhtul. Ja nii ikka 6 päeva nädalas!
Oma abikaasat näen harva - s.t. kui mina lahkun, siis tema magab ning kui tema tuleb, siis olen mina juba kustunud ja nii me olemegi tänulikud 21. sajandi kommunikatsioonivahenditele, mis võimaldavad meil sidet hoida päeva jooksul. Tuleb välja, et ma teen 4 inimese tööd - tootmisjuhi, müügijuhi, asjajaja ja lõikaja tööd - enne seda tegid kõike seda tegelikult ka 4 inimest.... Ja nii ma siis tõmblengi terve päeva ilma söömata, joomata ja loomulikult pissipeatuseta... käies klientide juures mõõtmas, tehes hinnapakkumisi, tellides kangaid-tarvikuid -ruloosid- kardinapuid ning siis lõigata, mõõta, mõõta, mõõta ja teha tööd laudade taga, lüües käed külge igal pool, kuhu käsi just parajasti tarvis om.
Selle salongi üle võtmine aga iseenesest toimus täiesti Murphy seaduste kogu kuulekalt järgides - võttes äri üle kõige hullemal ajal - kolm kuud enne jõule, kus telefon katkematult heliseb, email ajab üle ääre, kangaid lendab sisse ustest ja akendest ning enamus sisekujundaja thsikke on südamerabanduse äärel 24/7. Nagu ma olen alati siin oma imestust avaldanud, ei saa ma aru, kuidas võib mingi aknakate olla kõige olulisem asi kogu jõulutrallis? Korraga on kõigil kõike vaja ja kohe praegu ning elu maal loetakse lõppenuks. kui majatäis kardinaid jõuluhommikuks ees pole....
Kõige uskumatum on asja juures, et kõik kliendid jäid salongile truuks, keegi pole nägusid teinud ega uttu tõmmanud parematele jahimaadele.
Nüüd on nädal jäänud esimese vaatuse lõpuni - jõuludeni - ja ma võin peaaegu et magada juba öösiti: kõik, mis lubatud, on ka valmis meisterdatud. Ilmselt oli see kõigile üllatuseks, et me tegelikult oleme oma töögraafikuga EES ja usinad töömesilased Kaks viimast majatäit on veel töös, homme lõikan viimased 120 m kangast ja 23 detsembri õhtuks panen käärid nurka.... umbes 4 päevaks!
Sest teine vaatus on järgnemas - aeg peale jõule, mil inimesed tavaliselt puhkavad, on meil majatäis (48 komplekti) kardnaid ootamas, mida me siis usinalt hakkame valmistama ja mis peaks 22. jaanuariks kenasti valmis olema.
Ma endiselt ei oska selgitada Austraalia kardinatööstuse fenomeni, sest eestlastele on seda lihtsalt raske kirjeldada. No näiteks see töö, mis meil hetkel lõpetamisel on - majatäis kardinaid rannamajja, 14 komplekti. Kangas oli tellitud Belgiast ja saadeti lennukiga kohale. Kangas ise on 100 % Belgia linane ja hulgimüügi hind hakkab umbes 100 eurost meeter - ma ei kujuta ette, mis hinnaga sisekujundus firma selle kliendile müüs - vähemalt 2 kordse hinnaga. Kanga laius on 3m ja tuli lõigata pea 250 m jooksvat meetrit.
Valmis kardinate pikkuseks laest põrandani on 4. 2 m ja laius kuni 8 meetrit ÜKS kardin. Enamuses juhul on tegu identse kardina paariga.
Või siis majatäis kardinaid - 19 komplekti paksust linasest kangast kardinaid vatiinil ja pimendava voodriga. Või siis kardinad ühte tuppa, kus 5 akent ja iga akna laius 5 m ning iga akna ette sai 13 m kangast kardinateks tehtud.... Jne jne jne
Ehk nüüdseks saate siis aru, miks mu blogitamine ja sotsiaalmeedias oma ilu-võlu-valu jagamine on olnud teisejärguline?
Aga positiivse noodina olgu lisatud, et isegi kõige pikema päeva lõpus, kui ma kodu uksest sisse kõnnin, siis loomaaed, mis mulle vastu kappab, võtab ära kõik pinge ja maandab stressi sekundiga. Meie majas ei saa kunagi olema vaikset ja igavat hetke, mitte iial - kui sul on kaks keeshondi! See elurõõm, piiramatu armastus ja positiivsus vist ongi üldse põhjus, miks ma siiani elus olen!
Ja siis on meile veel jäänud meie pühapäevad, mis on ainult meie pere jaoks ning kus mu kallis abikaasa mu taaskord paneb kokku algosadest, mis nädala jooksul on lahti kangutatud. Ning mina teen täpselt sedasama - panen tema jalgadele tagasi! Lisame siia kompotti ka meie lapse, kes on olnud suht hüljatud, ent äärmiselt tubli - hoidnud kodu korras, loomaaia kasitud-söödetud-pissitatud ning alati abistamas, mil iganes on midagi teha.
Päeva lõpuks ju saamegi ainult iseendile ja oma perele loota ning meie pere juba oskab seljad kokku panna - ÜKS KÕIGI / KÕIK ÜHE EEST!
Aamen!
Kommentaarid
Postita kommentaar