Kui te arvate, et mõnulen siin Austraalia kevadpäikese käes ja löön äsjase puhkuse emotsioonide saatel nurru, siis eksite väga vingelt!
Tegelikult oli pühapäev esimene päev peale juuli keskpaika (tuletan meelde, et tegu on nüüdsest augusti ülekeskpaigaga!), kus ma natuke sain aega maha võtta ja näiteks oma reisikohvri lahti pakkida!!!! (siiani vedeles see hüljatuna magamistoa nurgas, kuigi ajaloo- ja tõe huvides tuleb väita, et kilud, verivorstid, must leib, kamajahu ja shokolaad kaevati kohvrist kohe saabumise ööl välja ja jagati laiali/pandi tallele!)
Ausalt - ma vajan nüüd puhkust puhkusest ja sellele järgnenud töörallile! Pole olnud ei hoo ega hoobi vahet ja kui tundub, et homme on kergem ja lihtsam - ülla, ülla! - EI OLE!
Me oleme pidanud olude sunnil lahti laskma päris mitmest kauaaegsest kliendist, ühel neist lasime minna pisarate saatel - ent see oli kõige mõistlikum variant, teistele oleme lihtsalt öeldnud tõsiasja, et meil mõlemal on ainult 24 tundi ööpäevas ning kaks komplekti käsi ja et nõudmine on liiga suur. Üks klient lasi meist jumalale tänu ise lahti: loomulikult ta tahtis oma kahte rulood üles panna kohe täna või veelgi parem kui eile, mina aga vaatasin kalendrit ja ütlesin, et esimene vaba aeg need kaks olulist rulood üles panna on 7. septembril.... Ja siis see sapp, mis pritsima kukkus - õnneks olin mina telefoni otsast teisel pool maakera, nii et see sapp mind otse vastu nägu ei tabanud! - et tema ei vaja paigaldajat, kellele tuleb rohkem kui kuu aeg ette kinni panna! Mina siis ütlesin, et see on ok meiegipoolest, ent midagi muud teha ei saa, asjad on nii nagu on, valik on alati sinu - võta või jäta?!
Tänasel päeval teen ma töögraafikut novembriks ja olen kõigile oma suurimatele klientidele teada andnud, et ooteajad on pikad - ent kõik on miskipärast nüüd nõus ootama!
Septembris lendab Anthony taaskord kolm korda teisele poole Austraaliat (ehk siis nädalas korra) Queenslandi tööle ja ilmselt pean mina talle vähemalt ühe korra appi minema, et 12 maja saaks tehtud 3 päevaga! Ja nende ülejäänud päevadega septembris tuleb ühele poole saada suure tööga ühes veini istanduses, kus ootamas ees 132 akent plus igasugu muud pudinad.... Ja see et selles veini istanduses tehakse ühte parimat Rieslingut mida ma maitsnud olen, pole oluline - ma endiselt taastun Eestis joodud veinist ja sõna vein ei pane mind endiselt ei seisatuma ega ka üle õla tagasi vaatama...
Me endiselt otsime omale abikäsi. See tundub täiesti lootusetu ettevõtmine! Anthony väitel on lugu nii, et kõik tahavad tööd, ent tööd teha ei taha - they want a job, but do not want to work !
Me oleme nüüd ära proovinud kolm noort inimest - kõik leiavad, et tegu on liiga raske vaimse ja füüsilise tööga.
Ühele kandidaadile me pidime aga ära ütlema, sest ....ma kujutan ette juba eos, kuidas meie high profile ja very security concsious kliendid läheksid paanikasse, kui nende magamistuppa siseneb kardinad õlal silmini tätoveeritud koll.... Mitte et mul isiklikult tattoode vastu midagi oleks, ent ma tean, et meie kliendid poleks kindlasti sillas sellisest vaatepildist.
Ühele kandidaadile me pidime aga ära ütlema, sest ....ma kujutan ette juba eos, kuidas meie high profile ja very security concsious kliendid läheksid paanikasse, kui nende magamistuppa siseneb kardinad õlal silmini tätoveeritud koll.... Mitte et mul isiklikult tattoode vastu midagi oleks, ent ma tean, et meie kliendid poleks kindlasti sillas sellisest vaatepildist.
Nii oligi reedel, et pidin minema abilisega üles panema kardinaid hotelli. Üles tuli riputada kaks paari kardinaid 39 aknale. Tegu olevat lihtsa tööga ja lisaks sellele sisekujundaja tshikk pidi lahti pakkima kõik kardinad ja õigete akende juurde laiali jagama.
Anthony oli sel päeval tegemas mõõtmisija viimaseid detaile täpsustamas kauges veini istanduses, nii et temast mulle abi polnud loota.
Loomulikult ei lähe kunagi nii nagu plaanid! '
Hommikul teatas abimees, et tal on vaimsed probleemid ja keha ka nõder ning et ta ei jaksavat tööd teha (tegu oli minust 20 aastat noorema jõusaali fanaatikuga!).
Hotelli kohale jõudes selgus, et suur boss oli unustanud öelda oma teeninduse ülemusele, et me kohale tuleme - seega polnud keegi vanu kardinaid maha võtnud ja sel päeval polnud neil kedagi teist ka majas, kes oleks selle tööga hakkama saanud (võtta maha vanu ja tolmuseid kardinaid on muuseas päris rõve ja raske töö, sest aastatepikkune tolm määrib käsi nagu korstnapühkijal ning kratsib kurku ning enamuses on kardinad ka kuidagi konksupidi kinni ka jäänud....)
Sisekujundaja tshikk oli haige ja kardinad toodi veoautoga kohale ning visati ühte nurka hunnikusse.
Vaata vasakule ja paremale, siia ja sinna nii palju kui tahad, mitte kedagi teist peale minu lahinguväljal polnud sel reedehommikul!
Seega, tuli vastu võtta rida otsuseid ja ükski neist mulle tegelikult ei meeldinud - võtta alla vanad kardinad, kokku 78 paari, pakkida need kokku, jagada laiali järgmised 78 paari, pakkida lahti ning panna üles - sest pääsu polnud: uued kardinad pidid päeva lõpuks ees olema!
Ainult eestlane suudab millegi sellisega peale hakata! Hambad ristis, rinnaga teed surudes!
Õnneks mul rinda on ja hambaid veel ka, nii et tähelepanu, valmis olla ja start!
Millalgi keset seda kaost saatsin ma oma abikaasale SOS kutsungi, et pane kõik muud tööd ja tegemised kõrvale, ning tule mulle appi!!!!!!!
Kogu tegevust võib kirjeldada kui paljaste kätega karu tapmist! Polnud mul ei kääre ega kruvikeerajat ega lisavidinaid - kandjaid, mida siinide külge panna. Kohe mitte midagi polnud peale redeli, kahe käe ja tahtejõu!
Nii ma siis tuuseldasin ringi, jaotades kardinaid mööda kolme korrust laiale, rebides plastik-kotte sõrmede ja hammastega lahti, võttes alla vanu tolmunud ja räpaseid kardinaid, leides redeliga teed mööbli ja inimeste vahel - jah, enamuses ruumides oli keegi sees, ühes sviidis terve Hiina jalgpallimeeskond, kes just olid Japani võitnud ning vaatasid HIINA KEELES kaasa röökides oma mängu videosalvestust. Ma pidin selles ruumis pildi tasku panema sellest kisast ja ega see ei aidanud ka kaasa, et neid jalgpallureid ja teenindavat personal ja nende naisi/groupiesid oli kokku umbes 30 inimest ning nad kõik laotusid igal pool risti üle minu liikumise trajektoori. Üks jalgpalluri poiss tundis mulle kaasa, kui ma seal higistades oma kardinatega sisse ja väljapoole tammusin, rajades jalgpallimeeskonna vahel teed, ning pakkus mulle klaasi apelsini mahla, tänu millele ma üldse vist ellu jäin....
Aga surm ei võtnud mind ka seekord! Nagu alati, Vikatimeest ennetas ka seekord mu kallis kaasa, kes oligi kõik muud tegemised tühistanud ja lendas 300 km kauguselt oma naisele appi, kohe kui telefonilevisse jõudis..... Mina maadlesin just VIIMASE aknaga ja uskuge või mitte, ainuüksi tema nägemine seal ukseavas tekitas sellise tunde, et kõik saab korda ja et rahu on taas maa peal!
Loomulikult oli ta teadmatusega löödud ja kui selgus, mis kaosega tegu on, siis vandus esmalt kuradeid, ent siis raputas ta pead ja kallistas oma korstnapühkijakätega eesrindlasest naist, sest kõik teised oleks kogu selle päeva korralduse kuu peale saatnud ja tööga üldse mitte alustanud....
Kuna mina olen aga hea arveametnik, siis olin ma oma telefonisse kenasti üles kirjutanud tubade ja akende kaupa, kus miskit viltu oli ja siine parandada tuli või kandjaid juurde lisada. Seega käisime koos läbi kõik toad ja parandasime kõik tehnilised pisivead. Nagu alati, kõik lõppeb alati hästi, ent vahel ajab küll küsima, et mis hinnaga????
Millalgi keset seda kaost saatsin ma oma abikaasale SOS kutsungi, et pane kõik muud tööd ja tegemised kõrvale, ning tule mulle appi!!!!!!!
Kogu tegevust võib kirjeldada kui paljaste kätega karu tapmist! Polnud mul ei kääre ega kruvikeerajat ega lisavidinaid - kandjaid, mida siinide külge panna. Kohe mitte midagi polnud peale redeli, kahe käe ja tahtejõu!
Nii ma siis tuuseldasin ringi, jaotades kardinaid mööda kolme korrust laiale, rebides plastik-kotte sõrmede ja hammastega lahti, võttes alla vanu tolmunud ja räpaseid kardinaid, leides redeliga teed mööbli ja inimeste vahel - jah, enamuses ruumides oli keegi sees, ühes sviidis terve Hiina jalgpallimeeskond, kes just olid Japani võitnud ning vaatasid HIINA KEELES kaasa röökides oma mängu videosalvestust. Ma pidin selles ruumis pildi tasku panema sellest kisast ja ega see ei aidanud ka kaasa, et neid jalgpallureid ja teenindavat personal ja nende naisi/groupiesid oli kokku umbes 30 inimest ning nad kõik laotusid igal pool risti üle minu liikumise trajektoori. Üks jalgpalluri poiss tundis mulle kaasa, kui ma seal higistades oma kardinatega sisse ja väljapoole tammusin, rajades jalgpallimeeskonna vahel teed, ning pakkus mulle klaasi apelsini mahla, tänu millele ma üldse vist ellu jäin....
Aga surm ei võtnud mind ka seekord! Nagu alati, Vikatimeest ennetas ka seekord mu kallis kaasa, kes oligi kõik muud tegemised tühistanud ja lendas 300 km kauguselt oma naisele appi, kohe kui telefonilevisse jõudis..... Mina maadlesin just VIIMASE aknaga ja uskuge või mitte, ainuüksi tema nägemine seal ukseavas tekitas sellise tunde, et kõik saab korda ja et rahu on taas maa peal!
Loomulikult oli ta teadmatusega löödud ja kui selgus, mis kaosega tegu on, siis vandus esmalt kuradeid, ent siis raputas ta pead ja kallistas oma korstnapühkijakätega eesrindlasest naist, sest kõik teised oleks kogu selle päeva korralduse kuu peale saatnud ja tööga üldse mitte alustanud....
Kuna mina olen aga hea arveametnik, siis olin ma oma telefonisse kenasti üles kirjutanud tubade ja akende kaupa, kus miskit viltu oli ja siine parandada tuli või kandjaid juurde lisada. Seega käisime koos läbi kõik toad ja parandasime kõik tehnilised pisivead. Nagu alati, kõik lõppeb alati hästi, ent vahel ajab küll küsima, et mis hinnaga????
Ja tants aurukatla ümber jätkub!
Oi sa oled ikka üks tubli Eesti naine!!! Tõesti, eestlane suudab ainult sellist tööd rabada :) Minu arvates ka Anthonyl oli õigus, et oleks lükkanud selle töö teisele päevale, kui personal oleks oma töö ennem ära teinud.
VastaKustuta