/ Järgnevas loos on ellujääjate palvel ja langenute auks nimed jäetud mainimata. Kohanimedes on jäetud samaks/
Alguses läks kõik nihu: hakkasime organseerima üllatuspidu minu vanemate 50 pulma-aastapäevaks juba varases aprillis. Idee oli lihtsalt suurepärane - organiseerime peo, mis poleks saladus, ent meie saabumine Austraaliast pidi olema üllatuskingitus, mis alles peo alguses lahti pakitakse! Nagu alati, isegi liiga ilusas pildis on miskit valesti - kuniks meie omalt poolt organiseerisime töid ja tegemisi, et kohal olla 29. juulil nagu üks mees, selgus tõsiasi, et peo aeg tõsteti meist mitteoleneval põhjusel nädala ettepoole.... mis viskas kogu meie orgunni kaosesse, ent ei ole halba ilma heata: vähemalt plnud me lennupileteid veel ära ostnud!
Esialgne reaktsioon oli et jätame üllatuse ära, keegi ei lähe! Hakata kõike taas ümber korraldama, oleks olnud mission impossible! Pidu saab ilma meie kohalolekutagi edukalt toimuda! 24 tunni jooksul aga jõudis meie perepea iseendas selgusele ja otsustas, et mina pean ikka minema ja tordist välja hüpates oma vanematele üllatuse ikkagi serveerima! /ma loodan, et Antonio ei kujutanud ette napis riietuses mind tordi seest välja hüppamas, sest see oleks küll rahvamassi laiali jooksutanud..../
Kaks kuud hiljem, kaks päeva enne lendu üle maade ja merede, olin mina aga tõvevoodis, hääletu ja palavikus, üldse mitte seda nägu, et peaks hakkama ülehomme lennukile minema.... ma ei oskagi öelda, milline valem töötas - küüslauk, mesi, sidrun, antibiootikumid või vaiki olemine, ent reisipäeva hommikul kell kuus üles tõustes leidsin endas rammu hakata kohvrit pakkima....
Õnneks ma ei teadnud sel hetkel, et järgmine kord, kui silma kinni saan, saabub 49 tunni järel....
Reis üle merede oli õudne. Istusin Hong Kongi lennukis litsutud allalastud eesistme ja oma seljatoe vahel nagu pirtsakas printsess ja keeldusin igasugusest pakutust. Jätsin isegi vetsus käimata terve 9.5 tunnise lennu ajal, sest minu kõrval istus hirmust kangestunud vanem asiaadist mees, kes istus sirge seljaga terve tee ilma ühtegi liigutust tegemata või kellelegi/millelegi pilku heitmata ning mulle tundus, et kuniks ma välja mõtlen keele, millega seda meest kõnetada, olen ma juba Hong Kongis. Seega siis vaatasin umbes 3 filmi ja rahutult rapsisin külge vahetada ruumis, mille olin endale ostnud ja mida kahjuks polnud palju.....
Helsinki lennukis aga oli juba rohkem jalaruumi. Ent fakt, et sa pead istuma 10.5 tundi, ei aita just palju, kui lennuk õhtku tõuseb, sest kuigi mul olid väga head filmid vaatamiseks, siis lennukist välja kõndisin kui kompade peal. Uskumatu, ent tõsi - mingil moel suutsin end sadamasse toimetada üleheli kiirusel! Loomulikult selgus koha peal, et kellaviiestpaati käigus pole ja nii ma istusin seal kohvri kõrval järgmised 3 tundi, oodates kellaseitsmestpaati, mis saabus pooletunnise hilinemisega. Rahvakeeli nimetatakse seda vist kivist kannatuseks....
Igal juhul kohale ma jõudsin ja kaks päeva veetsin peidus - minu vanematel ei tohtinud olla aimugi, et ma saabumas olen! Kuna Eesti on nii väike ja sotsiaalmeedia nii võimas, siis lihtsalt shansid, et kellegagi tänaval kokku jooksen, olid liiga suured ja shansid, et see kokkusaamine ka sotsiaalmeedias ajaloo tarvis talletatakse veel suuremad ning kuna minu ema on sotsiaalmeedia ekspert, siis tema oleks sekundi pealt pildi kokku pannud ja minu tordihüpe oleks olnud mõtetu!
Kahe päeva jooksul peidus magasin end mingil määral inimeseks, sõin end head eestimaist ja kodusvalmistatud toitu pungil täis, kolasin metsas ja sõin mustikaid, nautisin sauna ja inimesi mu ümber, kohanesin eesti keelega, ajaga kohanemine aga oli valulik ning kaasa ei aidanud ka kurikuulsad valged ööd!
Kolmadal päeval jõudsin korraks Tallinnasse ja leidsin end isegi korraks Stockmannist - mina, kes ostlemist vihkab!???????!!!!!!!!! Ega ma käisingi seal ringi kui kodutu, kes aadressiga/ aasta/riigiga eksinud ja ei leia teed dzunglist välja. Õnneks oli see kõik ajutine, sest õnneks veeti mind peras taas Pärumaale metsade sisse ning õhtul hilja lubasime omale väikese häppeningi Pärnu peal!
Käsi südamel - see oli üks efektiivsemaid hängimisi maailmas! Kell 7.30 alustasime aktifotode näituse külastamisega ja siis kulgesime randa jalgu merevees leotama, edasi siis tallasime kesklinna tagasi ja tõmbasime süüdimatult tänavapeo käima Bermuda kolmnurgas, miski soomlase karaoke urkas jõurasime liiga madalas helistikus kõvasti/valesti laulda Culture Clubi Karma Chameleoni soomlaset unelaulude vahele ( mu ustav ansamblikaaslane ei teadnud selle hetkeni, mis laulu me laulma hakkame, kuniks laul ja mina peale hakkasime - seni rahustasin teda maha õlapatsutusega, et KÜLL SA TEAD SEDA LAULU!), siis kolasime mööda katuseid ja nurgataguseid, kuniks jõudime välja ööklubisse Kassa, kus olime õhtu esimesed piletiostjad ja enne veel, kui uksest sisse saime, tantsisime juba macarenat - igaüks võib oma ettekujutusvõimel minna lasta, kuidas see kõik välja nägi :D
Aga kuna enamus meist on tundlikus eas kaitsetud naisterahvad, kel homme tordihüpe ees, siis südaööks pakkisime kodinad kokku, panime omale öömütsid pähe ja kortsudevastase kreemi näkku ning tuttu!
Ja siis saabus päev, mil kurikuulus tordihüpe pidi teoks saama!
Ütleme nii, et 6 kg torti ma kuidagi ei mahukski, ent see, kuidas kuldne paar leidis mu Kuremaa lossitrepil seismas, käsi puusas, oli võrdne hüppega tordist välja! Minu ema, kellel eales jutt ei lõpe, oli kõnevõimetu ja isal jalad pehmed, ent trepp oli kõrge ja väikese abiga nad sellest tagantlükates üles said! Kisa oli palju ja veel rohkem pisaraid ning naeru ja see oli küll selle reisi tipp, kuidas inimesed hakkasid aru saama, mis toimub!!!!!!
Edasist pidu ma palju ei teagi, sõin kaks lihapalli ja ülejäänud aja käisin mööda külalisi, kallistasin tädisid, ärgitasin teisi klaase kokku lööma, ent ise toimetasin kuiva suuga edasi :D Ei näinud ma ei pulmavalssi ega pruudipärga ega üldse mitte midagi, sest ajasin avalike suhete rida sellise kiindumusega!
Mingil hetkel kandus pidu aga lossist kuldpaari taga-aeda ja sellist säutsumist nagu seal, ei ole ma kogu Austraalas veedetud ajal kuulnud - kes ütles, et eestlased ei oska pidu pidada???????
Järgmine päev leidis mind aga panda silmadega tohmas näo ning padjasoenguga Kudina tanklast, teel Sõõru metsa seenele. Kui keegi peaks saama Aasta Blondi tiitli, siis peaks see olema mina sel päeval seal tanklas - kütuse püstol paagis, proovin siis masinat käivitada, no aga nuppe ju ei ole?????? Koban käppadega piki kütuseasjandus, käin ringi küll päri - ja vastupäeva, viskan jalga kaela taha, ent löö või maha - kütus jooksma ei hakka!!!!! ....blond siis otsustab bensiinijaama poest abi küsida....
Mingi mees avab majas akna ja röögib üle välja:
Kas teil mingi probleem?
Jah, tuleb välja et loll olen, ei saa kütuseautomaati tööle....
Meil on AUTOMAAT tankla ja vaadake seal keskel on terminaal.....
Siilina pööran ümber ja sealt ta paistabki läbi mahapesemata meigi udu, väike terminaal....
Pange kaart sisse!
Kuhu???? Lisaks udule ja endiselt mahapesemata meigile, udupeal pole ju (LUGEMIS)prille kaasas....
Kuidagi kobades leian pilu, kuhu pangakaart sisse mahub.....
Teil pole eesti kaart vä?
Ei ole jah
Oodake siis, ma tulen alla!
Ega ma ei teagi, mis imetrikke see mees seal mu kaardi ja selle terminaaliga tegi, ent mingil hetkel vallandus kütusejuga, sain paagitäie bensiini ja isegi kuludokument prinditi uhkelt välja ning kuna teenindus oli nii suurepärane, siis lubasin neil esitada mind aasta lolli kandidaadiks!
Seenemetsaga olid aga sellised lood, et kõik need metsad on ikka eestlasel veres. Täpselt mäletad neid lapsepõlve seenekohti, automaatselt tead suunda, vaist juhib sind sihi peale või mäkke ja kukeseente juurde..... Kaotasin korraks oma noa, ent eestlasena ikka kõnnid metsaservast sisse, leiad oma kalli kadunud seenenoa mätta otsast ja kõnnid metsast välja.... Ja peale sellist kübaratrikki pole ka mingi kunst leida üles oma eksinud ema, sest erinevalt noast, ema kandis midagi punast....
Seenemets oli mu ainus vaimne puhkus, ilma WiFi või telefonilevita üldises mõttes ning siis kui tagasi inimkonnas, seened puhastatud ja söödud, nägu pestud ja juuksed kammitud, hakkas peale sõbraralli:
iga päev külastada 4 kuni 6 inimest erinevas paigus! Mõned neist kokkusaamistest olid planeeritud, mõned neist olid aga hetke ajel ette võetud, üllatades kalleid inimesi pika aja tagant!
Mis oli kõige üllatavam ja toredam, et mitte midagi pole muutnud ja mitte keegi ei ole muutnud, kõik on täpselt nii nagu ta oli!!!! Ma ei räägi siis ei vanusest ega kehakaalust ega suhtestaatusest ega avalikust profiilist ega finantsilisest edukusest - ma räägin neist inimestest, kellega ma olen söönud koos ära hulga soola ja võidelnud suuremaid või väiksemaid lahinguid! Ma räägin inimestest, keda ma olen tundud pea 50 aastat, kellega koos üles kasvanud, kellega oled koos ühikas elades jaganud oma viimseid kohvipulbri raase või kellega koos üle elanud segased ajad ja vastu pidanud muutuste tuules või rabanud töörindel tunde arvestamata. You name it!
Üheks tipphetkeks aga oli Saaremaal käik, mis kestis täpselt 24 tundi! No seda ei saagi kirjeldada, kuidas on võimalik mahutada selle aja sisse reisi Pärnust Saaremaale ja tagasi, väike eksursioon Kuressaarde, natuke väiksem ringreis saarlase kodus, heita pilk põllumajanduse arengule, käia saunas ja jõuda jumalast tundmatute inimeste pulma-aastapäeva tähistamisele ning magada rookatusega rehielamu lakas :D Ja kuidas on võimalik, et nii palju naermist mahub ühte ööpäeva?
Lisaks Saaremaale jõudsime ka Haapsallu Rokipeole, kus me andsime endast kõik, et nn. sokid jalast rokkida! Kuigi selleks päevaks oli mu hääl juba suht ära pidutsetud ja karjutud, suutsime ikkagi täiega kaasa laulda, ikka endiselt kõvasti ja valesti ja taas, aina suure naeru saatel! Suzie Quattro andis vägeva show, minusugune vananev rokitshikk oli kui kala vees, ent Bonnie Tyler jättis küll sellise mulje, et annapoolpiletirahatagasi.... Ent kuna vingumine ja kritiseerimine ja eksperdiks olemine polnud päevakorras, siis suutsime end isegi Bonnie ajal edasi pidutseda ning kui algas ilutulestik, siis kisendasime täiest kõrist nii nagu kombeks, käed taeva poole välja sirutatud, soovisime endile head uut aastat, nii nagu ilutulestiku ajal ikka kombeks ja käitusime muidu ka nagu arengupeetusega ja/ või käitumishäiretega vabadusse pääsnud vanainimesed!!!!!
Lätti poleks me pidanud küll jõudma, ent kuna on olemas selline asi nagu spontaansus, siis uitades Häädemeestelt Kablisse ja sealt edasi, ületasimegi riigipiiri, ent NB! ei suundunuki viinapoodi vaid lubasime omale ühe kena õhtusöögi Läti restoranis ja alles peale seda külastasime õppetöö eesmärgil viinapoodi uurima rahvaste rände põhjuseid, kusjuures mingit muljet see ei avaldanud ning kuna see oli ainult hariduslik käik, siis midagi ka kaasa ei ostetud..... Selleks ajaks olin ma loomulikult eestimaiselt veinitatud ja proseccotatud sellisel määral, et mingi vein riiulil mind küll seisma ei pannud, tagasi ega ammugi üle õla vaatama.....
Viimase päeva hängisime me maha Laiusel, vaatasime oma koolimaja, meenutasime ilusaid aegu ja diskosid, korrastasime ühe kalli ja lähedase inimese haua. Kõndisime kalmistul ja nautisime rahu, ise imestades, kuidas ajad on muutnud - vanasti poleks me küll leidnud mingit rahu haudade vahel kõndides.... Ja kuna meil oli jäänud lilli üle, siis istutasime need Suures Isamaasõjas langenud sõdurite mälestusmärgi jalamile, sest 1. olid need ju noored mehed, kel omal ajal polnud valikuid 2. kuul rahvust ei tunnista 3. vaevalt et keegi kuskil Venemaalt neid haudu enam kaemas käib - nii et istutasime siis oma begooniad nende hauale ja ise olime väga häpid!
Pidasime maha väikese sabati Laiuse mäel, teise Laiuse lossvaremetes ja siis äkkotsusena läksime Mustveesse sibulaid ostma! Sibulad veel valmis polnudki, ent Peipsiääre ridakülad on alati omaette vaatamisväärsus!
Ent siis saabus päev, kus pidu sai otsa, taas tuli asjad kohvrisse loopida ja see lukku panna ning teele sättida!
Praktilise eestlasena valisin ma tagasiminekuks Tartu lennujaama - Kuremaale lähemal!
Lennujaamas haakus meile sappa veel kaks kallist ja nii me siis naersime ja kallistasime seal nagu parv mustlasi või ehk ka kajakaid! Kisa oli taevani - tegu oli ikkagi lõunaeestlastega ja temperament lõi välja :D
Ja nüüd olles kodus tagasi peale pikka lennureisi, maganud paar päeva, maandunud argipäeva, võin ma julgelt väita, et kui me 25 aastat tagasi tundsime, et elu on ilus, siis nüüd võime täie kindlusega öelda, et elu on endiselt ilus!
Ma tänan oma peret ja sõpru sellise kordaläinud reisi eest! Neid hetki osta ei saa, need on aastatega välja teenitud! Ja kõik see söök, jook ja lõputu naermine, laulmine ja aegajane tants .....
Samas pean ma ka vabandama nende ees, kelleni sel korral ei jõudnud - järgmine kord olete teie esimene prioroteet!
Mina kummardab nüüd teie kõigi ees!
Alguses läks kõik nihu: hakkasime organseerima üllatuspidu minu vanemate 50 pulma-aastapäevaks juba varases aprillis. Idee oli lihtsalt suurepärane - organiseerime peo, mis poleks saladus, ent meie saabumine Austraaliast pidi olema üllatuskingitus, mis alles peo alguses lahti pakitakse! Nagu alati, isegi liiga ilusas pildis on miskit valesti - kuniks meie omalt poolt organiseerisime töid ja tegemisi, et kohal olla 29. juulil nagu üks mees, selgus tõsiasi, et peo aeg tõsteti meist mitteoleneval põhjusel nädala ettepoole.... mis viskas kogu meie orgunni kaosesse, ent ei ole halba ilma heata: vähemalt plnud me lennupileteid veel ära ostnud!
Esialgne reaktsioon oli et jätame üllatuse ära, keegi ei lähe! Hakata kõike taas ümber korraldama, oleks olnud mission impossible! Pidu saab ilma meie kohalolekutagi edukalt toimuda! 24 tunni jooksul aga jõudis meie perepea iseendas selgusele ja otsustas, et mina pean ikka minema ja tordist välja hüpates oma vanematele üllatuse ikkagi serveerima! /ma loodan, et Antonio ei kujutanud ette napis riietuses mind tordi seest välja hüppamas, sest see oleks küll rahvamassi laiali jooksutanud..../
Kaks kuud hiljem, kaks päeva enne lendu üle maade ja merede, olin mina aga tõvevoodis, hääletu ja palavikus, üldse mitte seda nägu, et peaks hakkama ülehomme lennukile minema.... ma ei oskagi öelda, milline valem töötas - küüslauk, mesi, sidrun, antibiootikumid või vaiki olemine, ent reisipäeva hommikul kell kuus üles tõustes leidsin endas rammu hakata kohvrit pakkima....
Õnneks ma ei teadnud sel hetkel, et järgmine kord, kui silma kinni saan, saabub 49 tunni järel....
Reis üle merede oli õudne. Istusin Hong Kongi lennukis litsutud allalastud eesistme ja oma seljatoe vahel nagu pirtsakas printsess ja keeldusin igasugusest pakutust. Jätsin isegi vetsus käimata terve 9.5 tunnise lennu ajal, sest minu kõrval istus hirmust kangestunud vanem asiaadist mees, kes istus sirge seljaga terve tee ilma ühtegi liigutust tegemata või kellelegi/millelegi pilku heitmata ning mulle tundus, et kuniks ma välja mõtlen keele, millega seda meest kõnetada, olen ma juba Hong Kongis. Seega siis vaatasin umbes 3 filmi ja rahutult rapsisin külge vahetada ruumis, mille olin endale ostnud ja mida kahjuks polnud palju.....
Helsinki lennukis aga oli juba rohkem jalaruumi. Ent fakt, et sa pead istuma 10.5 tundi, ei aita just palju, kui lennuk õhtku tõuseb, sest kuigi mul olid väga head filmid vaatamiseks, siis lennukist välja kõndisin kui kompade peal. Uskumatu, ent tõsi - mingil moel suutsin end sadamasse toimetada üleheli kiirusel! Loomulikult selgus koha peal, et kellaviiestpaati käigus pole ja nii ma istusin seal kohvri kõrval järgmised 3 tundi, oodates kellaseitsmestpaati, mis saabus pooletunnise hilinemisega. Rahvakeeli nimetatakse seda vist kivist kannatuseks....
Igal juhul kohale ma jõudsin ja kaks päeva veetsin peidus - minu vanematel ei tohtinud olla aimugi, et ma saabumas olen! Kuna Eesti on nii väike ja sotsiaalmeedia nii võimas, siis lihtsalt shansid, et kellegagi tänaval kokku jooksen, olid liiga suured ja shansid, et see kokkusaamine ka sotsiaalmeedias ajaloo tarvis talletatakse veel suuremad ning kuna minu ema on sotsiaalmeedia ekspert, siis tema oleks sekundi pealt pildi kokku pannud ja minu tordihüpe oleks olnud mõtetu!
Kahe päeva jooksul peidus magasin end mingil määral inimeseks, sõin end head eestimaist ja kodusvalmistatud toitu pungil täis, kolasin metsas ja sõin mustikaid, nautisin sauna ja inimesi mu ümber, kohanesin eesti keelega, ajaga kohanemine aga oli valulik ning kaasa ei aidanud ka kurikuulsad valged ööd!
Kolmadal päeval jõudsin korraks Tallinnasse ja leidsin end isegi korraks Stockmannist - mina, kes ostlemist vihkab!???????!!!!!!!!! Ega ma käisingi seal ringi kui kodutu, kes aadressiga/ aasta/riigiga eksinud ja ei leia teed dzunglist välja. Õnneks oli see kõik ajutine, sest õnneks veeti mind peras taas Pärumaale metsade sisse ning õhtul hilja lubasime omale väikese häppeningi Pärnu peal!
Käsi südamel - see oli üks efektiivsemaid hängimisi maailmas! Kell 7.30 alustasime aktifotode näituse külastamisega ja siis kulgesime randa jalgu merevees leotama, edasi siis tallasime kesklinna tagasi ja tõmbasime süüdimatult tänavapeo käima Bermuda kolmnurgas, miski soomlase karaoke urkas jõurasime liiga madalas helistikus kõvasti/valesti laulda Culture Clubi Karma Chameleoni soomlaset unelaulude vahele ( mu ustav ansamblikaaslane ei teadnud selle hetkeni, mis laulu me laulma hakkame, kuniks laul ja mina peale hakkasime - seni rahustasin teda maha õlapatsutusega, et KÜLL SA TEAD SEDA LAULU!), siis kolasime mööda katuseid ja nurgataguseid, kuniks jõudime välja ööklubisse Kassa, kus olime õhtu esimesed piletiostjad ja enne veel, kui uksest sisse saime, tantsisime juba macarenat - igaüks võib oma ettekujutusvõimel minna lasta, kuidas see kõik välja nägi :D
Aga kuna enamus meist on tundlikus eas kaitsetud naisterahvad, kel homme tordihüpe ees, siis südaööks pakkisime kodinad kokku, panime omale öömütsid pähe ja kortsudevastase kreemi näkku ning tuttu!
Ja siis saabus päev, mil kurikuulus tordihüpe pidi teoks saama!
Ütleme nii, et 6 kg torti ma kuidagi ei mahukski, ent see, kuidas kuldne paar leidis mu Kuremaa lossitrepil seismas, käsi puusas, oli võrdne hüppega tordist välja! Minu ema, kellel eales jutt ei lõpe, oli kõnevõimetu ja isal jalad pehmed, ent trepp oli kõrge ja väikese abiga nad sellest tagantlükates üles said! Kisa oli palju ja veel rohkem pisaraid ning naeru ja see oli küll selle reisi tipp, kuidas inimesed hakkasid aru saama, mis toimub!!!!!!
Edasist pidu ma palju ei teagi, sõin kaks lihapalli ja ülejäänud aja käisin mööda külalisi, kallistasin tädisid, ärgitasin teisi klaase kokku lööma, ent ise toimetasin kuiva suuga edasi :D Ei näinud ma ei pulmavalssi ega pruudipärga ega üldse mitte midagi, sest ajasin avalike suhete rida sellise kiindumusega!
 |
| Jalust nõrk noorpaar lohistatakse lossitrepist üles |
 |
| Saate ju aru, et selle tordi sisse ma ei mahuks? |
Mingil hetkel kandus pidu aga lossist kuldpaari taga-aeda ja sellist säutsumist nagu seal, ei ole ma kogu Austraalas veedetud ajal kuulnud - kes ütles, et eestlased ei oska pidu pidada???????
Järgmine päev leidis mind aga panda silmadega tohmas näo ning padjasoenguga Kudina tanklast, teel Sõõru metsa seenele. Kui keegi peaks saama Aasta Blondi tiitli, siis peaks see olema mina sel päeval seal tanklas - kütuse püstol paagis, proovin siis masinat käivitada, no aga nuppe ju ei ole?????? Koban käppadega piki kütuseasjandus, käin ringi küll päri - ja vastupäeva, viskan jalga kaela taha, ent löö või maha - kütus jooksma ei hakka!!!!! ....blond siis otsustab bensiinijaama poest abi küsida....
Mingi mees avab majas akna ja röögib üle välja:
Kas teil mingi probleem?
Jah, tuleb välja et loll olen, ei saa kütuseautomaati tööle....
Meil on AUTOMAAT tankla ja vaadake seal keskel on terminaal.....
Siilina pööran ümber ja sealt ta paistabki läbi mahapesemata meigi udu, väike terminaal....
Pange kaart sisse!
Kuhu???? Lisaks udule ja endiselt mahapesemata meigile, udupeal pole ju (LUGEMIS)prille kaasas....
Kuidagi kobades leian pilu, kuhu pangakaart sisse mahub.....
Teil pole eesti kaart vä?
Ei ole jah
Oodake siis, ma tulen alla!
Ega ma ei teagi, mis imetrikke see mees seal mu kaardi ja selle terminaaliga tegi, ent mingil hetkel vallandus kütusejuga, sain paagitäie bensiini ja isegi kuludokument prinditi uhkelt välja ning kuna teenindus oli nii suurepärane, siis lubasin neil esitada mind aasta lolli kandidaadiks!
Seenemetsaga olid aga sellised lood, et kõik need metsad on ikka eestlasel veres. Täpselt mäletad neid lapsepõlve seenekohti, automaatselt tead suunda, vaist juhib sind sihi peale või mäkke ja kukeseente juurde..... Kaotasin korraks oma noa, ent eestlasena ikka kõnnid metsaservast sisse, leiad oma kalli kadunud seenenoa mätta otsast ja kõnnid metsast välja.... Ja peale sellist kübaratrikki pole ka mingi kunst leida üles oma eksinud ema, sest erinevalt noast, ema kandis midagi punast....
Seenemets oli mu ainus vaimne puhkus, ilma WiFi või telefonilevita üldises mõttes ning siis kui tagasi inimkonnas, seened puhastatud ja söödud, nägu pestud ja juuksed kammitud, hakkas peale sõbraralli:
iga päev külastada 4 kuni 6 inimest erinevas paigus! Mõned neist kokkusaamistest olid planeeritud, mõned neist olid aga hetke ajel ette võetud, üllatades kalleid inimesi pika aja tagant!
Mis oli kõige üllatavam ja toredam, et mitte midagi pole muutnud ja mitte keegi ei ole muutnud, kõik on täpselt nii nagu ta oli!!!! Ma ei räägi siis ei vanusest ega kehakaalust ega suhtestaatusest ega avalikust profiilist ega finantsilisest edukusest - ma räägin neist inimestest, kellega ma olen söönud koos ära hulga soola ja võidelnud suuremaid või väiksemaid lahinguid! Ma räägin inimestest, keda ma olen tundud pea 50 aastat, kellega koos üles kasvanud, kellega oled koos ühikas elades jaganud oma viimseid kohvipulbri raase või kellega koos üle elanud segased ajad ja vastu pidanud muutuste tuules või rabanud töörindel tunde arvestamata. You name it!
Üheks tipphetkeks aga oli Saaremaal käik, mis kestis täpselt 24 tundi! No seda ei saagi kirjeldada, kuidas on võimalik mahutada selle aja sisse reisi Pärnust Saaremaale ja tagasi, väike eksursioon Kuressaarde, natuke väiksem ringreis saarlase kodus, heita pilk põllumajanduse arengule, käia saunas ja jõuda jumalast tundmatute inimeste pulma-aastapäeva tähistamisele ning magada rookatusega rehielamu lakas :D Ja kuidas on võimalik, et nii palju naermist mahub ühte ööpäeva?
 |
| Etüüd mererohelise ja ämbritega :D |
 |
| Kosmosemutid saunas |
 |
| Karja kiriku maagiline aken |
Lisaks Saaremaale jõudsime ka Haapsallu Rokipeole, kus me andsime endast kõik, et nn. sokid jalast rokkida! Kuigi selleks päevaks oli mu hääl juba suht ära pidutsetud ja karjutud, suutsime ikkagi täiega kaasa laulda, ikka endiselt kõvasti ja valesti ja taas, aina suure naeru saatel! Suzie Quattro andis vägeva show, minusugune vananev rokitshikk oli kui kala vees, ent Bonnie Tyler jättis küll sellise mulje, et annapoolpiletirahatagasi.... Ent kuna vingumine ja kritiseerimine ja eksperdiks olemine polnud päevakorras, siis suutsime end isegi Bonnie ajal edasi pidutseda ning kui algas ilutulestik, siis kisendasime täiest kõrist nii nagu kombeks, käed taeva poole välja sirutatud, soovisime endile head uut aastat, nii nagu ilutulestiku ajal ikka kombeks ja käitusime muidu ka nagu arengupeetusega ja/ või käitumishäiretega vabadusse pääsnud vanainimesed!!!!!
Lätti poleks me pidanud küll jõudma, ent kuna on olemas selline asi nagu spontaansus, siis uitades Häädemeestelt Kablisse ja sealt edasi, ületasimegi riigipiiri, ent NB! ei suundunuki viinapoodi vaid lubasime omale ühe kena õhtusöögi Läti restoranis ja alles peale seda külastasime õppetöö eesmärgil viinapoodi uurima rahvaste rände põhjuseid, kusjuures mingit muljet see ei avaldanud ning kuna see oli ainult hariduslik käik, siis midagi ka kaasa ei ostetud..... Selleks ajaks olin ma loomulikult eestimaiselt veinitatud ja proseccotatud sellisel määral, et mingi vein riiulil mind küll seisma ei pannud, tagasi ega ammugi üle õla vaatama.....
 |
| Siis kui meil veel selfie kepike oli |
 |
| Sel kellajal ei oma tähtsust, kes mis kus kas mida milleks miks |
 |
| Vanad rokipeerud päid parandamas. See õlle jäi kahjuks mu ainsaks õlleks Eestis |
 |
| Reeda selfie |
 |
| Karini selfie |
 |
| Ille selfie :D - no õpime õpime :D |
 |
| Veskimehe tütar |
 |
| Chill grill |
 |
| Üllatuskülaline Austraaliast või üllatuskülaline Jõhvist? |
 |
| Kuremaa järv peaaegu et südaööl |
 |
| Villane sokk ja pleed - südasuvine mood |
 |
| Kuremaa veski |
 |
| Haapsalu promenaadil keskööl |
Viimase päeva hängisime me maha Laiusel, vaatasime oma koolimaja, meenutasime ilusaid aegu ja diskosid, korrastasime ühe kalli ja lähedase inimese haua. Kõndisime kalmistul ja nautisime rahu, ise imestades, kuidas ajad on muutnud - vanasti poleks me küll leidnud mingit rahu haudade vahel kõndides.... Ja kuna meil oli jäänud lilli üle, siis istutasime need Suures Isamaasõjas langenud sõdurite mälestusmärgi jalamile, sest 1. olid need ju noored mehed, kel omal ajal polnud valikuid 2. kuul rahvust ei tunnista 3. vaevalt et keegi kuskil Venemaalt neid haudu enam kaemas käib - nii et istutasime siis oma begooniad nende hauale ja ise olime väga häpid!
Pidasime maha väikese sabati Laiuse mäel, teise Laiuse lossvaremetes ja siis äkkotsusena läksime Mustveesse sibulaid ostma! Sibulad veel valmis polnudki, ent Peipsiääre ridakülad on alati omaette vaatamisväärsus!
 |
| Laiuse Lossivaremed |
 |
| Laiuse mäe selfie |
 |
| Mida kõike sellest aknast on oodatud-vaadatud? |
 |
| Peipsi. Mustvee rand |
 |
| Kuremaa Loss |
Ent siis saabus päev, kus pidu sai otsa, taas tuli asjad kohvrisse loopida ja see lukku panna ning teele sättida!
Praktilise eestlasena valisin ma tagasiminekuks Tartu lennujaama - Kuremaale lähemal!
Lennujaamas haakus meile sappa veel kaks kallist ja nii me siis naersime ja kallistasime seal nagu parv mustlasi või ehk ka kajakaid! Kisa oli taevani - tegu oli ikkagi lõunaeestlastega ja temperament lõi välja :D
 |
| Osa naerukajakaist! |
 |
| JA AASTA PARIMA REISIFOTO TEGIJA TIITEL LÄHEB...... |
Ja nüüd olles kodus tagasi peale pikka lennureisi, maganud paar päeva, maandunud argipäeva, võin ma julgelt väita, et kui me 25 aastat tagasi tundsime, et elu on ilus, siis nüüd võime täie kindlusega öelda, et elu on endiselt ilus!
Ma tänan oma peret ja sõpru sellise kordaläinud reisi eest! Neid hetki osta ei saa, need on aastatega välja teenitud! Ja kõik see söök, jook ja lõputu naermine, laulmine ja aegajane tants .....
Samas pean ma ka vabandama nende ees, kelleni sel korral ei jõudnud - järgmine kord olete teie esimene prioroteet!
Mina kummardab nüüd teie kõigi ees!
Kommentaarid
Postita kommentaar