Meeleolu on talvine - külmavõitu ja kõle.
Pööripäevase matuse elasime üle, kuigi lahkusin surnuaialt segaste tunnetega - kuna tegu oli suletud kirstu ning katoliku matusega, ärasaatmine kirikust, siis kahjuks jäi kogu protsess mulle väga kaugeks: kogu jutt keerles jumala ümber ning lahkunu kahjuks ei leidnud eriti märkimistki. Samamoodi ei antud võimalust kohaletulijatel isegi perekonnale kaastunnet avaldada, sest kõik käis konveierit mööda, mis efektiivselt ei peatunud kordagi. Surnuaial hakas just siis vihma sadama, kui kõik see 500 leinajat kogunes haua ümber ning kirst lasti hauda ladisevas vihmas. Ja isegi kui ilmselt poleks vihma sadanud, jäi just eriti seal haua juures asi nagu lõpetamata, sest kohe kui kirst alla lasti, nii hakkas kogu seltskond suunduma kohvikusse.
Kui meil poleks päev enne matuseid olnud suletud pereringis oma väikes ärasaatmise tseremooniat, siis ilmselt poleks mulle isegi kohale jõudnud, keda maetakse või kellest jutt käib. Vähemalt saime me Nataliega hüvasti jätta silmast silma ja see oligi kõige valusam hetk.....
Suguharu on aga ribadeks rebitud. Igal ühel meist on oma lähenemine ja igaüks seedib juhtunut omal moel, ent minu ämm on mu kahe nädalaga hulluks ajanud - pea kaheksa aasta jooksul esimest korda läksin ma ämma peale nii marru, et sain paanikahoo kõige hullemal kujul. Nimelt hakkas mu ämm igal õhtul mulle helistama - miks ta minu valis - ju ma olen alati olnud hea tüdruk ja teda kuulanud ja mõistnud - ja me räägime ikka tundidepikkustest kõnedest, kus ta siis oma masenduse välja valas ja jumalast uduumbe sahmis. Küll sajatas ja süüdistas ühel õhtul Natalie poisssõpra ja tema peret, järgmisel päeval olid need aga juba inglid, kel roosid noka vahel. Siis olla hoopis et tütarlaps oli liiga kõhn ning tunni aja pärast jutuajamise lõpus kaagatati hoopis, et kuidas me peame piirama oma lapse sööki, et hoida kaal kontrolli all.... või et tütarlaps tappis end sellepärast, et neil poisssõbraga polnud tulevikku (?????) ja nii õhtust õhtusse, kuni päev peale matuseid hakkas ta pihta lillede kritiseerimisega meie matusekimbus ja kuidas me ei palvetanud kaasa.... Ja vat see ajas mul hulluks - noor inimene on surnud ja meie tsäägatame mingil lillekimbu KUJU teemal......
Minu röögatus oli lihtne, enne kui telefoni lukku lõin ja välja lülitasin järgmiseks kolmeks päevaks:
Kas me ei võiks armastada üksteist sellisena, kes me oleme? Kas mitte see polnud põhjus, miks üks noor inimene ei leidnud jõudu jätkata, sest miski ega keski polnud kunagi piisavalt hea?
Ja siis ma vappusin oma paanikahoos - mitte sellepärast, et ma julgesin oma ämmale vastu öelda vaid sellepärast, et tundus, et ma pean oma mina ära kaotama, sest tee mida sa tahad, ikka pole piisavalt hea, ilus, missimõõtu tark, kes oskaks ladusalt itaalia keeles vestlus üleval pidada või näiteks isaga malet mängida ning ammugi mitte rikas kinnisvara kröösus.
Ära suru mind raamidesse ja lase mul olla mina ise!
Ära suru kedagi meist sinu peas olevatesse kujutelmadesse, mis sina arvad on ideaal. Ja ära sunni meid lahti laskma iseendist või kärbi meie tiibu, sest siis poleks meil mitte midagi, mis meid koos hoiaks - sest meie armastame üksteist sellepärast, kes me oleme!
Ja vat selle peale ütleb minusugune pagan küll AAMEN!
Pööripäevase matuse elasime üle, kuigi lahkusin surnuaialt segaste tunnetega - kuna tegu oli suletud kirstu ning katoliku matusega, ärasaatmine kirikust, siis kahjuks jäi kogu protsess mulle väga kaugeks: kogu jutt keerles jumala ümber ning lahkunu kahjuks ei leidnud eriti märkimistki. Samamoodi ei antud võimalust kohaletulijatel isegi perekonnale kaastunnet avaldada, sest kõik käis konveierit mööda, mis efektiivselt ei peatunud kordagi. Surnuaial hakas just siis vihma sadama, kui kõik see 500 leinajat kogunes haua ümber ning kirst lasti hauda ladisevas vihmas. Ja isegi kui ilmselt poleks vihma sadanud, jäi just eriti seal haua juures asi nagu lõpetamata, sest kohe kui kirst alla lasti, nii hakkas kogu seltskond suunduma kohvikusse.
Kui meil poleks päev enne matuseid olnud suletud pereringis oma väikes ärasaatmise tseremooniat, siis ilmselt poleks mulle isegi kohale jõudnud, keda maetakse või kellest jutt käib. Vähemalt saime me Nataliega hüvasti jätta silmast silma ja see oligi kõige valusam hetk.....
Suguharu on aga ribadeks rebitud. Igal ühel meist on oma lähenemine ja igaüks seedib juhtunut omal moel, ent minu ämm on mu kahe nädalaga hulluks ajanud - pea kaheksa aasta jooksul esimest korda läksin ma ämma peale nii marru, et sain paanikahoo kõige hullemal kujul. Nimelt hakkas mu ämm igal õhtul mulle helistama - miks ta minu valis - ju ma olen alati olnud hea tüdruk ja teda kuulanud ja mõistnud - ja me räägime ikka tundidepikkustest kõnedest, kus ta siis oma masenduse välja valas ja jumalast uduumbe sahmis. Küll sajatas ja süüdistas ühel õhtul Natalie poisssõpra ja tema peret, järgmisel päeval olid need aga juba inglid, kel roosid noka vahel. Siis olla hoopis et tütarlaps oli liiga kõhn ning tunni aja pärast jutuajamise lõpus kaagatati hoopis, et kuidas me peame piirama oma lapse sööki, et hoida kaal kontrolli all.... või et tütarlaps tappis end sellepärast, et neil poisssõbraga polnud tulevikku (?????) ja nii õhtust õhtusse, kuni päev peale matuseid hakkas ta pihta lillede kritiseerimisega meie matusekimbus ja kuidas me ei palvetanud kaasa.... Ja vat see ajas mul hulluks - noor inimene on surnud ja meie tsäägatame mingil lillekimbu KUJU teemal......
Minu röögatus oli lihtne, enne kui telefoni lukku lõin ja välja lülitasin järgmiseks kolmeks päevaks:
Kas me ei võiks armastada üksteist sellisena, kes me oleme? Kas mitte see polnud põhjus, miks üks noor inimene ei leidnud jõudu jätkata, sest miski ega keski polnud kunagi piisavalt hea?
Ja siis ma vappusin oma paanikahoos - mitte sellepärast, et ma julgesin oma ämmale vastu öelda vaid sellepärast, et tundus, et ma pean oma mina ära kaotama, sest tee mida sa tahad, ikka pole piisavalt hea, ilus, missimõõtu tark, kes oskaks ladusalt itaalia keeles vestlus üleval pidada või näiteks isaga malet mängida ning ammugi mitte rikas kinnisvara kröösus.
Ära suru mind raamidesse ja lase mul olla mina ise!
Ära suru kedagi meist sinu peas olevatesse kujutelmadesse, mis sina arvad on ideaal. Ja ära sunni meid lahti laskma iseendist või kärbi meie tiibu, sest siis poleks meil mitte midagi, mis meid koos hoiaks - sest meie armastame üksteist sellepärast, kes me oleme!
Ja vat selle peale ütleb minusugune pagan küll AAMEN!
Kommentaarid
Postita kommentaar