Eile oli suuurepärane päev vaatluseks.
Kuna meie laps sai eile 15 aastaseks, siis otsustas ta nii tähtsat sündmust tähistada rannapeoga!
Rannapidu? Right! Kellele see ei meeldiks? (Mulle oleks see täiesti sobinud 20 aastat tagasi!!!!!!)
Kuna meil Antonioga olid mõlemal roosad prillid ees, siis lasime teismelisel ise otsustada kuidas pidu olema peaks ja orgunnida, meile jäi teadagi finantseerimine, logistika, köögipool ja koristusteenused....
Ja kuna meil olid endiselt roosad prillid ees, siis lubasime, et kutsu sõbrad, keda kutsuda tahad.....
Loomulikult oli 3 minuti pärast juba teada-anne peost sotsiaalmeediasse ülesse pandud! Laps säutsus meile õhtusöögilauas reipalt, et kui popp ta on, et KÕIK tahavad tema peole tulla! Anthonio tõmbas kana kurku ja mina pidin salatilehte konsumeerides lämbuma sellisest avaldusest, mõlemal silme ees lood meediast, kus mingit teismelise peokorraldaja lahkel kutsel või kutseta, tuleb kohale sadu noori....
Ainult meie isa (kes sa kana kurgust välja köhisid....) otsekohesus pani teismelise paika ja minutiga muudeti peokorraldus - rannapidu jäi kehtima, ent ainult 10 külalise saatel ning see sotsiaalmeedia postitus saadeti ajaloo prügikasti.....
*****************************************************
Suur päev saabus. Kuna ükski meie ideedest, kuidas külalisi seal rannas toitlustada ja meelelahutada, polnud teismelisele piisavalt tasemel, lasime tal siis ise otsustada, et mis ja mida ja kui palju. Tema otsuseks oli, et olgu siis fish & ships rannas ja tort ning puuviljad, kui tagasi kodus oleme.
"Oled kindel, et sellest piisab?"
(Silmade pööritades) "Daaaaaaa.... LOOMULIKULT!"
*****************************************************
Nagu te arvate võite, ettevalmistused langesid meie, igavate vanainimeste kaela!
*****************************************************
Loomulikult algas kõik fiaskoga, sest lubatud saabumisajaks oli kohale jõudnud 2 külalist! See tähendas, et kohalolev kolmik lebas kõhuli Karina voodil ja igaüks jõllitas oma telefoni ning mina pidasin suures toas sissesõiduteel silma peal, juhuks kui keegi külalise moodi peaks uksele lähenema..... Antonio hakkas närvi minema, sest meil oli kala-kartulid tellitud kindlaks kella-ajaks, mille isa pidi randa meile järele tooma .... ja see kella-aeg lähenes peadpööritava kiirusega, ent hetkeseisuga oli meil kolm vaala kodus koti peal ja mitte kedagi rannas... Kui ta pärida püüdis, et kus kaugel need ülejäänud 9 on, siis saime kohmiva vastuse et teel ollakse....
Isa Antonio lahkus, sest kell kukkus ja mina jäin külalisi ootama.....
Pool tundi hiljem oli enamik külalisi kohale jõudnud. Hakkasime siis karavani teele sättima. Uskuge või mitte, kuigi kõik käis aegluubis, saime me parve kokku ja hakkasime minema, mina koormaeeslina kolme toidukotti kandmas.....
Esimene jama rannas algas kohe koha valikuga! 11 teismelist ja 11 arvamust! Järgmiseks siis, kas käterätid panna maha risti või põiki.
Mina panin suure piknikuteki maha, ent ega keegi seda märganud, sest KÕIK olid ametis selfide tegemisega.
Mitte keegi ei märganud ka, et isa Antonio oli randa jõudnud, seistes söögikastiga nagu mälestussammas kannatlikule isale.
Me siis katsime laua nagu nähtamatud. Mina tõmbusin taustale nagu nähtamatule sobilik ja isa Antonio üritas end teha nähtavaks ja ehk ka kuuldavaks, kui tal õnne on, et SÖÖK ON KOHAL!
Mingi valemiga saime parve maandatud ümber teki, ent selfide seeria jätkus, nüüd uue lisandiga - chipsid ja ketchup taustal!
************************************************************
Mina pole igavamat rannaPIDU veel oma elus kohanud!!!!!!!
Kui ei võetud selfisid, siis kraageldi et kes istus kelle käteräti peal ja kes ajas liiva kelle plätu peale või et siis vesi on külm või et päike paistab silma või et KAJAKAS VARASTAS CHIPSI!!!!!!!!!
Lisaks lasi igaüks oma telefonist oma muusikat ja loomulikult mitte kellelegi ei meeldinud kellegi teise valik.....
No aga kuna minu, pensionil peolooma käest keegi nõu ei küsinud, siis ma oma näpunäidetega peale ei lennanud, nii et lasin neil olla, sest mis mina elust tean?
Järgmiseks korraks on mul küll soovitused üles kirjutatud arvestades uute aegade omapära ja noorte käitumist 21. sajandil:
iga peost osavõtja saabub randa isikliku selfie stickiga, kõrvaklappide ning käterätikuga, mille siis laotavad piki randa maha ükteisest ca 20 meetri kaugusele, et vältida konflikte, säilitada personaalne ruum ja kuulata muusikat vastavalt oma maitsele ning on eelnevalt andnud toitlustajale juhtnöörid, (millise soolaga maitsestada chipsid, suhkrukogus limonaadis ja/või ketshupis....)
Ja ega tegelikult pole rannapeo pidamiseks veekogu ja randa ka vaja, sest kõigil on tegelikult suva veest, päikesest ja liivast või kokkuvõtvalt ümbritsevast keskkonnast üleüldse.
************************************************************
Enne veel, kui ma nähtamatuna end karavani sappa sättisin, koristasin ma ära parve poolt tekitatud risu. Kodutee võttis loivamisi miski 20 minutit tavalise 6 minuti asemel....
Kodus ei leidnud ma miskit kergendust, sest selgus, et pomm oli köögis lahti läinud! Perepea, kes samal ajal kui meie rannas "ennastunustavalt pidutsesime", ehitas oma kätega torti ja nagu ikka, tahtsime paremat, ent välja kukkus nagu alati ..... oli seisnud silmitsi paari kriisiga ning see tähendas, et terve köök oli maast laeni shokolaadivõõbaga koos, kreemiga täidetud keedutaignast pallid mööda kööki laiali ning Antonio üles ehitamas uut torni pallidest, mis veel alles......
Asusin talle appi, kui olin tibukesed potitanud, pissitanud, taga-aeda maha istutanud ja lauakese katnud! Sel ajal, kui mina köögi ja laua vahet voorisin, lahutas külaliste meelt Esmeralda, ent umbes 10 minutiga oli ka see kava end ammendanud. Anna keeras end tagaukse pealt ümber ja targa kassina jooksis tulistjalu tagasi meie magamistuppa, turvakohta. Prints käis uurimisretkel ära, ent tema kõrvadele oli see kisa liiga vali ja ka tema tuli tagasi tuppa.
Lõpuks sai tort valmis, minul ka köök kraamitud ja puhtaks küüritud ning abikaasa maha rahustatud, et nood kriiskavad teismelised ei tea midagi, milline croquembouche peaks välja nägema, sest neil on piiratud nägemisväli, mis on ainult telefoniekraani suurune.
Võtsime siis hetke hingetõmbeks ja kuulasime, mis õues toimub! Kõik kriiskasid kurgupõhjast. Mida või milleks, jumal teab! Ja siis algas vigisemine otsast peale kriiskamise vahele: küll oli ilm liialt tuuline, mõnele tundus liiga külm ja sääsed ründasid! Pakkisime siis seltskonna pleedidesse-tekkidesse ja isa Anthonio pani gaasilambi beebisid soojendama. Sääskede vastu oli meil laua ümber asetatud ca 20 küünalt, mis oleks pidanud ereda leegina põledes eritama sääski eemalepeletavat aroomi... Kuna aga oli tuuline, siis ükski küünal ei põlenud, seega olid kõik 11 beebit sumedas suveöös jäetud julmade vereimejate meelevalda. Ent kõik istusid vapralt ninapidi telefonides ja taaskord kuulas igaüks enda muusikat.
Mingil hetkel tuli meie laps meile kaebama, et IGAV ON! Me pidime sellise avalduse diivani pealt maha kukkuma!!!!!
See ju sinu pidu, mine tõmba siis käima - me ei usu, et meie naljad, tanstud või muusikavalik nondele teismelistele elu sisse lööks!
*****************************************************************************
Õhtu lõppes nii nagu me ette kujutasime - igaüks lahkus eri suunda, ninapidi telefonis ja keegi head aega ei soovinud, Ega nad ju mulle nähtamatule tere ka saabudes ei öelnud, nii et ega me kumbki täislauset neilt oodanudki.
Ja siis hakkas püha koristustöö, millest raskema osa lasime lapsel ära teha: neljakäpukil laua alt banaani- ja arbuusikoori ning salvrätikuid kokku korjates ja mis meil üle jäi, kui ainult imestada, et kas tütarlapsed käituvad nagu põrsad oma kodus ka?
***********************************************************
Polnud ime, et kui me end järgmisel hommikul tööle sättisime, siis oli meil mõlemal pohmell peost - ja mitte alkoholist, sest esiteks perepea alkoholi ei tarbigi ja minul polnud enesele aegagi klaasikest veini valada, samuti tuli välja, et meil mõlemal jäi õhtusöök ja tort vahele, minule meenus, et mul jäigi ainsaks söögiks sel päeval hommikune kohv....
Meil oli oma lapsega õhtul ka jutuajamine, et mis tema ka arvas, kuidas pidu oli?
Ta jagas meie pettumust ja ütles, et järgmisel aastal ei toimu mingit pidu. Mina lubasin, et pidu võib olla, ent telefonid korjatakse kokku, kui tullakse ja tagastatakse, kui lahkutakse ning et muusika valik jääb ettevalmistada sünnipäeva lapsele. Ning kutsu ainult sellised inimesed, kes sulle korda lähevad, mitte aga need, kes arvavad, et on popid arvamusliidrid!
Igal juhul, vaatlus oli huvitav ja õppetund nii mitmelgi tasandil saadud!
Elu läks tagasi vanasse rööpasse 5 minutiga!
Peace within!
Kuna meie laps sai eile 15 aastaseks, siis otsustas ta nii tähtsat sündmust tähistada rannapeoga!
Rannapidu? Right! Kellele see ei meeldiks? (Mulle oleks see täiesti sobinud 20 aastat tagasi!!!!!!)
Kuna meil Antonioga olid mõlemal roosad prillid ees, siis lasime teismelisel ise otsustada kuidas pidu olema peaks ja orgunnida, meile jäi teadagi finantseerimine, logistika, köögipool ja koristusteenused....
Ja kuna meil olid endiselt roosad prillid ees, siis lubasime, et kutsu sõbrad, keda kutsuda tahad.....
Loomulikult oli 3 minuti pärast juba teada-anne peost sotsiaalmeediasse ülesse pandud! Laps säutsus meile õhtusöögilauas reipalt, et kui popp ta on, et KÕIK tahavad tema peole tulla! Anthonio tõmbas kana kurku ja mina pidin salatilehte konsumeerides lämbuma sellisest avaldusest, mõlemal silme ees lood meediast, kus mingit teismelise peokorraldaja lahkel kutsel või kutseta, tuleb kohale sadu noori....
Ainult meie isa (kes sa kana kurgust välja köhisid....) otsekohesus pani teismelise paika ja minutiga muudeti peokorraldus - rannapidu jäi kehtima, ent ainult 10 külalise saatel ning see sotsiaalmeedia postitus saadeti ajaloo prügikasti.....
*****************************************************
Suur päev saabus. Kuna ükski meie ideedest, kuidas külalisi seal rannas toitlustada ja meelelahutada, polnud teismelisele piisavalt tasemel, lasime tal siis ise otsustada, et mis ja mida ja kui palju. Tema otsuseks oli, et olgu siis fish & ships rannas ja tort ning puuviljad, kui tagasi kodus oleme.
"Oled kindel, et sellest piisab?"
(Silmade pööritades) "Daaaaaaa.... LOOMULIKULT!"
*****************************************************
Nagu te arvate võite, ettevalmistused langesid meie, igavate vanainimeste kaela!
*****************************************************
Loomulikult algas kõik fiaskoga, sest lubatud saabumisajaks oli kohale jõudnud 2 külalist! See tähendas, et kohalolev kolmik lebas kõhuli Karina voodil ja igaüks jõllitas oma telefoni ning mina pidasin suures toas sissesõiduteel silma peal, juhuks kui keegi külalise moodi peaks uksele lähenema..... Antonio hakkas närvi minema, sest meil oli kala-kartulid tellitud kindlaks kella-ajaks, mille isa pidi randa meile järele tooma .... ja see kella-aeg lähenes peadpööritava kiirusega, ent hetkeseisuga oli meil kolm vaala kodus koti peal ja mitte kedagi rannas... Kui ta pärida püüdis, et kus kaugel need ülejäänud 9 on, siis saime kohmiva vastuse et teel ollakse....
Isa Antonio lahkus, sest kell kukkus ja mina jäin külalisi ootama.....
Pool tundi hiljem oli enamik külalisi kohale jõudnud. Hakkasime siis karavani teele sättima. Uskuge või mitte, kuigi kõik käis aegluubis, saime me parve kokku ja hakkasime minema, mina koormaeeslina kolme toidukotti kandmas.....
Esimene jama rannas algas kohe koha valikuga! 11 teismelist ja 11 arvamust! Järgmiseks siis, kas käterätid panna maha risti või põiki.
Mina panin suure piknikuteki maha, ent ega keegi seda märganud, sest KÕIK olid ametis selfide tegemisega.
Mitte keegi ei märganud ka, et isa Antonio oli randa jõudnud, seistes söögikastiga nagu mälestussammas kannatlikule isale.
Me siis katsime laua nagu nähtamatud. Mina tõmbusin taustale nagu nähtamatule sobilik ja isa Antonio üritas end teha nähtavaks ja ehk ka kuuldavaks, kui tal õnne on, et SÖÖK ON KOHAL!
Mingi valemiga saime parve maandatud ümber teki, ent selfide seeria jätkus, nüüd uue lisandiga - chipsid ja ketchup taustal!
************************************************************
Mina pole igavamat rannaPIDU veel oma elus kohanud!!!!!!!
Kui ei võetud selfisid, siis kraageldi et kes istus kelle käteräti peal ja kes ajas liiva kelle plätu peale või et siis vesi on külm või et päike paistab silma või et KAJAKAS VARASTAS CHIPSI!!!!!!!!!
Lisaks lasi igaüks oma telefonist oma muusikat ja loomulikult mitte kellelegi ei meeldinud kellegi teise valik.....
No aga kuna minu, pensionil peolooma käest keegi nõu ei küsinud, siis ma oma näpunäidetega peale ei lennanud, nii et lasin neil olla, sest mis mina elust tean?
Järgmiseks korraks on mul küll soovitused üles kirjutatud arvestades uute aegade omapära ja noorte käitumist 21. sajandil:
iga peost osavõtja saabub randa isikliku selfie stickiga, kõrvaklappide ning käterätikuga, mille siis laotavad piki randa maha ükteisest ca 20 meetri kaugusele, et vältida konflikte, säilitada personaalne ruum ja kuulata muusikat vastavalt oma maitsele ning on eelnevalt andnud toitlustajale juhtnöörid, (millise soolaga maitsestada chipsid, suhkrukogus limonaadis ja/või ketshupis....)
Ja ega tegelikult pole rannapeo pidamiseks veekogu ja randa ka vaja, sest kõigil on tegelikult suva veest, päikesest ja liivast või kokkuvõtvalt ümbritsevast keskkonnast üleüldse.
 |
| Kajakas stardirajal. Suund chipsile! |
 |
| Kahju et kriiskamins pildile ei jäänud! Kõik kalad olid raudselt eemale peletatud, s.h. haid! |
 |
| Telefonist eemal. Sekundiks! |
 |
| Vanainimese rõõm: ilus ilm! |
************************************************************
Enne veel, kui ma nähtamatuna end karavani sappa sättisin, koristasin ma ära parve poolt tekitatud risu. Kodutee võttis loivamisi miski 20 minutit tavalise 6 minuti asemel....
Kodus ei leidnud ma miskit kergendust, sest selgus, et pomm oli köögis lahti läinud! Perepea, kes samal ajal kui meie rannas "ennastunustavalt pidutsesime", ehitas oma kätega torti ja nagu ikka, tahtsime paremat, ent välja kukkus nagu alati ..... oli seisnud silmitsi paari kriisiga ning see tähendas, et terve köök oli maast laeni shokolaadivõõbaga koos, kreemiga täidetud keedutaignast pallid mööda kööki laiali ning Antonio üles ehitamas uut torni pallidest, mis veel alles......
Asusin talle appi, kui olin tibukesed potitanud, pissitanud, taga-aeda maha istutanud ja lauakese katnud! Sel ajal, kui mina köögi ja laua vahet voorisin, lahutas külaliste meelt Esmeralda, ent umbes 10 minutiga oli ka see kava end ammendanud. Anna keeras end tagaukse pealt ümber ja targa kassina jooksis tulistjalu tagasi meie magamistuppa, turvakohta. Prints käis uurimisretkel ära, ent tema kõrvadele oli see kisa liiga vali ja ka tema tuli tagasi tuppa.
Lõpuks sai tort valmis, minul ka köök kraamitud ja puhtaks küüritud ning abikaasa maha rahustatud, et nood kriiskavad teismelised ei tea midagi, milline croquembouche peaks välja nägema, sest neil on piiratud nägemisväli, mis on ainult telefoniekraani suurune.
Võtsime siis hetke hingetõmbeks ja kuulasime, mis õues toimub! Kõik kriiskasid kurgupõhjast. Mida või milleks, jumal teab! Ja siis algas vigisemine otsast peale kriiskamise vahele: küll oli ilm liialt tuuline, mõnele tundus liiga külm ja sääsed ründasid! Pakkisime siis seltskonna pleedidesse-tekkidesse ja isa Anthonio pani gaasilambi beebisid soojendama. Sääskede vastu oli meil laua ümber asetatud ca 20 küünalt, mis oleks pidanud ereda leegina põledes eritama sääski eemalepeletavat aroomi... Kuna aga oli tuuline, siis ükski küünal ei põlenud, seega olid kõik 11 beebit sumedas suveöös jäetud julmade vereimejate meelevalda. Ent kõik istusid vapralt ninapidi telefonides ja taaskord kuulas igaüks enda muusikat.
Mingil hetkel tuli meie laps meile kaebama, et IGAV ON! Me pidime sellise avalduse diivani pealt maha kukkuma!!!!!
See ju sinu pidu, mine tõmba siis käima - me ei usu, et meie naljad, tanstud või muusikavalik nondele teismelistele elu sisse lööks!
*****************************************************************************
Õhtu lõppes nii nagu me ette kujutasime - igaüks lahkus eri suunda, ninapidi telefonis ja keegi head aega ei soovinud, Ega nad ju mulle nähtamatule tere ka saabudes ei öelnud, nii et ega me kumbki täislauset neilt oodanudki.
Ja siis hakkas püha koristustöö, millest raskema osa lasime lapsel ära teha: neljakäpukil laua alt banaani- ja arbuusikoori ning salvrätikuid kokku korjates ja mis meil üle jäi, kui ainult imestada, et kas tütarlapsed käituvad nagu põrsad oma kodus ka?
***********************************************************
Polnud ime, et kui me end järgmisel hommikul tööle sättisime, siis oli meil mõlemal pohmell peost - ja mitte alkoholist, sest esiteks perepea alkoholi ei tarbigi ja minul polnud enesele aegagi klaasikest veini valada, samuti tuli välja, et meil mõlemal jäi õhtusöök ja tort vahele, minule meenus, et mul jäigi ainsaks söögiks sel päeval hommikune kohv....
Meil oli oma lapsega õhtul ka jutuajamine, et mis tema ka arvas, kuidas pidu oli?
Ta jagas meie pettumust ja ütles, et järgmisel aastal ei toimu mingit pidu. Mina lubasin, et pidu võib olla, ent telefonid korjatakse kokku, kui tullakse ja tagastatakse, kui lahkutakse ning et muusika valik jääb ettevalmistada sünnipäeva lapsele. Ning kutsu ainult sellised inimesed, kes sulle korda lähevad, mitte aga need, kes arvavad, et on popid arvamusliidrid!
Igal juhul, vaatlus oli huvitav ja õppetund nii mitmelgi tasandil saadud!
Elu läks tagasi vanasse rööpasse 5 minutiga!
 |
| Perepilt! |
 |
| Laupäeva õhtune chill. Ülejäänud pere harjutab taustal kriketit! |
Peace within!
Kommentaarid
Postita kommentaar