Elu keeb

Me oleme jõudnud arusaamisele, et Esmeralda on meile saadetud Mika poolt, kaasas juhised ja märkmed, kuidas terve pere pea peal tantsima panna ning vahel ka hulluks ajada! Ja mitte ainult seda - kogu perel on kõhulihased naerust valusad ning kõik seisavad järjekorras, et Esmeraldale musi anda!

Me samuti arvame, et Esmeralda ei mäletagi enam, et ta kunagi miskis teises kohas oleks elanud või et tal mingid muud kassid oleks jalus tolgendanud. Taga-aed on taas endine: taimed maast välja rebitud, huskide kaevandused töötavad jälle, kellegi must koon on liivane ning kellegi käpad tassivad seda kallihinnalist liiva loomulikult ka tuppa. Loomulikult ei tohi keegi krundi ega maja piiridest väljuda, ilma et Esmeraldat ei kaasataks ja loomulikult ei tohi keegi grupist irduda, ilma et Esmeralda oma loa annaks!

Ja loomulikult saime me aru, et nüüdseks ongi meil siis oma hobune, sest selline kappamine piki ja risti, üle ja ümber maja ja aia, mis maa värisema paneb, peab tulema vähemalt ühelt kuumavereliselt traavlilt!

Ajaga on kujunenud välja lemmikoht, kus keeshond vahti peab: vannitoa uksel, kust avaneb suurepärane vaade kogu majale ja mõlemale uksele! Isegi möödalendav kärbes ei jää nähtamatuks sellest vahipostist! Aegajalt tinasõdur postil vajub küll ära, pannes seljakil paksu, kõik neli käppa tavea poole, ent see kõik on näiline, sest niipea, kui üks või kaks kassi mööda jalutab, siis tuleb neile nende koht kätte näidata või kui perepea mööda tuhiseb, siis tuleb sokk kenasti jalast ära sikutada. Nii et tegemist ja toimetamist on küll ja küll.

Ent vaatad seda alla kolme kuulist "asja" ja lihtsalt imetled, kuidas keegi võib olla õnnelik lihtsalt olemise pärast!

Ja süda heldib, kui ärkad hommikul üles ning toimetad köögis, kõik kolm kodulooma sõbralikult sebimas ümber jalge ja ühisel meelel jagavad toidukaussi.

Carpe Diem!

Kommentaarid