Eel-lugu
Ma arvan, et see oli maikuu või ehk ka aprill eelmisel aastal, kui ootamatult läks kära lahti Facebuuki Eestlased Austraalias seinal, sest väidetavalt oli eelmisel päeval kohalikus televisiooni saates - mille lähisugulane on Kes tahab saada miljonäriks - keegi väga tark naine jäänud lõppvaatuses ilma suurest summast rahast, sest ei teadnud, milline neljast pakutud oli Eesti pealinn. Mina saadet muidugi ei näinud, ent kommentaarid olid eestlaslikud - ehk siis tädi sai nuge selga paremalt ja vasakult, et nii loll on.
Vahepeale küsimus: Kas Sina tead, mis on Austraalia pealinn?
Ent see nugadega äsamine tegi asja hoopis huvitamaks, sest noaloopijad olid ilmelgelt hästi informeeritud, et tegu olla ühe vägagi targa naisega, kes on kogu saateformaadist läbi lennanud aupaukude ja ilutulestiku saatel.
Olukorra selguseks avasin selle telekanali kodulehe, leidsin sellelt lingi küsimustega, vastasin 15 küsimust lambist ja kõik õigesti, muuseas ning kui lõpuks virvendas arvutiekraanil küsimus, et miks sa selle viktoriini ette võtsid, siis tippisin sinna naiivselt - tahtsin oma abikaasale tõestada et naine teab, millest ta räägib!
Kusjuures me isegi naersime selle üle hiljem õhtusöögilauas.....
*******************************************************************
Kuu hiljem ilmus mu emaili ootamatult sõnum, et olen palutud tulla katsetele just sellessesamasse saatesse.
Eestlasena saabusin kohale nagu ikka, õigel ajal, ehk siis pool tundi enne väljakuulutatud kellaaega. Istusin üksi laua taga (sest peale paari laua ja toolide seal midagi polnudki!) ja mõtlesin, et millesse ma nyyd end küll segasin :D
Mingil hetkel leidsin ma end istumas igasuguste tarkade meeste ja naiste keskel, kes kõik katsetele saabunud ja nüüd oma teadmistega hiilgasid, enne veel kui korraldajad kohale tulid.
Kes oli nädal aega ainult lugenud entsüklopeediat, kes oli internetist võtnud ette igasugused mälumängud ja end zombiks mänginud. Kui mina piuksatasin, et ma ei vaatagi seda saadet, siis juhul, kui pilgud oleks tapnud, oleks korraldajad leidnud eest surnud eestlase.... Ja muide, kui nad kõik uudishimulikult küsisid, et kust mu aktsent tuleb ning mina rõõmsalt teatasin, et Eestist! ... siis keegi tarkade klubist ei pannud kokku, mis Ameerika osariik see ka on!
Seega olin juba enne katsete algust outsider, ehk maakeeli siis - ei kuulunud gruppi!
Igaljuhul oli nii, et kõik paar-kolmsada inimest, keda sel õhtupoolikul katsetati, mahutati auditooriumisse kenasti ära ja siis pidime me tegema üldiste teadmiste katse. Küsiti 30 valikvastustega küsimust. Ma teadsin kohe kindlalt, et kahest küsimusest polnud mul aimugi - sport ja Austraalia konstitutsioon, ent teised olid suht lihtsad!
Peale seda, kui ulatasid oma vastused sinu selja taga istujale hindamiseks ja said tulemuse tagasi, paluti püsti seista neil, kes 30 vastust 30-st õigesti vastasid.
Mitte keegi ei tõusnud.
29 30-st?
Mitte keegi ei tõusnud.
28 30-st? Üksik seisja kuskil selja taga.
27? Kõigile neile kampsunis vanameestele üllatuseks, kargasin mina ja veel üks mees püsti....
Ja nii edasi, kuni need kes said 17 ja vähem õigeid vastuseid - kaks kolmandikku audientsist haihtus minutiga uksest välja.
Edasi pidime tegema kaamera proovi ja rääkima (väidetavalt kaamerasse) 5 minutit midagi sellist, mis rahval suu imestusest lahti võtab või mõni ennekuulmatu lugu, mis sinuga juhtunud on.
Enamuses oli tegu unejuttudega, ausalt.... no et ma läksin Pariisi või et ma peaaegu oleks kuningannat näinud..... Mitte et lood oleks nii igavad olnud, ent see rääkimise viis, aegamisi ja heietades... haigu haigu....
Kuna minul ju lavahirme pole, siis kõigepealt tegin vaatajale selgeks, et palun arvestage minu aktsendiga, mis tuleb Eestist. Ja siis rääkisin oma loo - 30 aastat tagasi oli mul perspektiiv tulla kosmonaudiks, kui ma seda väga tahtnuks, ent väljavaade et Berliini müür ühel päeval kokku kukub ja/või mina Austraaliasse elama asun, olid mõlemad sel hetkel nullid või allapoole... Ent elul olid teised plaanid ja kahjuks minust kosmonauti ei saanudki ning igasuguste asjaolude kokkusattumiste tõttu sai minust hoopis raamatupidaja Austraalias!
Lugu läks rahvale peale, muuseas!
Seejärgi tiriti meid lavalt alla tagasi maa peale, täitma järjekordset ankeeti, kus sa siis kirjutasid igasuguseid seiklusi, mis sul elus ette on tulnud ning natuke kirjeldasid ka ise-ennast. Kuna mõlemad on väga mahukad teemad, siis ma piirdusin vaid mõne lühikese faktiga ning rasvaseim neist oli kirjutatud suurte tähtedega ankeedi esilehe ülaserva - NB! EESTI EI OLE VENEMAA! ... JA KEEL MIDA SEAL RÄÄGITAKSE EI OLE VENE KEEL! PALUN TEHKE OMA KODUTÖÖ!
Kui ma oma ankeedi tagastasin, ega ma ei lootnud enam midagi kuulda tagasi sellest telekanalist. Väidetavalt on neil 10 000 inimest andmebaasis, kuhu saab sattuda ainult korra elus ning ooteaeg saatesse võib võtta kuni 10 aastat, juhul kui sa tundud piisavalt huvitav produtsendile!
*******************************************************************************
Oktoobris sain uue emaili - oled endiselt huvitatud saatesse tulema? Kui jah, siis 2. novembril on linditus.
Et oma mõistuses kindel olla, pärisin oma kaasalt, et noh, kas olen huvitatud? Tema igal juhul oli ja arvas, et peaks ikka proovima, kuigi ma tuletasin talle meelde, et ka tema peab siis oma nägu rahvustelevisioonis näitama.
Andsin saatetiimile teada, et jah, olks, olen tulija!
Ent siis ei jõudnud uus stuudio sisseseade kohale ja seega lükati lindistus edasi jaanuarisse...
*****************************************************************************
Lugu ise
Kui mina kell 8 hommikul stuudiosse jõudsin, oli mul tunne, nagu oleks öö veetnud prügikastis. Tegelikult tulime juba eelmisel õhtul linna, et ööbida hotellis, sest Melbourne liikluses ei tea kunagi, kuidas hommikune tipptund välja näeb, seega otsustasime pigem magada kauem ja stressivabalt stuudiosse jalutada, see viimased 400 m......
Oleks maganud küll, kui poleks terve öö vähernud küljelt küljele, sest sel hetkel kui ma õhtul pea padjale panin, hakkas peas keerutama kahtlus, et jätsin vist kodus praeahju sisse.... Ja nii öö otsa, muretsesin selle ahju pärast!
Nii oligi hirmus peavalu mu saatjaks ja selleks ajaks kui meid maha istutati kaaskannatajatega, korises minu kõht üle terve ruumi.... Welcome!
Sel päeval oli kavas lindistada 5 saadet, uues formaadis. Hommikupoolikul olid proovid ja need võtsid aega, sest uue sisseseade ei hakanud tööle. Samuti pandi meile kõigile peale kena TV meik ja kohendati juukseid, kuigi väideti, et põhimeik alles tuleb. Ma juba vaevlesin 10 kg meigi all ja torutasin oma huuli, et mitte huulevärvi kogemata kohvitassi külge printida....
Mina kuulusin kuuikusse, mille hüüdnimeks sai EPISOOD 2.
Gruppi kuulusid siis noor ajakirjanik, ameeriklasest massöör, austraallasest farmatseut, õllemeister, tudeng ja eestlane. Kõik peale tudengi tundusid normaalsed ja rahulikud, tudeng aga muudkui oigas saba keerutades, et ta häbistab end kogu riigi ees ja et ta ei tea midagi ja ohissakeküllmisnüüdsaamahakkab......
Ilmselt läks meie episood ajaloo prügikastist alla kui halvim, mis selles saates kunagi olnud on! Ma pole isegi kindel, kas see kunagi ekraanigi näeb :D
Sel ajal, kui salvestati episoodi nr 1, istusime me nn green roomis, jälgisime saate arengut, arutasime vastuseid ja samal ajal pandi meile siis peale lõplik meik ning sätiti kiharad paika. Ning siis oligi aeg minna ja istet võtta juba kaamerate ees.....
Esimene osa, mis on kauaoodatud uuendus saates, oli KIIRED NÄPUD! Vastata tuli aja peale 15 küsimusele ja see, kel on lõpuks kõige rohkem õigeid vastuseid saab omale 1000 dollarit ja võimaluse kasutada "õlekõrt" mängu jooksul - ent kui ta võtab õlekõrre käiku, siis kaotab ta teenitud 1000 dollarit.
Enne veel kui me oma iPadidega saime tulistama hakata, sain ma oma elu suurima shoki, kui end suurel ekraanil otsevaates nägin!!!!!! Ainult tahtejõud pidas mu toolil istumas, sest oma ehmatuseks ei sarnanud ma üldse mitte iseendale. Eriti torkas silma värvitud suu ja uskuge või mitte, minule see kärtspunane ja lopsaka alahuulega moodustis küll ei kuulunud!!!!!
Anyway, liiga hilja oli pulgaks stuudio põrandale maha viskuda ning nõuda omale uut keha ja nägu, seega tuli hakkama saada sellega, mis käepärast....
Nobenäpu osa läks mööda nii kiiresti, et ma ei saanud isegi aru, kui palju ma õigesti sain 15 küsimusest. Igal juhul oli seal trobikond selliseid, millest mul polnud õrna aimu - filmist Hunger Game näiteks, sest mina muinasjutu filme ja ulmekaid ei vaata! Mingil moel sain lambist pihta aga muusikaküsimusele, arvestades et ma polnud kunagi seda lugu oma elus kuulnud ega näinud ka Jurassic Parki, mille ma miskipärast valisin (sest ka kõik teised pakutud filmid olid jälle samas grupis - ulme ja muinasjutt - seega polnud neist yhtegi näinud)
Igal juhul polnud see mina, kellele 1000 dollarine tshekk ulatati, vaid noor tudengineiu (kes eelnevalt kõigile väitis, et ta on loll ja arengupeetusega ja teeb enda margi 24 miljoni vaataja ees täis!) sai selle omanikuks.... ning siis hakkas mäng pihta.
Nii nagu Anthony mainis hiljem, et mitte mäng ei alanud, vaid verevalamine ja õudus kuubis!
Esimene vastaja oli noor ajakirjanik, kes oli nii närvis, et vastas kohe esimese, 100 dollarise küsimuse valesti. Pihtas ja põhjas! David saadeti koju magama. Mängu võidufond kukkus miljonilt dollarilt 250 tuhandele....
Teine küsimus oli ilmselt raskeim kogu mängus (milline taim on UUEL 5 dollarisel rahatähel): ameeriklane otsustas vastama jätta ning seega andis teatepulga üle Juliele, kes pidi vastusele vastama. Ta mainis kohe, et tal pole õrna aimugi ning vastas huupi - pihtas ja põhjas! Mine koju magama!
Pearaha kukkus kolinal 100 tuhandeni.
Järgmiseks oli siis see hakkaja tudengi neiu, kes sai omale küsimuse: Väidetavalt mis vanusest elu hakkab peale? 18, 21, 40 või 41? Tshikk arvas, et ju vist 21, ent kuna ta pole kindel, siis jätab vastamata.
Ja siis istus toolil eestlane. Ma arvan, et see küsimus oli kõige kergem kogu mängu ajaloos ja ma võisin selle peale mürki võtta, et elu algab 40-selt! Selle peale ma ka välja läksin ja pole siin mingit üllatust, vastus oli õige. Seega ma olin esimene inimene meie kuuikust, kes jõudis teise küsimuseni, mis oli küsimus Austraalia söökidest ja mingist sloganist (umbes et mis on Kasekes kommi või kamajahu või mulgipudru slogan), siis kindluse mõttes ma otsustasin vastamata jätta ning anda selle edasi minust järgmisele - Simonile. Ka tema oli pihtas ja põhjas ning saadeti koju magama....
Ja alles oli neid jäänud kolm....
Siis saabus ameeriklase kord toolile istuda - küsimus mida ma teadsin LAMBIST! Mida tähendab prantsusekeelne sõna ponte inglise keeles - sild, maja, jõgi või paat..../minusugune vana sõjaajaloo entusiast teadis ju, et pontoonid on sillad jõgede ületamiseks/ Ameeriklane pihtas ja põhjas ning saadeti kottu....
Samal ajal auhinna raha oli juba pea olematuks kukkunud.....
Niisiis järg tudengineiu käes: Kes nimetatud kirjanikest saavutas esimesena maailmas miljardäri staatuse? Christie, Cartland, King või Rawling?
Thsikk otsustas, et Agathe Christie. saatejuht küsis, et oled kindel? Ei. Tahad siis äkki oma õlekõrt kasutada? Ei.... mu isa ei oskaks mulle nõu anda selles teemas. Aga äkki kasutaks 50:50 või vahetaks küsimuse? .... enesekindlus viis noore neiu koju!
Ja siis oligi ainult mina alles jäänud!!!!!!!!
Nalja teete või????? Me polnud isegi 1000 dollari küsimuseni jõudnud ja kõik olid juba välja langenud?????? Kuni 1000 dollarilisi küsimusi peetakse kergeks, eriti nendele, kes on stuudiosse välja jõudnud!!!!!!!
Selleks hetkeks olin ma teeninud välja 1000 dollarit lihtsalt selle eest, et viimane mees lahinguväljal olen ning lõppauhinnaks, mida jahtima asusin oli 10 tuhat dollarit.
Ma pean mainima siinkohal, et raha polnud mulle enne ega ka sel hetkel ega ka praegu mingi edasiviiv jõud, sest .... see on kõigest raha ja õnnetundega minu sees pole mingit pistmist rahaga.
1000 dollari küsimus oli nii lihtne, et enne kui vastuse varindid esitati, teadsin õiget vastust - mu ladina keele õpetaja Jane Jõgi poleks mulle eal andestanud, kui ma poleks teadnud, et SOL tähendab päikest....
Ja siis saabus hetk seista silmitsi 2500 dollarise küsimusega:
Ice Cube jne olid osatäitjad filmis "Straight outta ......" ja vastuse variandiks nelja linna nimi....
Kas ma juba mainisin, et lisaks muinasjuttude ja ulmefilmide ei vaata ma kohe kindlasti filmi, kus mingit sa täidab Ice Cube???? Ma polnud kunagi isegi kuulnud et selline film eksisteerib ja kohe kindlasti polnud aimugi, mis linnast siis tegelased pärit olid....
Ja Antonio istus mu selja taga publikus ja TEADIS õiget vastust....
Lõin lukku variandi A.... Compton. Lambikas. Ja tuli välja ei õige vastus!???????
Egas midagi, jaht 10 000 dollarile jätkus ja ees ootas 4000 dollarine küsimus.
Ei ole maailmas õiglust, sest! NB! kas ma mainisin, et ma muinasjutu ja ulme ja Ice Cube filme ei ole kunagi vaadanud/huvi tundnud ja seda kunagi ei hakka ka tegema?????????
Küsimus oli: kes oli Kubricku kaasautoriks 1968 aastal filmi 2001: A Space Odyssey, loomisel??????????????
Kahte nime ma olin kuulnud, H.G Wells ja Jules Verne, ülejäänud kaks olid justkui suvalised nimed pastakast välja imetud..... Ausalt, teadsin, et minu tund pihta ja põhjas on tulnud, sest ..... ega sa ikka kivist vett välja pigista või sitast saia tee......
Ja Antonio istus mu selja taga publikus ja TEADIS õiget vastust.... Albert C Clarke
Igal juhul lõin ma lukku vale vastuse ja see tähendas ühtlasi ka meie armetu show lõppu!
Enne veel, kui ma koju magama sain, pidin ma lavalt alla koperdama, kust ma sain üllatavalt kallistuste laviini osaliseks!!!!! Viis meie armetust kuuikust ja produtsent seisid ning ootasid mind avasüli, kõik vabandamas, et nii rasked küsimused ja kõik rahustamas mind, et nemad poleks kumbagi kahest viimasest küsimusest teadnud.... Ja siis laekus Antonio ja tema sabas ülejäänud toetajad ja pealtvaatajad ning uskuge või mitte - nii palju sooje sõnu pole mulle vist kunagi nii lühikese ajaga kaela sadanud!!!!!!
Ent kuna mu peavalu, mis juba hommikust saadik mu koljus laamendas, hakkas mul silmanägemist ära võtma, siis Antonio vabandas fännide ja kaasteeliste ees ning toimetas mu värske õhu ja päikese kätte.
Kui me siis päeva lõpuks koju saime, tormasin kasse vahele jättes kööki, pliidi juurde, et kontrollida, kas see oli sisse lülitatud.
Mis te arvate, kas oli?
EI OLNUD!!!!!!!!
******************************************************************************
Ent elu läks edasi, peale seda kui ma 14 tunnise unega maha sain! Uus päev, uued toimetamised ja uued väljakutsed.
Antonio siiamaani arutleb, et kuidas episood 1 sai kerged küsimused, mis pea kõik olid MINU küsimused ja kuidas meie grupp sai sellised kiiksuga, ent hei! mis tehtud see tehtud ja kuigi ma jäin miljonist sel korral ilma, olin ma ikkagi last man standing meie soss-seppade brigaadist
Tehke järele!
PS! Kui saade kunagi ka ekraanivalgust peaks nägema, siis laen selle siia teile vaatamiseks üles, et siis saaksite kõhutäie naerda ja näpuga ekraani togida ning muidu meelt lahutada minu arvel. You are very welcome!
Ma arvan, et see oli maikuu või ehk ka aprill eelmisel aastal, kui ootamatult läks kära lahti Facebuuki Eestlased Austraalias seinal, sest väidetavalt oli eelmisel päeval kohalikus televisiooni saates - mille lähisugulane on Kes tahab saada miljonäriks - keegi väga tark naine jäänud lõppvaatuses ilma suurest summast rahast, sest ei teadnud, milline neljast pakutud oli Eesti pealinn. Mina saadet muidugi ei näinud, ent kommentaarid olid eestlaslikud - ehk siis tädi sai nuge selga paremalt ja vasakult, et nii loll on.
Vahepeale küsimus: Kas Sina tead, mis on Austraalia pealinn?
Ent see nugadega äsamine tegi asja hoopis huvitamaks, sest noaloopijad olid ilmelgelt hästi informeeritud, et tegu olla ühe vägagi targa naisega, kes on kogu saateformaadist läbi lennanud aupaukude ja ilutulestiku saatel.
Olukorra selguseks avasin selle telekanali kodulehe, leidsin sellelt lingi küsimustega, vastasin 15 küsimust lambist ja kõik õigesti, muuseas ning kui lõpuks virvendas arvutiekraanil küsimus, et miks sa selle viktoriini ette võtsid, siis tippisin sinna naiivselt - tahtsin oma abikaasale tõestada et naine teab, millest ta räägib!
Kusjuures me isegi naersime selle üle hiljem õhtusöögilauas.....
*******************************************************************
Kuu hiljem ilmus mu emaili ootamatult sõnum, et olen palutud tulla katsetele just sellessesamasse saatesse.
Eestlasena saabusin kohale nagu ikka, õigel ajal, ehk siis pool tundi enne väljakuulutatud kellaaega. Istusin üksi laua taga (sest peale paari laua ja toolide seal midagi polnudki!) ja mõtlesin, et millesse ma nyyd end küll segasin :D
Mingil hetkel leidsin ma end istumas igasuguste tarkade meeste ja naiste keskel, kes kõik katsetele saabunud ja nüüd oma teadmistega hiilgasid, enne veel kui korraldajad kohale tulid.
Kes oli nädal aega ainult lugenud entsüklopeediat, kes oli internetist võtnud ette igasugused mälumängud ja end zombiks mänginud. Kui mina piuksatasin, et ma ei vaatagi seda saadet, siis juhul, kui pilgud oleks tapnud, oleks korraldajad leidnud eest surnud eestlase.... Ja muide, kui nad kõik uudishimulikult küsisid, et kust mu aktsent tuleb ning mina rõõmsalt teatasin, et Eestist! ... siis keegi tarkade klubist ei pannud kokku, mis Ameerika osariik see ka on!
Seega olin juba enne katsete algust outsider, ehk maakeeli siis - ei kuulunud gruppi!
Igaljuhul oli nii, et kõik paar-kolmsada inimest, keda sel õhtupoolikul katsetati, mahutati auditooriumisse kenasti ära ja siis pidime me tegema üldiste teadmiste katse. Küsiti 30 valikvastustega küsimust. Ma teadsin kohe kindlalt, et kahest küsimusest polnud mul aimugi - sport ja Austraalia konstitutsioon, ent teised olid suht lihtsad!
Peale seda, kui ulatasid oma vastused sinu selja taga istujale hindamiseks ja said tulemuse tagasi, paluti püsti seista neil, kes 30 vastust 30-st õigesti vastasid.
Mitte keegi ei tõusnud.
29 30-st?
Mitte keegi ei tõusnud.
28 30-st? Üksik seisja kuskil selja taga.
27? Kõigile neile kampsunis vanameestele üllatuseks, kargasin mina ja veel üks mees püsti....
Ja nii edasi, kuni need kes said 17 ja vähem õigeid vastuseid - kaks kolmandikku audientsist haihtus minutiga uksest välja.
Edasi pidime tegema kaamera proovi ja rääkima (väidetavalt kaamerasse) 5 minutit midagi sellist, mis rahval suu imestusest lahti võtab või mõni ennekuulmatu lugu, mis sinuga juhtunud on.
Enamuses oli tegu unejuttudega, ausalt.... no et ma läksin Pariisi või et ma peaaegu oleks kuningannat näinud..... Mitte et lood oleks nii igavad olnud, ent see rääkimise viis, aegamisi ja heietades... haigu haigu....
Kuna minul ju lavahirme pole, siis kõigepealt tegin vaatajale selgeks, et palun arvestage minu aktsendiga, mis tuleb Eestist. Ja siis rääkisin oma loo - 30 aastat tagasi oli mul perspektiiv tulla kosmonaudiks, kui ma seda väga tahtnuks, ent väljavaade et Berliini müür ühel päeval kokku kukub ja/või mina Austraaliasse elama asun, olid mõlemad sel hetkel nullid või allapoole... Ent elul olid teised plaanid ja kahjuks minust kosmonauti ei saanudki ning igasuguste asjaolude kokkusattumiste tõttu sai minust hoopis raamatupidaja Austraalias!
Lugu läks rahvale peale, muuseas!
Seejärgi tiriti meid lavalt alla tagasi maa peale, täitma järjekordset ankeeti, kus sa siis kirjutasid igasuguseid seiklusi, mis sul elus ette on tulnud ning natuke kirjeldasid ka ise-ennast. Kuna mõlemad on väga mahukad teemad, siis ma piirdusin vaid mõne lühikese faktiga ning rasvaseim neist oli kirjutatud suurte tähtedega ankeedi esilehe ülaserva - NB! EESTI EI OLE VENEMAA! ... JA KEEL MIDA SEAL RÄÄGITAKSE EI OLE VENE KEEL! PALUN TEHKE OMA KODUTÖÖ!
Kui ma oma ankeedi tagastasin, ega ma ei lootnud enam midagi kuulda tagasi sellest telekanalist. Väidetavalt on neil 10 000 inimest andmebaasis, kuhu saab sattuda ainult korra elus ning ooteaeg saatesse võib võtta kuni 10 aastat, juhul kui sa tundud piisavalt huvitav produtsendile!
*******************************************************************************
Oktoobris sain uue emaili - oled endiselt huvitatud saatesse tulema? Kui jah, siis 2. novembril on linditus.
Et oma mõistuses kindel olla, pärisin oma kaasalt, et noh, kas olen huvitatud? Tema igal juhul oli ja arvas, et peaks ikka proovima, kuigi ma tuletasin talle meelde, et ka tema peab siis oma nägu rahvustelevisioonis näitama.
Andsin saatetiimile teada, et jah, olks, olen tulija!
Ent siis ei jõudnud uus stuudio sisseseade kohale ja seega lükati lindistus edasi jaanuarisse...
*****************************************************************************
Lugu ise
Kui mina kell 8 hommikul stuudiosse jõudsin, oli mul tunne, nagu oleks öö veetnud prügikastis. Tegelikult tulime juba eelmisel õhtul linna, et ööbida hotellis, sest Melbourne liikluses ei tea kunagi, kuidas hommikune tipptund välja näeb, seega otsustasime pigem magada kauem ja stressivabalt stuudiosse jalutada, see viimased 400 m......
Oleks maganud küll, kui poleks terve öö vähernud küljelt küljele, sest sel hetkel kui ma õhtul pea padjale panin, hakkas peas keerutama kahtlus, et jätsin vist kodus praeahju sisse.... Ja nii öö otsa, muretsesin selle ahju pärast!
Nii oligi hirmus peavalu mu saatjaks ja selleks ajaks kui meid maha istutati kaaskannatajatega, korises minu kõht üle terve ruumi.... Welcome!
Sel päeval oli kavas lindistada 5 saadet, uues formaadis. Hommikupoolikul olid proovid ja need võtsid aega, sest uue sisseseade ei hakanud tööle. Samuti pandi meile kõigile peale kena TV meik ja kohendati juukseid, kuigi väideti, et põhimeik alles tuleb. Ma juba vaevlesin 10 kg meigi all ja torutasin oma huuli, et mitte huulevärvi kogemata kohvitassi külge printida....
Mina kuulusin kuuikusse, mille hüüdnimeks sai EPISOOD 2.
Gruppi kuulusid siis noor ajakirjanik, ameeriklasest massöör, austraallasest farmatseut, õllemeister, tudeng ja eestlane. Kõik peale tudengi tundusid normaalsed ja rahulikud, tudeng aga muudkui oigas saba keerutades, et ta häbistab end kogu riigi ees ja et ta ei tea midagi ja ohissakeküllmisnüüdsaamahakkab......
Ilmselt läks meie episood ajaloo prügikastist alla kui halvim, mis selles saates kunagi olnud on! Ma pole isegi kindel, kas see kunagi ekraanigi näeb :D
Sel ajal, kui salvestati episoodi nr 1, istusime me nn green roomis, jälgisime saate arengut, arutasime vastuseid ja samal ajal pandi meile siis peale lõplik meik ning sätiti kiharad paika. Ning siis oligi aeg minna ja istet võtta juba kaamerate ees.....
Esimene osa, mis on kauaoodatud uuendus saates, oli KIIRED NÄPUD! Vastata tuli aja peale 15 küsimusele ja see, kel on lõpuks kõige rohkem õigeid vastuseid saab omale 1000 dollarit ja võimaluse kasutada "õlekõrt" mängu jooksul - ent kui ta võtab õlekõrre käiku, siis kaotab ta teenitud 1000 dollarit.
Enne veel kui me oma iPadidega saime tulistama hakata, sain ma oma elu suurima shoki, kui end suurel ekraanil otsevaates nägin!!!!!! Ainult tahtejõud pidas mu toolil istumas, sest oma ehmatuseks ei sarnanud ma üldse mitte iseendale. Eriti torkas silma värvitud suu ja uskuge või mitte, minule see kärtspunane ja lopsaka alahuulega moodustis küll ei kuulunud!!!!!
Anyway, liiga hilja oli pulgaks stuudio põrandale maha viskuda ning nõuda omale uut keha ja nägu, seega tuli hakkama saada sellega, mis käepärast....
Nobenäpu osa läks mööda nii kiiresti, et ma ei saanud isegi aru, kui palju ma õigesti sain 15 küsimusest. Igal juhul oli seal trobikond selliseid, millest mul polnud õrna aimu - filmist Hunger Game näiteks, sest mina muinasjutu filme ja ulmekaid ei vaata! Mingil moel sain lambist pihta aga muusikaküsimusele, arvestades et ma polnud kunagi seda lugu oma elus kuulnud ega näinud ka Jurassic Parki, mille ma miskipärast valisin (sest ka kõik teised pakutud filmid olid jälle samas grupis - ulme ja muinasjutt - seega polnud neist yhtegi näinud)
Igal juhul polnud see mina, kellele 1000 dollarine tshekk ulatati, vaid noor tudengineiu (kes eelnevalt kõigile väitis, et ta on loll ja arengupeetusega ja teeb enda margi 24 miljoni vaataja ees täis!) sai selle omanikuks.... ning siis hakkas mäng pihta.
Nii nagu Anthony mainis hiljem, et mitte mäng ei alanud, vaid verevalamine ja õudus kuubis!
Esimene vastaja oli noor ajakirjanik, kes oli nii närvis, et vastas kohe esimese, 100 dollarise küsimuse valesti. Pihtas ja põhjas! David saadeti koju magama. Mängu võidufond kukkus miljonilt dollarilt 250 tuhandele....
Teine küsimus oli ilmselt raskeim kogu mängus (milline taim on UUEL 5 dollarisel rahatähel): ameeriklane otsustas vastama jätta ning seega andis teatepulga üle Juliele, kes pidi vastusele vastama. Ta mainis kohe, et tal pole õrna aimugi ning vastas huupi - pihtas ja põhjas! Mine koju magama!
Pearaha kukkus kolinal 100 tuhandeni.
Järgmiseks oli siis see hakkaja tudengi neiu, kes sai omale küsimuse: Väidetavalt mis vanusest elu hakkab peale? 18, 21, 40 või 41? Tshikk arvas, et ju vist 21, ent kuna ta pole kindel, siis jätab vastamata.
Ja siis istus toolil eestlane. Ma arvan, et see küsimus oli kõige kergem kogu mängu ajaloos ja ma võisin selle peale mürki võtta, et elu algab 40-selt! Selle peale ma ka välja läksin ja pole siin mingit üllatust, vastus oli õige. Seega ma olin esimene inimene meie kuuikust, kes jõudis teise küsimuseni, mis oli küsimus Austraalia söökidest ja mingist sloganist (umbes et mis on Kasekes kommi või kamajahu või mulgipudru slogan), siis kindluse mõttes ma otsustasin vastamata jätta ning anda selle edasi minust järgmisele - Simonile. Ka tema oli pihtas ja põhjas ning saadeti koju magama....
Ja alles oli neid jäänud kolm....
Siis saabus ameeriklase kord toolile istuda - küsimus mida ma teadsin LAMBIST! Mida tähendab prantsusekeelne sõna ponte inglise keeles - sild, maja, jõgi või paat..../minusugune vana sõjaajaloo entusiast teadis ju, et pontoonid on sillad jõgede ületamiseks/ Ameeriklane pihtas ja põhjas ning saadeti kottu....
Samal ajal auhinna raha oli juba pea olematuks kukkunud.....
Niisiis järg tudengineiu käes: Kes nimetatud kirjanikest saavutas esimesena maailmas miljardäri staatuse? Christie, Cartland, King või Rawling?
Thsikk otsustas, et Agathe Christie. saatejuht küsis, et oled kindel? Ei. Tahad siis äkki oma õlekõrt kasutada? Ei.... mu isa ei oskaks mulle nõu anda selles teemas. Aga äkki kasutaks 50:50 või vahetaks küsimuse? .... enesekindlus viis noore neiu koju!
Ja siis oligi ainult mina alles jäänud!!!!!!!!
Nalja teete või????? Me polnud isegi 1000 dollari küsimuseni jõudnud ja kõik olid juba välja langenud?????? Kuni 1000 dollarilisi küsimusi peetakse kergeks, eriti nendele, kes on stuudiosse välja jõudnud!!!!!!!
Selleks hetkeks olin ma teeninud välja 1000 dollarit lihtsalt selle eest, et viimane mees lahinguväljal olen ning lõppauhinnaks, mida jahtima asusin oli 10 tuhat dollarit.
Ma pean mainima siinkohal, et raha polnud mulle enne ega ka sel hetkel ega ka praegu mingi edasiviiv jõud, sest .... see on kõigest raha ja õnnetundega minu sees pole mingit pistmist rahaga.
1000 dollari küsimus oli nii lihtne, et enne kui vastuse varindid esitati, teadsin õiget vastust - mu ladina keele õpetaja Jane Jõgi poleks mulle eal andestanud, kui ma poleks teadnud, et SOL tähendab päikest....
Ja siis saabus hetk seista silmitsi 2500 dollarise küsimusega:
Ice Cube jne olid osatäitjad filmis "Straight outta ......" ja vastuse variandiks nelja linna nimi....
Kas ma juba mainisin, et lisaks muinasjuttude ja ulmefilmide ei vaata ma kohe kindlasti filmi, kus mingit sa täidab Ice Cube???? Ma polnud kunagi isegi kuulnud et selline film eksisteerib ja kohe kindlasti polnud aimugi, mis linnast siis tegelased pärit olid....
Ja Antonio istus mu selja taga publikus ja TEADIS õiget vastust....
Lõin lukku variandi A.... Compton. Lambikas. Ja tuli välja ei õige vastus!???????
Egas midagi, jaht 10 000 dollarile jätkus ja ees ootas 4000 dollarine küsimus.
Ei ole maailmas õiglust, sest! NB! kas ma mainisin, et ma muinasjutu ja ulme ja Ice Cube filme ei ole kunagi vaadanud/huvi tundnud ja seda kunagi ei hakka ka tegema?????????
Küsimus oli: kes oli Kubricku kaasautoriks 1968 aastal filmi 2001: A Space Odyssey, loomisel??????????????
Kahte nime ma olin kuulnud, H.G Wells ja Jules Verne, ülejäänud kaks olid justkui suvalised nimed pastakast välja imetud..... Ausalt, teadsin, et minu tund pihta ja põhjas on tulnud, sest ..... ega sa ikka kivist vett välja pigista või sitast saia tee......
Ja Antonio istus mu selja taga publikus ja TEADIS õiget vastust.... Albert C Clarke
Igal juhul lõin ma lukku vale vastuse ja see tähendas ühtlasi ka meie armetu show lõppu!
Enne veel, kui ma koju magama sain, pidin ma lavalt alla koperdama, kust ma sain üllatavalt kallistuste laviini osaliseks!!!!! Viis meie armetust kuuikust ja produtsent seisid ning ootasid mind avasüli, kõik vabandamas, et nii rasked küsimused ja kõik rahustamas mind, et nemad poleks kumbagi kahest viimasest küsimusest teadnud.... Ja siis laekus Antonio ja tema sabas ülejäänud toetajad ja pealtvaatajad ning uskuge või mitte - nii palju sooje sõnu pole mulle vist kunagi nii lühikese ajaga kaela sadanud!!!!!!
Ent kuna mu peavalu, mis juba hommikust saadik mu koljus laamendas, hakkas mul silmanägemist ära võtma, siis Antonio vabandas fännide ja kaasteeliste ees ning toimetas mu värske õhu ja päikese kätte.
Kui me siis päeva lõpuks koju saime, tormasin kasse vahele jättes kööki, pliidi juurde, et kontrollida, kas see oli sisse lülitatud.
Mis te arvate, kas oli?
EI OLNUD!!!!!!!!
******************************************************************************
Ent elu läks edasi, peale seda kui ma 14 tunnise unega maha sain! Uus päev, uued toimetamised ja uued väljakutsed.
Antonio siiamaani arutleb, et kuidas episood 1 sai kerged küsimused, mis pea kõik olid MINU küsimused ja kuidas meie grupp sai sellised kiiksuga, ent hei! mis tehtud see tehtud ja kuigi ma jäin miljonist sel korral ilma, olin ma ikkagi last man standing meie soss-seppade brigaadist
Tehke järele!
PS! Kui saade kunagi ka ekraanivalgust peaks nägema, siis laen selle siia teile vaatamiseks üles, et siis saaksite kõhutäie naerda ja näpuga ekraani togida ning muidu meelt lahutada minu arvel. You are very welcome!
Kommentaarid
Postita kommentaar