7

Täna õhtul kell 9 möödub täpselt 7 aastat sellest päevast, kui ma oma jala Austraalia pinnale asetasin.

Ei ole võimalik! Kuhu aeg kadus?

Endiselt ma väidan, et 30 aastat tagasi oleks ma naernud välja väite, et ühel päeval hakkan ma elama maakera kuklapoolel. Ent samas endiselt taon ma trummi, et ega ma ei saagi aru, et ma Eestis poleks või et elada siin oleks kuidagi teistmoodi! Jah, ma tean, et mõned inimesed manavad nüüd satiirilise muige näole, ent kui ei usu, küsige Aive ja Pilleka käest - argipäev on argipäev igal pool ja inimesed ikka samasugused ka Austraalias!

Minu jaoks on Austraalia minu pere ning loomaaed siin Kirkwoodi tänaval ja see väike maja suure taga-aiaga, liivaranna lähedal. Mis keelt räägitakse naabruskonnas või mis on linnaosa nimi või millises maailmalinnas või mandril see linnaosa asub, pole absoluutselt oluline! Päeva lõpuks on kõik suurlinnad ühesugused - ülerahvastatud, liiklusummikutes, närvilised ja  väsitavad. Ja päeva lõpuks on minu kodu ainuke paik maa peal, kuhu ma tagasi tulla tahan, sest siin ei ole kogu maailma survet (olla edukas/rikas/tark/ilus) ja võidujooksu asjadele, vaid siin saan ma olla mina ise, koos kõigi oma vigadega ning vaid siin olen ma alati tingimusteta armastatud. Mida rohkem oskan ma elult tahta?


Kuula südant, ütlen ma!