2016

Sel vana-aasta õhtul lähen ma keskööl randa üksi.

Üksi lähen ma selleks, et lasta kahetuhande kuueteistkümnest lahti ning valada oma viimane pisar. Ma pean asjadel minna laskma ja see jääb mu ainsaks uue aasta lubaduseks - jätta 2016 maha koos südamevaluga ning anda 2017 aastal võimalus särada!

******************************************************************************

2016 on olnud väga raske aasta meie perele. Me isegi ei peida oma tundeid, vaid avalikult tunnistame, et on olnud paremaid aastaid. Mitte et meie endi vahel oleks midagi lahti, ent kõik kolm kaotust sel aastal on olnud natuke liiga palju ja nii igaüks meist seedib juhtunut erineval moel:

Mina olen perekonna piripill, kel igal õhtul silmad lekivad.

Peretütar jääb tänaval iga koera ammulisui vahtima, kommenteerides - kuidas neil on koer ja meil mitte?

Pereisa aga vaatab õhtuti erinevate koeratõugude pilte ja loeb kirjeldusi ning saadab entusiastlikult emaile koerakasvatajatele.

Selge on see, et kutsikas ei tule majja üleöö, ainult juhul, kui tooksime koera varjupaigast! Me oleme tegelikult kõik varjupaigad läbi käinud ja pole leidnud seda õiget... Vahet pole kas koer on suur või väike, ilus või kole, poiss või tüdruk, puhtavereline või krants, me tahame koera, kes oleks võimeline jagama territooriumi kahe kassiga, sest ÜLLA ÜLLA! Kes on minu voodikeses maganud? Kes on isa veeklaasist joonud? Kes on vannitoa vaiba keerdu jooksnud? Ning kõige olulisem, kes on diivani käetoed ära kraatsinud?????????

Ma poleks iialgi uskunud, et sel kassipaaril on tervendavad omadused. Meie katkist hinge nad heegeldavad tasapisi kokku, aeglaselt, ent kindlalt. Annie on maailma parim smooth operator, kes alati on sinu jaoks olemas, ka kõige varajasemal tunnil. Ja ta ei tule su kaissu nurruma, sest söögikopsik vajab täitmist (sellise madalalaubalise nõudmise jaoks on Prints!), Annie tuleb su kaissu, et su tuju heaks teha ja sinu jaoks olemas olla ka kõige mustemal tunnil! Ja ta on alati kohal kodutöid tehes, olgugi et aegajalt tuleb teha voodit või võtta tolmu ümber kassi... Prints aga on endiselt põikpea ja ainuke autoriteet tema jaoks on Karina! Need kaks on lahutamatud ja elavad kaelakuti koos!

Annie avastab välismaailma - leia pildilt kass!

.... ja kuhu sa nüüd siis sammud sead?

*************************************************************************


Sel aastal oleme olnud ka tunnistajaks, kuidas vanus teeb oma töö. Anthony tädi elab nüüd vanadekodus, sest tema Alzheimer on jõudnud sinnamaani, kus kodus elamine osutuks võimatuks. Mul süda nutab sees, kui teda külastan, sest vana daam tahab koju! Ta seisvat päevad otsa ukse juures, mis viib vabadusse, ... ja ootab! Samal ajal on ta segaduses nii keele, asukoha kui ajaga, sest hetkel on ta noor neiu Itaalias, kes õpib ametit oma emalt... Ainuke asi, millest ta veel aru saab, on fakt, et mis iganes see koht ka on, see pole ta kodu.  Samal ajal on ta poisssõber  hooldushaiglas teises linna otsas, nii et kaks vanakest enam kokku ei saa, selle asemel käivad Gina ja Gianni külakorda kahe vahet ja edastavad sõnumeid-uudiseid. Gianni ise on muuseas näidiseksemplar 85 aastasest jumekast mehest, kes näeb tõeliselt hea välja. Gina tervis on aga aina viletsam ning mina valutan juba südant ette ja pakun oma abi, mil iganes seda vaja peaks minema. Õnneks on Gina lakanud meile süüa vaaritamast, sest nähes kuidas ta iga päevaga abitumaks jääb, ei läheks mul ta söök allagi - on hea, kui Gianni saab söödetud, mis omakorda tähendab, et nad tulevad veel iseendaga toime!

*******************************************************************************

Aga muidu oli töine aasta, ent kuidagi kõik tuli raskemini - vähemalt mulle. Sel aastal märkasin ka jõulutormamiste seas uut trendi - money talks - but really?  Isegi kui sul on kõik maailma raha, siis nagu selgub viisakust ja lugupidamist inimeste suhtes see ei osta. Raha matsi ei riku... ja sel aastal oli kuidagi kohe mitu juhtumit, kus keegi eriti oluline tegelane rikaste seast sõna otseses viskub kallihinnalisele vaibale pulgaks ning vehib käte ja jalgadega ning nõuab näiteks peale 16 tunnist  tööpäeva õhtul kell 9 meie käest aknaluuke, sest ta muutis meelt ja tahab neid ning tahab neid enne jõule!? (tellida need luugid, võtab hiinlastel kuus nädalat neid meisterdada plus kaks ülemere tulekuks) ... ja teine ulub silmad välja pettumusest, et Swarovski kristallkuulid ei mahugi kardinasiini mõlemasse otsa ning trambib ka jalgu - toas, kus hakkab elama beebi, kes sünnib kahe kuu pärast, nii et kui ta kõrvakuulmise trampimise järel tagasi saaks, siis ta ehk kuuleks, et selleks ajaks on kõik korras.

Aga samas ei saa paar  tilka tõrva meie panist ikkagi rikkuda, sest on olnud toredaid maju ja veelgi toredamaid inimesi, sageli kõige ootamatus kohas ja hetkel.

See oli tore maja veel toredamate inmestega!

Ühed minu lemmik kardinad!

Üks viimaseid töid enne jõule - millise närvikulga sai tehtud, tuhat telefonikõnet segamast töötegemist.... ja need kardinad olid oma 80 kg rasked, me mõlemad punnitasime omale peaaegu songa!

... ent tehtud ta sai....

... ja ainult ühe päevaga....

....ning klient oli väga häppi....

... ja sisekujundaja isegi rohkem, seega uuel aastal uued tööd uuele kliendile!

Enne....

... ja pärast! Ja uskuge mind, see töö oli väga väljakutsuv, sest... tegu oli vana majaga, kus magamistuba asus tornis.... ning põrand oli väga viltu vajunud, seega pidid kardinad üles saama nii, et kardinapuud otse ja ka põrandakalle jääb märkamatuks. Mission Impossible, but possible in the end! 

Ilus rannamaja ja veel ilusam linane kangas kardinateks! Õnnelik klient pealekauba!

Absoluutne õudukas see töö ja see maja ja need inimesed ja sisekujundaja. Perekoer Bradley oli aga selle eest äge!

See polsterdatud kardinapuu oli üle 4 meetri lai, kaalus tonni, tuli paigaldada üle 4 m kõrgusele ja lisaks oli veel kole ka!

Abivägi turvab tagalat.

Tulemus on endiselt kole, ent maitse üle ei vaielda.

Sisekujundaja ja kardinameister proovivad leida ühist meelt. Kirik tuleb alati keset küla ehitada?

Sama õuduste maja.... tegu on sahvrikardinatega....

Õuduste maja magamistuba, kus kirju oli mirjuga läbisegi ning sekka veel täpilist ja ruudulist, ning selleks ajaks kui me kardinad ja muud vidinad üles saime, oli minul värvitaju kadunud selles virrvarris ja pea käis ringi sellest kakofooniast.

Aga ma ju ainult maatüdruk!

Õuduste maja söögituba...

...ja perepea kabinet, kus perepea end kallihinnalisele vaibale pulgaks viskas ja aknaluuke nõudis! Elus ei unusta!

Üks minu absoluutseid lemmikuid sel aastal, kena rannamaja ja toredad inimesed!

Selles majas võlus mind valge vaikus!

Aasta viimane suur töö ja eriti rahulolev klient! Ma lihtsalt armastan neid plantaatori luuke!

***********************************************************************

Ja kui jõululaupäeval said nood 32 luuki paigaldatud, tormasime me läbi 40 kraadise kuuma kodu poole, ajaga võidu, et jõuda perekondlikule õhtusöögile Anthony õe juures, et siis lõpuks ometi lasta tööst lahti järgmiseks kaheks nädalaks ja lasta puhkusel tulla!

Loomulikult me jäime 15 minutit hiljaks, nagu alati.... sest me oleme alati tööl, sel ajal kui teised veedavad laupäeva või pühi,ja nii me alati jõuame kohale väikese hilinemisega ja tormamisest hingetuna!

Meie suur itaalia pere!

Jõuluhommiku kerge eine, enne veel kui suur kuumus maad võttis ning me kõik majja peitu pugesime!

******************************************************************************

Oma isiklikuks saavutuseks pean aga värvitud aeda, mida  hambad ristis ja vandumisi aeglaselt ent kindlalt ära tegin! Mika aitas mul alustada, tema tulemust ei näinud, ent Mishka jõudis kogu selle aia ümbersünni ära näha ning oli rahul!

Valid töömehed! Mika tööks jäi muidugi kõik oksahunnikud laiali tuustida!

Aed värvitud, puu ka saledam!

Kusagilt peab ju alustama, tassi siis või kive põlle sees...

Garaaz saab uue kuue

Kuub on peaaegu valmis....

Suur multshimise töö. Peaaegu tapsin meie muruniitja mehe ära, sest tema pidi koormatäie multshi üksi kärukaupa väravast sisse rallima ja siis laiali laotama!

Hakkab looma!

Tegelikult on nii, et aiaga ma alles alustasin, sest aastate jooksul olen ma teinud nii palju vigu, seega nüüd siis toimetan tasa ja targu, loen kirjandust, külastan aiapoode ja lappan internetis. Lõpuks ometi jõudis mulle kohale, et nii nagu kala vajab vett, vajavad ka taimed teatud tingimusi, ehk siis kõrbes sa roose ei kasvata! Kuna meie aed asub liival, siis pean ma oma tähelepanu koondama sellistele 

taimedele, mis kõrbes vastu peavad!

*****************************************************************************

Ja siis on veel 1000 väikest tegemist igas päevas, mis hoiavad sind rakkes ja nii ei märkagi, millal jaanuarist sai mai ja oktoober ja et ongi käes aeg minna alla randa, et taaskord aasta ära saata! ... sel aastal ilma huskideta. 

Enne veel, kui randa suundun, panen aga kummagi huski hauale kuivatatud seakõrva ja Grampsile lille!

2017 peab tulema parem ja mina luban olla toimekam kirjaneitsi, et hoida teid eluga kursis!

Ilusat uut, armsad sõberid!