Kui minust midagi kuulda ei ole, siis see tähendab loomulikult et kiired ajad on käsil!
Nii ongi, et ootamatult on saabunud kevad siinmail ning kuna kevad viib omakorda suvesse, mis kulmineerub jõuludega, siis meie pere ongi juba alates augustist jõululainel. Tegu pole muidugi mitte kingituste kokkuostmise, pakkimise või peidukohtade otsimisega, vaid ikka endiselt meie pereäri omapära tõttu lendame ringi aina suurema kaarega küll ruloode, luukide ja kardinatega..... Loomulikult on ka minu uuest autost saanud tööloom, kus tagumised istmed on autost VÄLJA võetud, sest kogu aeg on Megane ametis transportimaks ruloosid, kangaid, kardinapuid ja kardinaid ühest geograafilisest punktist teise.
Kuidagi ooamatult on minu ülisuur käekott täis kanganäidiseid ning huulepulga koha võtab enda alla küljetaskus hoopis mõõdulint... akende mõõtmiseks.
Ja kogu see tohuvapohu on päädinud sellega, et mina töötan nüüd täiskohaga perefirmas, tehes raamatupidamist (mu arm!), koostades hinnapakkumisi, tellides materjale, teen töögraafikuid, aitan paigaldamisel ning tegelen kõigega mis ette tuleb, et asjad aetud saaks!
Umbes kaks kuud tagasi pidasime plaani teha omale kodulehekülg, et olla popp ja noortepärane perebusiness. Kaugemale me mõttest saanud polegi, sest me oleme ilma reklaami tegematagi nii hõivatud, et oleme hakanud ütlema tööle ei - isegi kui inimvõimed on ületamatud, siis päevas on endiselt ainult 24 tundi.... Hetkel ei tunne küll, et reklaami vaja oleks, sest meid on ainult poolteist (mina olen poole eest ja suht mõtetu beib, sest mina redelil ei seisa ja ühtegi elektirilist töövahendit ei kasuta!)! Me oleme kasutanud ka abilisi väljaspoolt lihtsamate projektide tegemisel või siis abilisena suurtel töödel. Ent lugu on lihtne - kõik kliendid tahavad et Antonio nende kalihinnalised aknakatted üles paneks! Vahel on jäänud mulje, et Antonio on ainus veel elusolev kuldsete kätega mees kogu Melbournes. Paari sisekujundusfirmaga oleme saanud kompromissile - kui keegi teine teeb meie eest tööd, siis mina seisan kurja kupjana kõrval, hoides silma peal, et kõrge standard ja töö kvaliteet oleks tagatud - et paigaldaja kasutaks loodi, hoiaks töökoha puhtana, ei teeks seintesse asjatuid auke, paigaldaks kõik turvaelemendid, tasakaalustaks rulood ning mis kõige olulisem + peseks ennem käed puhtaks, kui ruloodega toimetama hakkab! Ruloodega pole nii palju vaeva, kui need just motoriseeritu pole. Ent kardinatöid me tavaliselt kellelegi teisele ei anna, peale seda kui kord pidin ma meie õpipoisiga selle kolgata tee ette võtma ning kuue tunniga kaheksa meetri pikkust kardinapuud üles saime.... ning õhtul kell 5 tegin hädakõne Antoniole, sest õpipoiss töötas teosammul ning kui me jõudsime lõpuks akendeni, kuhu tuli üles panna 8 meetrised kardinapuud, siis õpipoiss andis alla ja tunnistas et peale kahte aastat ei oska tema neid küll üles panna....
Ühel päeval pakkus meile end appi üks tegus näitsik, sisekujundaja, kel oli piisavalt vaba aega enne uuel töökohal alustamist. Juhuslikult oli meil tulemas suure töö teine etapp ühes vanadekodus, kus me olime juba ühe päeva kahekesi tööd tehes ellu jäänud. Seega, tütarlapse naiivne pakkumine oli nagu pühade õnnistus! ... õhtuks polnd tast palju alles ja koduteel oskas ta vaid ühe lause kosta: oleks mulle keegi öelnud, et see töö nii raske on!
Muidugi on - esiteks pead sa pikki ja kitsaid koridore pidi käsitsi kogu kupatuse majja sisse saama. Vältides su teel maalreid, vaibavahetajaid ja loomulikult igal pool ringi tuiavaid vanadekodu elanikke, kes enamuses elavad oma mullis. Ja kui sel päeval lõpuks saime 29 komplekti polsterdatud kardinapuid, siine, ruloosid ja kardinaid maja kõige kaugemasse nurka maha pandud, seisis neiu silmitsi karmi reaalsusega: kõik toad olid umbsed ja kuumad, iga toas karjus telekas kõrvulukustavalt, igas toas pidid sa elanikule karjudes selgeks tegema, kes me oleme ja miks me oleme ja nii umbes kuus korda järjest ning kui siis kahe 2.5m pikkuse kardinapuuga õlal tuppa tagasi tulid siis hakkasid otsast peale selgitustega. Ning siis vajas mööbel liigutamist või aknalauad tühjendamist või siis töötasid vanainimese kullipilgu all, sest jumal teab mis nüid ära varast! Kogu seda segadust ilmestasid umbkeelsed maalrid, kes värvisid sel päeval uksi, nii et pidime eriti ettevaatlikud olema, et vastu ust ei riivaks või siis värvipotist üle astuks ilma seda ümber ajamata......
Me olime Antonioga kahekesi juba ühe sellise päeva üle elanud ja vaim oli valmis, minul oli hoone ehitus juba selge ning tubade asukoht eelmisel korral välja selgitatud, nii et teadsin, kust pihta hakata. Ent meie abilisele tuli üllatusena, kui kurnav võib töö olla sellistes (hapnikuvabas) tingimustes. Isegi kui füüsiliselt polnud see just kergem töö, oli vaimne pool palju raskem. Ainuke millest ta aru ei suutnud saada oli, kuidas me olime eelmisel korral võimelised sellise töö kahekesi ära tegema?
Valikut ju pole?
Soldier on!
Aga kodus on kõik endine: kassid on maja üle võtnud. Suur tuba näebki välja kui suur kassipuur - jooksutunneli, korvide, lelude, magamisasemete ja muidugi XXXXL mõõdus kasti, mille kassid võtsid üle veel enne, kui vatitekid kastist välja said võetud....
Mishka naudib vanaduspõlve ning tähistab peagi oma 10. juubelit! Peaks äkki tall sünnipäevaks uue sõbra muretsema? Corgi näiteks?
Teismeline elab muidugi sellises reaalsuses, millega meil palju ühist pole, ent õhtusöögi ajaks ilmub ta ikka oma toast välja. Hetkel on tal käsil staadium, kus kõik on lollid - väidetavalt pole terves koolis, kus 1000 õpilast, ühtegi normaalset kaasõpilast ja/või õpetajat! Ega meie kvalifitseerume ka ju lollide ühise nimetaja alla, sest mina sunnin last iga päev koeraga jalutama minema ning isa käsutab oma kruvisid karbis suuruse järgi sorteerida korra nädalas.... Ja lisaks panime lapsele kohustuse olla kuu aega majapidamise jäätmemajanduse eest vastutav: mingi uidmõtte ajel tühjendas ta ühel pühapäeva õhtul ise enese algatusel oma toa prügikasti. Kuna järgmine päev oli meil prügikastide tühjenduspäev, siis prügikonteiner oli juba kenasti tänava äärde üles reastatud. Kui teismeline tuppa tuli oma tühja paberikorviga, siis küsisin igaks juhuks üle, kas panid kaane ikka kindlalt kinni, et varesed prügi kallale ei saaks - need oskavad kõik konteinerist välja kiskuda, nii et hommikuks oleks justkui sõda maja eest üle käinud! - laps kohmas moka otsast, et jhhhhhhh.... ent järgmine hommik ootas meid ees just selline ilus pilt, kus pool konteineri sisust oli kenasti mööda majaesist ning tänavat laiali laotatud. Mis te arvate, kes selle ära koristas? Margit ikka! Laps ei teinud väljagi. Ja see suhtumine ajas isa Antonio nii raevu, et karistuseks peab laps toimetama kogu majapidamise prügiga (k.a. vannitoa prügikast!) kuu aega. Ajab naerma, kuidas ta puhisedes ja ju omaette ka vandudes prügikastidega toimetab! Eks teismelise käed on kandilised.....
Loodame et sõnum jõuab kohale!
Soldier on!
Ei midagi uut siin päikese all!
Nii ongi, et ootamatult on saabunud kevad siinmail ning kuna kevad viib omakorda suvesse, mis kulmineerub jõuludega, siis meie pere ongi juba alates augustist jõululainel. Tegu pole muidugi mitte kingituste kokkuostmise, pakkimise või peidukohtade otsimisega, vaid ikka endiselt meie pereäri omapära tõttu lendame ringi aina suurema kaarega küll ruloode, luukide ja kardinatega..... Loomulikult on ka minu uuest autost saanud tööloom, kus tagumised istmed on autost VÄLJA võetud, sest kogu aeg on Megane ametis transportimaks ruloosid, kangaid, kardinapuid ja kardinaid ühest geograafilisest punktist teise.
Kuidagi ooamatult on minu ülisuur käekott täis kanganäidiseid ning huulepulga koha võtab enda alla küljetaskus hoopis mõõdulint... akende mõõtmiseks.
Ja kogu see tohuvapohu on päädinud sellega, et mina töötan nüüd täiskohaga perefirmas, tehes raamatupidamist (mu arm!), koostades hinnapakkumisi, tellides materjale, teen töögraafikuid, aitan paigaldamisel ning tegelen kõigega mis ette tuleb, et asjad aetud saaks!
Umbes kaks kuud tagasi pidasime plaani teha omale kodulehekülg, et olla popp ja noortepärane perebusiness. Kaugemale me mõttest saanud polegi, sest me oleme ilma reklaami tegematagi nii hõivatud, et oleme hakanud ütlema tööle ei - isegi kui inimvõimed on ületamatud, siis päevas on endiselt ainult 24 tundi.... Hetkel ei tunne küll, et reklaami vaja oleks, sest meid on ainult poolteist (mina olen poole eest ja suht mõtetu beib, sest mina redelil ei seisa ja ühtegi elektirilist töövahendit ei kasuta!)! Me oleme kasutanud ka abilisi väljaspoolt lihtsamate projektide tegemisel või siis abilisena suurtel töödel. Ent lugu on lihtne - kõik kliendid tahavad et Antonio nende kalihinnalised aknakatted üles paneks! Vahel on jäänud mulje, et Antonio on ainus veel elusolev kuldsete kätega mees kogu Melbournes. Paari sisekujundusfirmaga oleme saanud kompromissile - kui keegi teine teeb meie eest tööd, siis mina seisan kurja kupjana kõrval, hoides silma peal, et kõrge standard ja töö kvaliteet oleks tagatud - et paigaldaja kasutaks loodi, hoiaks töökoha puhtana, ei teeks seintesse asjatuid auke, paigaldaks kõik turvaelemendid, tasakaalustaks rulood ning mis kõige olulisem + peseks ennem käed puhtaks, kui ruloodega toimetama hakkab! Ruloodega pole nii palju vaeva, kui need just motoriseeritu pole. Ent kardinatöid me tavaliselt kellelegi teisele ei anna, peale seda kui kord pidin ma meie õpipoisiga selle kolgata tee ette võtma ning kuue tunniga kaheksa meetri pikkust kardinapuud üles saime.... ning õhtul kell 5 tegin hädakõne Antoniole, sest õpipoiss töötas teosammul ning kui me jõudsime lõpuks akendeni, kuhu tuli üles panna 8 meetrised kardinapuud, siis õpipoiss andis alla ja tunnistas et peale kahte aastat ei oska tema neid küll üles panna....
 |
| Seda pilti vaadates ei saa küll aru, kuhu need 6 tundi kadusid... |
Ühel päeval pakkus meile end appi üks tegus näitsik, sisekujundaja, kel oli piisavalt vaba aega enne uuel töökohal alustamist. Juhuslikult oli meil tulemas suure töö teine etapp ühes vanadekodus, kus me olime juba ühe päeva kahekesi tööd tehes ellu jäänud. Seega, tütarlapse naiivne pakkumine oli nagu pühade õnnistus! ... õhtuks polnd tast palju alles ja koduteel oskas ta vaid ühe lause kosta: oleks mulle keegi öelnud, et see töö nii raske on!
Muidugi on - esiteks pead sa pikki ja kitsaid koridore pidi käsitsi kogu kupatuse majja sisse saama. Vältides su teel maalreid, vaibavahetajaid ja loomulikult igal pool ringi tuiavaid vanadekodu elanikke, kes enamuses elavad oma mullis. Ja kui sel päeval lõpuks saime 29 komplekti polsterdatud kardinapuid, siine, ruloosid ja kardinaid maja kõige kaugemasse nurka maha pandud, seisis neiu silmitsi karmi reaalsusega: kõik toad olid umbsed ja kuumad, iga toas karjus telekas kõrvulukustavalt, igas toas pidid sa elanikule karjudes selgeks tegema, kes me oleme ja miks me oleme ja nii umbes kuus korda järjest ning kui siis kahe 2.5m pikkuse kardinapuuga õlal tuppa tagasi tulid siis hakkasid otsast peale selgitustega. Ning siis vajas mööbel liigutamist või aknalauad tühjendamist või siis töötasid vanainimese kullipilgu all, sest jumal teab mis nüid ära varast! Kogu seda segadust ilmestasid umbkeelsed maalrid, kes värvisid sel päeval uksi, nii et pidime eriti ettevaatlikud olema, et vastu ust ei riivaks või siis värvipotist üle astuks ilma seda ümber ajamata......
Me olime Antonioga kahekesi juba ühe sellise päeva üle elanud ja vaim oli valmis, minul oli hoone ehitus juba selge ning tubade asukoht eelmisel korral välja selgitatud, nii et teadsin, kust pihta hakata. Ent meie abilisele tuli üllatusena, kui kurnav võib töö olla sellistes (hapnikuvabas) tingimustes. Isegi kui füüsiliselt polnud see just kergem töö, oli vaimne pool palju raskem. Ainuke millest ta aru ei suutnud saada oli, kuidas me olime eelmisel korral võimelised sellise töö kahekesi ära tegema?
Valikut ju pole?
Soldier on!
Aga kodus on kõik endine: kassid on maja üle võtnud. Suur tuba näebki välja kui suur kassipuur - jooksutunneli, korvide, lelude, magamisasemete ja muidugi XXXXL mõõdus kasti, mille kassid võtsid üle veel enne, kui vatitekid kastist välja said võetud....
Mishka naudib vanaduspõlve ning tähistab peagi oma 10. juubelit! Peaks äkki tall sünnipäevaks uue sõbra muretsema? Corgi näiteks?
Teismeline elab muidugi sellises reaalsuses, millega meil palju ühist pole, ent õhtusöögi ajaks ilmub ta ikka oma toast välja. Hetkel on tal käsil staadium, kus kõik on lollid - väidetavalt pole terves koolis, kus 1000 õpilast, ühtegi normaalset kaasõpilast ja/või õpetajat! Ega meie kvalifitseerume ka ju lollide ühise nimetaja alla, sest mina sunnin last iga päev koeraga jalutama minema ning isa käsutab oma kruvisid karbis suuruse järgi sorteerida korra nädalas.... Ja lisaks panime lapsele kohustuse olla kuu aega majapidamise jäätmemajanduse eest vastutav: mingi uidmõtte ajel tühjendas ta ühel pühapäeva õhtul ise enese algatusel oma toa prügikasti. Kuna järgmine päev oli meil prügikastide tühjenduspäev, siis prügikonteiner oli juba kenasti tänava äärde üles reastatud. Kui teismeline tuppa tuli oma tühja paberikorviga, siis küsisin igaks juhuks üle, kas panid kaane ikka kindlalt kinni, et varesed prügi kallale ei saaks - need oskavad kõik konteinerist välja kiskuda, nii et hommikuks oleks justkui sõda maja eest üle käinud! - laps kohmas moka otsast, et jhhhhhhh.... ent järgmine hommik ootas meid ees just selline ilus pilt, kus pool konteineri sisust oli kenasti mööda majaesist ning tänavat laiali laotatud. Mis te arvate, kes selle ära koristas? Margit ikka! Laps ei teinud väljagi. Ja see suhtumine ajas isa Antonio nii raevu, et karistuseks peab laps toimetama kogu majapidamise prügiga (k.a. vannitoa prügikast!) kuu aega. Ajab naerma, kuidas ta puhisedes ja ju omaette ka vandudes prügikastidega toimetab! Eks teismelise käed on kandilised.....
Loodame et sõnum jõuab kohale!
Soldier on!
Ei midagi uut siin päikese all!
Kommentaarid
Postita kommentaar