Täna on esimene päev, peale Mika kaotust, mil ma tunnen et elu läheb edasi....
Võib olla, et see on uus algus!
Ma olen kuulanud oma iPodi terve päev. Ja uskuge või mitte, see on märk, sest siiani ma pole suutnud muusikat kuulata, sest muusika on ainult lisanud soola mu haavadele. Seega on naabrid pidanud hambad ristis taluma Itaalia diskost F.R Davidi ning loomulikult Foo Fightersist Vivaldini.
Meil oli just äsja magamistoas vestlus teemal minu kodu ja muud loomad, .....see kõik juhtis ainsasse väravasse - meie pere loomad on nagu inimesed ja 100% pere liikmed koos kõigi õigustega (ja mitte ühegi kohustusega!) ning kaotada pereliige, vahet pole, on see inimene või kaisuloom, on tõeline maa peale toov kogemus. Mul pole siiani olnud õhtut alates 12. märstist, kui ma ei valaks pisarat oma vikerkaaremaale läinud lemmikute pärast ning ma tundsin end jalutu ja kätetuna....
Täna oli ka esimene kord, mil meile jõudis pärale, et meie laps kasvab ning on omaette isiksus.... nimelt täna esimest korda küsis meie laps minu käest, kas mul on meigi aluspõhja.... Mis muud, kui ladusin oma Napoleon Perdis meigivahendid välja ning kuna laps väitis, et ta on terve päev netist uurinud, kuidas meigi aluspõhja näkku panna (sel ajal kui mina draakonipuid istutasin ning aeda värvisin!), siis polnud mul midagi kosta, kui kõik lauale laduda ning ainult manida, et puuder tuleks näkku panna suunaga ülevalt alla...
Aga lõpuks ma adun, et miski pole igavene, ning teatud asjadel ma pean minna laskma. Mõlemad, nii Grandpuss kui ka Mika, eeldavad, et ma oleks ikka endine mina, mitte mingi piripill, seega ma luban, nii nagu ma korrutasin endale aialippe värvides, et ei hala ega nuttu alates tänasest, vaid pea püsti, ikka edasi!
Life goes on.... and I will drag along!!
Võib olla, et see on uus algus!
Ma olen kuulanud oma iPodi terve päev. Ja uskuge või mitte, see on märk, sest siiani ma pole suutnud muusikat kuulata, sest muusika on ainult lisanud soola mu haavadele. Seega on naabrid pidanud hambad ristis taluma Itaalia diskost F.R Davidi ning loomulikult Foo Fightersist Vivaldini.
Meil oli just äsja magamistoas vestlus teemal minu kodu ja muud loomad, .....see kõik juhtis ainsasse väravasse - meie pere loomad on nagu inimesed ja 100% pere liikmed koos kõigi õigustega (ja mitte ühegi kohustusega!) ning kaotada pereliige, vahet pole, on see inimene või kaisuloom, on tõeline maa peale toov kogemus. Mul pole siiani olnud õhtut alates 12. märstist, kui ma ei valaks pisarat oma vikerkaaremaale läinud lemmikute pärast ning ma tundsin end jalutu ja kätetuna....
Täna oli ka esimene kord, mil meile jõudis pärale, et meie laps kasvab ning on omaette isiksus.... nimelt täna esimest korda küsis meie laps minu käest, kas mul on meigi aluspõhja.... Mis muud, kui ladusin oma Napoleon Perdis meigivahendid välja ning kuna laps väitis, et ta on terve päev netist uurinud, kuidas meigi aluspõhja näkku panna (sel ajal kui mina draakonipuid istutasin ning aeda värvisin!), siis polnud mul midagi kosta, kui kõik lauale laduda ning ainult manida, et puuder tuleks näkku panna suunaga ülevalt alla...
Aga lõpuks ma adun, et miski pole igavene, ning teatud asjadel ma pean minna laskma. Mõlemad, nii Grandpuss kui ka Mika, eeldavad, et ma oleks ikka endine mina, mitte mingi piripill, seega ma luban, nii nagu ma korrutasin endale aialippe värvides, et ei hala ega nuttu alates tänasest, vaid pea püsti, ikka edasi!
Life goes on.... and I will drag along!!
Kommentaarid
Postita kommentaar