Hambad ristis oleme igapäevase eluga rinda pistnud, sest mis on maailmal tegemist meie murega? Ava õhtul mistahes uudistekanal ning siis saad aru, et pead olema õnnelik selle vähese üle, mis sul endiselt alles on: pere, kodu ja vähendatud kujul loomaaed....
Seega, toimetame oma tegemisi! Antonio on endiselt väga nõutud mees sisekujundajate ringkonnas ning teda näeme me hommikul vara, kui ma teda jalgupidi voodist välja tirin ja teele sean ning õhtul hilja, kui peremees koju vaarub, silmaümbrused väsimusest mustad... Mina toimetan tema tegemisi ka ja nii ma vehin minged lõputuid ringe, vedades kardinaid, ruloosid ja mis iganes aknavidinaid ühest geograafilisest punktist teine, kandes perepeaga kahasse kardinakoormat!!!!!! Nali naljaks, et avastasin alles eile, et ka minu uues autos on taaskord tagumised istmed alla lastud ning seega on see taas kujunenud töövahendiks, nii nagu juhtus meie vana Mitsubishiga! ...ent hei, pole siin miskit viginat, hea kui on tööd, hullem oleks tasuta supi sabas seista!
Kuna meil on juba aasta, kus kõik kaob kaduvikku, siis peale seda, kui olin kolm ööd ja päeva roninud mööda seinu üles alla suurest hambavalust, lasin ka oma viimasel tarkusehambal minna! Valule eelnes väike pidu meis eneses, kui perega end Skandinaavia Filmifestivalile sättisine Vehklejat vaatama. Kõige suurem üllataja oli Karina, kui avaldas oma soovist ka kaasa tulla! Ma hoiatasin teda, et film on eestikeelne, inglise keelse subtriitritega /austraallased ei armasta subtiitreid lugeda!/ ning ilmselt puudub sealt ka action ning värvid, kuid laps jäi enesele kindlaks ning ühines meiega.
Ütleme nii, et Vehkleja rääkis minuga 110%! Ta isegi rääkis Antonioga! Ja kui armas oli suurel ekraanil eesti keelt kuulda, seda vist ei pea mainimagi ning filmi lõpuks, kui rahvas saalis üksmeelset püsti tõusis ning aplodeeris, tõi see vee silmi! Nii me kõik kolm sealt nutusena välja jalutasime! Karinale muidugi meeldis kõige rohkem et koolidirektori naise nimi oli filmis Margit ning seega arvab ta nüüd et see on kõige levinum eesti naise nimi! Antoniole aga meeldis kuidas eesti mees oli kehastatud, ainsaks emotsiooniks kulmu tõstmine.... (lükake see ümber, mu lugejad!).... mis vastas minu natuke kandilisele kirjeldusele eesti mehest...
Peale filmi kulgesime õhtusöögile, kus mina sõin ära kõigi rukola (meie laps on endiselt allergiline köögiviljadele ning rohelisele salatile...) ja lasin lihad konsumeerida teistel, ent läksin pisut kergemeelseks kätte, kui lasin end meelitada peale õhtusööki jalgpalli vaatama! Minu ainsaks vabanduseks tolleks hetkeks oli kaks klaasi veini, mis loti vahele oli tõmmatud, muidu ma poleks eal seda teed läinud!
Peale umbes 5 km tiirutamist ümber staadiumi, leidsime me väidetavalt õige koha, kuhu oma tagumikud maha istutada. Ja siis läks kõik käest ära: see kisa, mis kõigist neist avatud õllevahustest suudest välja tuli ja need röögatused krooksatuste vahepeale, tappis mu kahe minutiga!!!!! Ma ei tea austraalia jalgpallist mõhkugi /kuigi laps käib hoolsalt jalka trennis ning kohalikus klubis mängib oma vanuseklassis igal nädalavahetusel/, sest sport pole mind kunagi huvitanud. Seega ei suutnud ma keskenduda ka mängule, sest ma ei tea, kuidas tuleb värav või mis seal väljakul toimub.
Mind tabas täielik paanikahoog, täpselt nii nagu alati ostukeskustes, kus on palju inimesi, saginat ja kära ümberringi, seega vedas Antonio mu staadionilt välja värske õhu kätte.... sel hetkel tundus mulle et ainus võimalus ellu jääda on ajada Beltsebul välja Beltsebuli abiga, seega nõudsin klaasi jääkülma õlut! ....peale seda kui pool liitrit kesvamärjukest ühe käe liigutusega kurgust alla lasin, hakkas parem! Jätsin pere staadionile jalgpalli vaatama ning kõndisin autosse vaikust kuulama ning pimedust nautima...
Muhvigi ma seal mõnulesin! See jääkülm õlu pani mul hamba valutama. Istun seal pimedas, hammas hell. Istun pool tundi, terve suu hell. Selleks ajaks kui ülejäänud pere autosse saabus, istusin mina juba pea salli mähitud looteasendis esiistme peal ning undasin valust!
... ja nii see kestis kolm ööd ja kaks päeva! Aru ei saa milline hammas valutab, sest terve suu põleb! Ükski valuvaigisti ei aita, ainus leevendus oli olla püsti! Nii kui natuke vajusin padja suunas, valu lõõmab täie rauaga, ajad end istukile või voorid ümber diivani, valu raugeb.... Mingi aeg ma istusin selg vastu voodipeatsit, üritades magada, ent siis jäi kael kangeks.... seega keegi hambaarsti juures ei kahelnud minu seisundis, kui ma teisipäeva hommikul end neile ilmutasin! Kõige pealt anti kõverkaelale trugutuseks klaasitäis glükoosivett, sest peale kuimitutundi magamata ning söömata-joomata, jätab kehale jälje.... Ent imed pole maailmast otsast, peale valuvaigistavat systi ja alumise tarkusehamba eemaldamist, sündisin ma elule tagasi, kuigi vahetult enne protseduuri algust oleks ma võinud võtta maailma tugevaimat mürki, et tegu oli ülemise hambaga, oli hea, et mürgivõtmiseks sel korral ei läinud!
Nii et vikatimees ei tulnud ka sel korral!
Kuidagi on nii, et mida vanemaks ma saan, seda enam kahaneb mu tahe inimestega tegemist teha, ent seda paremini kukub mul välja kasside kasvatamine!
Kuna meie majas elab nüüd kaks kassi, siis on see topeltrõõm kassikasvatuse kordaminekust!
Musta kassi me kutsume MUSTAKS JALAMATIKS! Tal on olemas imeline oskus alati jala alla jääda! Kuna tumedal vaibal teda eristada on võimatu, siis hankisime talle helenduva kaelarihma koos kellukesega. Sellel ettevõtmisel pikka edulugu polnud, sest kass hakkas käima põlvist nõtku, selg küürus ning mööda nurki. Ekperiment loeti lõpetatuks 24 tundi hiljem, kui rihma kassi kaelast ära võtsin ning kass ajas end sirgu ning hakkas käituma kui normaalne kass! Seega, endiselt jääb ta meile jalgade alla, ent mulle jääb mulje, et ta on sellega sünnist saati harjunud, sest kordagi pole ta pahaks pannud, et ouchhhhh, see on minu saba, mis su jala all on!!!!!!
Must kass on mingi täiega kivipea! Ta ei karda kedagi ega midagi ning alati sammub rahulikult läbi kivimüüri, ilma silma pilgutamata. Tema ainus vaenlane on Mishka, kelle peale ta kähiseb ja uriseb ning talle pole endiselt kohale jõudnud, et Mishka ei kujuta mingit ohtu - ainus mida see vanaproua tahab, on rahu, rahu ja veelkord rahu!
Seega, kui must kass on end ajanud küüru ja ajab sisinal tuld suust välja, siis Mishka lihtsalt pöörab ümber ning leiab teise tee diivanini.... Nii et musta kassi pingutus on tühja kargamine ning raisatud energia!
Ent hall kass on pälvinud perekonna poolt sellise austuse, et nüüdseks kutsutakse teda kas Püha Anne või Queen Anne.... Ma arvan, et Grandpussi kaotusest üle saamiseks saatis keegi kõrgemal seisev organ meile Annie..... Varjupaigas öeldi meile, et Ann on väga tagasihoidlik ja tundlik, ei armasta inimestega suhelda ning hoiab omaette. Aeg on näidanud, et Annie on meie pere seltskondlik pääsulind, kes on kõik osavalt ümber halli käpa keeranud.....
Annie tuleb hommikul sinu juurde, et näidata, et ta hoolib. Must kass tuleb hommikuti sinu juurde, et nõuda kopsiku täitmist. Ann tuleb sinu peale lebama, sest ta teab, kus su valu on. Must tuleb sinu peale lebama ainult selleks, et Annie ära ajada. Annie kraabib käpakesega su põske öösel, selleks et ütelda, tee mulle ruumi enda ja peremehe vahele, Must aga kõnnib üle su näo ainult, sest see on otsem tee aknani linda vaatlema.... Must kass taob vastu vannitoa ust ja nõuab sisselaskmist ainult selleks, et sa 1. oma toimingud pooleli jätaksid 2. prillid eest võtaksid ning 3. prilliklaasidega õhus vehiksid et helendavad prilliklaaide varjud põranda peale tekiksid sest 4. kass tahab neid varje taga ajada.... Annie aga ootab kenasti vannitoa ukse taga, annab sulle võimaluse hügieeniprotseduuridega ühele poole saada ning kui siis reipalt uksest välja astud, võtab sind vastu kena njäu /ok, Anniel on see räme naisjoodiku hääl, ent kõik on peas kinni, ka selle hääle võib kenaks lugeda, arvestades et see on parim, mis ta suudab!/
Aga muidu on kassidega koik korras, ehk siis kaks korda päevas toimub ratsavõistlus /a la perepea - ma ei mäleta et me hiljaaegu hobused oleks soetanud.../, Seaford Cup maadluses ning peale seda kui toodi koju kassitunnel, siis mängude kavasse on lisandunud ka sõdalaste seiklused tunnelis (tavaliselt peale südaööd, sest öövaikuses kõlab tunneli krõbin märksa võimsamalt!)
Ja kui siis sport on võitnud, võidab ka sõprus ning vennaarm!
Meie Mishka aga ei kaeba, olles nüüd tähelepanu keskmes ning veedab oma vanaduspäevi diivani- ja/või sülekoerakesena!
Ja meie inimesed, oleme endiselt igavad ja aeglased!
Carpe Diem!
PS! Endiselt ei möödu päevagi, mil me pisaraid ei vala, mõeldes Grandpussile ja Mikale!
Seega, toimetame oma tegemisi! Antonio on endiselt väga nõutud mees sisekujundajate ringkonnas ning teda näeme me hommikul vara, kui ma teda jalgupidi voodist välja tirin ja teele sean ning õhtul hilja, kui peremees koju vaarub, silmaümbrused väsimusest mustad... Mina toimetan tema tegemisi ka ja nii ma vehin minged lõputuid ringe, vedades kardinaid, ruloosid ja mis iganes aknavidinaid ühest geograafilisest punktist teine, kandes perepeaga kahasse kardinakoormat!!!!!! Nali naljaks, et avastasin alles eile, et ka minu uues autos on taaskord tagumised istmed alla lastud ning seega on see taas kujunenud töövahendiks, nii nagu juhtus meie vana Mitsubishiga! ...ent hei, pole siin miskit viginat, hea kui on tööd, hullem oleks tasuta supi sabas seista!
Kuna meil on juba aasta, kus kõik kaob kaduvikku, siis peale seda, kui olin kolm ööd ja päeva roninud mööda seinu üles alla suurest hambavalust, lasin ka oma viimasel tarkusehambal minna! Valule eelnes väike pidu meis eneses, kui perega end Skandinaavia Filmifestivalile sättisine Vehklejat vaatama. Kõige suurem üllataja oli Karina, kui avaldas oma soovist ka kaasa tulla! Ma hoiatasin teda, et film on eestikeelne, inglise keelse subtriitritega /austraallased ei armasta subtiitreid lugeda!/ ning ilmselt puudub sealt ka action ning värvid, kuid laps jäi enesele kindlaks ning ühines meiega.
Ütleme nii, et Vehkleja rääkis minuga 110%! Ta isegi rääkis Antonioga! Ja kui armas oli suurel ekraanil eesti keelt kuulda, seda vist ei pea mainimagi ning filmi lõpuks, kui rahvas saalis üksmeelset püsti tõusis ning aplodeeris, tõi see vee silmi! Nii me kõik kolm sealt nutusena välja jalutasime! Karinale muidugi meeldis kõige rohkem et koolidirektori naise nimi oli filmis Margit ning seega arvab ta nüüd et see on kõige levinum eesti naise nimi! Antoniole aga meeldis kuidas eesti mees oli kehastatud, ainsaks emotsiooniks kulmu tõstmine.... (lükake see ümber, mu lugejad!).... mis vastas minu natuke kandilisele kirjeldusele eesti mehest...
Peale filmi kulgesime õhtusöögile, kus mina sõin ära kõigi rukola (meie laps on endiselt allergiline köögiviljadele ning rohelisele salatile...) ja lasin lihad konsumeerida teistel, ent läksin pisut kergemeelseks kätte, kui lasin end meelitada peale õhtusööki jalgpalli vaatama! Minu ainsaks vabanduseks tolleks hetkeks oli kaks klaasi veini, mis loti vahele oli tõmmatud, muidu ma poleks eal seda teed läinud!
Peale umbes 5 km tiirutamist ümber staadiumi, leidsime me väidetavalt õige koha, kuhu oma tagumikud maha istutada. Ja siis läks kõik käest ära: see kisa, mis kõigist neist avatud õllevahustest suudest välja tuli ja need röögatused krooksatuste vahepeale, tappis mu kahe minutiga!!!!! Ma ei tea austraalia jalgpallist mõhkugi /kuigi laps käib hoolsalt jalka trennis ning kohalikus klubis mängib oma vanuseklassis igal nädalavahetusel/, sest sport pole mind kunagi huvitanud. Seega ei suutnud ma keskenduda ka mängule, sest ma ei tea, kuidas tuleb värav või mis seal väljakul toimub.
Mind tabas täielik paanikahoog, täpselt nii nagu alati ostukeskustes, kus on palju inimesi, saginat ja kära ümberringi, seega vedas Antonio mu staadionilt välja värske õhu kätte.... sel hetkel tundus mulle et ainus võimalus ellu jääda on ajada Beltsebul välja Beltsebuli abiga, seega nõudsin klaasi jääkülma õlut! ....peale seda kui pool liitrit kesvamärjukest ühe käe liigutusega kurgust alla lasin, hakkas parem! Jätsin pere staadionile jalgpalli vaatama ning kõndisin autosse vaikust kuulama ning pimedust nautima...
Muhvigi ma seal mõnulesin! See jääkülm õlu pani mul hamba valutama. Istun seal pimedas, hammas hell. Istun pool tundi, terve suu hell. Selleks ajaks kui ülejäänud pere autosse saabus, istusin mina juba pea salli mähitud looteasendis esiistme peal ning undasin valust!
... ja nii see kestis kolm ööd ja kaks päeva! Aru ei saa milline hammas valutab, sest terve suu põleb! Ükski valuvaigisti ei aita, ainus leevendus oli olla püsti! Nii kui natuke vajusin padja suunas, valu lõõmab täie rauaga, ajad end istukile või voorid ümber diivani, valu raugeb.... Mingi aeg ma istusin selg vastu voodipeatsit, üritades magada, ent siis jäi kael kangeks.... seega keegi hambaarsti juures ei kahelnud minu seisundis, kui ma teisipäeva hommikul end neile ilmutasin! Kõige pealt anti kõverkaelale trugutuseks klaasitäis glükoosivett, sest peale kuimitutundi magamata ning söömata-joomata, jätab kehale jälje.... Ent imed pole maailmast otsast, peale valuvaigistavat systi ja alumise tarkusehamba eemaldamist, sündisin ma elule tagasi, kuigi vahetult enne protseduuri algust oleks ma võinud võtta maailma tugevaimat mürki, et tegu oli ülemise hambaga, oli hea, et mürgivõtmiseks sel korral ei läinud!
Nii et vikatimees ei tulnud ka sel korral!
Kuidagi on nii, et mida vanemaks ma saan, seda enam kahaneb mu tahe inimestega tegemist teha, ent seda paremini kukub mul välja kasside kasvatamine!
Kuna meie majas elab nüüd kaks kassi, siis on see topeltrõõm kassikasvatuse kordaminekust!
Musta kassi me kutsume MUSTAKS JALAMATIKS! Tal on olemas imeline oskus alati jala alla jääda! Kuna tumedal vaibal teda eristada on võimatu, siis hankisime talle helenduva kaelarihma koos kellukesega. Sellel ettevõtmisel pikka edulugu polnud, sest kass hakkas käima põlvist nõtku, selg küürus ning mööda nurki. Ekperiment loeti lõpetatuks 24 tundi hiljem, kui rihma kassi kaelast ära võtsin ning kass ajas end sirgu ning hakkas käituma kui normaalne kass! Seega, endiselt jääb ta meile jalgade alla, ent mulle jääb mulje, et ta on sellega sünnist saati harjunud, sest kordagi pole ta pahaks pannud, et ouchhhhh, see on minu saba, mis su jala all on!!!!!!
Must kass on mingi täiega kivipea! Ta ei karda kedagi ega midagi ning alati sammub rahulikult läbi kivimüüri, ilma silma pilgutamata. Tema ainus vaenlane on Mishka, kelle peale ta kähiseb ja uriseb ning talle pole endiselt kohale jõudnud, et Mishka ei kujuta mingit ohtu - ainus mida see vanaproua tahab, on rahu, rahu ja veelkord rahu!
Seega, kui must kass on end ajanud küüru ja ajab sisinal tuld suust välja, siis Mishka lihtsalt pöörab ümber ning leiab teise tee diivanini.... Nii et musta kassi pingutus on tühja kargamine ning raisatud energia!
Ent hall kass on pälvinud perekonna poolt sellise austuse, et nüüdseks kutsutakse teda kas Püha Anne või Queen Anne.... Ma arvan, et Grandpussi kaotusest üle saamiseks saatis keegi kõrgemal seisev organ meile Annie..... Varjupaigas öeldi meile, et Ann on väga tagasihoidlik ja tundlik, ei armasta inimestega suhelda ning hoiab omaette. Aeg on näidanud, et Annie on meie pere seltskondlik pääsulind, kes on kõik osavalt ümber halli käpa keeranud.....
Annie tuleb hommikul sinu juurde, et näidata, et ta hoolib. Must kass tuleb hommikuti sinu juurde, et nõuda kopsiku täitmist. Ann tuleb sinu peale lebama, sest ta teab, kus su valu on. Must tuleb sinu peale lebama ainult selleks, et Annie ära ajada. Annie kraabib käpakesega su põske öösel, selleks et ütelda, tee mulle ruumi enda ja peremehe vahele, Must aga kõnnib üle su näo ainult, sest see on otsem tee aknani linda vaatlema.... Must kass taob vastu vannitoa ust ja nõuab sisselaskmist ainult selleks, et sa 1. oma toimingud pooleli jätaksid 2. prillid eest võtaksid ning 3. prilliklaasidega õhus vehiksid et helendavad prilliklaaide varjud põranda peale tekiksid sest 4. kass tahab neid varje taga ajada.... Annie aga ootab kenasti vannitoa ukse taga, annab sulle võimaluse hügieeniprotseduuridega ühele poole saada ning kui siis reipalt uksest välja astud, võtab sind vastu kena njäu /ok, Anniel on see räme naisjoodiku hääl, ent kõik on peas kinni, ka selle hääle võib kenaks lugeda, arvestades et see on parim, mis ta suudab!/
Aga muidu on kassidega koik korras, ehk siis kaks korda päevas toimub ratsavõistlus /a la perepea - ma ei mäleta et me hiljaaegu hobused oleks soetanud.../, Seaford Cup maadluses ning peale seda kui toodi koju kassitunnel, siis mängude kavasse on lisandunud ka sõdalaste seiklused tunnelis (tavaliselt peale südaööd, sest öövaikuses kõlab tunneli krõbin märksa võimsamalt!)
Ja kui siis sport on võitnud, võidab ka sõprus ning vennaarm!
Meie Mishka aga ei kaeba, olles nüüd tähelepanu keskmes ning veedab oma vanaduspäevi diivani- ja/või sülekoerakesena!
Ja meie inimesed, oleme endiselt igavad ja aeglased!
 |
| Perekonna autopark |
 |
| Just just - kapsarullid! |
 |
| Peaaegu valmis! |
 |
| Add caption |
 |
| Ainsana rannas |
 |
| Talv Austraalia moodi |
 |
| Talvine |
 |
| Mees teab mis mees teeb |
 |
| Iseenda kätudega õmmeldud kardinad ööklubile, Kokku vist 15! |
 |
| Töömehe lõuna? |
 |
| Laps langetab metsa! |
Carpe Diem!
PS! Endiselt ei möödu päevagi, mil me pisaraid ei vala, mõeldes Grandpussile ja Mikale!
Kommentaarid
Postita kommentaar