Sügis

Ma armastan sügist! Fakti täpsustamiseks pean mainima, et ma armastan Austraalia sügist! Vähemalt sel aastal lol Kaks kolmest sügisekuust on olnud suurepärased - ca 25 kraadi päevasooja, natuke vihma ja ainult mõni tuuline päev ja vist ainult kaks sügistormi! 

Ainuke asi mis mulle selle sügise värgi juures ei meeldi, oli üleminek talveajale aprilli alguses, sest nagu alati talveajal, näen tööpäeviti oma taga-aeda ja huskisid ainult pimedal ajal. Mul üks töökaaslane oli mure üskpäev, kui kuulis, et ma õhtuti käin koertega ÜKSI pimedas jalutamas! Löö või maha, ent aru ma ei saa, mida mul karta???? Esiteks pole ma üksi - mul on kaks suurt koera kaasas :)  ... ja teiseks, see kes mind peaks ründama - vägistama - röövima, peab küll olema ametlikult pime! ... ning kolmandaks, ma ju liigun majade vahel ja isegi kui mu vanad põlved ei jõua keret ründajast eemale jooksutada, siis häält mul jätkub ja küüned on ka pikad! ... ja kõige lõpuks, mida siis minult nii väga võtta on - kaks koera jalutusrhma, kummalegi kilekott  külge seotud kaka üleskorjamiseks?  Telefoni, võtmeid, pangaparoole ja olematud kulda ma endaga koertega jalutades kaasas ei kanna!

Eile oli tore üllatus, kui liiklus kulges korrakski nii ladusalt,  et lausa tunniga oma 29 km läbitud sain ning valges koju! Ilma sekunditki kaotamata haarasime lapsega kumbki koera - vanadaam võttis vanadaami ning noor daam võttis noore, omast arust maailma juhtkoera - ning me kõik neli jooksime padavai randa päikest ära saatma! 

See on suurepärane tunne, kui sul on kilomeetrite viisi randa ainult omale!!!!!!!

Päike andis meile suurepärase etenduse ja huskid muidugi veelgi parema, ent kui lõpuks koju jõudsime, siis olid kõigil neljal keeled vestil ning ketsid liivased!

Ilusa õhtu naelaks valmistas pereisa oma kurikuulsat kana+porru+koriandri suppi ning kella kaheksaks õhtul olime liikumisvõimetuna teleka ees kui randa uhutud vaalad, kõhud supist pungil.

Ent ei maksa unustada, et kui  huskid on ilusasti taga-aeda tallele pandud, siis õhtuse (ja varahommikuse!) meelelahutuse eest kannavad hoolt kassid. Igavust mina vähemalt ei tunne, sest kui mul just mitte midagi muud enam teha pole, siis kassiliiva võin ma ju alati sõeluda?  

Halli kassi me kutsume austraalia naiseks - väga raske muljet avaldada - isegi kui me 24/ 7 hüppaks akordionit mängides kapi otsast alla, poleks see piisav! Iga katse talle läheneda lükatakse külmalt  tagasi - tema läheneb siis, kui tema tahab ja tegelikult ongi nii, et tema teeb nii nagu tema tahab nagunii... Usaldusisikuks on ta valinud loomulikult perepea ning virtinaks loomulikult minu. Oma vennaga tal klappi pole, ent kord on majas: pahur printsess saab alati eelise! 

Ent mustaverd vend on nagu tõeline austraalia mees - no worries suhtumusega, saab kõigiga loomupäraselt hästi läbi, üritab oma mossis õde lohutada (suht tulemusteta!), elab oma elu pere rütmis, alati perega koos. Tema on oma lemmikuks valinud Karina, virtin ent olen alati mina!

Meie kassidel on mingi suletud uste sündroom - mitte ükski uks ei tohi maja sees suletud olla! Neil peab olema vaba liikumine kogu maja ulatuses!  Nii kui mingi suvalise ukse sulged, kohe kassid ukse taga rivis ja undavad! Hommikuti rivistuvad nad muidugi kenasti külmkapi suletud ukse taha.....

Me oleme hakanud tasapisi loomi omavahel kokku viima, lastes huskid esikusse ja lasknud neil siis kassidega tõtt vahtida - Mishkal on jumala savi, etma silmad on punnis kasside toidukopsikute suunas.

Mikal on aga mõistus otsas ja pole siiani pilti kokku pannud, kes nood kaks on - kumbki neist pole Grandpuss ja kumbki neid pole vist opossum kah.... Seega on Mika pigem ettevaatlik ja istub kulm kortsus pilk kassidele tardunud - ent liikuda ta ei julge, istub kui kipsi valatult.

Kassid see-eest on väga uudishimulikud - neil kohe küünised sügelevad - sest meile teadaolevatel andmetel neil koertega pole kunagi mingit kokkupuudet enne olnud. Elame näeme, kuidas ajaga asjad välja kujunevad, võimalik, et ühel ilusal päeval on võimalik meie looma-aia rahulik kooseksisteerimine....

Aga  muidu meil uudiseid pole, laps käib koolis ja meie teeme tööd. Endiselt ei tea me, kus on see finishi joon, mille suunas me tormame ning endiselt pole kindel, kas rohkem asju kindlustab võidu!

Ent nüüd, läbi hommikuse udu, on ilmumas silmapiirile mees muruniitjaga ning minu ülesanne on huskid tuppa koguda, eraldada kassid ja koerad ning siis minema taga-aeda toimetama! 

Tänaseks ja homseks on lubatud ilusa ilma jätkumist, et pühapäevast pidi hakkaba pussnuge taevast alla sadama, nii et pigem ka võtku jalad kõhu alt välja täna ning täita huskide poolt uue aia alla kaevatud augud (jap, meil on aia all vaid kaks kohta, mis pole tsementi valatud ja loomulikult kaevur huskid nuuskisid välja nõrgad lülid turva-ahelas ilma pikemalt aega raiskamata!) pigem ilusa ilmaga!

Peace within!