Eelmise postituse lõpus andsin ma teada, et sean sammud taga-aeda huskide poolt aia alla kaevatud auke täitma.
Sel momendil polnud mul mingit ettekujutust, mis ees ootab!
Ma lappisin aiaaugu kenasti kinni, kohendasin teistki kahe huski juhendamisel ning kui laps koolist koju saabus, otsustasime teha koertega varase jalutuskäigu, päevavalges ja puha!
Pannes Mikale jalutusrihma kaelarihma külge, märkasin, et kõhu alt tilgub midagi! Ja see miski oli ikka kohe vere moodi ja ikka selline tore täidlane punane! Mika muidugi keeldus meile oma kõhualust näitamast. Kuna me olime omast meelest just väravast välja suundumas, siis otsustasime, et jalutame mööda Sarah kodust ja koputame uksele, et äkki Sarah isa vaatab koera üle. Sarah on Karina parim sõbranna, tema isa on loomaarst ja ema minu üks parimaid austraalia sõbrannasid, nii et miks ka mitte?
Shane vaatas koera üle, oli jah punane verevalum kõhu all, paar auku ka ja verd tilkus kah. Me mõlemad arvasime üksmeeles, et parem on minna kliinikusse, et puhastada haav ja panna peale antibiootikumi ravi. Kuna temal oli vaba päev, usaldas ta meid oma kolleegide järelvalve alla.
Ma pean nentima, et sel hetkel meil polnud mittemiskit paanikat - Mika käitus täpselt samamoodi nagu alati, vedades Karinat rihma otsas järel, ikka jõuliselt piki põõsaid ja puhmaste keskelt läbi....
Kodus valmistasime mu auto ette sõiduks kliinikusse, panime Mikale roosa maikasärgi selga - takistamaks verejooksu - sorry Mika, teame kyll et Karinale ammu väikseks jäänud roosa särk ei sobi soliidsele poisile kohe mitte, ent meil valikut polnud, tahtsime asjaga yhele poole saada ja oma reede õhtuga kenasti edasi minna! Loomulikult lohistasime ka Mischka kaasa, sest teda me üksi koju jätta ei saa, sest hüljatuna ulub ta ebamaiselt verdtarretavalt üle kogu eeslinna....
Nii et karavan asus teele, roosa särgiga veritsev poiss ja kombekalt käituv vanadaam rakendina meie sabas.
Loomaarsti juures Mika käitus ka ootuspäraselt, s.t. ei käitunud ega kõndinud, vaid teda pidi järgi lohistama..... Ja kuna poiss jooksis verd, siis saime kohe ette ilma ootamata!
Selleks ajaks kui arst pilgu peale lõi, oli verevalum juba tunduvalt suurem.
Kui me siis hakkasime päeva sündmusi lahti harutama, et mis võis juhtuda, siis aia-alune auk andis meile mõtte, et ehk Mika jäi aia all kinni mingil hetkel ja välja rabeledes tegi omale viga.
Ok, haav puhastati, verejooks peatati, kuid kõhualune jäeti sidumata, kuna lahtine haav paranevat paremini. Tulime koju tagasi peotäie tablettide ja haavapuhastus vedelikuga ning sättisime Mika tuppa elama - asemed kööki, esikusse, vannituppa ning Karina tuppa.
.....
Esmaspäeva hommikuks oli pilt hoopis halvem vaatamata kõigile ravimeetmetele ning verejooks haavast oli veel tugevam. Pool majast oli verega kaetud ning kuigi me käisime lappidega kogu aeg põrandaid pidi ning saunalinad, mida kasutasime katmaks põrandaid, olid vaheldumisi pesus, kuue kaupa, oli selge, et midagi pole õige! Selleks ajaks oli kogu parempoolne kõhualune ning parem esikäpp paistes ja mustjalt verevalumeis!
Esmaspäeva hommikul viisin koera taas kliinikusse, kus ta kohe võeti päevaks sisse - esmalt pandi narkoosi alla ning siis hakati uurima, mis seal kõhu all toimub!
Tagasi saime koera õhtul, kurb ning uimane narkoosist.
Sellest päevast hakkasid asjad nagu natuke paranema, kuigi verd jooksis kogu aeg. Käisime kaks korda kontrollis ning haava puhastamas, olime kui kuld kliendid, kui oma kahe huskiga uksest sisse veeresime. Teisel korral oli lisaks kahele huskile perepeal näpu otsas kassipuur undava kassiga, sest mustal kassil oli silm paistes ning Antonio otsustas, et laseb selle ka üle kontrollida..
Umbes nädala tagasi hakkas ka verejooks vähenema ning meie saime ka natuke puhata sellest pidevast lapiga ringi käimisest.
Panime reedeks omale uue aja kliinikusse, lootes, et see on viimane visiit selleks korraks.
Ent neljapäeva õhtul oli Mika imelik..... Kuna meil on olnud nüüd kaks nädalat lahtiste uste poliitika - see tähendab, et kõik uksed majas on avatud, koeri-kasse, teri-sõklaid enam ei eraldata, siis Mika oli juba harjunud, et kass tema vastas istub ning jõllitab silma sisse. See et ta kasside peale ei reageerinud, oli juba uus norm. Ent see, et ta söögi vastu huvi ei tundnud, see oli natsa imelik.
Magasin sel ööl halvasti, lohistasin ühe Mika madratitest oma voodi kõrvale ööseks, et saaks silma peal hoida. No kontrollisin 100 korda, oli selline kurb ja liikumatu.
Hommikul kell 5 palus ta õue ning minu nähes kukkus lihtsalt trepi kõrvale kokku. Üritasin teda püsti saada, ajasin Antonio ka üles, ise jumala ärevil.
Saime ta lõpuks üles ning ta kõndis maja nurga taha ja heitis Mischka kõrvale liivaauku maha. Üritasime teda sealt välja meelitada, mudides käsi, pakkudes head paremat, ent mõlemad koerad koerad keeldusin hakklihast - ja see oli midagi enneolematut!
Arvasime mõlemad, et ju on meiega midagi lahti ja minu paanika nakkav, ent ilma tõepõhjata.....
Mina läksin tööle. Antonio tuli mulle töö juurde kohvi tooma, nagu ta ikka teeb, kui mööda sõidab. Mina olin murest hullumas, ei kohv ega Antonio suutnud mind maha rahustada ning palusin Antoniol muuta hilisõhtuse visiidi aja ja tõsta see ümber ettepoole.
Lahkusin töölt kell 2. Kell 3 võtsin Karina kooli juurest peale ning sõitsime kodu suunas. Auto lõrises kui kole, minul süda kurgus tagumas, et kas meil enam ongi kahte huskit....
Leidsime eest vaevu hinges Mika, Mischka tema kõrval, lakkumas ta kõrva.....
Sättisime auto valmis, Karina võttis Mika kätele ning tõstis vedela poollaiba auto peale. Mischka hakkas ulguma, seega nagu ikka, lohistasin tema ka auto peale, kuigi Karina viskas nina krimpsu, sest ah jälle peab hakkama kahega toimetama.....
Teel kliinikusse tegi auto tõeliselt koledat häält, minu süda tagus rinnus ning kui Karina ütles mulle tagaistmest, et Mika keel on jumala sinine, siis hakkasin lihtsalt nutma.... Kuidagi me oma karavaniga kohale saime.
Saime Mika kliiniku välisuksest sisse, ent siis ta lihtsalt vajus kokku.... Edasi käis kõik kui unenäos:
lohistasime koera käterätikul vastuvõtu tuppa, veri igal pool, Karina võttis Mischka ja läks kliinikust välja, kuna vaatepilt oli liiga kole.
Mika võeti taharuumidesse, mina jäin ootele. Üks arstidest andis mulle ülevaate ja see oli pahimast pahim.... arvatavasti Mika järgmist tundi üle ei ela, ent nad teevad veel paar testi.
Ootamine on pikk aeg..... kutsusin Karina tagasi sisse, vähemalt olime me oma mures kolmekesi, mina, Karina ja Mischka..... Arst tuli tagasi aru andma ning jäi poole sõna pealt Mischkat jõllitama, sõna otseses mõttes. Mina arvasin, et ju see on vale liigutus meist võtta teine koer kaasa ning hakkasin vabandama, et me peame alati teise koera ka kaasa võtma, kuna ei saa neid lahutatud...... arst tormas välja ning tuli tagasi teise arstiga, ikka sellesama Sarah isaga. Shane oli tegutsemas Mikaga, kui noor loomaarst tuli talle ytlema, et meil on teine koer kaasas ning see teine koer võib olla Mika elupäästja!!!!!!
Shane tuli meile ütlema, et Mika võib päästa vereülekanne ja kas me oleks nõus, kui Mischka oma verd loovutaks?
Ma oleks nõus oma vere andma, selge see, ent see ei sobivat!
Loomulikult! Asi olla nii halb, et nad vajavad verd kohe ja neil pole aega doonorkoera leida. Milleks leida doonor, kui meil on omal neljajalgne kaasas?
Sekundiga oli Mischka ka tagaruumides ning hakati teda ette valmistama narkoosiks.
Jätsin koerad sinnapaika, kindlatesse kätesse ning viisin lapse hoopis koju. Tema oli selleks ajaks hullumas, möirgas nutta ja ütles, et isegi kui ta jumalat ei usu, palvetab ta et me saaks Mika tagasi!
Auto lärises teel veel hullemini, mõtlesin et olen nüüd puhta hull, kuulen ja näen kõike juba vale rakursi alt....
Laps koju, tagasi oma läriseva autoga kliinikusse.....
Istusin seal kahe oma koera vahel ja hakkasin ka oma mõttes palvetama - kaotada teine lemmikloom kahe kuu jooksul - see oleks mõeldamatu!
Kogu selle segaduse ajal istus aga isa Antonio reedeõhtuses liiklusummikus kinni.... ning selleks ajaks kui tema saabus õhtul kell 8, ajas Mika just pea püsti ning isegi üritas saba liputada, andes märku, et asi on paremuse suunas pöördunud!
Muidugi polnud asjad sugugi head. Veel. Arutasime Shaneiga, et kuidas sellisest väiksest haavast sai kolm nädalat hiljem selline palundra? Ta arvas, et kui me oleks tulnud kliinikusse tund aega hiljem või ilma Mischkata, siis meil poleks olnud lootust. Meie lootus oli sel õhtul endiselt imeväike, ent ta oli olemas. Kolm tundi varem oli seis lootusetu....
Kuna meie enam midagi teha ei saanud, siis võtsin Mischka ja suundusin koju, Antonio ona väikebussiga mul sabas.
Sissesõiduteele ma tagurdada ei suutnud, silme eest oli must... Antonio istus siis rooli taha ja sai krambi, mis häält auto tegi!
Koheselt pandi auto seisma ja tänaseks on selge, midagi on väga valesti ja ilmselt see miski on mootoris.... Nii et koer katki, auto katki ja rahakott kohe kindlasti katki.....
Mischkaga kodus tagasi, järgnes teine unetu öö. Hommikuks olin ma zombie valmis, selle vahega, et verd igemete vahelt ei voolanud.
Me pidime mõlemad sel hommikul tööle minema - minul oli käsil järjekordne eraots, taas kardinad sellele samale ööklubile nädalavahetusel valmis teha, Antoniol eilne töö lõpetada, mis kogu selles draamas pooleli jäi.
Kuna mul autot enam pole, siis seisin hommikuvalges oma kangarulliga trepi peal ja korrastasin mõtteid, et kuidas ma sellega Antonio ema juurde saan....
Loomulikult perepea viis mu ema juurde ära, siis selgus et olin oma prillid koju unustanud, ei näinud ei lugeda mõõte, mõõdulinti ega märkida maha jooni, õmblusi... Mida rohkem silmi pingutasin, seda hullem oli peavalu.... tegin tuhat viga, mu õmbleja hakkas juba muretsema, sest ma olin täiesti mittemina! Lisaks sellele olin lubanud oma õmblejale, et viin ta oma autoga kangapoodi kesklinna. Ent kuna ma olin jalamees, kangarulliga, keskpäevaks pundi kardinatega, siis otsustasime minna kesklinna tema autoga. Kuna mina manuaal käigukastiga autot ei juhi, siis istus ta ise oma auto rooli taha. Kõik on korras, ent tema on algaja autojuht, absoluutselt endast väljas, eriti kui peab minema kohtadesse, kus ta pole kunagi käinud. Ja kuna ma oma zombie seisundi tõttu ei taibanud kaasa võtta ka oma GPS-i, siis hakkasime oma koormaga veerema, mina oma telefoni GPS-i kasutades. See kõik kõlab võimsalt, kui oleks midagi telefonist näinud ka!!!!!! Meil oli minna 15 km ja see oli tõeline Kolgata tee! poole tee peal mõtlesin, et nüüd vist hakkan oksendama, sest lisaks peavalule ja pidevale silmade pingutamisele, liikuv auto ja GPS silmade ees õõtsumas, oli mul süda nii paha, et sure sinnasamasse.....
Kohale me jõudime. Meie õnneks töötas Antonio samas kandis, nii et ta oli oma mikrobussi sättinud selle kangapoe ette, laiutades isekalt üle kahe parkimiskoha, sest parkimiskitsikuses Melbournes on parkimine täiesti arvestatav õudusunenägu, seega hoidis ta meile kohta...
Parkinud auto, pakkisime kardinad ja minu bussi ning sõit algas!
Veetsime kogu ülejäänud päeva mööda automüüjaid, otsides mulle autot.... Ausalt, mul oli jumala suva! Mina surin, aeglaselt ent kindlalt oma istmel. Antonio käis proovisõitudel ja asjatas. Mingil hetkel, kui ma näoli kahe istme peal röötsakil olin, koputas keegi neiu mu õla peale ja tahtis mu allkirja saada... mis paber see oli, jumal teab, sest minul kui surijal, oli sellest kõigest suva! Eks järgmisel nädalal selgub, mis auto ma ostsin!
Hetk, kus ma natuke jälle elus olin, saabus päeva lõpuks kliinikus! Nimelt olla Mika valmis koju tulema!
Saime aga uue põlletäie ravimeid, igal teisel päeval peame tagasi kliinikusse minema ja tants aurukatla ümber jätkub. Oht on endiselt olemas, et asi ei lõppe hästi, ent nüüd tuleb hoida eriti teraselt silma peal. Shane muuseas pakkus välja, et ehk oli algselt tegu hoopis punaselg ämbliku hammustuse või ussi nõelamisega ning mis jäi esialgu arvesse võtmata. Kuna usse meie kandis pole, siis jääb üle ämblik.....
Igaljuhul olen mina täna hommikuks inimene tagasi! Ei tulnud ka seekord vikatimees meie majja, nii et me mõlemad elus, Mika ja mina!
Meie majas valisteb nüüd taas vaikus, rahu ja tasakaal. Zombied on kadunud, kassidel on avatud uste päevad, minul silm puhkab huskidel - Mischka, elu päästja ja Mika, kes juba näitab selgeid märke, et selle kondikubu ja vanameheliku komberduse taga on endiselt peidus vana ulakas Miki.....
Aga mul on nüüd uus ülesanne - kuna Mikast jäi paari päevaga alles luukere, siis pereisa nõudmisel tuleb mul talle hakata valmistama kodust rammusat kanasuppi, kus leent vähe, ent kana ja riisi ja porgandit palju! Ja ega doonor Mischka vajab ka rammu, et verd taastada, seega minu roll kui kokk-koristaja-nõudepesija on endiselt in demand!
................
Kas aga kõike seda oli vaja?
Saaga jätkub!
Sel momendil polnud mul mingit ettekujutust, mis ees ootab!
Ma lappisin aiaaugu kenasti kinni, kohendasin teistki kahe huski juhendamisel ning kui laps koolist koju saabus, otsustasime teha koertega varase jalutuskäigu, päevavalges ja puha!
Pannes Mikale jalutusrihma kaelarihma külge, märkasin, et kõhu alt tilgub midagi! Ja see miski oli ikka kohe vere moodi ja ikka selline tore täidlane punane! Mika muidugi keeldus meile oma kõhualust näitamast. Kuna me olime omast meelest just väravast välja suundumas, siis otsustasime, et jalutame mööda Sarah kodust ja koputame uksele, et äkki Sarah isa vaatab koera üle. Sarah on Karina parim sõbranna, tema isa on loomaarst ja ema minu üks parimaid austraalia sõbrannasid, nii et miks ka mitte?
Shane vaatas koera üle, oli jah punane verevalum kõhu all, paar auku ka ja verd tilkus kah. Me mõlemad arvasime üksmeeles, et parem on minna kliinikusse, et puhastada haav ja panna peale antibiootikumi ravi. Kuna temal oli vaba päev, usaldas ta meid oma kolleegide järelvalve alla.
Ma pean nentima, et sel hetkel meil polnud mittemiskit paanikat - Mika käitus täpselt samamoodi nagu alati, vedades Karinat rihma otsas järel, ikka jõuliselt piki põõsaid ja puhmaste keskelt läbi....
Kodus valmistasime mu auto ette sõiduks kliinikusse, panime Mikale roosa maikasärgi selga - takistamaks verejooksu - sorry Mika, teame kyll et Karinale ammu väikseks jäänud roosa särk ei sobi soliidsele poisile kohe mitte, ent meil valikut polnud, tahtsime asjaga yhele poole saada ja oma reede õhtuga kenasti edasi minna! Loomulikult lohistasime ka Mischka kaasa, sest teda me üksi koju jätta ei saa, sest hüljatuna ulub ta ebamaiselt verdtarretavalt üle kogu eeslinna....
Nii et karavan asus teele, roosa särgiga veritsev poiss ja kombekalt käituv vanadaam rakendina meie sabas.
Loomaarsti juures Mika käitus ka ootuspäraselt, s.t. ei käitunud ega kõndinud, vaid teda pidi järgi lohistama..... Ja kuna poiss jooksis verd, siis saime kohe ette ilma ootamata!
Selleks ajaks kui arst pilgu peale lõi, oli verevalum juba tunduvalt suurem.
Kui me siis hakkasime päeva sündmusi lahti harutama, et mis võis juhtuda, siis aia-alune auk andis meile mõtte, et ehk Mika jäi aia all kinni mingil hetkel ja välja rabeledes tegi omale viga.
Ok, haav puhastati, verejooks peatati, kuid kõhualune jäeti sidumata, kuna lahtine haav paranevat paremini. Tulime koju tagasi peotäie tablettide ja haavapuhastus vedelikuga ning sättisime Mika tuppa elama - asemed kööki, esikusse, vannituppa ning Karina tuppa.
.....
Esmaspäeva hommikuks oli pilt hoopis halvem vaatamata kõigile ravimeetmetele ning verejooks haavast oli veel tugevam. Pool majast oli verega kaetud ning kuigi me käisime lappidega kogu aeg põrandaid pidi ning saunalinad, mida kasutasime katmaks põrandaid, olid vaheldumisi pesus, kuue kaupa, oli selge, et midagi pole õige! Selleks ajaks oli kogu parempoolne kõhualune ning parem esikäpp paistes ja mustjalt verevalumeis!
Esmaspäeva hommikul viisin koera taas kliinikusse, kus ta kohe võeti päevaks sisse - esmalt pandi narkoosi alla ning siis hakati uurima, mis seal kõhu all toimub!
Tagasi saime koera õhtul, kurb ning uimane narkoosist.
Sellest päevast hakkasid asjad nagu natuke paranema, kuigi verd jooksis kogu aeg. Käisime kaks korda kontrollis ning haava puhastamas, olime kui kuld kliendid, kui oma kahe huskiga uksest sisse veeresime. Teisel korral oli lisaks kahele huskile perepeal näpu otsas kassipuur undava kassiga, sest mustal kassil oli silm paistes ning Antonio otsustas, et laseb selle ka üle kontrollida..
Umbes nädala tagasi hakkas ka verejooks vähenema ning meie saime ka natuke puhata sellest pidevast lapiga ringi käimisest.
Panime reedeks omale uue aja kliinikusse, lootes, et see on viimane visiit selleks korraks.
Ent neljapäeva õhtul oli Mika imelik..... Kuna meil on olnud nüüd kaks nädalat lahtiste uste poliitika - see tähendab, et kõik uksed majas on avatud, koeri-kasse, teri-sõklaid enam ei eraldata, siis Mika oli juba harjunud, et kass tema vastas istub ning jõllitab silma sisse. See et ta kasside peale ei reageerinud, oli juba uus norm. Ent see, et ta söögi vastu huvi ei tundnud, see oli natsa imelik.
Magasin sel ööl halvasti, lohistasin ühe Mika madratitest oma voodi kõrvale ööseks, et saaks silma peal hoida. No kontrollisin 100 korda, oli selline kurb ja liikumatu.
Hommikul kell 5 palus ta õue ning minu nähes kukkus lihtsalt trepi kõrvale kokku. Üritasin teda püsti saada, ajasin Antonio ka üles, ise jumala ärevil.
Saime ta lõpuks üles ning ta kõndis maja nurga taha ja heitis Mischka kõrvale liivaauku maha. Üritasime teda sealt välja meelitada, mudides käsi, pakkudes head paremat, ent mõlemad koerad koerad keeldusin hakklihast - ja see oli midagi enneolematut!
Arvasime mõlemad, et ju on meiega midagi lahti ja minu paanika nakkav, ent ilma tõepõhjata.....
Mina läksin tööle. Antonio tuli mulle töö juurde kohvi tooma, nagu ta ikka teeb, kui mööda sõidab. Mina olin murest hullumas, ei kohv ega Antonio suutnud mind maha rahustada ning palusin Antoniol muuta hilisõhtuse visiidi aja ja tõsta see ümber ettepoole.
Lahkusin töölt kell 2. Kell 3 võtsin Karina kooli juurest peale ning sõitsime kodu suunas. Auto lõrises kui kole, minul süda kurgus tagumas, et kas meil enam ongi kahte huskit....
Leidsime eest vaevu hinges Mika, Mischka tema kõrval, lakkumas ta kõrva.....
Sättisime auto valmis, Karina võttis Mika kätele ning tõstis vedela poollaiba auto peale. Mischka hakkas ulguma, seega nagu ikka, lohistasin tema ka auto peale, kuigi Karina viskas nina krimpsu, sest ah jälle peab hakkama kahega toimetama.....
Teel kliinikusse tegi auto tõeliselt koledat häält, minu süda tagus rinnus ning kui Karina ütles mulle tagaistmest, et Mika keel on jumala sinine, siis hakkasin lihtsalt nutma.... Kuidagi me oma karavaniga kohale saime.
Saime Mika kliiniku välisuksest sisse, ent siis ta lihtsalt vajus kokku.... Edasi käis kõik kui unenäos:
lohistasime koera käterätikul vastuvõtu tuppa, veri igal pool, Karina võttis Mischka ja läks kliinikust välja, kuna vaatepilt oli liiga kole.
Mika võeti taharuumidesse, mina jäin ootele. Üks arstidest andis mulle ülevaate ja see oli pahimast pahim.... arvatavasti Mika järgmist tundi üle ei ela, ent nad teevad veel paar testi.
Ootamine on pikk aeg..... kutsusin Karina tagasi sisse, vähemalt olime me oma mures kolmekesi, mina, Karina ja Mischka..... Arst tuli tagasi aru andma ning jäi poole sõna pealt Mischkat jõllitama, sõna otseses mõttes. Mina arvasin, et ju see on vale liigutus meist võtta teine koer kaasa ning hakkasin vabandama, et me peame alati teise koera ka kaasa võtma, kuna ei saa neid lahutatud...... arst tormas välja ning tuli tagasi teise arstiga, ikka sellesama Sarah isaga. Shane oli tegutsemas Mikaga, kui noor loomaarst tuli talle ytlema, et meil on teine koer kaasas ning see teine koer võib olla Mika elupäästja!!!!!!
Shane tuli meile ütlema, et Mika võib päästa vereülekanne ja kas me oleks nõus, kui Mischka oma verd loovutaks?
Ma oleks nõus oma vere andma, selge see, ent see ei sobivat!
Loomulikult! Asi olla nii halb, et nad vajavad verd kohe ja neil pole aega doonorkoera leida. Milleks leida doonor, kui meil on omal neljajalgne kaasas?
Sekundiga oli Mischka ka tagaruumides ning hakati teda ette valmistama narkoosiks.
Jätsin koerad sinnapaika, kindlatesse kätesse ning viisin lapse hoopis koju. Tema oli selleks ajaks hullumas, möirgas nutta ja ütles, et isegi kui ta jumalat ei usu, palvetab ta et me saaks Mika tagasi!
Auto lärises teel veel hullemini, mõtlesin et olen nüüd puhta hull, kuulen ja näen kõike juba vale rakursi alt....
Laps koju, tagasi oma läriseva autoga kliinikusse.....
Istusin seal kahe oma koera vahel ja hakkasin ka oma mõttes palvetama - kaotada teine lemmikloom kahe kuu jooksul - see oleks mõeldamatu!
 |
| Tubli doonor ärkamas narkoosist |
 |
| Mikat ei lastud hetkeksi silmist! Ma olen lõpmatult tänulik vet õde Bronwynile, sest ta istus poole ööni Mika kõrval ja oli hommikul kell 6 tagasi, sest .... ta lihtsalt hoolis! |
Kogu selle segaduse ajal istus aga isa Antonio reedeõhtuses liiklusummikus kinni.... ning selleks ajaks kui tema saabus õhtul kell 8, ajas Mika just pea püsti ning isegi üritas saba liputada, andes märku, et asi on paremuse suunas pöördunud!
Muidugi polnud asjad sugugi head. Veel. Arutasime Shaneiga, et kuidas sellisest väiksest haavast sai kolm nädalat hiljem selline palundra? Ta arvas, et kui me oleks tulnud kliinikusse tund aega hiljem või ilma Mischkata, siis meil poleks olnud lootust. Meie lootus oli sel õhtul endiselt imeväike, ent ta oli olemas. Kolm tundi varem oli seis lootusetu....
Kuna meie enam midagi teha ei saanud, siis võtsin Mischka ja suundusin koju, Antonio ona väikebussiga mul sabas.
Sissesõiduteele ma tagurdada ei suutnud, silme eest oli must... Antonio istus siis rooli taha ja sai krambi, mis häält auto tegi!
Koheselt pandi auto seisma ja tänaseks on selge, midagi on väga valesti ja ilmselt see miski on mootoris.... Nii et koer katki, auto katki ja rahakott kohe kindlasti katki.....
Mischkaga kodus tagasi, järgnes teine unetu öö. Hommikuks olin ma zombie valmis, selle vahega, et verd igemete vahelt ei voolanud.
Me pidime mõlemad sel hommikul tööle minema - minul oli käsil järjekordne eraots, taas kardinad sellele samale ööklubile nädalavahetusel valmis teha, Antoniol eilne töö lõpetada, mis kogu selles draamas pooleli jäi.
Kuna mul autot enam pole, siis seisin hommikuvalges oma kangarulliga trepi peal ja korrastasin mõtteid, et kuidas ma sellega Antonio ema juurde saan....
Loomulikult perepea viis mu ema juurde ära, siis selgus et olin oma prillid koju unustanud, ei näinud ei lugeda mõõte, mõõdulinti ega märkida maha jooni, õmblusi... Mida rohkem silmi pingutasin, seda hullem oli peavalu.... tegin tuhat viga, mu õmbleja hakkas juba muretsema, sest ma olin täiesti mittemina! Lisaks sellele olin lubanud oma õmblejale, et viin ta oma autoga kangapoodi kesklinna. Ent kuna ma olin jalamees, kangarulliga, keskpäevaks pundi kardinatega, siis otsustasime minna kesklinna tema autoga. Kuna mina manuaal käigukastiga autot ei juhi, siis istus ta ise oma auto rooli taha. Kõik on korras, ent tema on algaja autojuht, absoluutselt endast väljas, eriti kui peab minema kohtadesse, kus ta pole kunagi käinud. Ja kuna ma oma zombie seisundi tõttu ei taibanud kaasa võtta ka oma GPS-i, siis hakkasime oma koormaga veerema, mina oma telefoni GPS-i kasutades. See kõik kõlab võimsalt, kui oleks midagi telefonist näinud ka!!!!!! Meil oli minna 15 km ja see oli tõeline Kolgata tee! poole tee peal mõtlesin, et nüüd vist hakkan oksendama, sest lisaks peavalule ja pidevale silmade pingutamisele, liikuv auto ja GPS silmade ees õõtsumas, oli mul süda nii paha, et sure sinnasamasse.....
Kohale me jõudime. Meie õnneks töötas Antonio samas kandis, nii et ta oli oma mikrobussi sättinud selle kangapoe ette, laiutades isekalt üle kahe parkimiskoha, sest parkimiskitsikuses Melbournes on parkimine täiesti arvestatav õudusunenägu, seega hoidis ta meile kohta...
Parkinud auto, pakkisime kardinad ja minu bussi ning sõit algas!
Veetsime kogu ülejäänud päeva mööda automüüjaid, otsides mulle autot.... Ausalt, mul oli jumala suva! Mina surin, aeglaselt ent kindlalt oma istmel. Antonio käis proovisõitudel ja asjatas. Mingil hetkel, kui ma näoli kahe istme peal röötsakil olin, koputas keegi neiu mu õla peale ja tahtis mu allkirja saada... mis paber see oli, jumal teab, sest minul kui surijal, oli sellest kõigest suva! Eks järgmisel nädalal selgub, mis auto ma ostsin!
Hetk, kus ma natuke jälle elus olin, saabus päeva lõpuks kliinikus! Nimelt olla Mika valmis koju tulema!
Saime aga uue põlletäie ravimeid, igal teisel päeval peame tagasi kliinikusse minema ja tants aurukatla ümber jätkub. Oht on endiselt olemas, et asi ei lõppe hästi, ent nüüd tuleb hoida eriti teraselt silma peal. Shane muuseas pakkus välja, et ehk oli algselt tegu hoopis punaselg ämbliku hammustuse või ussi nõelamisega ning mis jäi esialgu arvesse võtmata. Kuna usse meie kandis pole, siis jääb üle ämblik.....
Igaljuhul olen mina täna hommikuks inimene tagasi! Ei tulnud ka seekord vikatimees meie majja, nii et me mõlemad elus, Mika ja mina!
 |
| Taastusravi osakond. |
Meie majas valisteb nüüd taas vaikus, rahu ja tasakaal. Zombied on kadunud, kassidel on avatud uste päevad, minul silm puhkab huskidel - Mischka, elu päästja ja Mika, kes juba näitab selgeid märke, et selle kondikubu ja vanameheliku komberduse taga on endiselt peidus vana ulakas Miki.....
Aga mul on nüüd uus ülesanne - kuna Mikast jäi paari päevaga alles luukere, siis pereisa nõudmisel tuleb mul talle hakata valmistama kodust rammusat kanasuppi, kus leent vähe, ent kana ja riisi ja porgandit palju! Ja ega doonor Mischka vajab ka rammu, et verd taastada, seega minu roll kui kokk-koristaja-nõudepesija on endiselt in demand!
................
Kas aga kõike seda oli vaja?
Saaga jätkub!
Kommentaarid
Postita kommentaar