Meie pere on murtud....
Eile hommikul leidsin 100 meetri kaugusel kodust meie kalli Grandpussi.... Selleks hetkeks olime me kõik närvis ja magamata, sest kui Gramps on rohkem kui 36 tundi kadunud, siis ei tähenda see head.
Me kõik tegelikult teadsime, et midagi halba on juhtunud, Isegi Mika teadis.... käitudes eile hommikul kui metsaline tagaukse juures...
Seega, printisin välja umbes 50 flaierit ja läksin otsingutele... Kulus vähem kui 10 min et Grandpuss leida: ülejärgmises majas perenaine teadis, et päev varem oli tema ületee naaber otsinud valgete käppadega halli kassi omanikku.... ma teadsin kohe, et me räägime Grandpussist, sest meie tänaval ei ela teist halli kassi.... Naabrinaine näitas mulle suuna kätte ja hoiatas, et sel lool pole õnnelikku lõppu...
Vähemalt leidsin ma meie vanapoisi ja tõin ta süles koju. Isegi surnuna oli ta ilus, suursugne, ilma mingi välise vigastuseta....
Peale eriti kurba ja pikka päevapikkust kaost, kus meil oli tuhat asja ajada ja maja välismaalasi täis, panime Grämpsi lõpuks puhkama maja ette lillepeenrasse, tema lemmikkohta, kuhu ta oli lohu sisse lamasklenud.... See oli tema turvakoht, kust ta alati jälgis, mis tänaval toimub või magas kõht taeva poole, poolteist meetrit pikk, enesekindel ja ülbe, ning see oli koht, kuhu ta oma halli kasukaga segunes taustal pea nähtamatuks ning aru saamaks, et peenras on kass, oli võimalik siis, kui ta oma meekollased silmad lahti tegi....
Kõigile kõrvaleseisjatele oli ta kass. Meile oli ta rohkem kui inimene. Tänu temale oleme me palju tugevam liit. Tänu temale sai meie pere-isast pühendnud kassi-inimene. Mind oskas ta ravida just siis, kui hing oli haige või just sealt, kus valu oli, ilma et ma oleks kogu maailmale kuulutanud - tema lihtsalt teadis! Ta suutis isegi huskid nööri mööda käima panna ja see on juba iseendast mission impossible...
Täna hommikul, kui meie nutetud kriimud näod ning murtud südamed said hommikusöögi laua juures kokku, vaatasime üksteisele otsa ja kõik seadsid lohisevad sammud auto suunas, et uuesti varjupaika minna, kust 21. juunil 2010 me Grandpussi leidsime....
Sellega avasime me uue ukse ja seekord tõime me koju kaks......
/will continue.../
Eile hommikul leidsin 100 meetri kaugusel kodust meie kalli Grandpussi.... Selleks hetkeks olime me kõik närvis ja magamata, sest kui Gramps on rohkem kui 36 tundi kadunud, siis ei tähenda see head.
Me kõik tegelikult teadsime, et midagi halba on juhtunud, Isegi Mika teadis.... käitudes eile hommikul kui metsaline tagaukse juures...
Seega, printisin välja umbes 50 flaierit ja läksin otsingutele... Kulus vähem kui 10 min et Grandpuss leida: ülejärgmises majas perenaine teadis, et päev varem oli tema ületee naaber otsinud valgete käppadega halli kassi omanikku.... ma teadsin kohe, et me räägime Grandpussist, sest meie tänaval ei ela teist halli kassi.... Naabrinaine näitas mulle suuna kätte ja hoiatas, et sel lool pole õnnelikku lõppu...
Vähemalt leidsin ma meie vanapoisi ja tõin ta süles koju. Isegi surnuna oli ta ilus, suursugne, ilma mingi välise vigastuseta....
Peale eriti kurba ja pikka päevapikkust kaost, kus meil oli tuhat asja ajada ja maja välismaalasi täis, panime Grämpsi lõpuks puhkama maja ette lillepeenrasse, tema lemmikkohta, kuhu ta oli lohu sisse lamasklenud.... See oli tema turvakoht, kust ta alati jälgis, mis tänaval toimub või magas kõht taeva poole, poolteist meetrit pikk, enesekindel ja ülbe, ning see oli koht, kuhu ta oma halli kasukaga segunes taustal pea nähtamatuks ning aru saamaks, et peenras on kass, oli võimalik siis, kui ta oma meekollased silmad lahti tegi....
 |
| Grämps oma kohal mõmulemas.... |
Kõigile kõrvaleseisjatele oli ta kass. Meile oli ta rohkem kui inimene. Tänu temale oleme me palju tugevam liit. Tänu temale sai meie pere-isast pühendnud kassi-inimene. Mind oskas ta ravida just siis, kui hing oli haige või just sealt, kus valu oli, ilma et ma oleks kogu maailmale kuulutanud - tema lihtsalt teadis! Ta suutis isegi huskid nööri mööda käima panna ja see on juba iseendast mission impossible...
Täna hommikul, kui meie nutetud kriimud näod ning murtud südamed said hommikusöögi laua juures kokku, vaatasime üksteisele otsa ja kõik seadsid lohisevad sammud auto suunas, et uuesti varjupaika minna, kust 21. juunil 2010 me Grandpussi leidsime....
Sellega avasime me uue ukse ja seekord tõime me koju kaks......
/will continue.../
Kommentaarid
Postita kommentaar