... kui mina oma päevi rahus ja armastuses mööda saadan, toimetades köögis, rääkides oma petuuniatega, lugedes tonnide kaupa raamatuid, patseerides rannas, arutades maailma sündmusi oma abikaasaga, taltsutades siberlasi (senini tulemusteta!) ning teenides kassi, on maailm palju rahutum paik, kui tunduda võiks.
Sel aastal võitleb Victoria, meie osariik (mis on muuseas pindalalt 5.2 korda Eestist suurem, ent samas eelviimane oma suuruselt, ainult saarosariik Tasmaania jääb seljataha, olles omakorda natuke suurem kui Eesti!) taaskord tulekahjudega, mis on sel aastal alanud ootamatult vara. Tavaliselt saabub tulekahjude aeg jaanuari lõpus, veebruari alguses, ent sel aastal on ilmataat vimka sisse visanud ning kuumade ilmadega meid kõiki karistanud juba oktoobri lõpust saadik.
Kui Eestis tähendab suve algus kõikjal lokkavat rohelust, siis Austraalia suvi näeb välja pruun: kõik rohumaad on pruuniks kuivanud ning isegi puude roheline on selline roidunud roheline... Rohelist Austraaliat võib uuesti näha juunis - juulis, kui õhutemperatuur on kuskil 15 kraadi ümber ning tavaliselt kastab maad piisavas koguses vihma, mis kõik, mil juured all, lokkama paneb.
Ent kui maa on pruun, siis tähendab see seda, et see on rudikuiv ja vajab ainult sädemekest, et leek loitma lööks.... Väidetavalt on 10 km raadius, kus üks säde võib leegiks paisuda... ja seda väga lühikese ajaga! Ning mida suurem tuul, seda suurem leviala! Ja mida rohkem alusmetsa, seda vägem on looduse jõud, sest tuleallikaks materjali ikka rohkemalt-uhkemalt.
Seega, sädemest tõuseb leek, ent leekidest saab juba tulemüür, mis oma teel takes no prisoners....
Sel jõulupäeval, kui terve maa istus lookas laudade taga, seisid inimesed kuskil, meile üsna lähedal, valiku ees: kas jätta kodu maha läheneva tulerinde eest või seista silmitsi selle lohega?
Mind ajab kohe sügelema mõte sellest, kui mina peaks valiku tegema.... Kui otsustaksin lahkuda ja jätta kõik saatuse hooleks, mis ma siis kaasa rabaksin? Kuhu me läheksime oma kahe ülireipa huskiga ja nõudliku kassiga, kes meile peavarju annaks? Ja kui valiks JÄÄDA, siis .... mis ma oma kahe käe pluss abikaasa lisapaari kätega.... kuidas meie suudaksime 800 kraadisele tulemüürile vastu seista??????
Tegelikult on nii, et kõikidel majapidamistel, kes elavad n.ö. tulekahju riski aladel, peab olema kodus tegevusplaan selleks päevaks, kui... peab midagi ette võtma.... Enamusel nendest majapidamistest on suht reaalne plaan olemas: ettemääratud kohtumispaik teada, juhul kui pere mitmesse lehte laiali lennutatud, kott pakitud oluliste asjadega ning loomad vabaks lastud, jättes nad saatuse hooleks.... Tavaliselt antakse ka ohus olevatele majapidamistele teda, et nüüd on viimane aeg lahkuda või et nüüd on juba hilja lahkuda... ja see viimane teade ajab mul ihukarvad püsti.....Kust läheb läbi see fine line, kas minna või jääda? Võib juhtuda, et lahkumine osutub saatuslikuks, ent samas... jäädes... kuhu???? (minna paisjärve peitu? tõmmata vettinud tekid üle pea ning oodata kuni tuli sinust üle vuhab? minna maa-alusesse varjendisse, juhul kui see on olemas?)
Meie peres pole plaani. Siiamaani pole olnud ka ohtu ega ka vajadust, ent luban, et vähemalt räägin perega sel teemal.
Ja nii ongi, et isegi oma igapäeva idüllis ma ei suuda lasta sel kõigel meelest minna, mis omakorda paneb mind veelgi enam tänama selle eest, mis mul on, just täna, sel päeval ja sel tunnil.... sest keegi ei tea, mis ootab nurga taga!
Lisab siia lingi kirjeldusega pealtnägija silme läbi, mis vähemalt kiskus minul pisara välja - sest kaks kitsekest on ikkagi kadunud:
http://www.theage.com.au/victoria/victorian-bushfires-the-day-natures-fury-came-to-wye-river-and-separation-creek-20160103-glyl7s.html
Seniks aga naudin oma õhtut, imetlen verandal tormi ning taga-aias hiiglasuurt oksa, mille tuul eile maha murdis, rüüpan vaikselt valget veini, huskid ümber jalgade ning tänan kõigevägevamat, et meil on see rahu! Just siin ja praegu!
Sel aastal võitleb Victoria, meie osariik (mis on muuseas pindalalt 5.2 korda Eestist suurem, ent samas eelviimane oma suuruselt, ainult saarosariik Tasmaania jääb seljataha, olles omakorda natuke suurem kui Eesti!) taaskord tulekahjudega, mis on sel aastal alanud ootamatult vara. Tavaliselt saabub tulekahjude aeg jaanuari lõpus, veebruari alguses, ent sel aastal on ilmataat vimka sisse visanud ning kuumade ilmadega meid kõiki karistanud juba oktoobri lõpust saadik.
Kui Eestis tähendab suve algus kõikjal lokkavat rohelust, siis Austraalia suvi näeb välja pruun: kõik rohumaad on pruuniks kuivanud ning isegi puude roheline on selline roidunud roheline... Rohelist Austraaliat võib uuesti näha juunis - juulis, kui õhutemperatuur on kuskil 15 kraadi ümber ning tavaliselt kastab maad piisavas koguses vihma, mis kõik, mil juured all, lokkama paneb.
Ent kui maa on pruun, siis tähendab see seda, et see on rudikuiv ja vajab ainult sädemekest, et leek loitma lööks.... Väidetavalt on 10 km raadius, kus üks säde võib leegiks paisuda... ja seda väga lühikese ajaga! Ning mida suurem tuul, seda suurem leviala! Ja mida rohkem alusmetsa, seda vägem on looduse jõud, sest tuleallikaks materjali ikka rohkemalt-uhkemalt.
Seega, sädemest tõuseb leek, ent leekidest saab juba tulemüür, mis oma teel takes no prisoners....
Sel jõulupäeval, kui terve maa istus lookas laudade taga, seisid inimesed kuskil, meile üsna lähedal, valiku ees: kas jätta kodu maha läheneva tulerinde eest või seista silmitsi selle lohega?
Mind ajab kohe sügelema mõte sellest, kui mina peaks valiku tegema.... Kui otsustaksin lahkuda ja jätta kõik saatuse hooleks, mis ma siis kaasa rabaksin? Kuhu me läheksime oma kahe ülireipa huskiga ja nõudliku kassiga, kes meile peavarju annaks? Ja kui valiks JÄÄDA, siis .... mis ma oma kahe käe pluss abikaasa lisapaari kätega.... kuidas meie suudaksime 800 kraadisele tulemüürile vastu seista??????
Tegelikult on nii, et kõikidel majapidamistel, kes elavad n.ö. tulekahju riski aladel, peab olema kodus tegevusplaan selleks päevaks, kui... peab midagi ette võtma.... Enamusel nendest majapidamistest on suht reaalne plaan olemas: ettemääratud kohtumispaik teada, juhul kui pere mitmesse lehte laiali lennutatud, kott pakitud oluliste asjadega ning loomad vabaks lastud, jättes nad saatuse hooleks.... Tavaliselt antakse ka ohus olevatele majapidamistele teda, et nüüd on viimane aeg lahkuda või et nüüd on juba hilja lahkuda... ja see viimane teade ajab mul ihukarvad püsti.....Kust läheb läbi see fine line, kas minna või jääda? Võib juhtuda, et lahkumine osutub saatuslikuks, ent samas... jäädes... kuhu???? (minna paisjärve peitu? tõmmata vettinud tekid üle pea ning oodata kuni tuli sinust üle vuhab? minna maa-alusesse varjendisse, juhul kui see on olemas?)
Meie peres pole plaani. Siiamaani pole olnud ka ohtu ega ka vajadust, ent luban, et vähemalt räägin perega sel teemal.
Ja nii ongi, et isegi oma igapäeva idüllis ma ei suuda lasta sel kõigel meelest minna, mis omakorda paneb mind veelgi enam tänama selle eest, mis mul on, just täna, sel päeval ja sel tunnil.... sest keegi ei tea, mis ootab nurga taga!
Lisab siia lingi kirjeldusega pealtnägija silme läbi, mis vähemalt kiskus minul pisara välja - sest kaks kitsekest on ikkagi kadunud:
http://www.theage.com.au/victoria/victorian-bushfires-the-day-natures-fury-came-to-wye-river-and-separation-creek-20160103-glyl7s.html
Seniks aga naudin oma õhtut, imetlen verandal tormi ning taga-aias hiiglasuurt oksa, mille tuul eile maha murdis, rüüpan vaikselt valget veini, huskid ümber jalgade ning tänan kõigevägevamat, et meil on see rahu! Just siin ja praegu!
Kommentaarid
Postita kommentaar