... Austraalia ühiskond läheb finishijoonele, mis sedakorda on jõulud 2016.... seda kaugemale meie pere eemaldub sellest võidujooksust.
Üle-eile nuttis üks mu lähedane inimene mu rinnaesise märjaks, sest kujutage ette, tal on veel kolmele inimesele jõulukink leida, ent aega enam ei olegi jäänud ning temal energia otsas ja peas ka enam mingit mõtet ei liigu.... Meie laps vaatas seda kõike pealt ja pööritas silmi, samal ajal kui mina hoolsalt jõulufanaatikut maha rahustasin. Ütleme nii, et sõidukõlblikuks me ta putitasime, ent tema viimaseks lauseks jäi, et isegi kui ta kingitused saabki ostetud selle viimase nelja nädalaga, siis maja ja eesaia kaunistamine tuledega jäävat sel aastal küll ära......
............................................................................................................................
Mina pole õnneks kunagi kurikuulsa jõuluree peale roninud ning viimase kuue aastaga on jõulu entusiasm pea aegu kadunud ka minu Austraalia perel. Pole ma mingeid käske jaganud või tagant kihutanud, ent esmalt kadus kuusk elutoas ja siis hakkasid kaduma ka kingid. Ma olen seda vist juba maininud, et kui on midagi, millele ma olen veto peale pannud, siis on just see: minule ei tohi kingitusi teha, ei mingi täht- ega aastapäeva puhul! Paar nädalat tagasi, kui laps pidi tuli koolist jõulupaki loosiga, suu krimpsus, sest see poiss olla nii nõme...siis mõtlesime koos välja, mis see olla võiks, isegi kui pakisaaja on nõme, ent kindluse mõttes mainisin lapsele, et nagu sa mäetad, et parim jõulukink minule on mittemidagikinkida! Laps lausa mäletas seda ja siis ütles mulle, et me oleme ikka päris omamoodi pere Austraalia mõistes, sest tema küll kedagi teist ei tea, kes suudavad ilma pinge ja stressita sellise hullumeelse aja üle elada! Mina isasin vaid naerdes, et ka lahutus jääb tulemata (kuna tulemus ei vastanud kingisaaja ootusele, kui teemant sõrmuse asemel tuli pakist välja paar põdrapildiga sokke....)
Ent seniks on meie pere kaasa kisutud hullusesse töörindel ja lõppu ei näi tulevat. Sel aastal olen emalõvina seisnud oma kaasa eest ja vältinud Antonio töötamist pühapäeviti! Eks ma olen seda tööde broneerimist ju juba paar aastat ka harjutanud ning sel aastal olen omadega ikka väga rahul! Kui eelmisel aastal töötas perepea 37 päeva järjest ilma ühegi vaba päevata, siis sel aastal on olnud kõik pühapäevad vabad ja tundub, et nii ka jääb! Minule on vaja oma kaasat elusalt ja ma võin julgelt väita, et annan oma parima, et vähemalt kodus võetakse teda vastu armastuse ja hoolivusega, shopping tehtud, laud laetud, puhtad riided kenasti kapis uut päeva ootamas ning mitte keegi ei virise ega unda, vaid sel hetkel kui perepea töölt koju naaseb, lehvitab kogu pere kollektiivselt saba (ja üks huskidest keerleb vurrkannina kohapeal! ... millega me ülejäänud ka aegajalt kampa lööme v.a.kass muidugi!) ning perepea talutatakse kättpidi õhtusöögi lauda!
Sel nädalal oli meie maja kui neitside konvent, sest perepea töötas teisel pool Austraaliat ja siis lasime küll lapsega laiskuse kontidesse, võtsime lõdvalt, ei mingeid õhtusööke, laps õppis eksamite jaoks ja mina valdavalt lugesin raamatuid... Ent eile, kui perepea koju saabus, siis jooksime talle kiljudes vastu, külvasime musidega üle, lohistasime ta kohvri tuppa, keerlesime vurrkannina (v.a. kass muidugi) ümber tema ja elu oli jälle ilus!
Neli nädalat veel. Ja siis lõhkeb jõulumull ning minuti pärast on kõik ununenud ning keegi polegi märganud uusi ruloosid vannitoas või aknatäit kardinaid merebriisis voogamas jõululaua taustaks........
Võidab see kel oli surres rohkem kinke kuuse all?
Üle-eile nuttis üks mu lähedane inimene mu rinnaesise märjaks, sest kujutage ette, tal on veel kolmele inimesele jõulukink leida, ent aega enam ei olegi jäänud ning temal energia otsas ja peas ka enam mingit mõtet ei liigu.... Meie laps vaatas seda kõike pealt ja pööritas silmi, samal ajal kui mina hoolsalt jõulufanaatikut maha rahustasin. Ütleme nii, et sõidukõlblikuks me ta putitasime, ent tema viimaseks lauseks jäi, et isegi kui ta kingitused saabki ostetud selle viimase nelja nädalaga, siis maja ja eesaia kaunistamine tuledega jäävat sel aastal küll ära......
............................................................................................................................
Mina pole õnneks kunagi kurikuulsa jõuluree peale roninud ning viimase kuue aastaga on jõulu entusiasm pea aegu kadunud ka minu Austraalia perel. Pole ma mingeid käske jaganud või tagant kihutanud, ent esmalt kadus kuusk elutoas ja siis hakkasid kaduma ka kingid. Ma olen seda vist juba maininud, et kui on midagi, millele ma olen veto peale pannud, siis on just see: minule ei tohi kingitusi teha, ei mingi täht- ega aastapäeva puhul! Paar nädalat tagasi, kui laps pidi tuli koolist jõulupaki loosiga, suu krimpsus, sest see poiss olla nii nõme...siis mõtlesime koos välja, mis see olla võiks, isegi kui pakisaaja on nõme, ent kindluse mõttes mainisin lapsele, et nagu sa mäetad, et parim jõulukink minule on mittemidagikinkida! Laps lausa mäletas seda ja siis ütles mulle, et me oleme ikka päris omamoodi pere Austraalia mõistes, sest tema küll kedagi teist ei tea, kes suudavad ilma pinge ja stressita sellise hullumeelse aja üle elada! Mina isasin vaid naerdes, et ka lahutus jääb tulemata (kuna tulemus ei vastanud kingisaaja ootusele, kui teemant sõrmuse asemel tuli pakist välja paar põdrapildiga sokke....)
Ent seniks on meie pere kaasa kisutud hullusesse töörindel ja lõppu ei näi tulevat. Sel aastal olen emalõvina seisnud oma kaasa eest ja vältinud Antonio töötamist pühapäeviti! Eks ma olen seda tööde broneerimist ju juba paar aastat ka harjutanud ning sel aastal olen omadega ikka väga rahul! Kui eelmisel aastal töötas perepea 37 päeva järjest ilma ühegi vaba päevata, siis sel aastal on olnud kõik pühapäevad vabad ja tundub, et nii ka jääb! Minule on vaja oma kaasat elusalt ja ma võin julgelt väita, et annan oma parima, et vähemalt kodus võetakse teda vastu armastuse ja hoolivusega, shopping tehtud, laud laetud, puhtad riided kenasti kapis uut päeva ootamas ning mitte keegi ei virise ega unda, vaid sel hetkel kui perepea töölt koju naaseb, lehvitab kogu pere kollektiivselt saba (ja üks huskidest keerleb vurrkannina kohapeal! ... millega me ülejäänud ka aegajalt kampa lööme v.a.kass muidugi!) ning perepea talutatakse kättpidi õhtusöögi lauda!
Sel nädalal oli meie maja kui neitside konvent, sest perepea töötas teisel pool Austraaliat ja siis lasime küll lapsega laiskuse kontidesse, võtsime lõdvalt, ei mingeid õhtusööke, laps õppis eksamite jaoks ja mina valdavalt lugesin raamatuid... Ent eile, kui perepea koju saabus, siis jooksime talle kiljudes vastu, külvasime musidega üle, lohistasime ta kohvri tuppa, keerlesime vurrkannina (v.a. kass muidugi) ümber tema ja elu oli jälle ilus!
Neli nädalat veel. Ja siis lõhkeb jõulumull ning minuti pärast on kõik ununenud ning keegi polegi märganud uusi ruloosid vannitoas või aknatäit kardinaid merebriisis voogamas jõululaua taustaks........
Võidab see kel oli surres rohkem kinke kuuse all?
Kommentaarid
Postita kommentaar