Hell broke loose....
.......uuuuupssssss, energia ikka, kui hommikul kell seitse tagaukse lahti lõin ning huskid tuppa lasin! Minutise tormijooksuga oli maja üle võetud ning mina olin tagasi alguses, ehk siis teenija rollis, kellel huskide arusaamise järgi on ainult üks, ja ainult üks roll sel laval: pidada suu kinni ning teenida, s.t. toita, kasida, kallistada, musitada, hüpata mängutaktis üles-alla, joosta üle diivanite ja laua alt läbi ning loomulikult huskide auväärset kubet sügada.... (loomulikult unistavad huskid sellest päevast, kus teenija unustab aiavärava ja/või külmkapi ukse lahti..... ent see on iga husky unistus!)
Pool tundi ning kaks kruusi kohvi hiljem laulsin dushi all valjult ise-endale, sest millegipärast peale esimest salmi löödi kõik magamistubade uksed pauguga kinni..... Mis lauluga ma rahva ära hirmutasin, jätan saladuseks :)
Ja nüüdseks olen musiga teele saatnud oma kaasa, laps ja kass ikka veel magavad ning huskid järgnevad mulle kui varjud, sest mine sa tea: there may be food.....
Meie kuldne kolmik on olnud produktiivne, kraaminud köögi, kastnud lilled ning tühjendanud suure toa söögilaua, mis oli ruloode all looka vajumas (selline seis on meie majas tavaline, et rulood laua peal, pakitud kardinad kenasti põrandale laotatud, mingid kardinapuude mootorid esiku laua peal ning siinid diivani ees....), tehes umbes 5 tretti garaazi ja tagasi. Samuti korjasime Mikaga ära tema tuhat mänguasja tagaõue murult, sest millalgi peaks silmapiiri tagant kohale valge Holdeniga kappama mees muuruniitjaga, kes meie taga-aia peaks korda kõpitsema. Ma olen päris kindel, et laps ja kass sel ajal ikka magavad......
Ja nagu ikka, on meil kiired ajad, sest isegi kui mina töötan nüüd juba üle kuu osalise tööajaga, olen osanud end hoida rakkes, justnagu homset poleks.
Loomulikult ei tegele ma shoppamise ega võta tervisevanne (kuigi peaks!), vaid hoopis lendan peale päevatööd appi oma kaasale või siis ajan tema asju!
Ajal, mil pool maailma elab alla vaesuspiiri ja kuskil on sõda ning inimeste kodud on hävitatud, tekitab minus endiselt imestust austraallaste lõppematu tarbimine. Endiselt on nii oluline saada uus kardin jõuluks ette, nii et jääb tunne, et kardinas peitubki inimese õnne valem! Midagi tundub nii valesti, isegi kui see on meie pere leib ja mitte ainult meie pere, vaid meil on ka nüüd palgatud abiline Antoniole!
Paar nädalat tagasi tegid poisid ära suure töö kesklinnas. Sel hetkel, kui meeskond end minema asutas, oli vanaproua väga rahul valgete linaste kardinatega, ent järgmiseks hommikuks oli ta end uuele lainele seadistanud: ta ikka polevat rahul kardina värviga ja lõi lamenti, sest TEMA EI SAA ELADA SELLISE VÄRVIGA.... nojah, 1000 shades of white (valge tuhat varjundit!)... Mitte et see meisse puutuks, sest meie tiim paneb üles kardinad, mis on valmistatud kellegi teise poolt vastavalt tellija soovile. Ent nüüd siis vaatad pealt, kuidas see kardinapoeke võitleb vanaprouaga, sest me räägime sellisest rahast nagu 18 000 (kaheksateist tuhat) austraalia dollarit! ....(siiani pole mul õnnestunud maha müüa oma korterit Oisus sellise raha eest... nii et siis kellegi kardinad Austraalias on kallimad kui minu armas kodu Eestimaal!)
Isegi kui ma olen sõltumata vaatleja ilma osapoolt valimata selles loos, tundub mulle endiselt, et maailm on hulluks läinud!
_______________________________________________________________
Ent sellisel kenal laupäeva hommikul tundub kesklinn nii kaugel minu pisikesest äärelinna kodust ja ma ei tekita omale peavalu asjadest millega minul pole mingit ühisosa ega ka arusaamist. Minu päevaplaan on väikekodanlaselt lihtne: koristada maja, vedada koerterakend randa (seda nimetatakse meie linnaosas koerte jalutamiseks) ja teha midagi maitsvat õhtusöögiks, vaadata dokumentaalfilmi Esimesest või Teisest Maailmasõjast ning olla õnnelik selle üle, et katus pea kohal ja kallis kaasa (mitte pildiraamis vaid elusal kujul) on kuivatamas mu pisaraid ja paitamas pead, kui ma maailma kurjuse pärast endast välja lähen....
Väikese inimese väike maailm. Elu on ilus!
.......uuuuupssssss, energia ikka, kui hommikul kell seitse tagaukse lahti lõin ning huskid tuppa lasin! Minutise tormijooksuga oli maja üle võetud ning mina olin tagasi alguses, ehk siis teenija rollis, kellel huskide arusaamise järgi on ainult üks, ja ainult üks roll sel laval: pidada suu kinni ning teenida, s.t. toita, kasida, kallistada, musitada, hüpata mängutaktis üles-alla, joosta üle diivanite ja laua alt läbi ning loomulikult huskide auväärset kubet sügada.... (loomulikult unistavad huskid sellest päevast, kus teenija unustab aiavärava ja/või külmkapi ukse lahti..... ent see on iga husky unistus!)
Pool tundi ning kaks kruusi kohvi hiljem laulsin dushi all valjult ise-endale, sest millegipärast peale esimest salmi löödi kõik magamistubade uksed pauguga kinni..... Mis lauluga ma rahva ära hirmutasin, jätan saladuseks :)
Ja nüüdseks olen musiga teele saatnud oma kaasa, laps ja kass ikka veel magavad ning huskid järgnevad mulle kui varjud, sest mine sa tea: there may be food.....
Meie kuldne kolmik on olnud produktiivne, kraaminud köögi, kastnud lilled ning tühjendanud suure toa söögilaua, mis oli ruloode all looka vajumas (selline seis on meie majas tavaline, et rulood laua peal, pakitud kardinad kenasti põrandale laotatud, mingid kardinapuude mootorid esiku laua peal ning siinid diivani ees....), tehes umbes 5 tretti garaazi ja tagasi. Samuti korjasime Mikaga ära tema tuhat mänguasja tagaõue murult, sest millalgi peaks silmapiiri tagant kohale valge Holdeniga kappama mees muuruniitjaga, kes meie taga-aia peaks korda kõpitsema. Ma olen päris kindel, et laps ja kass sel ajal ikka magavad......
Ja nagu ikka, on meil kiired ajad, sest isegi kui mina töötan nüüd juba üle kuu osalise tööajaga, olen osanud end hoida rakkes, justnagu homset poleks.
Loomulikult ei tegele ma shoppamise ega võta tervisevanne (kuigi peaks!), vaid hoopis lendan peale päevatööd appi oma kaasale või siis ajan tema asju!
Ajal, mil pool maailma elab alla vaesuspiiri ja kuskil on sõda ning inimeste kodud on hävitatud, tekitab minus endiselt imestust austraallaste lõppematu tarbimine. Endiselt on nii oluline saada uus kardin jõuluks ette, nii et jääb tunne, et kardinas peitubki inimese õnne valem! Midagi tundub nii valesti, isegi kui see on meie pere leib ja mitte ainult meie pere, vaid meil on ka nüüd palgatud abiline Antoniole!
Paar nädalat tagasi tegid poisid ära suure töö kesklinnas. Sel hetkel, kui meeskond end minema asutas, oli vanaproua väga rahul valgete linaste kardinatega, ent järgmiseks hommikuks oli ta end uuele lainele seadistanud: ta ikka polevat rahul kardina värviga ja lõi lamenti, sest TEMA EI SAA ELADA SELLISE VÄRVIGA.... nojah, 1000 shades of white (valge tuhat varjundit!)... Mitte et see meisse puutuks, sest meie tiim paneb üles kardinad, mis on valmistatud kellegi teise poolt vastavalt tellija soovile. Ent nüüd siis vaatad pealt, kuidas see kardinapoeke võitleb vanaprouaga, sest me räägime sellisest rahast nagu 18 000 (kaheksateist tuhat) austraalia dollarit! ....(siiani pole mul õnnestunud maha müüa oma korterit Oisus sellise raha eest... nii et siis kellegi kardinad Austraalias on kallimad kui minu armas kodu Eestimaal!)
Isegi kui ma olen sõltumata vaatleja ilma osapoolt valimata selles loos, tundub mulle endiselt, et maailm on hulluks läinud!
_______________________________________________________________
Ent sellisel kenal laupäeva hommikul tundub kesklinn nii kaugel minu pisikesest äärelinna kodust ja ma ei tekita omale peavalu asjadest millega minul pole mingit ühisosa ega ka arusaamist. Minu päevaplaan on väikekodanlaselt lihtne: koristada maja, vedada koerterakend randa (seda nimetatakse meie linnaosas koerte jalutamiseks) ja teha midagi maitsvat õhtusöögiks, vaadata dokumentaalfilmi Esimesest või Teisest Maailmasõjast ning olla õnnelik selle üle, et katus pea kohal ja kallis kaasa (mitte pildiraamis vaid elusal kujul) on kuivatamas mu pisaraid ja paitamas pead, kui ma maailma kurjuse pärast endast välja lähen....
Väikese inimese väike maailm. Elu on ilus!
Kommentaarid
Postita kommentaar