... ok, tütarlaps olin ma rohkem kui 30 aastat tagasi ent see ei vabanda minu täielikku kadumist blogimaastikult 2015. Tegelt on mul vabandusi varnast võtta nii, et lugejal silme eest mustaks läheb ja Kalevipoja eepos tundub kui haiku selle minu nimekirja kõrval.
Täna on esimene nädalavahetus umbes kahe kuu jooksul, kus mul on aega iseendale! Nii lihtne see tegelik põhjus ongi sellele eespool mainitud pikale nimekirjale!
Mis siis on toimunud?
Eestis käik kujunes täielikuks tohuvabohuks. Kuidagi naiivselt arvasin ma, et küll ma nüüd lähen ja suhtlen, ent teate mu sõbrad: väga väheste tundidega ei suuda sa oma eelnevalt elatud 42 aasta kinni püüda! Esiteks olin ma surmani väsinud nii kolmest viiimasest nädalast Austraaliast, kus unele just pikalt pihta ei saanud, ajavahest ja sellega seotud magamatusest Eestis.... Teiseks juhtus nii, et kuigi esimese nädala olin täiesti liikvel risti rästi üle Eesti (kuldreegel oli et kunagi ei sõida sama teed tagasitulles, vaid ikka erinevat et rohkem Eestimaad näha!), siis ülejäänud kaks olid tiivad kärbitud minust mitteolenevatel põhjustel ning seega jäi nägemata- kallistamata 80% inimesi kellega olin plaaninud kohtuda....
Mingil määral oligi see hea, sest sain seega natukenegi olla paikne ja vaikne ja mitterääkida.Selle rääkimisega oligi selline asi, mis oli kõige väsitavam: rääkida kõik otsast peale ja uuesti ja nii umbes 60 korda järjest....
Ent tore oli tõdeda, et mitte midagi ei ole muutnud! Ja täpselt sedasama ütles ka minu õde mulle, et ka mina pole muutnud, vahe pole, kas tuled Oisust või Melbournest! Ja mis peakski olema muutunud? Nii nagu kased ja kivid on olnud samas kohas, nii olen mina ikka mina, ei ole külge kasvanud ühtäkki inglitiibu, omandanud supermodelli keha või hakanud idusid sööma! Hobusenägu on endiselt jäänud hobusenäoks!
Ja kõigi nende inimestega kellega ma kokku sain, oli nii tore tõdeda, et kõik läks edasi sealt, kus asjad olid pooleli jäänud!
Järgmisel korral ma luban, et võtan aega nendele, kelleni sel korral ei küündinud! Millal aga see järgmine kord aga tuleb, seda veel öelda ei oska, sest hetkel ei tunne ma mingit soovi lennusõidu peale isegi mõelda!
Nii et naermiseni, mu sõbrad?
Tagasi Austraalias, tagasi kodus! Kahjuks nii see on, sest minu jaoks on mu kodu siin selles majas, nende inimeste ja selle looma-aiaga! Seda kooslust ei ole võimalik kirjeldada, sest see on minu paradiis, kus kõik maailma mured jäävad selja taha, kõik su väikesed argidraamad lahendatakse käeviipe või kallistusega ning kus sul lastakse olla sina ise, unconditionally, no questions asked! Materiaalse maailmaga pole sel kahjuks midagi teha, sest raha eest seda tunnet ei saa ning päevast päeva ma olen enda üle uhke, et julgesin märtsis 2009 otsuse teha oma südant järgida!
Meil on jäänud seljataha väidetavalt 26 aasta külmeim talv. Sorry, aga naerma ajab, sest minu meelest oli see kui walk in the park,,, kümmet soojakraadi ei saa ju lugeda masendavaks talveilmaks?
Ja siis ühel päeval soovitas kohalik meedia, et nüüd kallid kaaskodanikud, palun lõpetage halamine talvekülma üle, sest laine, nimelt soojalaine on teel, nii et vahetage nüüd nooti ja hakake aga aegsasti kurtma kuuma ilma üle!!!! No kuum ta tuligi, kõikide aegade kuumimad oktoobrikuu päevad ( 35 - 37 kraadi!) ja lugupeetud kodanikud olid kõik kenasti juba repertuaari vahetanud ning kõik säutsusid kooris kaasa, kui kole ja kuum on tunne! ... ei jõua iial kohale me selles elus.....
Ja muidu polegi midagi uut, meie maja elab endiselt ebareeglipäraselt, kus majapidamist juhib kass, huskid tekitavad kaost ja toovad tuppa käppadega taga-aia liiva ning inimene on ainult mutrike suures vankris!
Loving it!
Täna on esimene nädalavahetus umbes kahe kuu jooksul, kus mul on aega iseendale! Nii lihtne see tegelik põhjus ongi sellele eespool mainitud pikale nimekirjale!
Mis siis on toimunud?
Eestis käik kujunes täielikuks tohuvabohuks. Kuidagi naiivselt arvasin ma, et küll ma nüüd lähen ja suhtlen, ent teate mu sõbrad: väga väheste tundidega ei suuda sa oma eelnevalt elatud 42 aasta kinni püüda! Esiteks olin ma surmani väsinud nii kolmest viiimasest nädalast Austraaliast, kus unele just pikalt pihta ei saanud, ajavahest ja sellega seotud magamatusest Eestis.... Teiseks juhtus nii, et kuigi esimese nädala olin täiesti liikvel risti rästi üle Eesti (kuldreegel oli et kunagi ei sõida sama teed tagasitulles, vaid ikka erinevat et rohkem Eestimaad näha!), siis ülejäänud kaks olid tiivad kärbitud minust mitteolenevatel põhjustel ning seega jäi nägemata- kallistamata 80% inimesi kellega olin plaaninud kohtuda....
Mingil määral oligi see hea, sest sain seega natukenegi olla paikne ja vaikne ja mitterääkida.Selle rääkimisega oligi selline asi, mis oli kõige väsitavam: rääkida kõik otsast peale ja uuesti ja nii umbes 60 korda järjest....
Ent tore oli tõdeda, et mitte midagi ei ole muutnud! Ja täpselt sedasama ütles ka minu õde mulle, et ka mina pole muutnud, vahe pole, kas tuled Oisust või Melbournest! Ja mis peakski olema muutunud? Nii nagu kased ja kivid on olnud samas kohas, nii olen mina ikka mina, ei ole külge kasvanud ühtäkki inglitiibu, omandanud supermodelli keha või hakanud idusid sööma! Hobusenägu on endiselt jäänud hobusenäoks!
Ja kõigi nende inimestega kellega ma kokku sain, oli nii tore tõdeda, et kõik läks edasi sealt, kus asjad olid pooleli jäänud!
Järgmisel korral ma luban, et võtan aega nendele, kelleni sel korral ei küündinud! Millal aga see järgmine kord aga tuleb, seda veel öelda ei oska, sest hetkel ei tunne ma mingit soovi lennusõidu peale isegi mõelda!
Nii et naermiseni, mu sõbrad?
Tagasi Austraalias, tagasi kodus! Kahjuks nii see on, sest minu jaoks on mu kodu siin selles majas, nende inimeste ja selle looma-aiaga! Seda kooslust ei ole võimalik kirjeldada, sest see on minu paradiis, kus kõik maailma mured jäävad selja taha, kõik su väikesed argidraamad lahendatakse käeviipe või kallistusega ning kus sul lastakse olla sina ise, unconditionally, no questions asked! Materiaalse maailmaga pole sel kahjuks midagi teha, sest raha eest seda tunnet ei saa ning päevast päeva ma olen enda üle uhke, et julgesin märtsis 2009 otsuse teha oma südant järgida!
Meil on jäänud seljataha väidetavalt 26 aasta külmeim talv. Sorry, aga naerma ajab, sest minu meelest oli see kui walk in the park,,, kümmet soojakraadi ei saa ju lugeda masendavaks talveilmaks?
Ja siis ühel päeval soovitas kohalik meedia, et nüüd kallid kaaskodanikud, palun lõpetage halamine talvekülma üle, sest laine, nimelt soojalaine on teel, nii et vahetage nüüd nooti ja hakake aga aegsasti kurtma kuuma ilma üle!!!! No kuum ta tuligi, kõikide aegade kuumimad oktoobrikuu päevad ( 35 - 37 kraadi!) ja lugupeetud kodanikud olid kõik kenasti juba repertuaari vahetanud ning kõik säutsusid kooris kaasa, kui kole ja kuum on tunne! ... ei jõua iial kohale me selles elus.....
Ja muidu polegi midagi uut, meie maja elab endiselt ebareeglipäraselt, kus majapidamist juhib kass, huskid tekitavad kaost ja toovad tuppa käppadega taga-aia liiva ning inimene on ainult mutrike suures vankris!
Loving it!
Kommentaarid
Postita kommentaar