Mitte et ma oleks masendunud ja/ või õnnetu nukrutseja olnud, ent kuidagi juhtus nii, et veel paar kuud tagasi olin ma nagu tühjaks pigistatud sidrun, millest teerulliga üle sõidetud ja mille pinnalaotust venitati igasse ilmakaarde.... Endiselt säilitasin ma usu ilusamasse homsesse, ent magamatus tegi oma töö, pikad tööpäevad võtsid oma osa ning seiklemine eri ajavööndites ja keeltepaablis võttis päris võhmale!
...ent 3 kuud hiljem, tunnend taas täiesti elus! Ma olengi muide tähele pannud, et vähemalt minu elus on mingi müstiline kolmekuine tsükkel.... kolm kuud vaikselt suundud alla (eneselegi teadmata!), katsud varvastega põhja ära ja siis hakkad taas pinnale ujuma.... Ja see pinnaletõus võtab omakorda 3 kuud..... ja sealt siis vallutad tormijooksuga tipu, millele omakorda järgneb tasane laskumine, taas umbes kolme kuuga... Ja nii juba palju aastaid! See põhi alati pole tähendanud dead end´i, enamuses on tegu ületöötamise ja stressiga ning neist kahest selles elus ju ometi puudus pole! (järgmissse ellu ma VEEL ei usu....)
Nüüd aga tunnen, et mu longus mina on taas end püsti saanud! Kuidagi ootamatult olen leidnud endast ammendamatu energiavaru ning mul on olnud aega tasa teha miljon väikest asja, mis kõik olid pandud tallele, ootama paremaid aegu!
Esmalt muutsin ma oma töö- ja eraelu tasakaalu ning nüüd hoopis läksin üle lühendatud töönädalale, töötades 4 päeva nädalas ja mitte kunagi rohkem kui 7.5 tundi!!!!!!! Ma isegi läksin nii drastiliseks kätte, et sättisin oma äratuskella 1.5 tundi hiljemaks!
Ok, esimesed kaks nädalad olid rasked kohaneda uue valitud tempoga. Täpselt nii nagu iga sõltlasel, olid ka mul võõrutusnähud ning sisemised hirmud a la kuidas ma nyyd magan siin südame rahuga kella 6 hommikul, kui kõik see pikk nimekiri asju tuleb ära teha kohe nüüd ja mitte sekunditki hiljem või ärkasin poole öö ajal üles külm higi otsa ees, sest see laev sealt Hiinast ei jõua ju õigeks ajaks kohale....
Fast forward....
... ja nüüd ajab naerma!
Viimase kuu ajaga olen jõudnud hakkama saada kõigi nende kaua kõrvalepandud toimetustega ja nende tahaplaanile lükatud sõpradega, kes õnneks on osutunud piisavalt kannatlikuks, et ära näha see aeg, kus Margit ei tõttagi kella 5 rongile ning tegelikult võib veel õhtu eelgi läbi astuda, et maailma parandada või lihtsalt küsida, kas kõik korras!?
Kättevõidetud vaba ajaga olen taas viinud end kurssi ümbruskonna koertekolooniaga, tehes samamoodi auringe kohalikel tänavatel oma kasvatamatute huskidega.
Samamoodi olen uuesti avastanud oma ümbruskonna matkarajad ja meie ranna oma kordumatus ilus.
Ja ma olen ära vaadanud umbes 10 filmi, nutnud kohati oma silmad peast välja (mis on väga ok!) ning ahminud sisse pea samapalju raamatut, mõnel heal päeval kaks päevas....
Ent....
Need on pisikesed asjad mis teevad elu elamist väärt.
- Iga petuunia mille ma elus olen potti pannud, meenutab mulle minu õde ja nii ka seekord, kui ostsin omale petuuniahakatised. Need olid ikka väga väikesed, nii et Karina kahtles kas nondest mõneidulehelistest kunagi asjua saab kui petuuniapoegi potti istutasin. Kaks nädalat kevadet ja tubli ports poputamist pani petuuniad kosuma ning nädala eest oligi esimene õis maailma uudistamas ning tänaseks ajab pott juba õitest üle ääre!.
- Eilne hommikusöök, kui läksin nii hoogu, et serveerisin uputatud mune mitte ainult perele ÜMBER laua, vaid ka kahele neljajalgsele laua ALL... Karina andis salaja veel ka oma peekoni ülejäägid koertele...
- Garaazikoristuspäeval otsustasin minna lasta osakesest minust: minu hoolikalt paremaid aegu ootama pandud kangaste kogum läks kaduviku teed. Uskumatu milline kergendus, saada lahti maisest tränist!
- Sel ajal kui mina oksi laasin, laseb kass mu kõrval leiba luusse, seljakil muru peal, käpad nelja ilmakaarde laiali ja täiesti teadlik, et minust talle ohtu pole ning et ma pigem tassin iga oksa ümber kassi et mitte kassi olesklemise ilu häirida
Jne jne jne...
Ja nii ma siis mõtlesingi oma õhtusööki nautides (kergsoolatud lõhe ja rukola!), et milline õnn on olla siin ja praegu ja just selles vanuses ja nende inimestega, ning uskuge või mitte:
õnn ongi ju enese teha (ehk siis peas kinni!)
ning
olemine ei peagi olema pidev muretsemine, vaid see võib olla täiesti talutav reaalsus!
Loving it!
...ent 3 kuud hiljem, tunnend taas täiesti elus! Ma olengi muide tähele pannud, et vähemalt minu elus on mingi müstiline kolmekuine tsükkel.... kolm kuud vaikselt suundud alla (eneselegi teadmata!), katsud varvastega põhja ära ja siis hakkad taas pinnale ujuma.... Ja see pinnaletõus võtab omakorda 3 kuud..... ja sealt siis vallutad tormijooksuga tipu, millele omakorda järgneb tasane laskumine, taas umbes kolme kuuga... Ja nii juba palju aastaid! See põhi alati pole tähendanud dead end´i, enamuses on tegu ületöötamise ja stressiga ning neist kahest selles elus ju ometi puudus pole! (järgmissse ellu ma VEEL ei usu....)
Nüüd aga tunnen, et mu longus mina on taas end püsti saanud! Kuidagi ootamatult olen leidnud endast ammendamatu energiavaru ning mul on olnud aega tasa teha miljon väikest asja, mis kõik olid pandud tallele, ootama paremaid aegu!
Esmalt muutsin ma oma töö- ja eraelu tasakaalu ning nüüd hoopis läksin üle lühendatud töönädalale, töötades 4 päeva nädalas ja mitte kunagi rohkem kui 7.5 tundi!!!!!!! Ma isegi läksin nii drastiliseks kätte, et sättisin oma äratuskella 1.5 tundi hiljemaks!
Ok, esimesed kaks nädalad olid rasked kohaneda uue valitud tempoga. Täpselt nii nagu iga sõltlasel, olid ka mul võõrutusnähud ning sisemised hirmud a la kuidas ma nyyd magan siin südame rahuga kella 6 hommikul, kui kõik see pikk nimekiri asju tuleb ära teha kohe nüüd ja mitte sekunditki hiljem või ärkasin poole öö ajal üles külm higi otsa ees, sest see laev sealt Hiinast ei jõua ju õigeks ajaks kohale....
Fast forward....
... ja nüüd ajab naerma!
Viimase kuu ajaga olen jõudnud hakkama saada kõigi nende kaua kõrvalepandud toimetustega ja nende tahaplaanile lükatud sõpradega, kes õnneks on osutunud piisavalt kannatlikuks, et ära näha see aeg, kus Margit ei tõttagi kella 5 rongile ning tegelikult võib veel õhtu eelgi läbi astuda, et maailma parandada või lihtsalt küsida, kas kõik korras!?
Kättevõidetud vaba ajaga olen taas viinud end kurssi ümbruskonna koertekolooniaga, tehes samamoodi auringe kohalikel tänavatel oma kasvatamatute huskidega.
Samamoodi olen uuesti avastanud oma ümbruskonna matkarajad ja meie ranna oma kordumatus ilus.
Ja ma olen ära vaadanud umbes 10 filmi, nutnud kohati oma silmad peast välja (mis on väga ok!) ning ahminud sisse pea samapalju raamatut, mõnel heal päeval kaks päevas....
Ent....
Need on pisikesed asjad mis teevad elu elamist väärt.
- Iga petuunia mille ma elus olen potti pannud, meenutab mulle minu õde ja nii ka seekord, kui ostsin omale petuuniahakatised. Need olid ikka väga väikesed, nii et Karina kahtles kas nondest mõneidulehelistest kunagi asjua saab kui petuuniapoegi potti istutasin. Kaks nädalat kevadet ja tubli ports poputamist pani petuuniad kosuma ning nädala eest oligi esimene õis maailma uudistamas ning tänaseks ajab pott juba õitest üle ääre!.
- Eilne hommikusöök, kui läksin nii hoogu, et serveerisin uputatud mune mitte ainult perele ÜMBER laua, vaid ka kahele neljajalgsele laua ALL... Karina andis salaja veel ka oma peekoni ülejäägid koertele...
- Garaazikoristuspäeval otsustasin minna lasta osakesest minust: minu hoolikalt paremaid aegu ootama pandud kangaste kogum läks kaduviku teed. Uskumatu milline kergendus, saada lahti maisest tränist!
- Sel ajal kui mina oksi laasin, laseb kass mu kõrval leiba luusse, seljakil muru peal, käpad nelja ilmakaarde laiali ja täiesti teadlik, et minust talle ohtu pole ning et ma pigem tassin iga oksa ümber kassi et mitte kassi olesklemise ilu häirida
Jne jne jne...
Ja nii ma siis mõtlesingi oma õhtusööki nautides (kergsoolatud lõhe ja rukola!), et milline õnn on olla siin ja praegu ja just selles vanuses ja nende inimestega, ning uskuge või mitte:
õnn ongi ju enese teha (ehk siis peas kinni!)
ning
olemine ei peagi olema pidev muretsemine, vaid see võib olla täiesti talutav reaalsus!
Loving it!
Kommentaarid
Postita kommentaar