Stsenaarium # 1
... tagantjärele poleks isegi see midagi muutnud, kui ma poleks mantlist selga ajades vilksamisi näinud emaili mis just postkasti potsatas ja mille peale ma kohe mantliga pusimise pooleli jätsin ning eesrindlikult otsustasinselle sõnumi natuke ümber kohendada ja edasi saata....
Kui mina perroonile jõudsin, oli tipptund juba alanud. 5.14 ekspress rongi ootas juba sadu inimesi ja mina olin õnnega koos kui 5.13 kui ootajate parvega ühinesin, rõõmustades et ei jäänudki rongist maha. ...ootajal on aeg pikk... miski 5 minuti pärast tuli rongi asemel hoopis teada-anne, et reis on tühistatud, kuna miskit kaks jaama on keegi rongis nii haigeks jäänud, et kiirabi toimetab koha peal, rong seisab peatuses ja seega on rongiliiklus sellel suunal peatunud. Rahvamass mõmises arusaajalt...
Tabloos platvormi katusealusel aga teatasid, et järgmine ekspress väljub juba 9 minuti pärast. Lootus ei sure eal ning nii tammusid perronil juba kaks rongitäit inimesi... sadu inimesi! Uskumatu kuid tõsi, rong saabuski ja nagu ikka, rongi peatuses seisi mina täpselt uksega kohakuti, lipsasin esimesena sisse ja kohe kenasti istuma, näeoga sõidusuunas, voltisin mantli kenasti kokku, panin prillid ette ja olin seega valmis teekonnaks koju....
Rong oli tuubil täis, ent ei liikunud meetritki..... Istusime umbes 10 minutit ja ootasime midagi... eie teadmatuse lõpetas järjekordne teada-anne, et ka see rong, millesse oli topelt kogus reisijaid juba sisse kiilutud, oli tühistatud! Päris hea möire käis läbi ühendkoori, ent loodusjõudude ja Melbourne Metro vastu selline nõrk tegelane nagu inimene ei saa ning kõik see urisev rahvamass voolas tagasi perroonile, kus juba ootas ees järgmist rongi ootav rahvamass... Polegi midagi sellist veel oma elus näinud, kus rahvamass ei mahu rongiperroonile ära!!!!!! Teada-andeid aga sadas tulla kui kahurist ja igaüks oli vastuolus eelmisega: küll oli kogu liin seiskunud, küll oli liin käigus vaid poolele maale ja küll oli terve liin käigus lõpuni välja. Minu telefoni ühiskndliku transpordi äpp näitas aga et Frankstoni liin on avalikkusele surnud... Ma otsustasin hoopis rahu säilitada, sest ega mul kodus ju rinnabeebisid oota ning hoopis jälgida mängu ja inimesi mu kõrval!
Mingi jumala abiga ilmuski nähtavale rong, mis isegi peatus ning avas uksed. Mina seisin taas uksega kohakuti ja ega mul oma jalgu palju polnudki kasutada vaja, sest inimvool surus mu jõuga sisse ning koheselt oli ka vaba iste minule (loomulikult näoga sõidusuunas, nagu proua eelistab!)! Edasine meenutas küll pildikesi Laiuse koolibussist, ainult sellise vahega, et inimestel Melbourne rongis polnud suuski kaasa tassitud või siis Moskva rongist kuldsetel kaheksakümndendatel, sellise vahega, et keegi ei söönud sülle laotatud ajalehelt keedumune.....
Ent kilusid mahub ühte karpi palju ning nii me oma teekonda öösse alustasime... Morne inimesi rõõmustas rongijuhi teada-anne, et takistused meie teel on kõrvaldatud ning et ta toimetab kõikseekolmrongitäitmehe koju!
Tahtsime parimat, ent välja kukkus nii nagu alati: peale seda, kui umbes neljas rongitäis inimesi ennast rongist sisse surus ning kui olime just väljunud viimasest jaamast, kust hargnevad liinid eri suunda ja kust rong hakkab sõitma ekspressina (s.t. jätab enamuse peatusi vahele ja hakkab peatuma kuskil poolel teel sihtkohta uuesti igas peatuses) rong aeglustus kurjakuulutavalt ning rongijuhi hääles polnud reipusest midagi alles, kui ta meile olukorrast ülevaate andis: siit hetkest alates hakkame peatuma igas jaamas, kuna eelmises jaamas tulid peale sõitjad nii kahest eelmisest rongist, mis polnud ekspressid... No egas midagi... liikuvalt rongilt maha ei hüppa, seega tuli koos kaasteelistega aknast välja vaadata ja teeselda ükskõiksust....
Ent siis algas päeva parim osa: ootamatult aeti meid suvalises jaamas KÕIKI rongist maha. Öeldi, et siit edasi enam rongid ei käi, keegi olla eespoole ära varastanud signaaljaamast metalli ning kui vaja edasi minna, siis bussid toimetavad teid kohale.... Ja nii see tuhandete pealine mass valgus öösse ja rivistus tänava äärde ritta, järgnedes paarile hardcore diehard rongiliikluse veteranile, kes aastakümnete jooksul on selgeks saanud iga jaama pimedaima nurgataguse, kust ekstreemsete päevasündumuste ajel pimeduse varjus alternatiivne bussiliiklus toimuma saab... Nali oli selles, et tänav oli pime ja tühi ja horisondil polnud mitte ühtegi sõidukit, ammugi mitte bussilaadset vidinat.... Tore oli aga, et inimeste huumorisoon hakkas tööle, kui me seal vennalikult karjas seisime ja ootasime viimset päeva... Kui siis lõpuks tänava lõpust hakkasid tuled lähenema, oli see kergendus, kui lähenedes osutus see bussiks.... kergendus oli short lived, sest igaüks keerutas pead siia-sinna ning isegi imikule oleks olnud selge, et see buss nüüd küll on piisake meres... Igaljuhul olin mina sel päeval õnnesärgis sündinud, sest miskipärast jäi buss täpselt minu kõrval seisma ja taaskord avas oma uksed just minu nina all.... Kuna vahetult minu kõrval polnud surijaid, vanu inimesi, kisendavaid beebisid ja rasedaid naisi, siis ma selle asemel, et viisakalt kõik 2000 inimest enda ees bussiuksest sisse lasta, hoopis astusin isekalt ise bussi ja loomulikult võtsin istet....
Meie sõit kestis haudvaikuses. Ega seal mingeid lugusid vesta polnudki, sest buss oli nii tuubil täis, et kui oleks suu avanud, siis oleks see ees-seisja mantliriiet täis olnud... Kuniks buss peatus. Kõik seisid vaikuses... kuni bussijuht röögatas: GET OUT!
--- ja siis järgnes komöödia:
Sellises situatsioonis ei teagi, kes osutus juhtlambaks, ent oli selge, et terve bussitäis inimesi hakkas ketrama üksteise järel nagu head lambad muiste läbi öö, esmalt bussist välja, ümber nurga, üle raudtee tehes järsu pöörde ja siis hea tempoga tühjale perroonile....
Perroonil oli vähemalt valgus, ent mitte ühtegi teada-annet (peale seda kui me rongist lahkusime, et kohaneud me yhtegi raudtee töötajat ega seisnud silmitsi ka ühegi teada-andega.... v.a. bussijuhi lühike välja haugutud käsklus...) Nii me siis seisime ja kilde sadas igast ilmakaarest....... pea-aegu olime juba minemas kohalikku pubisse õllele, sest sel üritusel tundus olevat rohkem jumet, kui seista parves perroonil ja teeselda nagu kõik oleks korras.... Ent siis saabus päeva hetk: rong saabus!
Ent rong saabus perroonile, mis asus üle raudtee TEISEL POOL .... (Seega meie plaan juua kohalik pubi õllest tühjaks lükati edasi teadamata kuupäevale!)
Ma võin vanduda, et see kuidas kõik see parv hakkas jooksma tagasi üle rööbaste oli üle-elu suurune üritus! Asi on selles, et rongi lähenedes sulguvad ülekäigu väravad autmaatselt ja nii siis oligi, et keegi meie poolt sai käe värava vahele ja jäi sinna seisma, ja nii me surusime end ükshaaval läbi kitsa väravapilu, ületasime kaks komplekti rööpaid ja siis kohtusime teise grupiga, kes olid just ümber nurga bussist välja lastud ja toimisid täpselt sama blondilt nagu meie bussitäis eelnevalt.... seega olid siis relsid täis inimesi igas suunas, mingid aktivistid hoidmas väravaid avatud tahte ja lihaste jõuga, nooremad kalpsasid üle väravate, surudes end ristirästi kahel suunas ükshaaval läbi väravate, samal ajal toimus ka kiire infi vahetus, et vahetagesuunda ja nii see paabel seal toimis... ja kui me siis olime oma lambaparvega maabumas perroonile, kus ootas rong, siis ma ei saanud end pidama vaid hõikasin üle jaama nii valjult kui suutsin et nüüd kodanikud reisijad, palun valideerige oma rongipiletid!,,, ja see naer mis sellele järgnes oli selline, mis liitis rahvad ja riigid!
Lõpuks rongis, mis liikus, me endiselt naersime seikluse üle ja arutasime, et ju oli tegu mingi Melbourne Metro inim-eksperimendiga! Osa inimesi oli aga südamest vihased ja nendega me arutasime ka, et kui oleks selles harujaamas maha läinud, reisinud selle liini lõppu ja sealt linnaliini bussi istunud, oleks kiiremini koju saanud. Tavaline 50 minutine teekond kestis seekord 3 tundi, ent seiklust rohkem kui rubla eest!
Stsenaarium # 2
Õnnelikult oma 4.50 ekspressis. Saan veel enne tipp-tundi linnast välja. Ja siis äkitsi rong peatub kahe jaama vahel. Vaikus. Kõik vaikivad. Ning siis teada-anne rongijuhilt, et kuskil meist eespool on auto ja rong rööbastel kokku põrganud ning et meie reis on seega lõppenud... Lõppenud küll, ent ....me oleme kahe jaama vahel???? Entusiastist rongijuht lubas meid toimetada lähime suurema jaamani ja sealt edasi oli juba iga mehe enda teha kuidas järgmised 30 km koju saab, kuna arvatavasti avarii likvideerimine võtab aega....
Minul oli muidugi abi omast käest võtta! Antonio ainult palus täpsustada, kuhu jaama meid siis toimetatakse ning hakkas kodust tulema mulle vastu.
Lõpuks lohitati rong aeglaselt lähima jaama perroonile. Seal oli juba ees kolm rongi ja meie oma oli viimane, mis jaama mahtus... Meid kamandati kenasti rongist välja ja järgnes täpselt sama, nagu möödunud stsenaariumis, kõik järnesid kõigile, jumala suvaliselt, seekord paduvihmas...
Mina pressisin end teadjanaisena läbi inimmassi väljapääsu poole, sest minu päästemeeskond oli teel.
Olles juba jaamast väljas, heitsin pilgu üle õla ja endiselt rahvas tallas kahe perrooni vahel, lootes Melbourne Metro abile....
(Järgmisel hommikul teel tööle, kuulsin pealt kuidas sündmused arenesid inimeselt kes oli selles rongis, mis autoga kokku põrkas: oli kulunud kaks tundi et autojuht vrakist välja saada (kusjuures tüüp olnud elus olnud ja oma meelest ikka raskekaalu tshempion - loomulikult, kui suutis sekundiga ühe suurima rongiliini seisma panna 3 tunniks....), asendusbusse oli tulnud sama kaua oodata ning üleüldse oli kaos olnud suur ning lõpuks kui rongiliiklus taastatud, siis olla see võtnud paar tundi saada kord majja, kuna ronge olla olnud taga ja ees, ning nii neid siis oldi jagatud siia-sinna, see inimene oli jõudnud koju õhtul kell 11....)
Jeahhhhhh, what not to love?
Peale kaht suursündmust, muidugi on oma ilu igas päevas, teel tööle, vahet pole kas oled pressitud kuskile pakkide ja pepude vahele ning kui yritan oma jaamas väljuda, saad pahameeletormi osaliseks, sest kõikide nende pampude teelt liigutamiseks tuleb esmalt pepud pingi pealt püsti saada..... või kui su vastu istub ilus naisinimene kenas mustas kostüümis, avab oma käekoti ja võtab seal välja kilekoti, millest arutab väja piimast tilkuva plastkarbi, milles ujuvad hommiksöögi helbed... ja siis sa vaatad, kuidas kostüümi rinnaesine ja seelik ja kõrval istuja teksaspüksid saavad piimarajaga märgistatud ja kuidas see piimane kilekott kleepib vastu kena naisinimese sukapükse ja kuidas see naisinimene siis kiiresti larbib plastlusikaga seda sodi sealt karbist, siis see naisinimene nii kena enam ei tundugi....
Või kui keegi end nii ennastsügavale sügab kaenla alt, talla alt, kubemest ja ajab käe t särgi kaelusest sisse et rinnalihased ka kyyntega yle käia, siis ... hambad ristis katsud end ka mitte sygama hakata....
Või siis oled lõksus rullnokkade vahel, kelle vestlus on lausa ebamaiselt olematu, kuna keegi neist ei suuda täislauset moodustada, ent see polegi nii hull, sest midagi mõistlikku nondest suudest niikuinii tule....
Või siis kord, kui hommkuses rongis virutas ühes jaamas vastasperroonil seisev vana naine üle kahe rööpapaari suure munakivi aknasse, nii et see aken pragunes aegluubis ämblikuvõrguks... Minu vastasreisija oli shokis, sest kivi tabas täpselt kohta tema pea kõrval ja ainult see tuim kodanik, kellel pole kapaga ettekujutusvõimet antud, poleks aru saanud, mis oleks juhtunud, kui see kivi oleks LÄBI akna lennanud.... Enne kui me keegi reageerida jõudsime, hakkam meie rong liikuma ja tädi teisel pool perrooni lehvitas meile laia naeratuse saatel, nautides vagunipikkust aknarivi ehmatanud nägudega...
Jne jne jne
Palju ilusaid inimesi!
... tagantjärele poleks isegi see midagi muutnud, kui ma poleks mantlist selga ajades vilksamisi näinud emaili mis just postkasti potsatas ja mille peale ma kohe mantliga pusimise pooleli jätsin ning eesrindlikult otsustasinselle sõnumi natuke ümber kohendada ja edasi saata....
Kui mina perroonile jõudsin, oli tipptund juba alanud. 5.14 ekspress rongi ootas juba sadu inimesi ja mina olin õnnega koos kui 5.13 kui ootajate parvega ühinesin, rõõmustades et ei jäänudki rongist maha. ...ootajal on aeg pikk... miski 5 minuti pärast tuli rongi asemel hoopis teada-anne, et reis on tühistatud, kuna miskit kaks jaama on keegi rongis nii haigeks jäänud, et kiirabi toimetab koha peal, rong seisab peatuses ja seega on rongiliiklus sellel suunal peatunud. Rahvamass mõmises arusaajalt...
Tabloos platvormi katusealusel aga teatasid, et järgmine ekspress väljub juba 9 minuti pärast. Lootus ei sure eal ning nii tammusid perronil juba kaks rongitäit inimesi... sadu inimesi! Uskumatu kuid tõsi, rong saabuski ja nagu ikka, rongi peatuses seisi mina täpselt uksega kohakuti, lipsasin esimesena sisse ja kohe kenasti istuma, näeoga sõidusuunas, voltisin mantli kenasti kokku, panin prillid ette ja olin seega valmis teekonnaks koju....
Rong oli tuubil täis, ent ei liikunud meetritki..... Istusime umbes 10 minutit ja ootasime midagi... eie teadmatuse lõpetas järjekordne teada-anne, et ka see rong, millesse oli topelt kogus reisijaid juba sisse kiilutud, oli tühistatud! Päris hea möire käis läbi ühendkoori, ent loodusjõudude ja Melbourne Metro vastu selline nõrk tegelane nagu inimene ei saa ning kõik see urisev rahvamass voolas tagasi perroonile, kus juba ootas ees järgmist rongi ootav rahvamass... Polegi midagi sellist veel oma elus näinud, kus rahvamass ei mahu rongiperroonile ära!!!!!! Teada-andeid aga sadas tulla kui kahurist ja igaüks oli vastuolus eelmisega: küll oli kogu liin seiskunud, küll oli liin käigus vaid poolele maale ja küll oli terve liin käigus lõpuni välja. Minu telefoni ühiskndliku transpordi äpp näitas aga et Frankstoni liin on avalikkusele surnud... Ma otsustasin hoopis rahu säilitada, sest ega mul kodus ju rinnabeebisid oota ning hoopis jälgida mängu ja inimesi mu kõrval!
Mingi jumala abiga ilmuski nähtavale rong, mis isegi peatus ning avas uksed. Mina seisin taas uksega kohakuti ja ega mul oma jalgu palju polnudki kasutada vaja, sest inimvool surus mu jõuga sisse ning koheselt oli ka vaba iste minule (loomulikult näoga sõidusuunas, nagu proua eelistab!)! Edasine meenutas küll pildikesi Laiuse koolibussist, ainult sellise vahega, et inimestel Melbourne rongis polnud suuski kaasa tassitud või siis Moskva rongist kuldsetel kaheksakümndendatel, sellise vahega, et keegi ei söönud sülle laotatud ajalehelt keedumune.....
Ent kilusid mahub ühte karpi palju ning nii me oma teekonda öösse alustasime... Morne inimesi rõõmustas rongijuhi teada-anne, et takistused meie teel on kõrvaldatud ning et ta toimetab kõikseekolmrongitäitmehe koju!
Tahtsime parimat, ent välja kukkus nii nagu alati: peale seda, kui umbes neljas rongitäis inimesi ennast rongist sisse surus ning kui olime just väljunud viimasest jaamast, kust hargnevad liinid eri suunda ja kust rong hakkab sõitma ekspressina (s.t. jätab enamuse peatusi vahele ja hakkab peatuma kuskil poolel teel sihtkohta uuesti igas peatuses) rong aeglustus kurjakuulutavalt ning rongijuhi hääles polnud reipusest midagi alles, kui ta meile olukorrast ülevaate andis: siit hetkest alates hakkame peatuma igas jaamas, kuna eelmises jaamas tulid peale sõitjad nii kahest eelmisest rongist, mis polnud ekspressid... No egas midagi... liikuvalt rongilt maha ei hüppa, seega tuli koos kaasteelistega aknast välja vaadata ja teeselda ükskõiksust....
Ent siis algas päeva parim osa: ootamatult aeti meid suvalises jaamas KÕIKI rongist maha. Öeldi, et siit edasi enam rongid ei käi, keegi olla eespoole ära varastanud signaaljaamast metalli ning kui vaja edasi minna, siis bussid toimetavad teid kohale.... Ja nii see tuhandete pealine mass valgus öösse ja rivistus tänava äärde ritta, järgnedes paarile hardcore diehard rongiliikluse veteranile, kes aastakümnete jooksul on selgeks saanud iga jaama pimedaima nurgataguse, kust ekstreemsete päevasündumuste ajel pimeduse varjus alternatiivne bussiliiklus toimuma saab... Nali oli selles, et tänav oli pime ja tühi ja horisondil polnud mitte ühtegi sõidukit, ammugi mitte bussilaadset vidinat.... Tore oli aga, et inimeste huumorisoon hakkas tööle, kui me seal vennalikult karjas seisime ja ootasime viimset päeva... Kui siis lõpuks tänava lõpust hakkasid tuled lähenema, oli see kergendus, kui lähenedes osutus see bussiks.... kergendus oli short lived, sest igaüks keerutas pead siia-sinna ning isegi imikule oleks olnud selge, et see buss nüüd küll on piisake meres... Igaljuhul olin mina sel päeval õnnesärgis sündinud, sest miskipärast jäi buss täpselt minu kõrval seisma ja taaskord avas oma uksed just minu nina all.... Kuna vahetult minu kõrval polnud surijaid, vanu inimesi, kisendavaid beebisid ja rasedaid naisi, siis ma selle asemel, et viisakalt kõik 2000 inimest enda ees bussiuksest sisse lasta, hoopis astusin isekalt ise bussi ja loomulikult võtsin istet....
Meie sõit kestis haudvaikuses. Ega seal mingeid lugusid vesta polnudki, sest buss oli nii tuubil täis, et kui oleks suu avanud, siis oleks see ees-seisja mantliriiet täis olnud... Kuniks buss peatus. Kõik seisid vaikuses... kuni bussijuht röögatas: GET OUT!
--- ja siis järgnes komöödia:
Sellises situatsioonis ei teagi, kes osutus juhtlambaks, ent oli selge, et terve bussitäis inimesi hakkas ketrama üksteise järel nagu head lambad muiste läbi öö, esmalt bussist välja, ümber nurga, üle raudtee tehes järsu pöörde ja siis hea tempoga tühjale perroonile....
Perroonil oli vähemalt valgus, ent mitte ühtegi teada-annet (peale seda kui me rongist lahkusime, et kohaneud me yhtegi raudtee töötajat ega seisnud silmitsi ka ühegi teada-andega.... v.a. bussijuhi lühike välja haugutud käsklus...) Nii me siis seisime ja kilde sadas igast ilmakaarest....... pea-aegu olime juba minemas kohalikku pubisse õllele, sest sel üritusel tundus olevat rohkem jumet, kui seista parves perroonil ja teeselda nagu kõik oleks korras.... Ent siis saabus päeva hetk: rong saabus!
Ent rong saabus perroonile, mis asus üle raudtee TEISEL POOL .... (Seega meie plaan juua kohalik pubi õllest tühjaks lükati edasi teadamata kuupäevale!)
Ma võin vanduda, et see kuidas kõik see parv hakkas jooksma tagasi üle rööbaste oli üle-elu suurune üritus! Asi on selles, et rongi lähenedes sulguvad ülekäigu väravad autmaatselt ja nii siis oligi, et keegi meie poolt sai käe värava vahele ja jäi sinna seisma, ja nii me surusime end ükshaaval läbi kitsa väravapilu, ületasime kaks komplekti rööpaid ja siis kohtusime teise grupiga, kes olid just ümber nurga bussist välja lastud ja toimisid täpselt sama blondilt nagu meie bussitäis eelnevalt.... seega olid siis relsid täis inimesi igas suunas, mingid aktivistid hoidmas väravaid avatud tahte ja lihaste jõuga, nooremad kalpsasid üle väravate, surudes end ristirästi kahel suunas ükshaaval läbi väravate, samal ajal toimus ka kiire infi vahetus, et vahetagesuunda ja nii see paabel seal toimis... ja kui me siis olime oma lambaparvega maabumas perroonile, kus ootas rong, siis ma ei saanud end pidama vaid hõikasin üle jaama nii valjult kui suutsin et nüüd kodanikud reisijad, palun valideerige oma rongipiletid!,,, ja see naer mis sellele järgnes oli selline, mis liitis rahvad ja riigid!
Lõpuks rongis, mis liikus, me endiselt naersime seikluse üle ja arutasime, et ju oli tegu mingi Melbourne Metro inim-eksperimendiga! Osa inimesi oli aga südamest vihased ja nendega me arutasime ka, et kui oleks selles harujaamas maha läinud, reisinud selle liini lõppu ja sealt linnaliini bussi istunud, oleks kiiremini koju saanud. Tavaline 50 minutine teekond kestis seekord 3 tundi, ent seiklust rohkem kui rubla eest!
Stsenaarium # 2
Õnnelikult oma 4.50 ekspressis. Saan veel enne tipp-tundi linnast välja. Ja siis äkitsi rong peatub kahe jaama vahel. Vaikus. Kõik vaikivad. Ning siis teada-anne rongijuhilt, et kuskil meist eespool on auto ja rong rööbastel kokku põrganud ning et meie reis on seega lõppenud... Lõppenud küll, ent ....me oleme kahe jaama vahel???? Entusiastist rongijuht lubas meid toimetada lähime suurema jaamani ja sealt edasi oli juba iga mehe enda teha kuidas järgmised 30 km koju saab, kuna arvatavasti avarii likvideerimine võtab aega....
Minul oli muidugi abi omast käest võtta! Antonio ainult palus täpsustada, kuhu jaama meid siis toimetatakse ning hakkas kodust tulema mulle vastu.
Lõpuks lohitati rong aeglaselt lähima jaama perroonile. Seal oli juba ees kolm rongi ja meie oma oli viimane, mis jaama mahtus... Meid kamandati kenasti rongist välja ja järgnes täpselt sama, nagu möödunud stsenaariumis, kõik järnesid kõigile, jumala suvaliselt, seekord paduvihmas...
Mina pressisin end teadjanaisena läbi inimmassi väljapääsu poole, sest minu päästemeeskond oli teel.
Olles juba jaamast väljas, heitsin pilgu üle õla ja endiselt rahvas tallas kahe perrooni vahel, lootes Melbourne Metro abile....
(Järgmisel hommikul teel tööle, kuulsin pealt kuidas sündmused arenesid inimeselt kes oli selles rongis, mis autoga kokku põrkas: oli kulunud kaks tundi et autojuht vrakist välja saada (kusjuures tüüp olnud elus olnud ja oma meelest ikka raskekaalu tshempion - loomulikult, kui suutis sekundiga ühe suurima rongiliini seisma panna 3 tunniks....), asendusbusse oli tulnud sama kaua oodata ning üleüldse oli kaos olnud suur ning lõpuks kui rongiliiklus taastatud, siis olla see võtnud paar tundi saada kord majja, kuna ronge olla olnud taga ja ees, ning nii neid siis oldi jagatud siia-sinna, see inimene oli jõudnud koju õhtul kell 11....)
Jeahhhhhh, what not to love?
Peale kaht suursündmust, muidugi on oma ilu igas päevas, teel tööle, vahet pole kas oled pressitud kuskile pakkide ja pepude vahele ning kui yritan oma jaamas väljuda, saad pahameeletormi osaliseks, sest kõikide nende pampude teelt liigutamiseks tuleb esmalt pepud pingi pealt püsti saada..... või kui su vastu istub ilus naisinimene kenas mustas kostüümis, avab oma käekoti ja võtab seal välja kilekoti, millest arutab väja piimast tilkuva plastkarbi, milles ujuvad hommiksöögi helbed... ja siis sa vaatad, kuidas kostüümi rinnaesine ja seelik ja kõrval istuja teksaspüksid saavad piimarajaga märgistatud ja kuidas see piimane kilekott kleepib vastu kena naisinimese sukapükse ja kuidas see naisinimene siis kiiresti larbib plastlusikaga seda sodi sealt karbist, siis see naisinimene nii kena enam ei tundugi....
Või kui keegi end nii ennastsügavale sügab kaenla alt, talla alt, kubemest ja ajab käe t särgi kaelusest sisse et rinnalihased ka kyyntega yle käia, siis ... hambad ristis katsud end ka mitte sygama hakata....
Või siis oled lõksus rullnokkade vahel, kelle vestlus on lausa ebamaiselt olematu, kuna keegi neist ei suuda täislauset moodustada, ent see polegi nii hull, sest midagi mõistlikku nondest suudest niikuinii tule....
Või siis kord, kui hommkuses rongis virutas ühes jaamas vastasperroonil seisev vana naine üle kahe rööpapaari suure munakivi aknasse, nii et see aken pragunes aegluubis ämblikuvõrguks... Minu vastasreisija oli shokis, sest kivi tabas täpselt kohta tema pea kõrval ja ainult see tuim kodanik, kellel pole kapaga ettekujutusvõimet antud, poleks aru saanud, mis oleks juhtunud, kui see kivi oleks LÄBI akna lennanud.... Enne kui me keegi reageerida jõudsime, hakkam meie rong liikuma ja tädi teisel pool perrooni lehvitas meile laia naeratuse saatel, nautides vagunipikkust aknarivi ehmatanud nägudega...
Jne jne jne
Palju ilusaid inimesi!
Kommentaarid
Postita kommentaar