Kui ma Brüsselis Veneetsia lennuki peale suundusin, siis oli juba kõik teisiti: mitte ühtegi asiaati ei jäänud silma, ent selle eest lõid laineid tumedanahalised, kellest vist keegi numbrite ja tähtede kombinatsioone ei tundnud. Sellest tulenevalt tekkis lennukis kaos, sest kõik mooramaa mehed ja nende naised (keda muide oli palju!) ning lapsed (keda oli isegi rohkem!)istusid maha suvalistesse kohtadesse ning kui valge inimene üritas neile öelda, et hei, see on minu koht, lehvitades piletit oma väite tõesuse kohta, siis sellise rahvusvahelise konflikti lahendamine võttis ikkagi omajagu aega. Minul õnnestus oma koht kätte võidelda suht kergelt, eestlaslikult moka otsast sisistades ja näpuga õigele kohale osutades suunata mees üle vahekäigu kohale 15 F! Seega sain oma kohalt pealt vaadata seda janti, kui siis neid naisi ja lapsi hakati ümber paigutama, sest see oli muuseas tõeline draama, sest kuidas sa kuut last emast lahutad ja paned istuma nii, et keegi ei nuta või ebaõiglaselt lahutatud ei saaks???? Välisvaatlejana tundsin korragi rahulolu selle üle, et olen raamatupidaja Austraalias ja mitte reisijate paigutaja-perede lahutaja Brüsseli-Veneetsia liinil.....
Ülejäänud lennu lihtsalt magasin maha, sest olgu öeldud, et kuigi mul peaks olema puhkus, olen ma tiirelnud ümber Eestimaa nagu lõputult rääkiv Sputnik, ajavahe ja tiheda graafiku tõttu Eestis magamiseks aega polegi olnud ning nii see kaks tundi oli nagu sülle kukkunud lotovõit!
Kuni ma siis oma pulstis pea ja unise näoga kohvrikest järele vedades lõpuks marssisin lennuvälja saabujate väravast välja ning miski polnud enam endine!
Minu Itaalia käik oli plaaniväline üritus, mille organiseeris minu ämm. Tegelikult oli nii, et ma olin üle 40 aasta esimene esindaja Austraaliast, kes minu ämma suguharu Itaalias külastas! 40 aasta jooksul on Gina liini pidi hoitud ühendust ainult kirjavahetuse ja telefoni kaudu, ent side pole kunagi katkenud. Niisiis oli Gina minia (austraalia eestlase!) saabumine ajalooline sündmus, mis tähendas uue epohhi algust ning vastuvõtt oli selline, mida ma poleks ka kõige märjemas unenäos osanud ette kujutada!
No kui ma väidan, et mind kanti kätel, oleks see väikene liialdus, sest meie suguharus nii tugevaid ja suuri mehi pole, kes seda teha suudaks, ent ... sellest hetkest kui ma oma kohvrikesega silmapiirile veeresin, hakkas nuumamine ja poputamine pihta!
Esmalt alustati ajaloo ja kultuurinälja kustutamisega. Kui me Veneetsias rongipeatusest välja astusime, siis oli oijummelkuikena! ...kui piiratud oli minu teadmised sel hetkel, sest kui ma kuus tundi hiljem linna pealt tagasi tulin, olin ma emotsionaalselt küps ja võimetu enam midagi nägema... Kuidagi kohmakas isegi mõelda, et Itaalia pole kunagi mind huvitanud kui maa, kuhu ma minna oleks tahtnud ning ausalt, Veneetsia pole ka olnud mingi must go minu listis.... Selle kuue tunniga sai mulle selgeks, kui puudulik oli minu kodutöö Veneetsiast ja kuidas ma pean sinna tagasi minema ja veetma seal nädala, sest olles jõudnud sellisesse tundlikkusse ikka, kus kõik müüdav kotid, maskid, lehvikud ja muu pudi-padi jätab täiesti külmaks, seda rohkem näed ajaloo detaile enda ümber ja no selles linnas on AJA lugu nii, et võtab põlvist nõrgaks!
Teadagi hakati lisaks kultuuriprogrammile paralleellselt jooksma teine programm, mis on Itaaliale ja Gina suguharule loomulik pärisosa, mis tähendab ohjeldamatut söötmist ja jootmist!
Söömisega olen ma jõudnud sinnamaani, et .... enameijõua! Kui ma oma jala Eestis maha sain, hakkas söögiralli pihta, mil õgisin kõike eestimaist ja omast, ikka nii et kilusid ja maasikaid vaheldumisi, sekka verivorste, mulgikapsast mis sai alla loputatud kohupiimavahu ning jõhvkakisselliga, Virmalise torti ja ämbrite kaupa mustikaid jne Ent Itaalias see kõik ei loe, sest seal ei ole võimalikki isegi moka otsast kobiseda, et ma ei jõua süüa!
Ja mis me siin söögist räägime, selles Itaalia piirkonnas on TUTTI VINO - elu on vein! Nii et mingi valemiga pidi vöö vahele ära mahtuma ka liitrite kaupa veini! ... ja nii kõik kolm päeva! Kõige uskumatum on, et purju ei jäänudki!
Ent see kultuur ja söök ja jook oli kõik taust. Tegu oli ikkagi suguharu üritusega, kus emotsioonide ja tunnete ja musidega kokku ei hoitud. Minu vastuvõtjaks oli Gina õepoeg. Ei tema ega ta naine ja õed rääkinud sõnagi inglise keelt, ent armastuses (ja sõjas) ju keelt ei vajata? Mingil imelisel moel sain ma itaalia keelest aru (äkki peaks tänama mu mõningast ladina keele õpet kunagi 25 aastat tagasi?), et rääkimisega veel hakkama eriti ei saanud. Noorem põlvkond rääkis inglise keelt suht hästi. Mina omalt poolt suutsin aga Itaalia haru üllatada oma suurepärase pereajaloo teadmistega, ent hei, lõpuks olen mina vist ainuke, kes Gina heietusi kuulata on viitsinud!
Ma pean mainima, et täiesti iseendast mõistetavalt tundsin ma end pereliikmena ning ilmselt aitas sellele kaasa minu kurikuulus rääkimisvõime ja selle kiirus! No ja ega temperamendilt ka alla ei jäänud. Ning lihtsalt ajaloolise faktina pean mainima, et kogu pere on blond ning sinisilmne, minu kartulikoor ja hele silm seekord küll kuidagi massist esile ei kerkinud!
Kõige parem hetk reisist oli aga see, et kui me olime vallutanud kohaliku pizzarestorani vaikse kambri (siis see enam vaikne muidugi polnud!) ja veetsime kolm tundi õhtusöögi peale, siis järgnes sellele tunniajane head-aega protseduur, kui kõik kallistasid ja musitasid üksteist hüvastijätuks (et homme taas kokku saada!).....ja kui siis just just hakkasid lahkuma, siis alustati taas otsast peale, ainult et teises järjekorras... ning nii umbes 6 korda!
Kõige kurvem hetk reisist oli aga see, kui ma lennujaamas jätsin oma vastuvõtjad selja taha, teades, et mitte ainult mina ei nuta, vaid Novella ja Attilio ka!
Ent ma tean, et nüüd on sillad taastatud ning Antonio on suguharule oma mehesõna juba andnud, et järgmisel aastal tuleme tagasi kolmekesi ning jääme pikemalt. Nüüd on ainult küsimus, et kelle juures peatuda, sest kõik sugulased tahavad tükikest karunahast! Suguharu peale on pakkumisel korter Veneetsias, majad neljas erinevas linnas ning loomulikult kuuluks paketti ka sõiduvahend!
Minu Itaalia: palju ilusaid inimesi, kes moodustavad pere!
PS! Ilmselt ühes eelmises elus olin ma itaallane.
Ülejäänud lennu lihtsalt magasin maha, sest olgu öeldud, et kuigi mul peaks olema puhkus, olen ma tiirelnud ümber Eestimaa nagu lõputult rääkiv Sputnik, ajavahe ja tiheda graafiku tõttu Eestis magamiseks aega polegi olnud ning nii see kaks tundi oli nagu sülle kukkunud lotovõit!
Kuni ma siis oma pulstis pea ja unise näoga kohvrikest järele vedades lõpuks marssisin lennuvälja saabujate väravast välja ning miski polnud enam endine!
Minu Itaalia käik oli plaaniväline üritus, mille organiseeris minu ämm. Tegelikult oli nii, et ma olin üle 40 aasta esimene esindaja Austraaliast, kes minu ämma suguharu Itaalias külastas! 40 aasta jooksul on Gina liini pidi hoitud ühendust ainult kirjavahetuse ja telefoni kaudu, ent side pole kunagi katkenud. Niisiis oli Gina minia (austraalia eestlase!) saabumine ajalooline sündmus, mis tähendas uue epohhi algust ning vastuvõtt oli selline, mida ma poleks ka kõige märjemas unenäos osanud ette kujutada!
No kui ma väidan, et mind kanti kätel, oleks see väikene liialdus, sest meie suguharus nii tugevaid ja suuri mehi pole, kes seda teha suudaks, ent ... sellest hetkest kui ma oma kohvrikesega silmapiirile veeresin, hakkas nuumamine ja poputamine pihta!
Esmalt alustati ajaloo ja kultuurinälja kustutamisega. Kui me Veneetsias rongipeatusest välja astusime, siis oli oijummelkuikena! ...kui piiratud oli minu teadmised sel hetkel, sest kui ma kuus tundi hiljem linna pealt tagasi tulin, olin ma emotsionaalselt küps ja võimetu enam midagi nägema... Kuidagi kohmakas isegi mõelda, et Itaalia pole kunagi mind huvitanud kui maa, kuhu ma minna oleks tahtnud ning ausalt, Veneetsia pole ka olnud mingi must go minu listis.... Selle kuue tunniga sai mulle selgeks, kui puudulik oli minu kodutöö Veneetsiast ja kuidas ma pean sinna tagasi minema ja veetma seal nädala, sest olles jõudnud sellisesse tundlikkusse ikka, kus kõik müüdav kotid, maskid, lehvikud ja muu pudi-padi jätab täiesti külmaks, seda rohkem näed ajaloo detaile enda ümber ja no selles linnas on AJA lugu nii, et võtab põlvist nõrgaks!
Teadagi hakati lisaks kultuuriprogrammile paralleellselt jooksma teine programm, mis on Itaaliale ja Gina suguharule loomulik pärisosa, mis tähendab ohjeldamatut söötmist ja jootmist!
Söömisega olen ma jõudnud sinnamaani, et .... enameijõua! Kui ma oma jala Eestis maha sain, hakkas söögiralli pihta, mil õgisin kõike eestimaist ja omast, ikka nii et kilusid ja maasikaid vaheldumisi, sekka verivorste, mulgikapsast mis sai alla loputatud kohupiimavahu ning jõhvkakisselliga, Virmalise torti ja ämbrite kaupa mustikaid jne Ent Itaalias see kõik ei loe, sest seal ei ole võimalikki isegi moka otsast kobiseda, et ma ei jõua süüa!
 |
| Eelroog. PS! Ei olegi nali!Mäekõrgune saiakuhil pildile ei mahtunud! |
 |
| Põhiroog. Pool siga. |
Ja mis me siin söögist räägime, selles Itaalia piirkonnas on TUTTI VINO - elu on vein! Nii et mingi valemiga pidi vöö vahele ära mahtuma ka liitrite kaupa veini! ... ja nii kõik kolm päeva! Kõige uskumatum on, et purju ei jäänudki!
Ent see kultuur ja söök ja jook oli kõik taust. Tegu oli ikkagi suguharu üritusega, kus emotsioonide ja tunnete ja musidega kokku ei hoitud. Minu vastuvõtjaks oli Gina õepoeg. Ei tema ega ta naine ja õed rääkinud sõnagi inglise keelt, ent armastuses (ja sõjas) ju keelt ei vajata? Mingil imelisel moel sain ma itaalia keelest aru (äkki peaks tänama mu mõningast ladina keele õpet kunagi 25 aastat tagasi?), et rääkimisega veel hakkama eriti ei saanud. Noorem põlvkond rääkis inglise keelt suht hästi. Mina omalt poolt suutsin aga Itaalia haru üllatada oma suurepärase pereajaloo teadmistega, ent hei, lõpuks olen mina vist ainuke, kes Gina heietusi kuulata on viitsinud!
Ma pean mainima, et täiesti iseendast mõistetavalt tundsin ma end pereliikmena ning ilmselt aitas sellele kaasa minu kurikuulus rääkimisvõime ja selle kiirus! No ja ega temperamendilt ka alla ei jäänud. Ning lihtsalt ajaloolise faktina pean mainima, et kogu pere on blond ning sinisilmne, minu kartulikoor ja hele silm seekord küll kuidagi massist esile ei kerkinud!
Kõige parem hetk reisist oli aga see, et kui me olime vallutanud kohaliku pizzarestorani vaikse kambri (siis see enam vaikne muidugi polnud!) ja veetsime kolm tundi õhtusöögi peale, siis järgnes sellele tunniajane head-aega protseduur, kui kõik kallistasid ja musitasid üksteist hüvastijätuks (et homme taas kokku saada!).....ja kui siis just just hakkasid lahkuma, siis alustati taas otsast peale, ainult et teises järjekorras... ning nii umbes 6 korda!
Kõige kurvem hetk reisist oli aga see, kui ma lennujaamas jätsin oma vastuvõtjad selja taha, teades, et mitte ainult mina ei nuta, vaid Novella ja Attilio ka!
Ent ma tean, et nüüd on sillad taastatud ning Antonio on suguharule oma mehesõna juba andnud, et järgmisel aastal tuleme tagasi kolmekesi ning jääme pikemalt. Nüüd on ainult küsimus, et kelle juures peatuda, sest kõik sugulased tahavad tükikest karunahast! Suguharu peale on pakkumisel korter Veneetsias, majad neljas erinevas linnas ning loomulikult kuuluks paketti ka sõiduvahend!
Minu Itaalia: palju ilusaid inimesi, kes moodustavad pere!
PS! Ilmselt ühes eelmises elus olin ma itaallane.
Kommentaarid
Postita kommentaar