Kui juba pealkirjas vannun nagu voorimees, siis võite arvata, et asi ongi just nii, nagu pealkiri väidab!
Neljapäeval lasti kahjuks ajaloo solgitorust alla ka minu õpilane nr 2... Nii tegus ja energiline rahmeldis kui ta ka oli, pikad tunnid ja lisaks laupäevad töö juures, kõik osutus tühikargamiseks... Mul on kahju, et ta pdi minema (mitte omal soovil, muide!), ent olgem ausad, see töö polnud tema jaoks!
Minu jaoks oli see üks huvitavamaid kogemusi elus, näha kedagi, kes on NUMBRISUUTMATU! Mul on olnud kunagi töökaaslane, kes oli ametlikult kirjaoskamatu, ent nyyd on siis teine juhus, kus ülikooli lõpetanud isik klassifitseerub ka kirjaoskamatute hulka. Ilmselt ongi tegu mingi lugemishäirega, sest ta tõesti ei suutnud tekstist vajaminevat infot leida ( me ei räägi siin piiblist või parasitoloogiõpikust, vaid üheleheküljelisest laevanduspaberist...). Neljanda nädala lõpuks pidime tegema kiire ja valusa lõpu ning laskma ka sel tütarlapsel minna!
Seega 3 nädalat enne oma ülemere reisi olen ma tagasi alguses....
Nali naljaks, et nüüd hoiame Ingrida uskumatusest peast kinni, sest tuletan teile meelde, et kui meie 6 kuud tagasi alustasime, polnud raamatupidamise - ja hanketiimist kedagi alles. Mingit üleandmist ei toimunud, vaid hakkasime endid läbi närima paberihunnikutest, mis olid ülesse ehitatud ilma igasuguse loogikata. Me ei tundnud ka raamatuspidamisprogrammi, millest enamus finantsala inimesi pole kunagi kuulnud, alustades mõlemad nullist... Samuti polnud meil ettekujutust, millisel tasemel (võid nimetada seda ka halvast raamatupidamistavast johtuvalt tasemetuks!) meie endi ettevõtete omavaheline arveldamine oli kahes erinevas rahaühikus. Laevandus polnud üldse orbiidil... Sellegipoolest, teadmatus oli õndsus, sest kui ma oleks selsinatsel esimesel päeval teadnud, mis ees ootab, siis oleks ehk ka alla andnud. Ent kaks eesti naist pusisid end läbi, aegajalt ikka käpuli kukkudes, aegajalt roomates edasi, ent mitte kunagi tagasi... Nüüd jääbki selline tunne, et austraallane pole võimeline isegi siis seda tööd tegema, kui kõik on juba korrastatud, kõik mustad alad kaardil päevavalgele toodud, hangete tegemine ja laevandus jookseb ise-enesest ja meie oleme nõus abistama nii kuidas vaja... Umbes kaks kuud on nüüdseks ka telefoni terror lõppenud, sest alguses helises telefon päev läbi ja 99 korral sajast pritsiti teisel pool toru arvete maksmist nõudes sappi, tatti ja verd.... Ma võtsin kõik need kehavedelikest tulvi kõned avasüli vastu, tunnistasin meie süüd, selgitasin olukorda, tänasin, et nad nii tublilt oma raha nõuavad, sest tänu sellele saame meie ka teada, kellele me võlgu oleme!!!!! Edasine hakkas tavaliselt ladusalt toimima, arved hakkasid saabuma (kahe kuu jooksul oli vahetatud kontorit ühest linnaosast teise, postkontori kirjakasti aadressi ning et kuidagi üheülbaliseks ei läheks, siis vahetati ka meie lao asukohta, ning guess what? sama segane kui oli meie kolimise skeem, sama kaootiline oli ka kirjade ning arvete saabumine...)
Millega kährik aga endiselt tegeleb, me aru ei saa. Kuna mina olen olnud piisavalt hõivatud oma tööga, uue töötaja väljakoolitamise ning tema vigade parandusega (nelja nädalaga ei suutnud ta produtseerida mitte ainumatki dokumenti õigesti, seega oma videvikutunnid kulutasin ma tema vigade parandusele...), siis pole mul ei aega ega tahtmist veel kährikule minutitki kulutada. Kährik endiselt raiskab aega oigamisele, et kui kuradi keeruline see kõik on, samal ajal kui Ingrid tema vigasid parandab...
Tegime valmis ka kriisiplaani, sest tõenäeoliselt ei jõua me kedagi laevanduse alal välja koolitada kolme nädala jooksul, mis meile alles on jäänud, isegi kui me juhtume kellegi leidma. Alustasin juba käsikirjaga, kuidas see hange ja laevandus toimib ning selle ma pühendan ainult Ingridile! On hankeid, mille saabumise ajaiks olen ma juba ammu tagasi. Need hanked mille ma teen viimastel päevadel enne lennuki peale minekut, ei saa isegi veel tehasest välja, enne kui mina tagasi olen. Märkisin juba laevandustabelis ära kõik kriitilised hanked ja laevad, millega tuleb tegeleda. Meie laevandusagent luba omalt poolt ka olla kõrgendatud valmisolekus aitamaks ka keset südaööd, sel ajal kui mina kuskil teisel pool maakera metsas mustikaid kahe suupoolega sisse ajan või kukeseeni taga ajades urvitan võpsikus. Kährik pakkus ka oma abi, ent kahjuks ka sel korral no thanks! sellise tühikargaja jätan ka sel korral vahele!
... ja aeg lendab!
Meie perepea tegeles aga taas elude päästmisega täna hommikul. Mis iganes tema naisperega lahti on, on see alati perepea, kes peab seisma silmitsi kyll kriimustatud küünarnukiga, menopausis naise hädaldamisega, jalgpallis saadud sinise silmaga, ainult nimeta! Täna hommikul oli see meie husky tüdruk, kelle perepea loomaarsti juurde viis... Midagi hullu pole, antibiootikumide kuur ning soovitavalt ka lahjenduskuur, that will do for now!
Ent mis ma siin vatran! Olen terve hommiku lihvinud meie pereäri raamatuid, saanud aasta peaaegu kokku (ajan taga mingit $ 1000) ja kui majandusaasta otsa saab 30. juunil, nikerdan valmis käibemaksuaruande ning võin südamerahuga uude majandusaastasse üle minna! Nii et parem on oma tass kohvi lõpuni juua, piimavahuvunts minema pühkida ning juurdlusega edasi rühkida!
Such is life!
Neljapäeval lasti kahjuks ajaloo solgitorust alla ka minu õpilane nr 2... Nii tegus ja energiline rahmeldis kui ta ka oli, pikad tunnid ja lisaks laupäevad töö juures, kõik osutus tühikargamiseks... Mul on kahju, et ta pdi minema (mitte omal soovil, muide!), ent olgem ausad, see töö polnud tema jaoks!
Minu jaoks oli see üks huvitavamaid kogemusi elus, näha kedagi, kes on NUMBRISUUTMATU! Mul on olnud kunagi töökaaslane, kes oli ametlikult kirjaoskamatu, ent nyyd on siis teine juhus, kus ülikooli lõpetanud isik klassifitseerub ka kirjaoskamatute hulka. Ilmselt ongi tegu mingi lugemishäirega, sest ta tõesti ei suutnud tekstist vajaminevat infot leida ( me ei räägi siin piiblist või parasitoloogiõpikust, vaid üheleheküljelisest laevanduspaberist...). Neljanda nädala lõpuks pidime tegema kiire ja valusa lõpu ning laskma ka sel tütarlapsel minna!
Seega 3 nädalat enne oma ülemere reisi olen ma tagasi alguses....
Nali naljaks, et nüüd hoiame Ingrida uskumatusest peast kinni, sest tuletan teile meelde, et kui meie 6 kuud tagasi alustasime, polnud raamatupidamise - ja hanketiimist kedagi alles. Mingit üleandmist ei toimunud, vaid hakkasime endid läbi närima paberihunnikutest, mis olid ülesse ehitatud ilma igasuguse loogikata. Me ei tundnud ka raamatuspidamisprogrammi, millest enamus finantsala inimesi pole kunagi kuulnud, alustades mõlemad nullist... Samuti polnud meil ettekujutust, millisel tasemel (võid nimetada seda ka halvast raamatupidamistavast johtuvalt tasemetuks!) meie endi ettevõtete omavaheline arveldamine oli kahes erinevas rahaühikus. Laevandus polnud üldse orbiidil... Sellegipoolest, teadmatus oli õndsus, sest kui ma oleks selsinatsel esimesel päeval teadnud, mis ees ootab, siis oleks ehk ka alla andnud. Ent kaks eesti naist pusisid end läbi, aegajalt ikka käpuli kukkudes, aegajalt roomates edasi, ent mitte kunagi tagasi... Nüüd jääbki selline tunne, et austraallane pole võimeline isegi siis seda tööd tegema, kui kõik on juba korrastatud, kõik mustad alad kaardil päevavalgele toodud, hangete tegemine ja laevandus jookseb ise-enesest ja meie oleme nõus abistama nii kuidas vaja... Umbes kaks kuud on nüüdseks ka telefoni terror lõppenud, sest alguses helises telefon päev läbi ja 99 korral sajast pritsiti teisel pool toru arvete maksmist nõudes sappi, tatti ja verd.... Ma võtsin kõik need kehavedelikest tulvi kõned avasüli vastu, tunnistasin meie süüd, selgitasin olukorda, tänasin, et nad nii tublilt oma raha nõuavad, sest tänu sellele saame meie ka teada, kellele me võlgu oleme!!!!! Edasine hakkas tavaliselt ladusalt toimima, arved hakkasid saabuma (kahe kuu jooksul oli vahetatud kontorit ühest linnaosast teise, postkontori kirjakasti aadressi ning et kuidagi üheülbaliseks ei läheks, siis vahetati ka meie lao asukohta, ning guess what? sama segane kui oli meie kolimise skeem, sama kaootiline oli ka kirjade ning arvete saabumine...)
Millega kährik aga endiselt tegeleb, me aru ei saa. Kuna mina olen olnud piisavalt hõivatud oma tööga, uue töötaja väljakoolitamise ning tema vigade parandusega (nelja nädalaga ei suutnud ta produtseerida mitte ainumatki dokumenti õigesti, seega oma videvikutunnid kulutasin ma tema vigade parandusele...), siis pole mul ei aega ega tahtmist veel kährikule minutitki kulutada. Kährik endiselt raiskab aega oigamisele, et kui kuradi keeruline see kõik on, samal ajal kui Ingrid tema vigasid parandab...
 |
| Reedeõhtune shampanja leevendamaks lõpmatust vigade parandamisest johtuvat stressi! |
... ja aeg lendab!
Meie perepea tegeles aga taas elude päästmisega täna hommikul. Mis iganes tema naisperega lahti on, on see alati perepea, kes peab seisma silmitsi kyll kriimustatud küünarnukiga, menopausis naise hädaldamisega, jalgpallis saadud sinise silmaga, ainult nimeta! Täna hommikul oli see meie husky tüdruk, kelle perepea loomaarsti juurde viis... Midagi hullu pole, antibiootikumide kuur ning soovitavalt ka lahjenduskuur, that will do for now!
Ent mis ma siin vatran! Olen terve hommiku lihvinud meie pereäri raamatuid, saanud aasta peaaegu kokku (ajan taga mingit $ 1000) ja kui majandusaasta otsa saab 30. juunil, nikerdan valmis käibemaksuaruande ning võin südamerahuga uude majandusaastasse üle minna! Nii et parem on oma tass kohvi lõpuni juua, piimavahuvunts minema pühkida ning juurdlusega edasi rühkida!
Such is life!
Kommentaarid
Postita kommentaar