Pime ja külm! Üllatus üllatus, ka sel aastal ei jäänud talv taevasse, vaid sõitis kohale, tuues kaasa jäise õhu ning inimesi hirmutati, et päevane õhutemperatuur ei tõusegi üle 11 soojakraadi... Täitsa lõpp, ei teagi, kuidas inimesed sellises kliimas ellu jäävad...
Oma hommikustel reisidel tööle, panen hüljest: sel ajal kui kõik teised istuvad mantlitesse, jopedesse, sallidesse, mütsidesse ja mõned kindluse mõttes ka kinnastesse uppunult külmast punetavate ninadega, siis mina võtan korralikult põhjamaalase kombel ikka enne mantli seljast, voldin selle korralikult kokku ja asetan oma põlvedele ja istun siis pluusi väel... Päris naljakas on neid viltuseid pilke enda suunas saada, ent hei! lõppude lõpuks olen ma põhjamaal üles kasvanud ning mina loen sitaks ilmaks miskit miinus 30t, seega on mul veel ca 40 pygalat, enne kui vingu suust välja munen!
Tööl on aga erakordselt huvitav!
Eelmisel nädalal alustas siis uus tshikk! Manager, kes ta välja valis, palus mult armu uue tulija suhtes, et teeks talle pehme maandumise ning käsitleks teda valgete kinnaste ja ettevaatusega.... Ilmselgelt oli tal meie juures igav, sest sel ajal kui mina või ka keegi teine, talle meie raamatupidamisprogrammi selgitasime, joonistas tema ruudulisele paberile kastikesi ja loomulikult isegi ei teeselnud huvi. Korraga aga oli ta kadunud, ilmutas end veel reede hilishommikul ja kadunud see sabaga täht oligi....
Sanal ajal kui täht orbiidilt kadunud oli ja NASA temaga kontakti luua proovis, kasutasime kõiki muid kanaleid et kellelegi töö pakkuda. Väga naljakas, et töö on olemas, ent kellelegi pakkuda pole!!!! Lõpuks siis sattusime yhe teise tytarlapse otsa, kes ei avaldanud mingit muljet meie managerile, ent minule kyll... Pikalt me aega ei viitnud, sest meil oli kedagi vaja juba eile, seega esmaspäevast on mul teine uus tüdruk! Mis teda eristas teistest, oli tema energia ja tahe! Meie pisikeses kollektiivis ei ole kohta tühjadel silmadel ja nurkavaatajatel, vaid tuleb ohjad kohe kätte võtta ning täiskiirusel karavaniga kaasa liikuda.
Ok, see täiskiirus oli ilmne liialdus, sest tegelt on nii, et mina teen kahte täiskiirust ja vean uut tytarlast kaasa! Me otsustasime omanikega, et mingit pehmet maandumist siin pole, kohe tööle ja kohe tamp takka! Ent mida rohkem mina teda õpetan, seda arusaamatumaks mulle jääb, kuidas me üldse Ingridiga oma töö esimese matsuga vastu võtsime? Meil polnud ju kedagi selgitamas, kuidas asjad käivad ja mõlemad nägime programmi ka esimest korda... Ja kõik see sisseostu ja laevanduse värk on nii müstiline, et seda ei oskagi ette õpetada, et mis juhtuda võib ja kuidas toimida, sellega tuleb küll tegeleda juhtumipõhiselt! Mu tytarlaps oli eile õhtuks piisavalt segaduses, ent lubas raudselt tänaseks tagasi olla!
Ent minu sõber kährikul on tuli takus! Minu on ta õnneks rahule jätnud ja mina teda ka... see tähendab, et ma lihtsalt ignoreerin tema olemasolu. Kõik oma tööd kooskõlastan ma omanikega, kõik oma tabelid ja kokkuvõtted jagan kõigi teistega, ent mitte temaga. Mul poleks midagi selle vastu saata ka talle meie välismaksete graafikud, ent siis ta kohe esitleb seda meie omanikele, kuidas tema selle tegi ja koostas ning kuidas ta meie andmebaase valdab!
Tegelikult on nii, et 7 nädalaga pole mingeid arenguid Ta on täpselt sellel samal keksu ruudul, kus ta esimesel nädalal alustas! Iga päev alustame me temaga taas täpselt nullist, hakkame aga uuesti peale, et milline kreditor ja mis debitor ja plaat algab uuesti... Tegelikult saab Ingrid tema käest vatti, sest kuna mina olen ülbik ja näitasin talle oma hambaid, siis hoiab ta minust kaugemale.
Esimest korda näeb ma kedagi, kes on tõeline tühikargaja! Nii nagu tema oskab tunde rääkida, hoides teekruusi peos ja moodustada oraatori häälel suuri lauseid, on muide täiesti oskus omaette! Ingrid siis mängib kurja nõida ja käsutab ta tööle tagasi, et hei, meil pole aega, töö tuleb ära lõpetada! ja siis nii ongi, et mees, kes veab mingit kessedaenammäletabmisprojekti, istub käed rinnal risti Ingridi kõrval ja vaatab pealt, sel ajal kui Ingrid tema projekti sisestab! Tasub meenutada, et Ingridil on täiesti oma töö ja kõik projekti puutuv pole tema rida, siis vüite aru saada, kui närvidele see käib teha oma tööd, ajada kährikut taga mööda kontorit, panna ta toolile istuma ning hakata tema asju ajama. Minu meelest peaks hoopis Ingrid selle projekti eest makstud saama, sest tegelikult teeb tema töö ära!
Ent omanikud käsitlevad kährikut vägagi külmalt ning kährikul on tuli ahjus. kõik tema lubatud tähtajad on möödas, raportit ikka lauas pole ning ülemused nõuavad enam mitte suletud uste taga, vaid päris avalikult kuupäeva, mil projekt laual on! Viimastel andmetel on tähtaeg täna õhtul! Kährik kaebab müüd kõigile, et nii raske ja keeruline on, ent mitte keegi teda ei kuula ! Või istub ja vannub valjuhäälselt oma laua taga, ägisedes raske koorma all... Kahjuks oma suhtumises ja ülbuses suutis ta igasugusest poolehoidjatest lahti saada ning nüüd peabki üksi hakkama saada, samal ajal kui meie tiim teeb endiselt meeskonnatööd.
Ma ei ole õel, ent minu meelest ongi ta oma karistuse saanud sellega, et teda on jäetud täiesti üksi!
Kõige uskumatum on aga see, et sellise tühikargaja pärast olime me mõlemad Ingridiga ainult 60 sekundi kaugusel, et lahkuda!
Ent kui te nüüd imestate, miks ma kell pool 5 hommikul blogi kritseldan või kell 4 hommikul arveid saatsin, siis... ei midagi uut siin päikese all: magaks küll, ent und pole! Eile hommikul ma ajasin kalli kaasa üles kell 5 - ma ei mäletanud kuidas meie koduprinteril tahmakassetti vahetada.... Saan aru jah, et pean vist arsti poole pöörduma, sest kellel normaalsel on vaja kell 5 hommikul midagi nii olulist printida??? ... Ent vähemalt on siin arenguid, sest see on natuke parem, kui leida end 4.30 raudtee jaamast ning tund hiljem jõusaali ukse tagant 40 km kodust eemal avastusega, et oi! jõusaal polegi veel avatud!
Elu? ... elu!
Talv?... Austraalia talv!
Carpe Diem!
Oma hommikustel reisidel tööle, panen hüljest: sel ajal kui kõik teised istuvad mantlitesse, jopedesse, sallidesse, mütsidesse ja mõned kindluse mõttes ka kinnastesse uppunult külmast punetavate ninadega, siis mina võtan korralikult põhjamaalase kombel ikka enne mantli seljast, voldin selle korralikult kokku ja asetan oma põlvedele ja istun siis pluusi väel... Päris naljakas on neid viltuseid pilke enda suunas saada, ent hei! lõppude lõpuks olen ma põhjamaal üles kasvanud ning mina loen sitaks ilmaks miskit miinus 30t, seega on mul veel ca 40 pygalat, enne kui vingu suust välja munen!
Tööl on aga erakordselt huvitav!
Eelmisel nädalal alustas siis uus tshikk! Manager, kes ta välja valis, palus mult armu uue tulija suhtes, et teeks talle pehme maandumise ning käsitleks teda valgete kinnaste ja ettevaatusega.... Ilmselgelt oli tal meie juures igav, sest sel ajal kui mina või ka keegi teine, talle meie raamatupidamisprogrammi selgitasime, joonistas tema ruudulisele paberile kastikesi ja loomulikult isegi ei teeselnud huvi. Korraga aga oli ta kadunud, ilmutas end veel reede hilishommikul ja kadunud see sabaga täht oligi....
Sanal ajal kui täht orbiidilt kadunud oli ja NASA temaga kontakti luua proovis, kasutasime kõiki muid kanaleid et kellelegi töö pakkuda. Väga naljakas, et töö on olemas, ent kellelegi pakkuda pole!!!! Lõpuks siis sattusime yhe teise tytarlapse otsa, kes ei avaldanud mingit muljet meie managerile, ent minule kyll... Pikalt me aega ei viitnud, sest meil oli kedagi vaja juba eile, seega esmaspäevast on mul teine uus tüdruk! Mis teda eristas teistest, oli tema energia ja tahe! Meie pisikeses kollektiivis ei ole kohta tühjadel silmadel ja nurkavaatajatel, vaid tuleb ohjad kohe kätte võtta ning täiskiirusel karavaniga kaasa liikuda.
Ok, see täiskiirus oli ilmne liialdus, sest tegelt on nii, et mina teen kahte täiskiirust ja vean uut tytarlast kaasa! Me otsustasime omanikega, et mingit pehmet maandumist siin pole, kohe tööle ja kohe tamp takka! Ent mida rohkem mina teda õpetan, seda arusaamatumaks mulle jääb, kuidas me üldse Ingridiga oma töö esimese matsuga vastu võtsime? Meil polnud ju kedagi selgitamas, kuidas asjad käivad ja mõlemad nägime programmi ka esimest korda... Ja kõik see sisseostu ja laevanduse värk on nii müstiline, et seda ei oskagi ette õpetada, et mis juhtuda võib ja kuidas toimida, sellega tuleb küll tegeleda juhtumipõhiselt! Mu tytarlaps oli eile õhtuks piisavalt segaduses, ent lubas raudselt tänaseks tagasi olla!
Ent minu sõber kährikul on tuli takus! Minu on ta õnneks rahule jätnud ja mina teda ka... see tähendab, et ma lihtsalt ignoreerin tema olemasolu. Kõik oma tööd kooskõlastan ma omanikega, kõik oma tabelid ja kokkuvõtted jagan kõigi teistega, ent mitte temaga. Mul poleks midagi selle vastu saata ka talle meie välismaksete graafikud, ent siis ta kohe esitleb seda meie omanikele, kuidas tema selle tegi ja koostas ning kuidas ta meie andmebaase valdab!
Tegelikult on nii, et 7 nädalaga pole mingeid arenguid Ta on täpselt sellel samal keksu ruudul, kus ta esimesel nädalal alustas! Iga päev alustame me temaga taas täpselt nullist, hakkame aga uuesti peale, et milline kreditor ja mis debitor ja plaat algab uuesti... Tegelikult saab Ingrid tema käest vatti, sest kuna mina olen ülbik ja näitasin talle oma hambaid, siis hoiab ta minust kaugemale.
Esimest korda näeb ma kedagi, kes on tõeline tühikargaja! Nii nagu tema oskab tunde rääkida, hoides teekruusi peos ja moodustada oraatori häälel suuri lauseid, on muide täiesti oskus omaette! Ingrid siis mängib kurja nõida ja käsutab ta tööle tagasi, et hei, meil pole aega, töö tuleb ära lõpetada! ja siis nii ongi, et mees, kes veab mingit kessedaenammäletabmisprojekti, istub käed rinnal risti Ingridi kõrval ja vaatab pealt, sel ajal kui Ingrid tema projekti sisestab! Tasub meenutada, et Ingridil on täiesti oma töö ja kõik projekti puutuv pole tema rida, siis vüite aru saada, kui närvidele see käib teha oma tööd, ajada kährikut taga mööda kontorit, panna ta toolile istuma ning hakata tema asju ajama. Minu meelest peaks hoopis Ingrid selle projekti eest makstud saama, sest tegelikult teeb tema töö ära!
Ent omanikud käsitlevad kährikut vägagi külmalt ning kährikul on tuli ahjus. kõik tema lubatud tähtajad on möödas, raportit ikka lauas pole ning ülemused nõuavad enam mitte suletud uste taga, vaid päris avalikult kuupäeva, mil projekt laual on! Viimastel andmetel on tähtaeg täna õhtul! Kährik kaebab müüd kõigile, et nii raske ja keeruline on, ent mitte keegi teda ei kuula ! Või istub ja vannub valjuhäälselt oma laua taga, ägisedes raske koorma all... Kahjuks oma suhtumises ja ülbuses suutis ta igasugusest poolehoidjatest lahti saada ning nüüd peabki üksi hakkama saada, samal ajal kui meie tiim teeb endiselt meeskonnatööd.
Ma ei ole õel, ent minu meelest ongi ta oma karistuse saanud sellega, et teda on jäetud täiesti üksi!
Kõige uskumatum on aga see, et sellise tühikargaja pärast olime me mõlemad Ingridiga ainult 60 sekundi kaugusel, et lahkuda!
Ent kui te nüüd imestate, miks ma kell pool 5 hommikul blogi kritseldan või kell 4 hommikul arveid saatsin, siis... ei midagi uut siin päikese all: magaks küll, ent und pole! Eile hommikul ma ajasin kalli kaasa üles kell 5 - ma ei mäletanud kuidas meie koduprinteril tahmakassetti vahetada.... Saan aru jah, et pean vist arsti poole pöörduma, sest kellel normaalsel on vaja kell 5 hommikul midagi nii olulist printida??? ... Ent vähemalt on siin arenguid, sest see on natuke parem, kui leida end 4.30 raudtee jaamast ning tund hiljem jõusaali ukse tagant 40 km kodust eemal avastusega, et oi! jõusaal polegi veel avatud!
Elu? ... elu!
Talv?... Austraalia talv!
Carpe Diem!
Kommentaarid
Postita kommentaar