Niiiiiiiii mõnus! Meetrise piimavahuga suur kruus kanget kohvi mu kõrval ootab joomist!
Siiani oli maja vaikne, kuniks huskid tuppa lasti! Pole vist mõtet mainidagi, et maja ärkas kohe ellu, köök oli siblivaid huskisid täis, tekitades illusiooni nagu neid oleks seal umbes 20... Ja nagu ikka, iganädalane husky koolitus, kus perepea ulub koos huskidega nende keeles ning ega tegelikult polegi selge, kes keda koolitab!
Kass muidugi on kõrgemal seisev olend ning tema ei hakka iialgi mingite mõtetute huskidega gruppi moodustama. Koer = alamliik. Inimene = teenindav personal. Kass = all about me, myself & I.
Seega kass väänas end väärikalt Karina tuppa radika kõrvale kerra ning peale igikestvat rasket päeva- ja öötööd, laseb silma looja!
Enne huskisid seisime veel silmitsi väikese draamaga, kus lapse JALGPALLI sokkidest üks oli kadunud ja laps pidi juba olema teel trenni.... No kohe ei oska ei mehed ega lapsed neid kadunud asju leida, vahet pole, kas need on võtmed, prillid, rahakott, telefon või siis täna hommikul see musta-kollase triibuline sokk.... Kuna maja hakkas otsingute tõttu välja nägema nagu ülesküntud põld, siis otsustas pere matroon end ajalehe tagant üles ajada ning sammus väärikalt lapse tuppa, võttis voodi pealt soki ning tegi maakaevajate silme ees triki tõmmates olemasoleva soki seest teise välja.... Draama lõpp!
Täna lubasin päevaisekalt ainult ise-endale ja perele! Kui keegi tahab mind majast välja saada, siis... kuradile, matku mind koos maja ja taga-aiaga!
Nädal mis selja taha jäi, oli nii kiire ja tegus ning ma vajan aega akude laadimiseks!
Töö juures ei ole midagi revolutsioonilist toimunud, minu oravaratas ei peatu kunagi! Minu õpilane kes on nüüdseks kaks nädalat ametit õppinud, teeb mind pigem närviliseks. Asi on selles, et tal on jäänud 5 nädalat saada selgeks laevandus kogu ilus ja valus. Kahe nädalaga pole me veel kuhugi jõudnud! Iseenesest on ta tore tüdruk ja energiat nin pealehakkamist on ka, ent jumala eest, nüüd saan ma aru, millest inimesed räägivad, kui kõne alla tuleb keskendumisraskused!
Ma sunnin end surmrahulikuks (ja te vist kujutate ette, kui raske on minusugusel eestimaiselt kuumaverelisel jääda rahulikuks!!!!!), kui monotoonse häälega iga päev otsast peale alustan.... Jumal tänatud et ma kunagi lolli peaga õpetajaks saada ei otsustanud, sest teha sellist tööd aastakümneid.... mu pea oleks ilmsel kiilas üsna pea, kuna kõik juuksed on peast kakutud!
Me nüüd läheneme oma tütarlapsega projektipõhiselt ÜKS SAMM KORRAGA! Proovisime ka sügavasse vette viskamise taktikat, ent see oli küll mõtetu lähenemine. Ma ei saagi aru, kas ta on paanikas või ongi äkki loomult rahutu, ent mtte iialgi ta ei loe informatsiooni, mis tal ette antud! Küll ajab ta segi ostu ja müügi, küll rapsib tühja ja teeb hanke valelt tootjalt, sest ta haarab ainult mingi suvalise osa tekstist ning klõbistab võidukalt arvutisse no näiteks kui tootja nimi on KAPAKOHILA METALLIMEHED, siis tema teeb hanke METALLISEPPADE VENNASKONNALT.... sest tema nägemisväli haarab ainult sõna METALLI ja ilma süvenemata ning kontrollimata, lasebki üle jala!
Omanikega me juba rääkisime ning otsustasime, et anname veel natuke aega. Ja ega tegelikult meil ju enam ajaga priisata polegi, sest leida uus kolmandaks katseks ja hakata otsast peale, see ei käi üleöö, ent selge on see et 5 nädala pärast istun mina lennukis teel Euroopa poole ning keegi peab hangete ja laevandusega suutma hakkama saada sel ajal kui mina 16000 km eemal teises ajavööndis lulli löön,,,, olge mureta, nii lulli löömine see ka ei ole, kuna mu päevad on loetud, palju on teha ning pean jõudma ka lühivisiidile Itaaliasse Antonio sugulaste juurde!
Kuna Austraalias on ees majandusaasta lõpp 30 juunil, siis raamatupidajad jooksevad kõik nagu oravad rattas, ajamaks rida realt raamatuid korda ning tehes inventuure jne. ning seega rabeleme ka meie Ingridiga, saamaks asjad joonde enne, kui lennuk mu poolsurnukeha ära viib... Kui meil oleks ainult üks ettevõte, oleks asi lihtne, ent meil on neid 5.... Ning me peame ka korrastama meie Hong Kongi raamatupidamise ning ajama koju kõik arveldused, mis on tehtud ennemeieaega. Tegelikult on nii, et see on meie kähriku projekt, ent isegi tema saab lõpuks aru, et tema ei ole võimeline sellega hakkama saada. Kährik kulutabki enamuse aega kurtmisele, et kui raske see kõik on.... Ükspäev viskas mul kopsu üle maksa, kuidas ta Ingridit segas, undas ja undas, laskmata tal tööd teha ja keskenduda. Ma siis võtsin aja maha, teatasin oma õpilasele, et mina pealelõunat telefonikõnesid vastu ei võta (ütle neile, et ma olen Hong Kongis koosolekul!), printisin välja 6 lehekülge ja asusin vaikuses müsteeriumi lahendama! Peale 4 tundi komakohti taga ajades, välismaksete kausta edasi tagasi lapates, maakeeli kurja vandudes, lennates kahe arvuti vahel, kontrollides oma muinasaardeväärtusega hankijate kausta ning aegajalt kährikut meie toast välja visates, jooksin ma kapakuga alumisele korrusele! Allkorrusel istusid veiniklaasi taga meie 2 omanikku ning kährik, lastes ajal endist läbi joosta, ent minule maitses veel rohkem, kui oma muditud 6 paberilehte lauda lõin teatega, et müsteerium on lahendatud! Kährik ilmselt lasi püksi, sest kaks kuud tema soigumist pole viinud teda lähemale mingile tõele, ent siis lendas hiireke nurgas sisse, lipsas omanike jalge vahelt keset tuba, ajas rinna kummi ette, munes teada-ande ning lipsas oma tuppa tagasi. WALK IN - FUCK THE SHIT UP - WALK OUT!
Ent selleks õhtuks oli mul veel teine etteaste! Kuna kährik oli lõuna paiku käinud taas soigumas, et omanikud tahavad talt tegevuskava, kuidas aasta-inventuur läbi viia, ent tal ei olevat mingit ettekujutust, kuidas meie raamatupidamisprogrammis invetuuriga peale hakata... Mina viskasin ta välja, et mul on kõik olemas ja väja prinditud, ent pole hetkel aega.... Seega, et kährik taas meie seljas liugu ei laseks ja endale tammepärgi kaela ei lase riputada saavutuste ning töövõitude eest, millega temal pole mingit pistmist, häirisin ma korraks veel veiniklubi ja nagu ikka WALK IN - FUCK THE SHIT UP - WALK OUT stiilis, teatasin rõõmsalt kolmikule, et te tahtsite seda inventuuri asja Kährikult, ent olgem mureta, mul on see juba olemas ja just saatsin koopia teile kõigile emailile!... ja siis läksin koju, jättes kähriku kaamena ja märgade pükstega oma veiniklaasi lõpetama!
Seega te saate aru, kui palju ma hindan hetkel oma kodu ja rahu ja peret! Mul on veel pea terve päev ees ilma võidujooksuta, ilma make upita või sukapüksteta, ilma kiirustamata, ilma silmi pööritamata, ilma kuude suunda jooksmata samal sekundil, ilma emailideta, ilma heliseva lauatelefoniga.
Veel on aega!
Peace inside me!
Siiani oli maja vaikne, kuniks huskid tuppa lasti! Pole vist mõtet mainidagi, et maja ärkas kohe ellu, köök oli siblivaid huskisid täis, tekitades illusiooni nagu neid oleks seal umbes 20... Ja nagu ikka, iganädalane husky koolitus, kus perepea ulub koos huskidega nende keeles ning ega tegelikult polegi selge, kes keda koolitab!
Kass muidugi on kõrgemal seisev olend ning tema ei hakka iialgi mingite mõtetute huskidega gruppi moodustama. Koer = alamliik. Inimene = teenindav personal. Kass = all about me, myself & I.
Seega kass väänas end väärikalt Karina tuppa radika kõrvale kerra ning peale igikestvat rasket päeva- ja öötööd, laseb silma looja!
Enne huskisid seisime veel silmitsi väikese draamaga, kus lapse JALGPALLI sokkidest üks oli kadunud ja laps pidi juba olema teel trenni.... No kohe ei oska ei mehed ega lapsed neid kadunud asju leida, vahet pole, kas need on võtmed, prillid, rahakott, telefon või siis täna hommikul see musta-kollase triibuline sokk.... Kuna maja hakkas otsingute tõttu välja nägema nagu ülesküntud põld, siis otsustas pere matroon end ajalehe tagant üles ajada ning sammus väärikalt lapse tuppa, võttis voodi pealt soki ning tegi maakaevajate silme ees triki tõmmates olemasoleva soki seest teise välja.... Draama lõpp!
Täna lubasin päevaisekalt ainult ise-endale ja perele! Kui keegi tahab mind majast välja saada, siis... kuradile, matku mind koos maja ja taga-aiaga!
Nädal mis selja taha jäi, oli nii kiire ja tegus ning ma vajan aega akude laadimiseks!
Töö juures ei ole midagi revolutsioonilist toimunud, minu oravaratas ei peatu kunagi! Minu õpilane kes on nüüdseks kaks nädalat ametit õppinud, teeb mind pigem närviliseks. Asi on selles, et tal on jäänud 5 nädalat saada selgeks laevandus kogu ilus ja valus. Kahe nädalaga pole me veel kuhugi jõudnud! Iseenesest on ta tore tüdruk ja energiat nin pealehakkamist on ka, ent jumala eest, nüüd saan ma aru, millest inimesed räägivad, kui kõne alla tuleb keskendumisraskused!
Ma sunnin end surmrahulikuks (ja te vist kujutate ette, kui raske on minusugusel eestimaiselt kuumaverelisel jääda rahulikuks!!!!!), kui monotoonse häälega iga päev otsast peale alustan.... Jumal tänatud et ma kunagi lolli peaga õpetajaks saada ei otsustanud, sest teha sellist tööd aastakümneid.... mu pea oleks ilmsel kiilas üsna pea, kuna kõik juuksed on peast kakutud!
Me nüüd läheneme oma tütarlapsega projektipõhiselt ÜKS SAMM KORRAGA! Proovisime ka sügavasse vette viskamise taktikat, ent see oli küll mõtetu lähenemine. Ma ei saagi aru, kas ta on paanikas või ongi äkki loomult rahutu, ent mtte iialgi ta ei loe informatsiooni, mis tal ette antud! Küll ajab ta segi ostu ja müügi, küll rapsib tühja ja teeb hanke valelt tootjalt, sest ta haarab ainult mingi suvalise osa tekstist ning klõbistab võidukalt arvutisse no näiteks kui tootja nimi on KAPAKOHILA METALLIMEHED, siis tema teeb hanke METALLISEPPADE VENNASKONNALT.... sest tema nägemisväli haarab ainult sõna METALLI ja ilma süvenemata ning kontrollimata, lasebki üle jala!
Omanikega me juba rääkisime ning otsustasime, et anname veel natuke aega. Ja ega tegelikult meil ju enam ajaga priisata polegi, sest leida uus kolmandaks katseks ja hakata otsast peale, see ei käi üleöö, ent selge on see et 5 nädala pärast istun mina lennukis teel Euroopa poole ning keegi peab hangete ja laevandusega suutma hakkama saada sel ajal kui mina 16000 km eemal teises ajavööndis lulli löön,,,, olge mureta, nii lulli löömine see ka ei ole, kuna mu päevad on loetud, palju on teha ning pean jõudma ka lühivisiidile Itaaliasse Antonio sugulaste juurde!
Kuna Austraalias on ees majandusaasta lõpp 30 juunil, siis raamatupidajad jooksevad kõik nagu oravad rattas, ajamaks rida realt raamatuid korda ning tehes inventuure jne. ning seega rabeleme ka meie Ingridiga, saamaks asjad joonde enne, kui lennuk mu poolsurnukeha ära viib... Kui meil oleks ainult üks ettevõte, oleks asi lihtne, ent meil on neid 5.... Ning me peame ka korrastama meie Hong Kongi raamatupidamise ning ajama koju kõik arveldused, mis on tehtud ennemeieaega. Tegelikult on nii, et see on meie kähriku projekt, ent isegi tema saab lõpuks aru, et tema ei ole võimeline sellega hakkama saada. Kährik kulutabki enamuse aega kurtmisele, et kui raske see kõik on.... Ükspäev viskas mul kopsu üle maksa, kuidas ta Ingridit segas, undas ja undas, laskmata tal tööd teha ja keskenduda. Ma siis võtsin aja maha, teatasin oma õpilasele, et mina pealelõunat telefonikõnesid vastu ei võta (ütle neile, et ma olen Hong Kongis koosolekul!), printisin välja 6 lehekülge ja asusin vaikuses müsteeriumi lahendama! Peale 4 tundi komakohti taga ajades, välismaksete kausta edasi tagasi lapates, maakeeli kurja vandudes, lennates kahe arvuti vahel, kontrollides oma muinasaardeväärtusega hankijate kausta ning aegajalt kährikut meie toast välja visates, jooksin ma kapakuga alumisele korrusele! Allkorrusel istusid veiniklaasi taga meie 2 omanikku ning kährik, lastes ajal endist läbi joosta, ent minule maitses veel rohkem, kui oma muditud 6 paberilehte lauda lõin teatega, et müsteerium on lahendatud! Kährik ilmselt lasi püksi, sest kaks kuud tema soigumist pole viinud teda lähemale mingile tõele, ent siis lendas hiireke nurgas sisse, lipsas omanike jalge vahelt keset tuba, ajas rinna kummi ette, munes teada-ande ning lipsas oma tuppa tagasi. WALK IN - FUCK THE SHIT UP - WALK OUT!
Ent selleks õhtuks oli mul veel teine etteaste! Kuna kährik oli lõuna paiku käinud taas soigumas, et omanikud tahavad talt tegevuskava, kuidas aasta-inventuur läbi viia, ent tal ei olevat mingit ettekujutust, kuidas meie raamatupidamisprogrammis invetuuriga peale hakata... Mina viskasin ta välja, et mul on kõik olemas ja väja prinditud, ent pole hetkel aega.... Seega, et kährik taas meie seljas liugu ei laseks ja endale tammepärgi kaela ei lase riputada saavutuste ning töövõitude eest, millega temal pole mingit pistmist, häirisin ma korraks veel veiniklubi ja nagu ikka WALK IN - FUCK THE SHIT UP - WALK OUT stiilis, teatasin rõõmsalt kolmikule, et te tahtsite seda inventuuri asja Kährikult, ent olgem mureta, mul on see juba olemas ja just saatsin koopia teile kõigile emailile!... ja siis läksin koju, jättes kähriku kaamena ja märgade pükstega oma veiniklaasi lõpetama!
 |
| Pea aegu ..... |
 |
| ....tehtud! |
Seega te saate aru, kui palju ma hindan hetkel oma kodu ja rahu ja peret! Mul on veel pea terve päev ees ilma võidujooksuta, ilma make upita või sukapüksteta, ilma kiirustamata, ilma silmi pööritamata, ilma kuude suunda jooksmata samal sekundil, ilma emailideta, ilma heliseva lauatelefoniga.
Veel on aega!
Peace inside me!
Kommentaarid
Postita kommentaar