Eiles elude päästmise loo lõpetasin ma ära suht pliiatsit maha pillates, sest silmapiirile ilmus mees muruniitjaga ning temaga koos hoopis asusime ees- ja taga-aeda päästma. Kuna ma alati lahkun kodust pimedas ja tagasi jõuan ka pimedas, siis oma aeda näen ma päevavalges tõesti ainult nädalavahetusel. Eilne hommikuse muruseire tulemused polnud just kõige innustavamad, seega helistasin murniitjamehele (isegi kui ma lubaks oma abikaasale kõik maailma hüved, aarded ja annaks kõik oma seni olematud miljonid, ei suudaks ma temas huvi aianduse/ murunduse vastu tekitada... seega pean ostma muruniitjamehe väljaspoolt pere!).
Muruniitja mees näeb välja kui viiking, blond ja turske, ent käitub nagu hispaanlane, eriti kui on asi kella-ajas... ning alati manana.
Seega tundsin end suht privileegitult, kui mees muruniitjatega sisseõidu teele ilmus, sest vähemalt sel korral sai ta kuupäevale pihta, kuigi 3 tunnise hilinemisega.
Ega tegelikult polegi ju kella ajas probleemi, sest muru saab ju niita igal ajal, ent meil on need HUSKID! Sel ajal kui viiking taga-aias muruga rinda pistab, toon ma tavaliselt huskid tuppa ja reastan diivani peale. Õue ma neid jätta ei saa, sest viiking käitub nagu hispaanlane, kelle väravakäitumine on väga temperamentne, seega 99 juhul 100-st huskid kasutaksid seda avatud väravat esimesel võimalusel, sest päeva lõpuks on huskid ikkagi maailma parimad põgenemise meistrid!
Kui lõpuks oli viiking oma tööga yhele poole saanud, rahatäht talle pihku pistetud ning huskid diivanilt tagaukse kaudu välja kupatatud, oli minu aeg särada ja elu päästa!
Tormasin dushi alt läbi, sättisin end kombekalt riidesse, panin peale meigi ja asutasin end teele, külastamaks vanadaami. (NB! Itaallannast vanadaami külastamiseks pead välja nägema õige: konservatiivne riietus, kallis lõhnaõli, veatu soeng, ning laitmatu meikup!) Hommikul lasime Karinal valida, kas minna isaga tööle või tulla minuga haiglasse. Kuna 13 aastane ja 87 aastane elavad eri planeetidel, siis mõistagi valis laps kergema vastupanu tee, ehk siis läks isaga tööle!
Edasine oli just nii karm, nagu ma poleks elus oodanud!
* no näiteks et rongid ei käinud, vaid olid 3/4 teest asendatud bussidega
* kui buss saabus, oli see juba pungil täis
* bussijuht röökis väejuhina lambakarjale, kes siseneda tahtis et PANGEOMAKURADIPILETIDÄRANINGKADUGESISSE
* häid lambaid mahu yhte lauta palju
*minusugusel lambal alati veab ja isegi puupysti täis bussis õnnestus mul saada istekoht. (Mis osutus veaks!)
*ja ralli algas! Kust see mees oma bussijuhi load sai või kus oskused omandas, jääb kyll ajaloolaste lahendada, sest nii nagu me loksusime silkudena, raputas ikka läbi küll.
* kolmandaks peatuseks oli mul hommikueine oksena kurgus kinni ja külm higi voolas mööda igat juuksekarva alla (goodbye, hoolega sätitud soeng!) ning teel pluusi kaelusest sisse viis minema ka kogu meigi... ent minna oli veel10 peatust
*avastada, et sinu ees oleval istmel seisab üks räpane laps, kes on liiga vana luti jaoks, ent sellegi poolest imeb maailma räpaseima suuga maailma räpaseimat lutti ja kriiskab midagi kogu maailmale mingit tõde luti imemisega samal ajal....
* lukustasin oma kõrvad
* yritasin oma silmi hoida suletuna, sest nii kui seda last ja seda räpast lutti oma silme ees nägin, kvaaksusin ja yritasin oma toidumassi söögitorus tagasi hoida
* põgeneda polnud kuhugi, sest olin oma istekohal lõksus ja kui üritasin pead ära keerata, olid valikuvõimalus vasakul nina kellegi persesse torgata (PALUN VABANDUST MU KEELEKASUTUSE PUHUL!) või paremal istuda silmamuna kõrvalistuja kyynarnukis....
* ja siis istusin kangestunult, hoides krambist valgete sõrmedega kinni oma käekotist ning hoidsin silmi sel lutil..... sest kogu aeg oli selline tunne, et nyyd see kuradi lutt kukub sellest räpasest suust mu sylle!!!!!!!!!!!!!!!! kui see oleks juhtunud, oleks ma raudselt õudusest ja räpasusest pildi tasku pannud!
* tund ja 20 minutit hiljem avati lambalauda uks ning kõik see kari lasti lahti vabasse loodusesse ehk siis tegelikult suunati lambad raudteetöötajate splaeeri abil perroonile, kus ootas ees rong, et oma teed kesklinna suunal jätkata
* sprintisin hapnikulaksu all oma oimetu keha kõige esimesse vagunisse, sest see oli ühtlasi ka kõige kaugem vagun, lootes et lutipluti jääb oma vanematega kaugele mu seljataha
______________________________________________________________________________
* pool tundi, fast forward, leidsin end istumas vanadaami voodi serva peal ja ma olen täiesti kindel, et suvaline mööduja poleks aru saanud, kumb surija on, see vanadaam või see keskealine ollus?
* sellegipoolest päästsin selle vanadaami päeva ning jagasin talle usku ja lootust paremale homsele! Ei teagi, kuidas see mul õnnestus, arvestades, et olla 87 aastane dementne ja murtud reieluuga, pole tulevik üldse mitte nii lilleline, kui mina selle maalisin, eriti olukorras kus ma nägin välja very unconvincing ehk siis uppunud kukk (ma tegelikult tundsin ise end nii kehvasti, et iseendalegi ei suutnud ma rohkem kui paari tundi eluiga ennustada!)
______________________________________________________________________________
* kui ma õhtul kell 7. 30 koduuksest oma pandasilmadega ning pea külge kleepunud justega sisse marssisin, siis polnud kellelgi terves majapidamises kahtlust, mis seisundis ma olin.
*oskuslikult manööverdati mind dushi alla ning selleks ajaks kui mind voodisse värskete linade vahele paigutati, oli vürtsine ja selge puljongiga koriandrine kanasupp just valmis voodis serveerimiseks ning ilmselt on see põhjus, miks ma täna taas elus olen!
Seega mu kallid päästsid eile taas ühe elu!
Peace inside me!
Muruniitja mees näeb välja kui viiking, blond ja turske, ent käitub nagu hispaanlane, eriti kui on asi kella-ajas... ning alati manana.
Seega tundsin end suht privileegitult, kui mees muruniitjatega sisseõidu teele ilmus, sest vähemalt sel korral sai ta kuupäevale pihta, kuigi 3 tunnise hilinemisega.
Ega tegelikult polegi ju kella ajas probleemi, sest muru saab ju niita igal ajal, ent meil on need HUSKID! Sel ajal kui viiking taga-aias muruga rinda pistab, toon ma tavaliselt huskid tuppa ja reastan diivani peale. Õue ma neid jätta ei saa, sest viiking käitub nagu hispaanlane, kelle väravakäitumine on väga temperamentne, seega 99 juhul 100-st huskid kasutaksid seda avatud väravat esimesel võimalusel, sest päeva lõpuks on huskid ikkagi maailma parimad põgenemise meistrid!
Kui lõpuks oli viiking oma tööga yhele poole saanud, rahatäht talle pihku pistetud ning huskid diivanilt tagaukse kaudu välja kupatatud, oli minu aeg särada ja elu päästa!
Tormasin dushi alt läbi, sättisin end kombekalt riidesse, panin peale meigi ja asutasin end teele, külastamaks vanadaami. (NB! Itaallannast vanadaami külastamiseks pead välja nägema õige: konservatiivne riietus, kallis lõhnaõli, veatu soeng, ning laitmatu meikup!) Hommikul lasime Karinal valida, kas minna isaga tööle või tulla minuga haiglasse. Kuna 13 aastane ja 87 aastane elavad eri planeetidel, siis mõistagi valis laps kergema vastupanu tee, ehk siis läks isaga tööle!
Edasine oli just nii karm, nagu ma poleks elus oodanud!
* no näiteks et rongid ei käinud, vaid olid 3/4 teest asendatud bussidega
* kui buss saabus, oli see juba pungil täis
* bussijuht röökis väejuhina lambakarjale, kes siseneda tahtis et PANGEOMAKURADIPILETIDÄRANINGKADUGESISSE
* häid lambaid mahu yhte lauta palju
*minusugusel lambal alati veab ja isegi puupysti täis bussis õnnestus mul saada istekoht. (Mis osutus veaks!)
*ja ralli algas! Kust see mees oma bussijuhi load sai või kus oskused omandas, jääb kyll ajaloolaste lahendada, sest nii nagu me loksusime silkudena, raputas ikka läbi küll.
* kolmandaks peatuseks oli mul hommikueine oksena kurgus kinni ja külm higi voolas mööda igat juuksekarva alla (goodbye, hoolega sätitud soeng!) ning teel pluusi kaelusest sisse viis minema ka kogu meigi... ent minna oli veel10 peatust
*avastada, et sinu ees oleval istmel seisab üks räpane laps, kes on liiga vana luti jaoks, ent sellegi poolest imeb maailma räpaseima suuga maailma räpaseimat lutti ja kriiskab midagi kogu maailmale mingit tõde luti imemisega samal ajal....
* lukustasin oma kõrvad
* yritasin oma silmi hoida suletuna, sest nii kui seda last ja seda räpast lutti oma silme ees nägin, kvaaksusin ja yritasin oma toidumassi söögitorus tagasi hoida
* põgeneda polnud kuhugi, sest olin oma istekohal lõksus ja kui üritasin pead ära keerata, olid valikuvõimalus vasakul nina kellegi persesse torgata (PALUN VABANDUST MU KEELEKASUTUSE PUHUL!) või paremal istuda silmamuna kõrvalistuja kyynarnukis....
* ja siis istusin kangestunult, hoides krambist valgete sõrmedega kinni oma käekotist ning hoidsin silmi sel lutil..... sest kogu aeg oli selline tunne, et nyyd see kuradi lutt kukub sellest räpasest suust mu sylle!!!!!!!!!!!!!!!! kui see oleks juhtunud, oleks ma raudselt õudusest ja räpasusest pildi tasku pannud!
* tund ja 20 minutit hiljem avati lambalauda uks ning kõik see kari lasti lahti vabasse loodusesse ehk siis tegelikult suunati lambad raudteetöötajate splaeeri abil perroonile, kus ootas ees rong, et oma teed kesklinna suunal jätkata
* sprintisin hapnikulaksu all oma oimetu keha kõige esimesse vagunisse, sest see oli ühtlasi ka kõige kaugem vagun, lootes et lutipluti jääb oma vanematega kaugele mu seljataha
______________________________________________________________________________
* pool tundi, fast forward, leidsin end istumas vanadaami voodi serva peal ja ma olen täiesti kindel, et suvaline mööduja poleks aru saanud, kumb surija on, see vanadaam või see keskealine ollus?
* sellegipoolest päästsin selle vanadaami päeva ning jagasin talle usku ja lootust paremale homsele! Ei teagi, kuidas see mul õnnestus, arvestades, et olla 87 aastane dementne ja murtud reieluuga, pole tulevik üldse mitte nii lilleline, kui mina selle maalisin, eriti olukorras kus ma nägin välja very unconvincing ehk siis uppunud kukk (ma tegelikult tundsin ise end nii kehvasti, et iseendalegi ei suutnud ma rohkem kui paari tundi eluiga ennustada!)
______________________________________________________________________________
* kui ma õhtul kell 7. 30 koduuksest oma pandasilmadega ning pea külge kleepunud justega sisse marssisin, siis polnud kellelgi terves majapidamises kahtlust, mis seisundis ma olin.
*oskuslikult manööverdati mind dushi alla ning selleks ajaks kui mind voodisse värskete linade vahele paigutati, oli vürtsine ja selge puljongiga koriandrine kanasupp just valmis voodis serveerimiseks ning ilmselt on see põhjus, miks ma täna taas elus olen!
Seega mu kallid päästsid eile taas ühe elu!
Peace inside me!
Kommentaarid
Postita kommentaar