Ma päästsin täna yhe elu, teatas my abikaasa.
See oli ühel varahommikul, kui mina end tööle kohmitsesin sättida. Ootamatult hüppas sügavas unes magav Antonio voodist üles ning tormas sõnagi lausumata magamistoast välja ja suundus tagauksele ja siis juba tagaaeda! Minut hiljem olid huskid puu alt tuppa käsutatud ning puu otsas värisev opossum võis oma eluga edasi minna. Kuidas surmaunes Antonio aga teadis, et keegi on taga-aias hädas, see jääb mulle müsteeriumiks....
Igal juhul sel hommikul, kui ma eesuksest välja jalutasin, oli meie tänaval nagu opossumite eurovioon valla! Igal elektritraadil istus punt opossumeid, suuri ja väikeseid, liiklus kulges traate mööda risti üle tänava ja vastupidi... Pole siiani sellist pilti veel näinud, ent ju siis kohalik Kirkwoodi opossumi kommuun tähistas ühte päästetud elu!
Ma päästsin täna yhe elu, teatas Karina samal pealelõunal.
Nimelt oli ta teel koju koolist, kui yks noorepoolne naine temast mööda ryhkis, nina telefonis ja kõrvaklapid peas. Neiu oli nii hoos, et sammus otsejoones läheneva rongi alla. Sekund hiljem oli Karina käsi möödunud neiu kampsunikäises kinni ja kasutas kogu oma keharaskust ja jõudu tirimaks maailmale kurt neiu tagasi täpselt rongi nina eest. Neidis oli nii omas maailmas, et sai alles siis aru, kui rong oli mööda vuhisenud, mis just oli juhtumas... ja siis olla nad mõlemad õudusest üüranud üle linnaosa!
Järgmisel päeval yks lastest koolis oli Karinale öelnud, et ju sa liialdad. Karina hakkas ise ka kahtlema, et äkki keeras vindi üle. Minu juttu, et pole olemas liialdatud tähelepanu liikluses ja linnamaastikul kinnitas ka õpetaja. Ja kui laps isegi kahtles ise-endas, kas ta tegi õigesti, siis järgmisel päeval koju minnes ootas seesama neidis teda ülekäigu kohal, et last tänada!
Ent seda et mina iga päev päästan meie kassi elu, päästes teda näljasurmast, kopsikuid pestes ja hakklihaga täites, see sündmus jääb kahjuks meediakajastuseta!
Carpe Diem!
See oli ühel varahommikul, kui mina end tööle kohmitsesin sättida. Ootamatult hüppas sügavas unes magav Antonio voodist üles ning tormas sõnagi lausumata magamistoast välja ja suundus tagauksele ja siis juba tagaaeda! Minut hiljem olid huskid puu alt tuppa käsutatud ning puu otsas värisev opossum võis oma eluga edasi minna. Kuidas surmaunes Antonio aga teadis, et keegi on taga-aias hädas, see jääb mulle müsteeriumiks....
Igal juhul sel hommikul, kui ma eesuksest välja jalutasin, oli meie tänaval nagu opossumite eurovioon valla! Igal elektritraadil istus punt opossumeid, suuri ja väikeseid, liiklus kulges traate mööda risti üle tänava ja vastupidi... Pole siiani sellist pilti veel näinud, ent ju siis kohalik Kirkwoodi opossumi kommuun tähistas ühte päästetud elu!
Ma päästsin täna yhe elu, teatas Karina samal pealelõunal.
Nimelt oli ta teel koju koolist, kui yks noorepoolne naine temast mööda ryhkis, nina telefonis ja kõrvaklapid peas. Neiu oli nii hoos, et sammus otsejoones läheneva rongi alla. Sekund hiljem oli Karina käsi möödunud neiu kampsunikäises kinni ja kasutas kogu oma keharaskust ja jõudu tirimaks maailmale kurt neiu tagasi täpselt rongi nina eest. Neidis oli nii omas maailmas, et sai alles siis aru, kui rong oli mööda vuhisenud, mis just oli juhtumas... ja siis olla nad mõlemad õudusest üüranud üle linnaosa!
Järgmisel päeval yks lastest koolis oli Karinale öelnud, et ju sa liialdad. Karina hakkas ise ka kahtlema, et äkki keeras vindi üle. Minu juttu, et pole olemas liialdatud tähelepanu liikluses ja linnamaastikul kinnitas ka õpetaja. Ja kui laps isegi kahtles ise-endas, kas ta tegi õigesti, siis järgmisel päeval koju minnes ootas seesama neidis teda ülekäigu kohal, et last tänada!
Ent seda et mina iga päev päästan meie kassi elu, päästes teda näljasurmast, kopsikuid pestes ja hakklihaga täites, see sündmus jääb kahjuks meediakajastuseta!
Carpe Diem!
Kommentaarid
Postita kommentaar